Читать книгу Miss Peregrine'i kodu ebaharilikele lastele - Ренсом Риггз - Страница 3

Olin sellega just leppima hakanud, et mu elu saab olema täiesti tavaline, kui hakkas juhtuma kummalisi asju. Kõige esimene juhtum šokeeris mind rängalt ning nagu kõik, mis inimest põhjalikult muudab, lõhkus see mu elu poolteks „enne” ja „pärast”. Nagu paljud hilisemad sündmused, puudutas ka see mu vanaisa Abraham Portmani.

Vanaisa Portman oli mu lapsepõlve kõige põnevam isik. Ta oli elanud orbudekodus, käinud sõjas, aurulaevaga üle ookeanide sõitnud ja läbi kõrbete ratsutanud. Ta oli tsirkuses esinenud ning teadis kõike relvadest, enesekaitsest ja looduses hakkamasaamisest. Ta oskas lisaks inglise keelele veel vähemalt kolme keelt. Põnnile, kes polnud kunagi Floridast välja saanud, paistis see kõik pöörase eksootikana. Millal iganes me ka kokku ei saanud, ikka mangusin temalt lugusid. Ta jutustas neid alati nagu saladusi, mida vaid mulle võib usaldada.

Kuueaastasena otsustasin, et ainus võimalus kas või natukegi nii põnevat elu elada kui vanaisa Portman, oli maadeavastajaks hakata. Vanaisa julgustas mind. Me küürutasime pärastlõunati kõrvuti maakaartide kohal, mõtlesime uurimisretki välja ning märkisime marsruute punaste knopkadega. Vanaisa jutustas fantastilistest kohtadest, mida tulevikus avastama hakkan. Näitasin kodustele oma ambitsioonikust sellega, et marssisin ringi, papptoru nagu kiiker silma ees, ja karjusin: „Ahoi, maa!” ning „Saatke paat välja!”, kuni vanemad mu õue mängima kupatasid. Küllap nad kartsid, et vanaisa nakatab mind mingi ravimatu unistamistõvega, millest ma eal ei parane ja mis häälestab mu reaalse elu vastu. Ühel päeval tegi ema mulle selgeks, et ma ei saa maadeavastajaks hakata, sest kõik on juba ära avastatud. Olin sündinud täiesti valel sajandil ning tundsin end petetuna.

Tundsin end veel rohkem tüssatuna taibates, et vanaisa Portmani kõige põnevamad lood ei saanud päriselt juhtunud olla. Kõige pikemalt rääkis ta alati oma lapsepõlvest, sellest, et ta sündis Poolas, aga kaheteistkümneaastasena saadeti ühte Walesi lastekodusse. Kui uurisin, miks ta oma vanematest lahkuma pidi, vastas ta alati üht ja sama: koletised olid tal kannul. Vanaisa jutu järgi kubises Poola koletistest.

„Millised need koletised olid?” pärisin tavaliselt, silmad uudishimust suured. See muutus omamoodi traditsiooniks. „Hirmsad kühmus elukad, kellel on mustad silmad ja mädanev nahk,” kostis vanaisa seepeale. „Ja nad kõndisid vaat niimoodi!” Ta taarus mulle järele nagu vanaaegne filmipeletis, kuni naerdes plehku pistsin.

Iga kirjelduse juurde lisas ta mõne uue õõvastava detaili. Koletised haisesid nagu roiskuv prügi. Nad ise olid nähtamatud, kuid nende varje võis näha. Suus olid neil keele asemel vingerdavad haarmed. Need võisid suust hetkega välja söösta ja su tugevate lõugade vahele tirida. Ei läinudki kaua, kui mul hakkasid uinumisega raskused tekkima. Mu hüperaktiivne kujutlusvõime muutis autokummide sahina märjal asfaldil koletise kähisevaks hingamiseks mu akna taga ja ukse alt sisse paistvad varjud vingerdavateks tumehallideks kombitsateks. Kartsin koletisi, kuid joobusin kujutlusest, kuidas vanaisa nendega võitles, jäi ellu ning sai mulle juhtunust jutustada.

Vanaisa lood elust Walesi lastekodus olid veel fantaasiaküllasemad. Tema jutu järgi oli see võlukoht, mis tehti laste koletiste eest kaitsmiseks ühele saarele, kus päike paistis iga päev ning keegi ei surnud ära ega jäänud isegi haigeks. Kõik elasid koos suures majas, mida kaitses tark vana lind. Umbes niisugune see lugu oligi. Vanemaks saades hakkasin muidugi mõnes asjas kahtlema.

„Mis lind see täpselt oli?” küsisin temalt seitsmeaastasena ühel pärastlõunal, põrnitsedes teda üle laua. Vanaisa laskis mul parajasti monopolimängu võita.

„Suur pistrik, kes armastas piipu suitsetada,” vastas ta.

„Vanaisa, sa pead mind ikka täitsa rumalaks.”

Taat uuris oma kokkukuivavat siniste ja oranžide mängurahade pakki. „Jacob, ma ei peaks sind iialgi rumalaks.” Taipasin, et vanaisa solvus, sest poola aktsent, millest ta kunagi päriselt lahti ei saanud, muutus tugevamaks, nii et peaks kõlas nagu piaks ja iialgi muutus hiialgiks. Tundsin end süüdi ja otsustasin lepitust otsida.

Küsisin: „Aga miks koletised tahtsid sulle kallale tulla?”

„Sest me polnud nagu teised inimesed. Me olime ebatavalised.”

„Mismoodi ebatavalised?”

„Oh, väga mitut moodi,” kostis vanaisa. „Seal oli tüdruk, kes suutis lennata, poiss, kelle sees elasid mesilased, ja siis veel vend ja õde, kes suutsid suuri kivirahne endale pea kohale tõsta.”

Oli raske aru saada, kas ta räägib tõsiselt või ajab niisama lorajuttu. Samas polnud mu vanaisal mingit naljamehe kuulsust. Ta märkas mu näol kahtlust ja tõsines.

„Ega sa ei pea mind paljast jutust uskuma,” sõnas ta. „Mul on pildid olemas!” Ta lükkas aiatooli eemale ja läks majja, jättes mu varjulisele verandale ootama. Minut hiljem tuli ta vana sigarikarbiga tagasi. Küünitasin sealt välja võetud nelja kortsus ja kollaseks tõmbunud pilti vaatama.

Esimene udune foto nägi välja, nagu oleks pildistatud riideid ilma inimeseta. Või siis polnud riiete sees oleval inimesel pead.

„Tal on päris kindlasti pea olemas,” muheles vanaisa. „Lihtsalt sa ei näe seda.”

„Miks ma siis ei näe? On ta nähtamatu?”

„Ennäe, kui taibukas sa oled!” Ta kergitas kulme, nagu oleks mu nutikus teda üllatanud. „Tema nimi oli Millard. Naljakas poiss. Tal oli kombeks mõnikord öelda: „Kuule, Abe, ma tean, mida sa täna tegid.” Ja siis ta luges ette, kus sa olid käinud, mida söönud ja kas olid urgitsenud nina, kui arvasid, et seda keegi ei näe. Mõnikord ta hiilis hiirvaikselt järele ja jälgis – ise ihualasti, nii et teda polnud võimalik märgata.” Vanaisa vangutas pead. „Suudad sa seda ette kujutada?”

Ta lükkas järgmise foto mulle nina alla. Olin seda vaid hetke vaadata jõudnud, kui ta juba küsis: „Niisiis, mida sa seal näed?”

„Väikest tüdrukut.”

„Mida veel?”

„Tal on kroon peas.”

Vanaisa koputas näpuga pildi alumisele servale. „Ja mida sa ta jalgade kohta ütled?”

Uurisin lähemalt. Tüdruku jalad ei puudutanud maad. Samas ei saanud ka väita, et ta hüppas. Plika pigem hõljus õhus. Mul vajus suu ammuli.

„Ta lendab!”

„Mitte päris,” parandas vanaisa. „Ta hõljub. Ta enesekontroll polnud eriti hea, nii et pidime talle mõnikord köie ümber siduma, et ta minema ei hõljuks.”

Ma ei suutnud kummituslikult nukunäolt pilku pöörata. „Kas see on päriselt?”

„Muidugi on,” turtsatas vanaisa, võttis pildi ära ja pani selle asemele järgmise. Sellel fotol tõstis kleenuke poiss suurt kivirahnu. „Victor ja ta õde polnud eriti nutikad,” seletas taat, „aga hoidku taevas, tugevad olid nad igatahes.”

„Ta ei paista üldse rammumehe moodi,” nentisin poisi kõhnu käsivarsi silmitsedes.

„Usu mind, ta oli hirmus tugev. Ma proovisin temaga ükskord käesurumises võistelda ja ta oleks mul äärepealt käe otsast ära kiskunud.”

Viimane foto oli kõige imelikum. See kujutas kellegi kukalt, mille peale oli nägu maalitud.

Vahtisin pilti, vanaisa Portman aga seletas: „Näed, tal on kaks suud. Üks on eespool ja teine taga. Seepärast ta läkski nii paksuks.”

„Aga see on võltsing,” ütlesin. „Nägu on lihtsalt maalitud.”

„V ä r v on muidugi vale. Maaling tehti tsirkusetöö jaoks. Aga ma kinnitan sulle, et sel poisil oli tõesti kaks suud. Sa ei usu mind?”

Mõtlesin järele, vaadates kordamööda fotosid ja oma vanaisa. Tolle näoilme oli tõsine ja siiras. Miks ta oleks pidanud mulle valetama?

„Usun küll,” ütlesin.

Ma uskusin teda tõepoolest veel vähemalt mõned aastad, peamiselt seepärast, et tahtsin uskuda – just nagu teised minuealised püüdsid uskuda jõuluvanasse. Me hoiame oma muinasjuttudest kinni, kuni nende uskumise hind kasvab liiga kõrgeks. Minu jaoks saabus saatuslik päev teises klassis, kui Robbie Jensen mu lõunasöögi ajal terve tüdrukute laua ees ära häbistas, teatades, et ma usun, et haldjad on olemas. Küllap see kulus mulle vanaisa lugude koolis edasijutustamise eest ära, kuid nende alandusesekundite jooksul olin kindel, et nüüd kutsutakse mind veel palju aastaid haldjapoisiks ning virutasin Robbie’le, olgu siis asja eest või mitte.

Sel pärastlõunal tuli vanaisa Portman mulle kooli järele. Ta käis mul tihti vastas, kui mõlemad vanemad tööl olid. Ronisin ta vana Pontiaci tagaistmele ja kuulutasin, et enam ma ta haldjajutte ei usu.

„Milliseid haldjajutte?” küsis ta üle prillide minu poole kiigates.

„Tead ju küll. Need lood lastest ja koletistest.”

Taat paistis hämmeldunud. „Kes siin haldjatest on rääkinud?”

Teatasin talle, et väljamõeldud lugu ja muinasjutt on üks ja sama asi, muinasjutte kuulavad püksi pissivad tited ning et ma tean, et ta lood ja fotod ei ole päris. Olin oodanud, et vanaisa kas vihastab või hakkab vastu vaidlema, tema aga lausus lihtsalt „Hea küll” ning käivitas Pontiaci mootori. Ta vajutas gaasipedaalile ja me keerasime jõnksatusega kõnniteeservast eemale. Rohkem me sellest ei rääkinud.

Tagantjärele mõtlen, et küllap ta nägi ette, et nõnda juhtub. Ükskord ma ju pidin ta lugudest välja kasvama. Ometi hülgas ta teema nii järsult, et jäin tundma, nagu oleks mulle valetatud. Ma ei suutnud mõista, miks taat selle kõik välja mõtles ja meelitas mu uskuma, et võimatud asjad on võimalikud. Ei olnud ju. Alles mõni aasta hiljem kuulsin oma isalt selgitust. Kui isa väike oli, rääkis vanaisa tallegi neidsamu lugusid. Need polnud tegelikult valed, vaid kujutlustega segunenud tegelikkus. Vanaisa Portmani lapsepõlv polnud mingi muinasjutt, vaid õuduslugu.

Mu vanaisa oli ainus oma perekonnast, kes enne Teise maailmasõja algust Poolast pääses. Ta oli kaheteistkümneaastane, kui vanemad ta saatuse võhivõõraste kätte usaldasid, pannes oma noorima poja Inglismaale suunduvale rongile, kaasas vaid kohver ja seljakott riietega. See oli üheotsareis. Poiss ei näinud enam kunagi oma ema ega isa, vanemaid vendi, nõbusid, tädisid ja onusid. Kogu ta suguvõsa oli ta kuueteistkümnendaks sünnipäevaks surnud, tapetud nende koletiste poolt, kelle käest tema nii napilt pääses. Need polnud mädaneva naha ja suukombitsatega koletised, keda seitsmeaastane endale ette võis kujutada, vaid inimnägudega, mundrit kandes marssivad nii isikupäratud olendid, et nende tõelist loomust taipasid alles siis, kui oli juba liiga hilja.

Nagu koletised, oli ka võlusaare lugu veidi muudetud tõde. Mandri-Euroopa õudustega võrreldes pidi elu selles lastekodus, kuhu mu vanaisa viidi, olema lausa paradiislik. Nõnda saigi sellest paigast taadi lugudes turvaline imedemaa, lõputu suve, kaitseinglite ja võluvõimetega laste varjupaik. Loomulikult ei osanud need lapsed lennata ega suutnud kaljurahne tõsta või nähtamatuks muutuda. Kummalisus, mille pärast lapsi jahiti, oli lahtiseletatult nende juudi päritolu. Nad olid orvud, kelle sõja verine laine oli tillukesele saarele paisanud. Nad polnud erilised oma imelike võimete pärast. Getodest ja gaasikambritest pääsemine oli piisavalt suur ime.

Ma ei nuianud enam vanaisalt lugusid ja minu meelest oli tal salamisi selle üle isegi hea meel. Ta noorusaja seikluste üksikasjad jäid saladusloori varju. Ma ei toppinud oma nina enam sinna. Vanaisa oli tõelisest põrgust läbi käinud ning tal oli õigus oma saladusi hoida. Tundsin häbi, et olin kunagi ta põnevat elu kadestanud, teadmata, millist hinda see oli nõudnud. Püüdsin rõõmustada oma tavalise ja turvalise elu üle, mille saavutamiseks polnud ma midagi erilist pidanud tegema.

Kuid vaid mõni aasta hiljem – olin siis viieteistkümneaastane – juhtus kummaline ja õudne lugu. Pärast seda sai olla vaid „enne” ja „pärast”.