Читать книгу Minu Iirmaa. Armastus tuleb karjudes - Rene Satsi - Страница 8

Lihtsus on ülim keerukus.

– Leonardo da Vinci

Veoauto kabiinis haises higi ja viletsa kohvi järele. Dave juhtis ja mina istusin kõrval, üritades end ettepoole kooku hoida, et rappumise pärast mitte peaga vastu lage lennata. Sellel vanal veomasinal ei olnud istme all mingisugust vedrustust.

Dave oli vanem iiri mees, kes oli kuidagi seotud selle ehitusfirmaga, kus ma olukorra sunnil siis hetkel töötasin. Tema naine oli selles firmas vist raamatupidaja. Ma täpselt ei mäleta.

Kõik ütlesid Dave’i kohta, et Dave tahab kangesti tööd teha, kuigi tal selleks sundust ei ole, ja sellepärast käib ta aeg-ajalt koos meiega (eestlastega) ehitusobjektidel kaasas ja paneb käed külge. Minu meelest ei tahtnud Dave aga üldse tööd teha: kui ta kohale ilmus, tegi ta hästi palju kanget suitsu, ohkas sügavalt, urgitses ääretu põhjalikkusega oma karvastes ninasõõrmetes ja jõi kogu aeg midagi papptopsikust. Vahel võttis ta kirka või labida kätte, aga pani selle kohe jällegi ohates oma kohale tagasi ja vaatas pika unistava pilguga taeva poole.

„Kisub vist vihmale,“ ütles ta kuuskümmend korda päevas ja seda isegi siis, kui vihma juba sadas. Tööl kandis ta järjepanu seljas triiksärki, millel puudus suurem jagu nööpe. Minu meelest vihkas ta igasugust tööd.

Seekord läksin mina lõuna ajal Dave’iga kaasa ehitusmaterjale ostma ja see oli esimene kord, kui me juttu ajasime.

Auto keeras tänavalt välja, peateele. Natuke aega veeresime vaikides. „Vundeurfull veeaterrg,“ ütles Dave otsa lahti tehes.

Tundus, et Dave ei pärinenud perekonnast, kus peetakse tähtsaks selget hääldamist.

Sõitsime juba mööda kruusateed.

„Ah?“ kostsin mina ja Dave kordas abivalmilt oma lauset, aga natukene halvema intonatsiooniga.

Noogutasin igaks juhuks tunnustavalt. Niimoodi olen praktika käigus õppinud käituma – kui sa ei saa aru, mida sulle võõrkeeles öeldakse, siis lihtsalt nooguta hästi entusiastlikult ja positiivselt (ja looda, et su vestluspartner ei öelnud sulle parasjagu, et tema lähisugulane suri ära). Selline käitumine viib tihtipeale isegi ühepoolse vestluse edasi.

„Biiuttifulll mmunttainn,“ pani Dave suitsu ette ja näitas näpuga mägede poole.

„Ohoh,“ ütlesin mina nõutult ja vaatasin tema näppu.

„Dõunttjuthinksõu?“ küsis Dave.

Ma vaatasin igaks juhuks küsivalt oma jalgade ette, auto põrandale ja kehitasin õlgu. Oleksin ju tahtnud vastata, aga mida?

Lootusetu väljanägemisega autoraadiost oli seni kostnud vaikset iiripärast tinistamist, mis kedagi ei seganud, aga äkitselt kikitas Dave kõrvu nagu dobermann ja keeras käriseva heli järsult nii põhja, kui sai. Krappidest hakkas üürgama Iirimaal tollel ajal ülipopulaarse Šoti bändi Proclaimers hittlugu „500 Miles“. Ma olin värskelt siia saarele saabunud, ma eeldasin, et raadiojaamad mängivad kogu aeg U2 või hulluks läinud Sinead O’Connorit, aga võta näpust...

Dave’i muidu natuke valuline nägu lõi särama ning ta röökis kõva häälega algusest lõpuni kaasa terve laulu: „When I wake up, well I know I’m gunna be, I’m gunna be the man who wakes up next to you...“ Nüüd järsku sain ma aru sõnadest, mis ta suust välja tulid!

Kerisin autoakna kriuksuvast vändast irvakile, sest higihais tahtis ära tappa, ja vaatasin mõnuga ja suure rõõmuga seda laulda röökivat iiri vanameest, kelle nimi oli Dave. Mul oli nii hea meel, et sain esimest korda siin maal kohaliku iirlasega kahekesi aega veeta. Mul oli südamest hea meel, et oleme koos ja tema räägib minuga juttu ja nüüd ma elangi siin maal – Iirimaal. Tulevik tundus helge ja ma olin kindel, et Iirimaa kultuuri on mul tulevikus ülihuvitav lahata.

Mulle meeldis selle maa juures kõik: loodus, võimalused, kliima, inimesed, kes siin elasid. Mulle meeldis Dave. Mulle meeldis see veidrik ja natuke laisk, elu nautiv Dave. Oleksin sellel hetkel hea meelega isegi raadiost kostvat lugu kaasa laulnud, kuigi ma laulda ei oska, aga ma ei teadnud sõnu. Õnneks.

„...if I get drunk, well I know I’m gunna be, I’m gunna be the man who gets drunk next to you...“

Jõudsime varsti ka ehituspoodi ja ostsime ehitusmaterjale. Dave maksis nende eest ja mina tassisin asjad autosse. Sest Dave ei viitsinud asju tassida.

Minu jaoks oli see ülimalt tore ja meeldejääv päev.

Selline oli siis Dave ja selline nägi välja üks minu esimesi (töö)päevasid Iirimaal. Aga kõik iirlased ei ole sellised nagu Dave ja mitte kõik töökohad ei ole Iirimaal sellised, mida pidasime tol ajal mina ja Dave. Kronoloogiliselt aastates natuke ette rutates pean ma rääkima ka sellisest mehest nagu Niall, kes on suuresti mõjutanud minu elu Iirimaal ja ka väljaspool seda.

Tema nime peab hääldama nael, mitte niil, nagu teeb enamik eestlasi, kes temaga siin kokku puutub. Isegi mõned tema idaeurooplastest alluvad hääldavad tema nime valesti ja ta ei korrigeeri neid kunagi. Ta imestab lihtsalt nende selja taga, kui nood ei kuule: „Aga see ei ole ju minu nimi – miks nad mind niimoodi kutsuvad?“ Ta ütleb niimoodi aastaid, ilma kedagi korrigeerimata. Talle ei meeldi inimesi korrigeerida.

Erinevalt Dave’ist meeldib Niallile kogu aeg tööd teha. Ja seda ta teeb ka. Kogu aeg. Ja see on kohutavalt ebaiirlaslik lähenemine.

Niallil on ebaõnn olla sellise nõudliku firma nagu Millbrook Paving omanik. See toob Indiast, Portugalist ja Itaaliast Iirimaale ja müüb edasi ilusaid sillutismaterjale. Kui mul oma senisest imelikust tööst ja sealsest primitiivsest suhtumisest inimestesse mitmeaastase Iirimaal elamise järel lõpuks kõrini sai, siis nõudsin enesele tema firmas mänedžerikohta.

Niall võttis mu kahe käega vastu, oli minu tuleku üle rõõmus, aga paraku ei teadnud ei mina ega ka tema kuigi täpselt, mida see mänedžerikoht Millbrook Pavingus täpselt ette kujutab. Ja temal polnud aega selle üle järele mõelda.

Sain oma arvuti. Sain oma koha kontoris, mis asub samal territooriumil suure laoplatsiga, kus kõiki neid erinevate kivide kaste hoitakse ja kust neid siis rahulolevatele klientidele – ehitajatele – suurte veoautodega laiali veetakse. Istusin arvuti taha maha, nokkisin nina ja mõtlesin, mis edasi saab.

Kui Niall on tööl, kuhu ta saabub iga päev kella kaheksa asemel kell kuus nelikümmend viis, räägib ta tavaliselt kahe telefoniga. Mõnikord – ilma naljata – samal ajal.

Minu esimesel tööpäeval oli ilmvõimatu temaga kontakti saada. Isegi kui ta ühe minu lause ära kuulas või ise mõnda lauset alustas, pinises kohe nõudlikult emb-kumb tema telefonidest ja ta pidi sellele vastama – töö tahab ärategemist ja töö oli just seal teisel pool telefoni. Niimoodi läks päev, kaks, kolm, kuni päevadest said nädalad, aga meil polnud aega teineteisega rääkida. Pärast kahte nädalat jõudis ta minu käest ainult küsida, kas ma palgaga olen ikka rahul. Ma ütlesin, et natukene võiks juurde küll saada.

Iirimaal makstakse palka nädala kaupa.

Oma esimesed palgad sain ma ilusasti kätte ilma lillegi liigutamata. Ei, miks ma siis ei liigutanud – esimesel nädalal harjutasin enamalt jaolt kuuri taga usinasti õhupüssiga märki laskmist. Ühel laotöölisel oli selline riist kogu aeg tööl kaasas. Ma kahtlesin tema terves mõistuses siis ja kahtlen ka nüüd.

Avasin meie laoplatsil tööriistapoe. Hakkasin sellega tegelema. Niall andis mulle vabad käed. Talle lihtsalt ei meeldi kedagi korrigeerida. Tegin ümber kõik meie trükised, kodulehe, Facebooki lehe. Sain kõike teha. Ei mingit korrigeerimist ülemuse poolt. Tellisin meie töölistele vormiriided – pärast tuli välja, et täiesti vale logoga, aga õnneks mind ei korrigeeritud ja mina olin uhke, et teen oma tööd hästi. Läksid mööda kuud, kiirem hooaeg sai läbi ja me hakkasime lõpuks tööst rääkima – jagasin ühel hetkel ära, et pean talle lihtsalt helistama. Seisku ta kas või minu ees. Telefoni võttis ta alati vastu. Tulgu või surm – telefon on töö. Siis sain ka teada, mida oleksin pidanud tööl olles tegema.

Niall tegi oma tööd hästi ja ta tegi seda ka laupäeviti. Ja pühapäeviti kodus. Ja siis õhtuti pärast tööd. Ja haagissuvilas mere ääres. Igal aastal lubas Niall mulle, et sellel aastal läheb ta puhkusele. Ja siis aastas korra läkski – terveks päevaks. Aga sellel ajal, kui mina firma järele vaatasin, helistas ta mulle ikka paar korda, et vaikselt toru otsas kuulatada, kuidas töö käib.

Samuti üritasin ma teda igal aastal ajada Itaaliasse või Portugali messile. Seda oli tema firma jaoks vaja. Igal aastal läksime sinna plaanide kohaselt koos ja kui saabus see suur päev, millal me lendama pidanuksime, tuli välja, et me ikka ei lähe, sest Iirimaal oli samal ajal vaja nii palju tööd ära teha. Ja sellesse kohustusse Niall juba kergel käel ei suhtunud! Ükskord läks Niall Portugali messile lausa üksi. Ning ilmus lõuna ajaks ikka tööle. Oli lennujaamast tagasi pöördunud. Et tööle tulla. Lennujaamas oli ta turvakontrollist ka juba läbi läinud, nagu ta mulle hiljem saladuskatte all teada andis.

Tal oli ülikõrge vererõhk ja ta imestas selle üle peaaegu et iga päev: „Aga ma ju söön tervislikult! Ma söön enamiku ajast suppi! Ma pole loomaliha aastaid suu sissegi võtnud!“ Ma kartsin, et ta sureb ükspäev stressi, ja kes siis minu kolmekuused talvepuhkused kinni maksab?

Niallil oleks Dave’ilt palju õppida ja vastupidi. Kui nad omavahel kokku segada, saaks nendest kahest kokku iirlase, kes ei sure noores eas ülekoormuse tõttu südamerabandusse, aga kes samas ei käi tööl ainult jalgu järele lohistades ning ei vahi seal olles kogu aeg taevasse.