Читать книгу Süda võtab sõna - Rein Vahisalu - Страница 5

Viisin hommikul auto parandusse. Alt krobiseb jälle, eks see sumbutaja ole. Juba paar päeva tagasi hakkas mürisema, see auto pärasool. Gaasid ei välju korralikult, törtsutab tagantotsast. Mul on sellest Golfist kõrini. ”Mootor on tal hea, pole mõtet veel uut autot muretseda,” räägib tuttav autoparandaja. Auto parandusse viimise tõttu jõudsin tööle napilt õigeks ajaks. Õde on patsiendi ette valmistanud, vanemas keskeas meesterahvas on valmis alustama koormustesti. Kohendan kitlihõlmad kinni, vaatan lähte-EKG üle ja soovin mehele head teed. Mees hakkab veloergomeetri pedaale väntama, õde mõõdab vererõhku, minu silmad jälgivad kuvaril kardiogrammi sakke ja patsienti ennast, kõik nagu tavaliselt, kõik nagu iga päev. Hakkame testiga poole peale jõudma, kui heliseb mobiil. Autoparandusest, kostab tuttav hääl: ”Sumbutaja on kahest kohast katki, kui korralikult teha, siis peaks tagumise jupi uue panema, ja hind on tal, kohe ütlen,” mees teeb väikese pausi, ilmselt lappab kataloogi, ”kolm tuhat ükssada üheksakümmend viis krooni, kas olete sellega päri?” ”Mis muud kui teeme ära,” annan kiire vastuse, sest pedaale tallav mees on koormuse maksimumini jõudnud ja kohe-kohe tuleb test lõpetada. Näed siis, nemad seal juba rahulikult oma asjadega ühel pool, mina aga pingutan edasi, diagnoosini on mul veel tükk maad, ravist rääkimata, ja haiglale ainult mõnikümmend eurot teenitud. Või kohe kahest kohast katki, kaks auku väljutustraktis, peensool ja jämesool mõlemad mulgustunud. Kui selline haige peaks haiglasse toodama, mulgud sooltes, nägu valust viltu ja kõht pingul kui trumm, viidaks ta otsemaid opituppa. Tobe võrdlus, lihtsalt torkas pähe.

Pärast koormustesti lähen kabinetti haigeid vastu võtma. Esimene patsient on autokaupluse ülemus. Kõrge enesehinnanguga mees, lõhnastatud, hallis ülikonnas, ja annab uhkelt mõista, et tal on tuttav südamearst esimese kutse peale võtta ja nimetab ühe tuntud nime, aga häda on selles, et arst on praegu puhkusel ja paar päeva tagasi hakkas süda lööke vahele jätma. Mis teha, mis teha. Mees on iga kandi pealt nagu Mersu eelviimane mudel, aga näed, mootor hakkas järsku turtsuma. Tuttav autoparandaja on puhkusel ja nüüd tuleb kuidagimoodi teise parandajaga läbi ajada...

Südamearste on riigis palju. Südamehaiguste osakond on igas suuremas haiglas, kardioloogi kabinet igas polikliinikus. Igas raviasutuses on oma meeskond, oma kollektiiv, kuid ravi tõhusus sõltub just arstide individuaalsest meisterlikkusest. Kui see kollektiivi liikmete peale summeerida, saamegi hea osakonna, hea mainega haigla. Soleerimine, oma mina esiletõstmine asja paremaks ei tee, pigem võib see saada takistuseks põhieesmärgile – haige paranemisele. Nii on iga meditsiinierialaga, kuid see kehtib ka muude valdkondade puhul. Meditsiin on pidevalt arenev valdkond. Kuna igal elundil kipub juba olema oma haigus, siis on varsti ka igal haigusel oma arst.

Mängime nüüd korraks nii, et kõige levinumad meditsiinierialad valivad endi hulgast esindaja ja saadavad ta üheks tunniks koolipinki. Koolikoridori koguneb lõbus kamp, kes siseneb klassiruumi. Kas nad mahuvad ära? Kõik pingid saaks ilmselt täis. Nüüd läheb sagimiseks: kes kelle kõrval istub? Südamearst esimesena sisse ei trügi, ta laseb teistel ees minna, aga päris viimaseks ka ei jää. Lävel libistab pilgu üle klassikaaslaste. Ees läheb reumatoloog, tema kõrval kiirustab veresoontekirurg. Kõik otsivad pinginaabrit. Juba on närviarst koos neurokirurgiga ennast maha istutanud. Südamearst vaatab kopsuarsti poole, kuid see on allergoloogiga kokku leppinud, et istuvad parempoolsesse ritta. Uksepoolsesse kardioloog minna ei taha. Ikka aknapoolsesse, ja ettepoole. Neli seisavad ja ei leia paarilist, tekib viivitus. Siis viipab endokrinoloog: võtame need kaks pinki! Nii istub südamearst kõrvuti reumaarstiga ja kohe nende taha sätivad end endokrinoloog ja veresoontekirurg. Nad on aknapoolses reas, eest teine ja kolmas pink. See on parim paik, kus on klassi ees vastajale hea ette öelda ja kui vaja, saab kontrolltöö ajal üksteise pealt maha kirjutada. Üksteisemõistmine on nelikul täielik, sest uurimisobjekt on kõigil sama – inimese tuiksoon.

Üks tont käib ringi mööda maailma. Oli paar aastat tagasi Hiinas, pööras seal seisu segamini, siis põikas Mehhikosse. See tont on nakkuse tont. Pilvepiiril istub isake-boss, kes näeb ja kuuleb kõike. Ta hoolitseb, et olukord emakesel maamunal tasakaalus püsiks, et sipelgad palli pealt üle ääre pudenema ei hakkaks. Kui kuskil hakkab katel liialt podisema, siis viskab vett peale, kui mõnes kohas jääb aga kahtlaselt vaikseks, paneb koldele hagu juurde. Kunagi aegade hämaruses harvendas inimeste ridu katk, nüüd on esiplaanil viirused. Kõige lihtsam on uusi viirusi konstrueerida. Rahvale arusaadav ja kõige efektiivsem. Kasu lausa kolmepoolne: halvab riigi toimimist, saab tülikale naabrile (konkurendile) käru keerata ja reguleerib elanike arvu. Poeta aga valmistoode ebamugavasse piirkonda ja edasi on käkitegu – inimesed ise kannavad selle laiali, ninast ninasse, panevad näpuga endale suhu.

Hiinas linnugripp, Mehhikos seagripp. Vahepeal prooviti Ühendkuningriigis lehmade peal, aga tulemused jäid tagasihoidlikuks. Ilmselgelt olid valed loomad ja vale paik. Kuhu tont edasi liigub? Koerte kallale, need on inimestele väga lähedal. Järsku ongi koeragripp järgmine?

Aga suurem tont peitub hoopis meis endis. Südamehaigusi on inimsoo arvukuse regulaatorina raske kasutada – nendel haigustel pole üheselt võetavat tekitajat ja paharetid-konstruktorid ei saa salalaborites asja üles võtta. Ent kasutades kavalust, tuli isake-reguleerija oma kaaskonnaga raskest olukorrast välja, mängides inimlikel omadustel – laiskusel ja teadmatusel, mugavusel ja rumalusel. Inimesed kägistavad ennast ise, omaenese kätega, kurnates oma südame koos veresoontega ajapikku töökõlbmatuks.