Читать книгу Miss Peregrine'i kodu ebaharilikele lastele - Ренсом Риггз - Страница 5

Vanaisa surmale järgnenud kuudel käisin ma läbi beežiseinaliste ooteruumide ja nimetute kontorite põrgust. Mind uuriti ja küsitleti ning minust räägiti tagaselja. Noogutasin, kui mind kõnetati, ja olin tuhandete haletsevate pilkude ja kulmukortsutuste märklauaks. Vanemad kohtlesid mind nagu õrna perekonnareliikviat ega julgenud mu ees vaielda ega vihastada, kartes mind katki teha.

Nägin nii kohutavaid õudusunesid, et ärkasin karjudes üles ja pidin hambakaitset kandma, et mitte hambaid unes krigistamisega ära lõhkuda. Ma ei saanud silmi sulgeda, ilma et näeksin kohe metsas varitsenud kombitsasuulist koletist. Olin kindel, et see tappiski mu vanaisa ja tuleb peagi mind tapma. Mõnikord tuli mulle samasugune paanikahoog peale kui tol ööl ja ma olin kindel, et elukas passib läheduses. See luuras pimeduses puude varjus, parklas järgmise auto juures või garaaži taga, kus mu jalgratas seisis.

Otsustasin rohkem mitte majast välja minna. Keeldusin nädalate kaupa isegi sissesõiduteele hommikuse ajalehe järele minemast. Magasin pesuruumi põrandal tekipuntra sees. See oli ainus ruum majas, millel polnud aknaid ja mille ust sai seestpoolt lukku panna. Seal veetsin ka vanaisa matuste päeva. Istusin pesukuivati peal, sülearvuti põlvedel, ja püüdsin netimängudes unustust leida.

Süüdistasin juhtunus iseennast. Korrutasin lõputult: kui ma vaid oleksin teda uskunud. Kuid ma ei uskunud ja keegi teine kah mitte. Nüüd ma mõistsin, kuidas vanaisa end tundis, sest ka mind ei uskunud keegi. Minu versioon juhtunu kohta kõlas täiesti mõistlikult kuni hetkeni, mil olin sunnitud seda sõnades väljendama. Siis kõlas see täiesti mõistusevastaselt, eriti veel päeval, mil pidin seda meie poole tulnud politseiuurijale rääkima. Jutustasin kogu loo, mainides ka olendit, tema aga istus köögilaua taga ja noogutas, kirjutamata märkmikku ainsatki rida. Kui jutustamise lõpetasin, ütles ta ainult: „Suurepärane, tänan sind.” Seejärel pöördus mees mu vanemate poole ja küsis, kas minu asjus on kellegagi konsulteeritud, just nagu poleks ma võimeline aru saama, mida ta sellega mõtles. Teatasin, et pean tunnistusele veel midagi lisama, näitasin uurijale keskmist sõrme ja läksin minema.

Vanemad karjusid mu peale esimest korda mitme nädala jooksul. Tegelikult tõi selle vana armsa heli kuulmine kergendust. Karjusin neile koledaid süüdistusi vastu, näiteks et nad rõõmustavad vanaisa Portmani surma üle ning et mina olin tegelikult ainus, kes taati armastas.

Politseinik vestles mu vanematega veel natuke aega sissesõiduteel, sõitis siis minema ja oli tunni aja pärast tagasi koos tüübiga, kes tutvustas end visandikunstnikuna. Ta võttis suure joonistusploki ja palus mul uuesti olendit kirjeldada. Ta joonistas selle mu kirjelduse järgi üles, aeg-ajalt üksikasju täpsustades.

„Mitu silma sel oli?”

„Kaks.”

„Valmis,” teatas mees, nagu oleks politseikunstniku jaoks koletiste joonistamine täiesti igapäevane töö.

See oli üpris läbinähtav katse mind maha rahustada. Kõige suurema prohmaka tegi tüüp sellega, et pakkus joonistust mulle.

„Kas teil pole seda vaja toimikusse panna?” küsisin. Kunstnik ja uurija vahetasid pilke. „Muidugi. Mida ma küll mõtlesin…”

See oli jube alandav.

Isegi mu ainus ja parim sõber Ricky ei uskunud mu juttu, ehkki tema oli seal koos minuga. Ta vandus kõigi võimalike asjade nimel, et ei näinud sel ööl metsas mingit elusolendit, isegi mitte siis, kui ma seda taskulambiga valgustasin. Nii rääkis ta ka võmmidele. Tõsi, ta oli haukumist kuulnud. Seda me kuulsime mõlemad. Niisiis polnud eriline üllatus, kui politsei teatas, et mu vanaisa tappis metsistunud koerte kari. Ilmselt oli neid penisid mujalgi nähtud ja nädal varem oli üks Century Woods’is jalutanud naine pureda saanud. See oli juhtunud öösel. „Just siis on olendeid kõige raskem näha!” ütlesin. Ricky vaid vangutas pead ja pomises midagi teemal, et ma peaksin hulluarsti juurest läbi astuma.

„Sa mõtled psühhiaatrit,” vastasin. „Ole südamest tänatud! Tore, kui on nii toetavaid sõpru.” Istusime meie maja katuserõdul ning vaatasime, kuidas loojuv päike merre vajub. Ricky oli end vedruna kokku kerinud üle mõistuse kallile adirondacki toolile, mille mu vanemad reisilt amishite maale kaasa olid toonud. Ta oli jalad enda alla tõmmanud, käed kõvasti vaheliti põiminud ja suitsetas süngelt otsustaval ilmel ühe sigareti teise järel. Sõber näis end alati minu pool ebamugavalt tundvat, kuid see, kuidas ta iga kord minu poole vaadates tegelikult minust mööda vaatas, reetis, et seekord ei tekita temas ebalust mitte mu vanemate rikkus, vaid minu isik.

„Igatahes ma ütlen sulle ausalt,” sõnas ta, „et kui sa koletistest edasi räägid, topitakse sind hullumajja. Siis oled sa omadega nii põhjas, et võid end täie õigusega Tuukriks nimetada.”

„Ära kutsu mind Tuukriks.”

Ta nipsutas sigareti otsast tuha maha ja sülitas suure läikiva tubakaläraka üle rõdupiirde.

„Kas sa suitsetasid ja närisid tubakat ühekorraga?”

„Oled sa mu ema või?”

„Kas ma näen niiviisi välja, et magatan rekkajuhte toidutalongide eest?”

Ricky oli emanaljade suhtes niigi tundlik, aga see ületas ilmselt tema taluvuspiiri. Ta kargas toolilt püsti ja oleks mu peaaegu katuselt alla tõuganud. Karjusin, et ta uttu tõmbaks, aga ta läks juba niigi.

Möödus mitu kuud, enne kui teda jälle kohtasin. Nii palju siis sõpradest.

Viimaks viisidki vanemad mu hulluarsti juurde. See oli vaikne oliivikarva nahaga mehike, keda kutsuti doktor Golaniks. Ma ei tõrkunud vastu, sest teadsin ise ka, et vajan abi.

Pidasin end raskeks juhtumiks, kuid doktor Golan sai minuga üllatavalt kiiresti hakkama. Ta rahulik ja siiras toimuva seletamise viis oli peaaegu hüpnotiseeriv. Ta suutis mind vaid kahe visiidiga veenda, et olend polnud miski muu kui mu ülesköetud kujutlusvõime looming ning et vanaisa surma tekitatud trauma oli pannud mind nägema asju, mida tegelikult polnud olemas. Doktor Golan selgitas, et vanaisa Portmani jutustused olid selle olendi mu mällu tekitanud, ning et laipa kallistades põlvitamine, mis oli kõige hullem šokk mu noores elus, kutsuski välja vanaisa enda loodud kolli.

Seisundil oli isegi oma arstiteaduslik nimi: äge stressireaktsioon. „Ma ei leia küll, et see olukord äge oleks,” kommenteeris ema mu uut uhkeltkõlavat diagnoosi kuuldes. Ta nali ei riivanud mind üldse. Peaaegu kõik kõlas paremini kui h u l l u k s kuulutatud saada.

Ma ei uskunud enam, et koletised on päriselt olemas, kuid ega see mu seisundit parandanud. Õudusunesid nägin endiselt. Olin kergesti ärrituv ja paranoiline ega saanud enam inimestega suheldud. Seepärast palkasid vanemad mulle koduõpetaja, nii et pidin kooli minema vaid siis, kui ise tahtsin minna. Viimaks lubasid nad mul ka apteegitöölt ära tulla. Minu uueks tööks sai paranemine.

Üsna varsti otsustasin, et on aeg ka sellelt töölt kinga saada. Niipea kui mu ajutise meeltesegaduse põhjused said päevavalgele toodud, jäi doktor Golani peamiseks tööks mulle retseptide kirjutamine. Ikka veel näed halba und? Mul on selle vastu rohi olemas. Koolibussis tuli paanikahoog peale? See ravim peaks probleemi likvideerima. Sa ei saa magada? Suurendame doosi. Rohud tegid mu paksuks jobuks. Olin endiselt õnnetu ja suutsin öösel vaid kolm kuni neli tundi magada. Seepärast hakkasingi doktor Golanile valetama. Teesklesin, et tunnen end suurepäraselt, ehkki igaüks, kes mulle otsa vaatas, võis märgata kottis silmaaluseid ja seda, kuidas ma ootamatu heli peale võpatasin nagu arg kass. Võltsisin isegi ühe nädala unepäevikut, kirjutades sinna lihtsaid igavaid unenägusid, mida normaalne inimene võiks näha. Üks lugu oli hambaarsti juures käimisest, teises ma lendasin. Rääkisin psühhiaatrile, et nägin kaks ööd järjest und sellest, et olen koolis ihualasti.

Ta katkestas mu jutu. „Kas olendeid ka näinud oled?”

Kehitasin õlgu. „Neist pole jälgegi. Küllap see tähendab, et ma paranen, või mis?”

Doktor Golan toksis hetke pastakaga vastu lauda ja kirjutas siis midagi. „Loodetavasti ei räägi sa praegu seda, mida ma sinu meelest kuulda tahan.”

„Muidugi mitte,” vastasin, ise seinal rippuvaid raamitud kutsetunnistusi silmitsedes. Need kõik tõestasid, et mees on erinevate psühholoogiavaldkondade ekspert. Kindla peale oli ta ekspert ka rasket stressi põdeva teismelise valede paljastamises.

„Räägime nüüd korraks peamisest.” Ta pani pastaka lauale. „Sa üritad mulle väita, et sa pole selle nädala ühelgi ööl õudusunesid näinud?”

Valetada pole ma kunagi osanud. Et end mitte narrikstegemisega alandada lasta, otsustasin üles tunnistada. „Noh,” pomisesin, „korra vist nägin.”

Tegelikult olin möödunud nädala viimasel kui ühel ööl und näinud. Detailid võisid muutuda, aga põhiliselt oli lugu ise kogu aeg üks ja sama: mina kössitasin vanaisa magamistoa nurgas, sihtisin roosast plastikust õhupüssiga ust ning akende taga hääbus loojanguvalgus. Voodi asemel oli tohutu suur ja särav müügiautomaat. Selles polnud mitte kommid, vaid mitu rida üliteravaid sõjaväenuge ja soomust läbistavaid tulirelvi. Vanaisal oli seljas vana Inglise sõjaväemunder ning ta toppis ühedollarilisi rahatähti müügiautomaati. Kuid relv maksis palju ning meil hakkas aeg otsa saama. Viimaks hakkas läikiv 45-kaliibriline klaasi poole liikuma, kuid jäi luugi vahele kinni. Vanaisa vandus jidišis, virutas müügiautomaadile tubli võmmu ja laskus põlvili, et relva masina seest välja tirida. Ka tema käsi jäi müügiautomaadi sisse kinni. Siis nad tulidki. Pikad mustad keeled nilpsasid sissepääsu otsides aknaklaasi. Sihtisin neid õhupüssist ja vajutasin päästikule, kuid midagi ei juhtunud. Kõik selle aja karjus vanaisa Portman nagu segane: otsi lind üles, otsi silmus üles, Jacob, sa jumalast neetud loll yutzi, kuda sa ometi aru ei saa… Hetk hiljem purunes aknaklaas rabinal kildudeks, mis sadasid meile vihmana kaela. Igal pool meie ümber olid äkki mustad keeled. Siis ma tavaliselt ärkasingi higist läbimärjana, süda peksles meeletult ja kõhus keeras.

Unenägu oli alati üks ja sama ning olime sellest juba sada korda rääkinud, ometi sundis doktor Golan mind igal kohtumisel uuesti kirjeldama. See nägi välja, nagu teeks ta mu alateadvusele ristküsitlust, otsides mingit juhtlõnga, mis eelmisel üheksakümne üheksal küsitlusel märkamata on jäänud.

„Ja mida vanaisa su unenäos täpselt ütles?”

„Sedasama, mida alati,” vastasin. „Ta rääkis linnust ja silmusest ja hauast.”

„Tema viimsed sõnad?”

Noogutasin.

Doktor Golan pani sõrmeotsad kokku ning sättis need lõuga toetama, kujutades väga sügavalt mõttesse vajunud hulluarsti. „On sul mingeid uusi mõtteid tekkinud, mida see võiks tähendada?”

„Jah. See ei tähenda mitte sittagi.”

„Jäta nüüd, sa ei mõtle seda tõsiselt.”

Tahtsin jätta mulje, et need viimased sõnad ei lähe mulle vähimalgi määral korda, aga tegelikult läksid küll. Need painasid mind peaaegu sama tugevasti kui ööõudused. Tundsin, et võlgnen vanaisale vähemalt selle, et ta viimseid sõnu siin maailmas ei võetaks mõttetu sonimisena. Doktor Golan oli veendunud, et tähenduse mõistmine võib aidata mu hirmsaid unenägusid minema peletada. Nii ma siis üritasingi mõista.

Osa vanaisa Portmani jutust tundus isegi mõistlik. Ma pean silmas seda nõudmist saarele minna. Ta muretses selle pärast, et koletised võivad mind rünnata, ning arvas, et saar on ainus koht, mis nende eest päästab. Just nagu teda väiksena oli päästnud. Järgmised vanaisa sõnad olid: ma oleksin pidanud sulle rääkima. Mis see ka polnud, mulle seda kõnelda ta enam ei jõudnud. Nuputasin, kas vanaisa võis viimase aruka teona jätta mulle vihjete raja, mis viiks välja mõne inimese juurde, kes oskaks mulle rääkida, kellegi juurde, kes ta saladust teadis. Taipasin, et selleks oligi segane jutt silmusest, hauast ja kirjast mõeldud.

Mõnda aega arvasin, et silmus võib tähendada Circle Village’i mõnda tänavat. Sealkandis suurt muud polnudki kui silmusjalt paigutatud elamukvartalid. Emerson võis olla keegi, kellega vanaisa kirjavahetust pidas. Näiteks mõni vana sõjakaaslane või midagi. Emerson võis elada Circle Village’is, ühes silmusekujulises majadekobaras surnuaia kõrval ning mingi alleshoitud kiri pidi olema kirjutatud kolmandal septembril tuhande üheksasaja neljakümnendal aastal. Seda kirja pidin ma lugema. Teadsin ise ka, et teooria on pöörane, kuid uskumatumadki asjad olid tõeks saanud. Kui ma internetist midagi ei leidnud, läksin Circle Village’i päevakeskusse, kuhu vanurid kogunesid mängudega meelt lahutama ja oma viimaseid operatsioone läbi arutama. Küsisin neilt, kas nad teavad, kus siin kalmistu asub, või kas keegi tunneb mister Emersoni. See, et teismeline nendega räägib, vapustas vanureid sedavõrd, et nad vahtisid mind, nagu oleksin kahepealine. Circle Village’is ei olnud kalmistut, seal ei elanud ühtegi Emersoni ja ühegi tänava või muu koha nimes polnud sõna „silmus”. Olin omadega täiesti ummikusse jooksnud.