Читать книгу Minu Iirmaa. Armastus tuleb karjudes - Rene Satsi - Страница 6

Kallis ema! Kui see raamat on kogemata Sinu kätte jõudnud, siis palun ära loe seda. Ühest insuldist on rohkem kui küll.

Ma ei ole nii kõva poiss, et julgeksin avalikult väita, et Iirimaa on minu oma. Minu omad on mõned aluspüksid ja valjuhääldi, mille tellisin internetipoest. Päris minu omad on nurgatagusest antikvariaadist hangitud kummut ja punane tolmuimeja, mis tõele au andes eile katki läks. Mõningast träni on mul veel. Enamiku asjade ostutšekid on mul kusagil sahtlipõhjas alles, aga Iirimaa kohta pole mul ühtegi tšekki ette näidata. See fakt räägib iseenda eest.

Küll aga on mul praeguse seisuga näidata kujundlikus mõttes ette kolmteist Iirimaal elatud aastat, mis teatud loogika järgi kuuluvad kohe kindlasti mulle. Samuti kuuluvad minule nende aastate jooksul läbi elatud tormilised ja vähem tormilised hetked, sellel maal omandatud kogemused ja kõik poolkogemata tehtud tähelepanekud selle saareriigi populatsiooni, traditsioonide, kollektiivsete väärtushinnangute ja igapäevaste tegemiste-toimetuste kohta. Kõik need kokku kuhjatud minu täheldused soovin ma nüüd sulle, armas lugeja, minu kaootiliste mälupiltide kaudu selles raamatus pähe määrida.

Alustuseks pean ma ühe asja etteruttavalt selgeks tegema, et pärast ei tuleks mõnel kohutavalt pettuda ega mõtet selle pettumuse pärast kedagi kohtusse kaevata: härjapõlvlasi siin ei ole.

Ei ole ega tule.

Lihast ja luust härjapõlvlaste vajakajäämisest hoolimata on Iirimaa minu meelest hea geograafiline punkt, kus kanda kinnitada. Siin on elukvaliteeti ja elutraagikat. Siin on probleeme. Head toitu ja halbu suupisteid. Siin leiab nii rasket tööd kui ka lõbusalt õlleseid õhtuid. Siin eksisteerivad käsikäes nii uskumatult head võimalused kui ka unistused, mis mitte kunagi teoks ei saa. Kokkuvõtvalt on kõik enam-vähem nii nagu igal teisel maal ja igaühe kogemus oleneb enamjaolt ikkagi temast endast – sellest, mida igaüks enda sees kuskile elama või külla minnes kaasa võtab.

Mina ei tulnud Iirimaale tööd otsima. Ei tulnud ma otsima seiklust, halba internetiühendust, armastust ega kindlustunnet. Kõike eelmainitut olen aga tahes-tahtmata kuhjaga kaela saanud. Ma tõepoolest ei oska siiamaani päris adekvaatselt seletada, miks ja kuidas ma just selle maa elamiseks valisin. Küsin seda enda käest iga aasta märtsis. Ja siis tuleb tavaliselt meelde – kõik sai alguse sellest, et tulin siia sünnipäeva tähistama...

Kuigi Iirimaa ei ole minu oma, oleme aja jooksul teineteisega leppinud nagu kaks tigedat pensionäri sööklajärjekorras. Mine sa tea – võib-olla veedame koos isegi vanaduspõlve. Eks näeb.

Rene S.

Dublin, 2019