Читать книгу Vend - Rein Raud - Страница 8
ОглавлениеIsa.
– Ma ei mäleta temast peaaegu mitte midagi, ütles Laila. – Ainult mõnikord, kui ma keelust hoolimata teisel korrusel oma palliga mängisin – ma võisin olla näiteks kahe–kolmeaastane – ja see veeres tema töötoa uksest sisse, mul süda põksus, kui läksin seda sealt ära tooma ja ta ei vaadanudki minu poole, süvenenud töösse, siiski – ükskord ta tõstis pea ja naeratas, ütles midagi, aga ma ehmatasin nii, et see oleks võinud sama hästi olla võõras keeles. Siis viipas ta mulle, et ma läheksin ära. Varsti pärast seda algasid tülid. Nad panid alati uksed kinni, et ma ei kuuleks, ja ma ei kuulnudki. Nüüd ei jätnud ta oma töötoa ust ka enam lahti. Ja nii ma ei saanudki kunagi teada, mida ta õieti kirjutas.
Ema.
– Isa ei rääkinud mulle emast kunagi kibedusega, ütles vend, sest pidas ju iseennast süüdlaseks. Kuid ta rääkis temast palju. Ma teadsin alati ka sind, teadsin, et mul on õde. Sinu kaotamine oligi isa jaoks suurim karistus, seda ei leevendanud miski, ka mina mitte. Aga teda nimetas isa endiselt alati emaks, ehkki ta ju mind ei olnud kandnud, nii et teist ema pole mul olnudki. Ma ei taha näha tema pilti. Las mul olla see pilt, mille isa jutt mulle tegi.
Isa.
– Temast jäid meie juurde järele ainult mõned juhuslikud jäljed. Suurt töölauda ei viidudki kabinetist välja, sest see oli meile liiga raske, ja teinekord, kui ma raamatukogutoas riiulilt mõne vana köite võtsin, leidsin veergudelt tema käekirjaga üles tähendatud mõtteid. Ma lugesin neid midagi aru saamata, nagu need oleksid nimelt mulle mõeldud sõnumid, teated tühikute käest fotoalbumis, ainult mulle, ei kellelegi teisele.
Ema.
– Aeg–ajalt oli isal keegi, ja siis ei tohtinud emast rääkida. Mõned neist üritasid minu käest välja uurida, milline ema oli olnud, et suuta üllatada isa ainult heade asjadega. Nemad ju ei teadnud, et minul ei olnud temast oma mälestusi. Nad arvasid, et kui ma nendega ei räägi, siis kadedusest – et ma tahan kõik endale hoida. Neil oleks olnud õigus, aga mul polnud midagi.
Isa.
– Sügise punased lehed, minek.
Ema.
– Esimene lumi, nii õrn, et kaob, kui puudutab maad.