Читать книгу Minu Iirmaa. Armastus tuleb karjudes - Rene Satsi - Страница 7

Võib-olla oli siis esmaspäev? Ja ütleme, et kui oligi esmaspäev – kes seda enam nii täpselt mäletab –, siis kas esmaspäeviti üldse tohib teha elu muutvaid otsuseid?

Saabusin esimest korda Iirimaale Eesti paganakalendri järgi paastukuul ehk siis märtsis, aastal 2006 või 2007. Kord mäletan seda sündmust ühtepidi ja siis jälle teistpidi. Tulin siia sünnipäevale, seega olgem ausad – hakkasin seda maad asustama ja „laastama“ pigem romantilistel kui avantüristlikel eesmärkidel.

Minu kujutluspildis ja tollases eluetapis oli Iiri riik miskipärast tohutult igav, aga see-eest sulnis saar, kus kohalikel inimestel on kärtspunased juuksed ja ärritava järjekindlusega kõlab absoluutselt kõikjal – nii kartulipõllul, lasketiirus kui ka hambaarsti ooteruumis – vaikne keldi harfimuusika.

Tõusin õhku lumetormisest Tallinnast, sõitsin läbi Riia ja maandusin umbes viie tunni pärast Dublinis, kus astusin Estonian Airi (rahu tema põrmule) õhuhiiglase trepilt ettevaatlikult Iirimaa lennujaama märjale asfaldile ning pidin kogu vaimujõuga maha suruma pettumuse – mitte ühtegi punapead polnud katsumisulatuses! Iirilike harfihelide asemel undas minu ees piiripunkti poole lontiva lätlase kõrvaklappidest Celine Dioni „My Heart Will Go On“. See guantanamobayliku piinamisviisi valinud lätlane tutvustas end ennist Riias uhkusvärinal ja küsis, kas mina lendan samuti Iirimaale hästi tasustatud tööd otsima. Mulle käis see kohe närvidele ja ma mõtlesin, et ei no tore, mind liigitatakse kasuahneks idaeurooplaseks veel enne, kui jala lennujaama passikontrollist välja saan.

Milles ma aga oma esimesel kokkupuutel Iirimaaga (kohe) pettuma ei pidanud, oli ilm. The weather, nagu nemad inglise keeles ütlevad. Sain lennujaama ees seistes suitsu ette panna lausa T-särgi väel, ilma et külm oleks olnud! Sellel ajal ma veel suitsetasin. Marlboro sigarette.

Iirimaal on kohustuslik rääkida ilmast. Ma ei ole sada protsenti kindel, aga see on tõenäoliselt omaette punkt Iirimaa põhiseaduses. Absoluutselt iga iirlane, kellega vesteldes tekib ootamatu paus, märgib kohusetundlikult kohe ära, mis tema meelest õues täpselt toimub. Mõnikord ei oota ta isegi pausi ära.

Võtame näiteks juhusliku möödakäija, kelle käest sa küsid Dublini tänaval teed Coombe’i naistehaiglasse. Sina uurid, kuidas sinna minna. Sa oled eksinud ja arvad, et üks ristmik oleks pidanud veel olema, aga seda ristmikku vist ei olnud. Kaarti on raske lugeda. Oled segaduses. Sul on lilled käes ja nutunägu ees. Heatahtlik iirlane, kelle sa peatad, vaatab sulle silma, köhatab abivalmilt ning sõnab olulise informatsiooni andmise asemel ootamatult: „Praegu sajab ja on pilves ning temperatuuri paistab olevat kümne kuni kaheteistkümne kraadi ringis.“ Selle peale on kohalikku etiketti järgides viisakas kinnitada viimast avaldust verbaalselt sõnadega „On jah tõepoolest nii!“ ning esitada siis ruttu vastuküsimus „Huvitav, mis küll selle homse ilmaga saab?“. Vestluse edasine käik oleneb suuresti sellest, kas sinu juhuslik vestluspartner on jälginud käesoleva nädala ilmateadet või mitte. Enamasti on.

See eelmainitud seik lühikeste varrukatega särgi kandmise kohta sai mulle muuseas Iirimaale kolimise juures omamoodi tõukepunktiks, sest omavahel öeldes vihkan ma talve kogu südamest. Juba viieaastasest peale tahtsin ma elada soojemas kliimas kui Eesti ilmastik. Mõnusalt krõbe talvekülm ja kena valge lumevaip – ma ei ole nende väljendite kauniduses kunagi eriti kindel olnud. Kogu see talveilma romantiseerimine on minu puhul luhta läinud. Suusatamine? Olgu see neetud. Kogun parema meelega marke või kuivatan sisalikke.

Mäletan, kuidas isa ENSV ajal mitu kuud oma väikesest inseneripalgast raha kogus, et osta mulle superluks uisupaar. Liuraudade saapad olid valmistatud helehallist nahast. Kõik oli nii ilus, et mine või lõhki. Uisuterad särasid. Mäletan sama tooni sära ka isa silmades, kui ta need talvespordi vahendid mulle vana-aastaõhtul kuuse ees kätte andis, ja mäletan, kuidas ma nutma hakkasin ja uurisin, mida täpselt ma kokku keeranud olen, et mind niimoodi karistatakse. Ma olin kuueaastane ja viimane asi, mida ma teha tahtsin, oli külma käes uisutada.

Kui ma maandusin, sai kell kaks, kui ma õigesti mäletan. Aga ilmselt ma ei mäleta. Dublini lennujaama oli mulle vastu tulnud minu eestlasest tuttav A., kes oli Iirimaal kanda kinnitanud juba mõni aeg tagasi ja kelle sünnipäeva ma olingi tähistama tulnud. Võtsin oma õnnetu väljanägemisega seljakoti õlale ja lonkisime lennujaama parklasse. Kui me lennujaamast väljusime, ütles A. lihtsalt vestluse käigus, muude asjade hulgas: „Iirimaal ei ole kunagi talve“, ning mina mõtlesin selle peale nii: „Ja ongi kõik. Siia ma tahangi elama jääda.“ Ja kuidagi see mõte üsna pea ka materialiseerus. Olin sellel ajal ehk natukene äkilisem. Kui keegi juhtub mu praeguses vanuses ootamatult küsima, mis mulle rohkem maitseb – kas loomaliha või omlett, pean mõtlemiseks võtma vähemalt kaks ja pool päeva. Mõni hetk pärast minu julget elumuutvat otsust lisas A. aga informatsiooniks veel: „Siin sajab kogu aeg. Lund ei ole, aga sajab. Nagu oavarrest.“ Ütles nii ja ohkas sügavalt. „Kogu aeg.“

Ja Iirimaal sajabki natukene liiga palju. Juba hea mitu aastat olen ma seda tähele pannud.

Istusime A. ilusasse Volkswagenisse ja sõitsime lõuna suunas, Wicklow’ maakonnas laisklevasse külla nimega Rathnew. Wicklow’ maakond on saanud nime Wicklow’ linna järgi, mis vanaskandinaavia keeles tähendab viikingi niitu. Mille järgi on aga Rathnew oma nime saanud – mul pole ausalt öeldes õrna aimugi. Kõlab küll niimoodi, nagu keegi oleks enne kohanime välja pakkumist natuke koduõlut maitsnud ja siis huupi rapsima hakanud.

Sõitsime vaikides ja ma ei suutnud jätta imetlemata maastikku, milleks ma ei olnud teps mitte valmistunud. Kõik oli kaunim, kui ma olin ette kujutanud. No tõesti! Eestis ei ole ju mägesid. Või noh, Suur Munamägi on, aga olgem ausad, see ei ole ju tegelikult mägi, see on lihtsalt muhk, mis on mingisuguse geograafilise eksituse tõttu kogemata Lõuna-Eestisse sattunud. Iirimaal ootab sind aga iga nurga taga üks üüratult imeilus küngas. Kohe kui Dublinist lõuna suunas välja sõita, ilutsevad igal maanteel silmapiiril sellised turjakad, ent silmale pehmed kumerused. Mitte suured jõhkrad mäed, aga sellised, millele tahaks heldinult pai teha. „Teletupsud“ oli kunagi üks jõngermannidele mõeldud telesaade, mis minu tagasihoidliku arvamuse järgi ei mõjunud laste arenevale ajule just kuigi hästi, aga selle show’ lavakujundus, kui mäletate, on täpselt selline, nagu Dublinist lõuna poole välja sõites näha.

Rathnew jääb mulle alatiseks meelde selle pärast, et seal ei ole absoluutselt mitte midagi, mille järgi seda kohta mäletada. Rathnew’s on üks pood, kus ei müüda õlut, ja üks järsk kurv. See on enam-vähem kõik. Oma jutuga siia punkti jõudes pean lugejat, kes kavatseb tulevikus Iirimaal pikemalt ringi rännata, hoiatama – mitte kunagi ei tohi Rathnew’d segi ajada Ashfordiga, mis on täpselt samasugune alarahvastatud küla Wicklow’ linna piiri ääres, aga jeerum – kui sa peaksid valjuhäälselt mainima midagi toredat Ashfordi kohta, olles ise samal ajal mugavalt Rathnew’ rüpes! Kohalikud naeravad sind kõvasti välja ja veab, kui sa veel peksa ei saa. Mäletan hästi, kuidas istusin Ashfordist pärit tegelastega ükskord suure kivi peal keset Wicklow’ linna ja me rüüpasime purgist odavat õlut. Rääkisime omast arust igati tähtsat juttu, aga jutulõng lipsas ootamatult naaberküla peale. Minu kaaslased sülitasid sellise vestlusteema peale kohe vihaselt maha ja mulle öeldi: „Kuule, välismaalane, sa ei saa sellest võib-olla veel aru, aga neil seal on ikka kohutavalt imelikud kombed.“ Kellest nad ometi räägivad, mõtlesin mina jahmunult. Võisime ju piltlikult öeldes kämbla ette sirutada ja juba me katsuksimegi neid „teisi“, sest nad on nii lähedal. Ja ei ole nad midagi nii teistsugused. Kuigi näitasin irooniat välja väga vähe, pandi isegi seda piskut tähele, solvuti ja tähendati mulle selgituseks midagi sellist, et Ashfordi omad ei saa Rathnew’ aktsendist aru ja Rathnew’ omad ei saa Ashfordi aktsendist aru, sest nad on lollid.

Nende külade puhul on, ütleme ausalt, tegemist kahe sellise kohaga nagu näiteks Mustamäe tee ja Õismäe tee. Kuidas suudetakse kahe sellise olemi vahel leida tohutult suuri sisulisi erinevusi? Olen aastaid ja aastaid silmad teadlikult sellise fenomeni suhtes lahti hoidnud, kuid nii teravaid (nähtamatuid) piire pole ma Iirimaal kahe nii-öelda külaühiskonna vahel rohkem märganud. Kas see veidras vormis kultuurikonflikt Ashfordi ja Rathnew’ vahel on Iirimaal unikaalne? Ning kui jah, siis kus on selle juured? Mine võta kinni.

Asusin niisiis A. juurde elama. Pesitsesin mõnda aega tema üürimaja külalistoas, kus värske ja läikiv parkettpõrand nagises igal sammul, nagu oleks keegi kuulipildujast tuld andnud. Mulle tuleb sellest siiani kananahk ihule, sest öösel tualetis käies äratasin iga süütundest saadetud sammuga üles nii A. kui ka tema kauni pruudi ja kõik naabermaja kassid pealekauba. A. tütarlaps pani mulle padja peale mõnikord šokolaaditükikese, just nagu hotellis. Ta oli ääretult külalislahke ja hea südamega inimene. Talle meeldis minuga vestelda minu Iirimaa-eelsest elust. A. tahtis omakorda rääkida poliitikast ja sellele vahelduseks meeldis talle vaadata televiisorist sporti. Ja siis sellest rääkida. Teda pahandas natuke see, et mina nendest asjadest rääkida ei osanud. See tegi mind tema silmis igavaks inimeseks.

Ta oli tööbüroo kaudu Iirimaale tulnud selleks, et teha rasket tööd ja teenida rasket raha. Eestis tollel ajal ju raha ei teenitud. Eriti rasket raha mitte. Olid hoopis teised ajad. Paljud inimesed pidid kolima Eestist Iirimaale kalkuneid kitkuma, et oleks mingisugunegi perspektiiv osta aastakümnete pärast soe ahjuküttega korter Haapsalus ja seal siis mõnusat elu nautida. „Mida need eestlased seal Iirimaal teevad?“ küsis „Rahva omakaitse“ saates Mart Juur ükskord Andrus Kivirähki käest, kes oli just Dublinit külastanud. „Kalkuneid kitkuvad, neile makstakse selle eest hästi,“ vastas Andrus. „Aga kes maksab?“ uuris Juur. „Kalkunid maksavad,“ teadis Kivirähk.

A. aga ei tulnud siia maale kalkuneid kitkuma. Tema oli oma olemuselt hoopis midagi muud kui kalkunikitkuja. A. oli oskustööline, kuldsete kätega mees, kogemused Ameerika tööturul ja muu säärane. Raha oli temal vaja selleks, et tal oleks raha. Rasket tööd oli tal vaja teha sellepärast, et see on metafoorides rääkides üks eestlaste ürgomadusi – tassida suuri kive ühest kohast teise, maksku mis maksab, peaasi, et töö saaks tehtud. Vastandina võiks välja tuua iirlaste suhtumise töötegemisse, mis sõnadesse pandult kõlaks nii: „Vaatame, kuidas saab. Ärgem muretsegem. Küll see töö siin meie nina ees saab kuidagi tehtud. Keegi ei tea, kuidas see töö siin meie nina ees tehtud saab, aga palun võtame rahulikult. Joome ühe piimaga tee.“

Ausalt öeldes ei tea ma siin Iirimaal ühtegi eestlast, kelle loomult kohusetundlikku närvi selline suhtumine mõneti püsti ei ajaks. Mind isiklikult teeb iirlaste suhtumine töösse murelikuks ainult kirurgide ja tuletõrjujate puhul, kuid suures plaanis on säärane suhtumine omamoodi mõistlik. Iirlased võtavad asju palju rahulikumalt kui eestlased. Iirlased oskavad osavalt vältida kõrget vererõhku ja neil pole enamasti aimugi, mida tähendab sõna „stress“. Viimane on üks paljudest põhjustest, miks iirlased mulle meeldivad, ja seda, et iirlased oma olemuselt mulle meeldivad, võin ma julgelt väita, kuigi ma ei väida just paljusid asju väga julgelt. Näiteks kui ma olin kümneaastane, siis väitsin Õismäe poe kõrval videomängude mängusaalis, et üks vene poiss varastas minult kümme kopikat. Läksin temaga kaklema, sain kõvasti peksa ja rüseluse käigus tuli kogemata välja, et see poiss, kellega ma kaklesin, ei varastanud minult tuhkagi, kuigi ma olin seda julgelt väitnud. Väidetega tuleb elus olla ettevaatlik.

Riikliku statistika järgi pole eesti mehe keskmine eluiga just kiita, aga Eesti kollase ajakirjanduse statistika raiub nagu rauda, et meie kõrgharidusega meeste keskmine eluiga on viimase kolme aasta jooksul tõusnud 5,8 aastat. Kellel on Eestis aga aega seda kõrgharidust omandada, kui samal ajal peaks ju hoopis rasket tööd tegema?! Kui pikk on aga iiri mehe keskmine eluiga? Sellele küsimusele internetist vastust otsides leidsin ühest silmipimestavalt usaldusväärsest allikast, et Iirimaa õllekõhtudega mehed elavad statistika järgi Eesti õllekõhtudega meestest vähemalt kaksteist aastat kauem. Väideti, et iiri mehejõmmidel pole märgatavat tööstressi.

Tuima töötegemise mentaliteet suudeti Iirimaal elamise algusaastatel istutada ka minusse. A. ütles juba mu kolmandal Iirimaa päeval, et paneb mu päriselt tööle, ja ta pidas oma sõna. Oi, kuidas pidas. Mina ei teadnud, mida see töötegemine üldse tähendab, sest olin läbi oma senise elu vingerdanud kuidagi igasuguste mugavate pseudotööde abil. Küll ma tõlkisin midagi, produtseerisin moeetendusi, korraldasin pidusid, kirjutasin, juhtisin ühte omapärast ööklubi, müüsin midagi, ostsin midagi, vahetasin midagi, töötasin ajalehes, korraldasin konverentse jne. Enne kui te mind hukka mõistate – vähemalt ei liitunud ma raha saamise eesmärgil kunagi ühegi keskpärase puhkpilliorkestriga. A. ütles: „Kogu sellise jamaga on nüüd siin välismaal lõpp,“ ja jätkas karmil häälel: „Me peame homme ärkama kell pool seitse hommikul ja minema tööle!“ Ma ei teadnud isegi, et selline kellaaeg nagu „pool seitse hommikul“ üldse olemas on. Minu viimaste aastate elustiil tähendas enne Iirimaale tulekut seda, et tavaliselt läksin alles napilt enne kella kuut hommikul magama ning isegi ülikoolis sattusin ainult üks kord varajasse, kell kaheksa algavasse anatoomialoengusse. Enne loengut suitsetasime anatoomikumi peaukse ees sõpradega paberosse, kui järsku tuli Maria kurva uudisega, et Estonia laev oli öösel Läänemerel põhja läinud. Olin väga ehmunud. Mõtlesin, et edaspidi ei trügi ma nii vara hommikul kuhugi.

Nüüd aga tuli mul minna tööle, kus minu roll seisnes kuuldavasti selles, et pidin kaevama sügava kraavi. Labidaga. Mul oli sel ajahetkel oma mina-pildist petlikult uhke ettekujutus ning labidat see küll ei sisaldanud. Kuulasin A.-d tähelepanelikult, võttes kogu tema juttu naiivselt hea naljana, ning olin absoluutselt siiras šokis, kui ta mind päriselt ka järgmisel hommikul kell kuus kakskümmend üles äratas ning ilma praetud mune söömata õue kupatas – tööle, mille tarvis ma vaimselt absoluutselt valmis ei olnud. Enne seda kästi selga ajada minu jaoks imeliku olemusega riided. Püksid ja särgid, millel oli kuidagi üleliia palju taskuid. Mulle seletati nagu lapsele, et selliseid riideid kutsutakse tööriieteks...

Hakkasin muretsema. Eriti selle kraavi kaevamise pärast. Mul on terve elu olnud kraavidega omamoodi negatiivne korrelatsioon – mida rohkem kraave kaevatakse, seda vähem tahan mina olla see, kes neid kaevab. Aga andsin alla. Istusin autosse. Raha oli vaja teenida. Rasket raha. Minu elu minu Iirimaal oli käima läinud.