Читать книгу Süda võtab sõna - Rein Vahisalu - Страница 7

Süda tuksub turvalises rinnakorvis tuks-tuks-tuks. Mine lahti, uksuks-uks. Proovime siis lahti teha. Ega see nii lihtsalt käi, et muudkui küüned taha. Käääks!

Ja kohe meenub mulle tänava ääres ilutsenud reklaamplakat:

•Pesumasin – 800 pööret minutis, garantii 7 aastat.

•Inimese süda – 80 pööret minutis, garantii 70–80 aastat.

•Kilpkonna süda – 6 pööret minutis, garantii 175 aastat!

Süda on rusikasuurune pump, mis ühendatud torustikuga. Põhimõtteliselt siis mootor. Ja käivitub ta elektriga. Südame hoiab pidevas töös vooluallikas, siinussõlm, mis on eriotstarbeline rakkude kogumik südame parema koja seinas. Perpetuum mobile on siiski olemas? Iga pump peab olema ühendatud torustikuga, milles ringleb ringipumbatav vedelik. Veresooni loetakse inimesel kokku lugematuid kilomeetreid, ja selge, et nii pika maa peale jagub neid väga erineva suuruse, seinapaksuse ja läbimõõduga. Kõrgsurvesüsteemi veresooned ehk arterid viivad hapnikuga rikastatud (arteriaalse) vere tarbijatele kohale. Madalsurvesooned ehk veenid koguvad “tarvitatud” (venoosse) vere elunditest kokku ja toimetavad selle südamesse tagasi.

Nüüd mõne sõnaga mootori ehitusest. Kambritest ja klappidest. Kambreid on kokku neli. Kaks on ette nähtud venoosse vere jaoks – parem koda ja parem vatsake. Kaks arteriaalse vere tarbeks – vasak koda ja vasak vatsake. Arteriaalne ja venoosne pool on rangelt üksteisest eraldatud. Kodade ja vatsakeste vahel on klapid, mis lasevad vere läbi ainult ühes suunas. Iga mootor töötab tsüklitega. Südamel on kahetaktiline töötsükkel. Esiteks süstol ehk kokkutõmme, kus vatsakesse kogunenud veri paisatakse läbi kolmehõlmse klapi aorti. Süstolile järgneb diastol – vatsakese lõõgastusperiood, kus muskulatuur on maksimaalselt lõtv ja välja veninud, et võtta vastu võimalikult palju kojast sisse voolavast vereportsust.

Süstol tähendas seda, et küllastunud bensiiniaurud sisepõlemismootori kambris juba plahvatasid – aga kust tuleb säde? Meenutame siinussõlme. Niivõrd tähtsa moodustise puhul peab tingimata konteksti avardama ja kokku panema südames paikneva mikrovooluahela, mille funktsioneerimine on elektrokardiogrammi aluseks.

Jalutame kolleegidega Praha Kongresside Palee lähedal. On konverentsi vaheaeg. Allamäge laskuva käänulise tänava ääres on värav. Astume sisse. Surnuaed. Raudaiaga piiratud väikesed platsid. Nagu ikka surnuaedades. Astume diagonaalis läbi, siis õlut jooma ja paleesse tagasi.

Ühe kivisamba plaadil on selgelt lugeda – Purkinje. Kutsun kaaslased juurde. “Purkinje kiu pahaloomuline kasvaja,” ütles kord sisehaiguste eksamil üks naljamees professorile. Professor jäi sõnatuks, sest midagi niisugust polnud ta varem kuulnud. Sellist asja pole lihtsalt olemas. Südames on kasvaja üliharv külaline, seal käib nii intensiivne tegevus, et ükski kuupmillimeeter elundist pole ealeski paigal, võibolla just sellepärast ei saa sõraline ennast sinna istutada. Ussripiku või Achilleuse kõõluse pahaloomulise kasvaja tõenäosus oleks vististi kordi suurem. Professori hämming kestis pikalt, nii et õppejõu vaimse eemaloleku said ära kasutada ka kaks järgmist vastajat, kes kiirelt oma vastused ette vuristasid.

Seisame endiselt Purkinje haua juures. On ikka seesama Purkinje? Vaatame eesnime ja daatumeid: Johannes E. Purkinje, 1787–1869. Klapib küll. See on mees, kes leidis üles südame vatsakeste lihasmassis paiknevad imepeened kiud, mida mööda siinussõlmest tulema hakanud kokkutõmbumiskäsud südamelihaseni jõuavad.

Siin surnuaial peaks ka ülejäänud vooluahela paika saama, muutuvad südamearstid entusiastlikuks. ”His!” hüüatab kolleeg, ”see mees on ju samast ajajärgust.” Loogikat on veelgi: kui südame ristlõige ette võtta, siis Purkinjest järgmine ahela lüli ongi Hisi-nimeline närvikimp südamevatsakese seinas. Ajastu järgi ja anatoomiaõpiku pildi järgi peaks ta asuma lausa kolleegi kõrval hauaplatsil. Käime ringi. Hisi nimi silma ei jää. Ega me loodagi, sest Wilhelm His jr on tegelikult šveitslane, ja meil hakkab ka aega nappima. Teeme minekut. Aga enne surnuaia väravast väljumist lepime kokku: ülejäänud südameehituse tähtsad tegelased otsime üles juba järgmistest surnuaedadest. Kes meil vooluahela kokkupanijatest veel puudu on?

Järgneb atrioventrikulaarsõlm (AV-sõlm), mis paikneb kodade ja vatsakeste piiril. Tähtis piiripunkt, jaotussõlm, kus kojast saabuvat impulsside voogu korrastatakse, filtreeritakse ja selekteeritakse ning juhitakse edasi. Atrioventrikulaarsõlme avastajad leiame üles Jaapanist ja Saksamaalt. Kahe aasta pärast on Jaapanis kongress, siis peame Tawara juures ära käima – Sunao Tawara koos Ludwig Aschoffiga avastasid 1906. aastal kodade-vatsakeste vahelise närvisõlmekese.

Ja kõige lõpuks kõige tähtsam, siinussõlm. See on Briti saarte pärusmaa. Sir Arthur Keith (1866–1955) ja Martin William Flack (1882–1931). Koos pakuti maailmale välja unikaalseim kõigist maakera vooluallikatest, mille ülesandeks on toota südamerütmi ajavahemikus omaniku sünnist kuni surmani. Aastanumbriks kirjutati 1906. Inimsüda töötab alalisvoolul. Vool peab just nimelt alaliselt (alatiselt) olema, mitte vahelduvalt. Vahelduvalt töötava südame probleeme saab ainult haiglas lahendada.

Pika jutu kokkuvõtteks aitan teid spikriga. Kui juhtute rahvaülikoolis eksameid tegema ja teile satub pilet ”Millised on südamelöökide tekkimise mehhanismid?”, siis võiks vastata nii. Aastal 1906, kui Amundsen Loodeväila esimesena läbi sõitis, leidsid šotlane ja inglane südame seest üles pisikese rütmigeneraatori. Kohe olid jaol sakslane ja jaapanlane, kes generaatorile juhtmed külge kinnitasid ja jaotuspunktini vedasid, et tšehhil ja šveitslasel oleks hõlbus voolu soodsalt tarbijale maha müüa.

Kes on neljakambrilise pumbamaja peremees? Selles muidugi küsimust ei ole, siinussõlm asub ülakorruse parempoolses kambris ja juhatab sealt vägesid. Ta on dirigent. Dirigeerib meie elu kõige tähtsamat rütmi. Tavaliselt on see 60–80 lööki minutis.

Kui ühel halval päeval dirigent orkestri ees kokku kukub (näljast nõrkeb, purjus on, oma õlaliigese välja väänab või muul viisil vigastada saab), ega siis lugu pooleli jää. Nüüd oleneb kõik kontsertmeistrist, esimesest viiulist – dirigendi usaldusmehest, kes juhtimise üle võtab. Esimese viiuli pult asub teadupärast kohe tema vasakul käel ehk siis atrioventrikulaarsõlmes. Tema takt on küll natuke aeglasem, aga lugu läheb vähemalt edasi.

Kui orkestril peaks aga olema eriti halb päev ja ka esimese puldi viiul sõna otseses mõttes puldi kõrvale põrandale vajub, siis mängivad orkestrandid ise ja omapead (vatsakesed, kõige madalam rütmijuht, mis hakkab tööle, kui kaks kõrgemat rivist väljas ja tuleb toota elus püsimiseks kõige primitiivsemaid südamelööke). Orkester mängib omapead loo lõpuni, ta ei anna alla. Sest nad on profid, neid on nii õpetatud, ja nii on asjad kord paika pandud. Orkester ja süda, range subordinatsioon mõlemas süsteemis.

Tõmbasime otsad kokku, paiskasime vere südamest välja ja kogusime ta sinna tagasi – saime vereringe kui suletud süsteemi. Pump sai torudega ühendatud, tutvusime südame sees pesitseva peremehega, kes süütamiseks sädet toodab.

Nii lihtne siis ongi? Teps mitte, sest mida öeldakse selle kohta ülal, millised suunised tulevad Toompealt?

Korraldused tulevad ja on alati tulnud ikka kõrgematelt juhtorganitelt. Ajutsentrumid piklikajus on südame-vereringe juhtpult ja selles kõrges mängus jääb siinussõlm loomulikult kohaliku omavalitsuse tasemel tegelaseks, kuigi tähtsaks, nagu äsja veendusime.

Inimese kui liigi kujunemise ürgsel teel tuli ajust lausa pundarde viisi närvikiude, sõlmi, juhteteid alla rinnakorvi südame sisse ja selle ümber vedada. Süda on tihkelt närvide sisse mässitud ja tänapäeval on tunne, et see tegevus aina jätkub. Seda tõestab närvipundarde arvu sihikindel ja pidev juurdekasv meie tänapäeva ühiskonnas.