Читать книгу Miss Peregrine'i kodu ebaharilikele lastele - Ренсом Риггз - Страница 4

Veetsin „enne”-aja viimase pärastlõuna ehitades täiskasvanumähkmete karpidest Empire State Buildingi kümme tuhat korda väiksemat mudelit. See tuli tõeliselt uhke välja, täitsa ausalt. Viiejalane ehitis kõrgus üle kosmeetikariiuli. Vundament oli suurtest karpidest, vaateplatvorm õhukestest ning üldtuntud torn sai proovieksemplaridest pedantse täpsusega kokku pandud. Hoone oli peaaegu täiuslik, kui mitte arvestada üht saatuslikku möödapanekut.

„Sa ehitasid selle Neverleak’ist,” ütles Shelley mu ehituskunsti imet skeptiliselt põrnitsedes. „Reklaami tuleb teha Stay-Tite’ile.” Shelley oli poe juhataja. Ta längus õlad ja pahur ilme kuulusid samamoodi tööriietuse juurde nagu sinised polosärgid, mida meie pidime kandma.

„Mina kuulsin, et sa ütlesid Neverleak,” vaidlesin, sest nii oli ta tõesti öelnud.

„Stay-Tite,” kinnitas ta kahetsevalt pead vangutades, nagu oleks mu torn jala murdnud võidusõiduhobune ja tema on see, kel on pärlitega kaunistatud püstol käes. Järgnes tõsine vaikusehetk, mille kestel Shelley pead vangutades kord minu, kord torni poole vaatas. Vahtisin talle tühja pilguga otsa, nagu ei saaks üldse aru, mida ta minult sõnatult, kuid agressiivselt nõuab.

„Oh,” laususin viimaks. „Sa tahad öelda, et pean selle uuesti ehitama?”

„Ainult seepärast, et sa kasutasid Neverleaki,” kordas naine.

„Sellest pole midagi. Hakkan kohe otsast pihta.” Nügisin oma musta ketsi ninaga torni vundamendist ühe karbi välja. Hetk hiljem varises kogu võimas ehitis kokku, paisates nagu murdlaine mähkmekarpe robinal meie ümber laiali. Need põrkusid vastu ehmunud külastajate jalgu ja jõudsid isegi välisukseni, mis liikumise peale automaatselt avanes ja laskis sisse pahvaka kuuma augustiõhku.

Shelley läks näost küpse granaatõuna värvi. Ta oleks pidanud mu silmapilkselt vallandama, kuid teadsin, et niisugust vedamist pole lootagi. Olin terve suve üritanud apteegist kinga saada ja jõudnud järeldusele, et see on sama hästi kui võimatu. Hilinesin pidevalt ja esitasin kõige lollimaid vabandusi, tegin jubedaid arvutusvigu, panin isegi täiesti meelega asju valedesse riiulitesse, nagu näiteks tualettvee lahtistite hulka ja rasedusvastased vahendid titešampoonide juurde. Ma näitasin harva sellist järjekindlat püüdlikkust üles, kuid Shelley hoidis mu ikkagi kangekaelselt palgal, ükskõik kui jobuna end näidata püüdsin.

Las ma selgitan pisut oma staatust. M i n d polnud apteegist praktiliselt võimalik vallandada. Iga teine töötaja oleks palju-palju väiksema eksimuse eest silmapilkselt uksest välja löödud. See oli mu esimene poliitikaalane õppetund. Minu kodulinnas, väikeses uimases Englewoodis on kolm Smart Aidi apteeki. Sarasota maakonnas on neid kokku kakskümmend seitse ning Florida osariigis kokku sada viisteist. Apteegikett muudkui laieneb osariigis nagu mingi ravimatu lööve. Põhjus, miks mind ei saanud vallandada, seisnes selles, et apteegikett kuulus kõige täiega mu onudele. Esimene töökoht Smart Aidis oli ammune peretraditsioon ja seepärast ei saanud ma ka ise minema kõndida. Kogu mu iseenda saboteerimise kampaania suutis esile kutsuda vaid jõuetu vihkamise Shelley ja põlgliku vimma kaastöötajate poolt. Olgem ausad – kaastöötajad poleks mind sallinud ka siis, kui ma poleks ekspositsioone ümber ajanud ega klientidele valesti raha tagasi andnud. Mina pidin ühel päeval pärima suure osa firmast ja nemad mitte.

* * *

Mähkmete vahelt läbi koperdav Shelley torkas sõrme vastu mu rinda ja valmistus midagi õelat ütlema, kui sisetelefon kuulutas:

„Jacob, sulle on teisel liinil kõne. Jacob, mine teisele liinile.”

Naine põrnitses kurjalt mulle järele, kui tegin sääred ja jätsin ta näost tumepunasena keset tornijäänuseid seisma.

Töötajate puhketuba oli hämar akendeta kamber. Leidsin sealt farmatseudi abi Linda joogiautomaadi tulukeste hädises valguses koorukeseta võileiba söömas. Ta osutas peaga seinal rippuva telefoni poole.

„Sulle on kõne teisel liinil. Mingi eriti veider tüüp.”

Võtsin rippuma jäetud telefonitoru kätte.

„Jacob? Sina kuuled?”

„Tere, vanaisa Portman.”

„Jumal tänatud, Jacob. Mul on võtit vaja. Kus mu võti on?” Vanaisa hingeldas ja oli väga endast väljas.

„Mis võti?”

„Ära mängi lolli,” nähvas ta. „Sa tead küll, mis võti.”

„Sa panid selle kindlasti hajameelselt kuhugi mujale.”

„Su isa käskis sul nii öelda,” teatas taat. „Lihtsalt ütle mulle. Ta ei pea teada saama, et sa ütlesid.”

„Keegi pole mul midagi käskinud,” katsusin jututeemat pöörata. „Kas sa hommikul rohtu võtsid?”

„Nad on mul sabas, mõistad? Ma ei tea, kuidas nad mu nii paljude aastate järel üles leidsid, aga igatahes leidsid. Millega ma pean neile vastu minema, paganama võinoaga või?”

Ta ei rääkinud minuga niiviisi esimest korda. Vanaisa hakkas raugastuma ega saanud ilmselt enam maailma asjadest aru. Alguses ei paistnud ta vaimse allakäigu märgid eriti silma. Ta unustas süüa osta või kutsus mu ema tädi nimega. Suve lõpuks aga oli lähenev dementsus hirmsa hoo sisse saanud. Sõja ajal välja mõeldud lood võlusaarest ja koletistest olid muutunud taadi elu reaalseks osaks. Paaril viimasel nädalal oli vanaisa eriti närviline olnud ja mu vanemad kaalusid tõsiselt ta vanadekodusse panekut, kartes, et ta võib iseendale ohtlikuks muutuda. Mingil seletamatul põhjusel olin mina ainus, kes temalt maailmalõpu kõlaga kõnesid sai.

Tegin nagu tavaliselt oma parima, et vanaisa maha rahustada. „Sind ei ohusta miski. Kõik on hästi. Mis sa arvad, kui võtan pärast mõne filmi kaasa, mida koos vaadata saame?”

„Ei! Püsi seal! Siin on ohtlik!”

„Vanaisa, koletised ei jahi sind. Mäletad, sõja ajal sa ju tapsid nad kõik ära.” Pöörasin näo seina poole, et veider vestlus Linda kõrvu ei jõuaks. Too tegi näo, et loeb moeajakirja, kuid pommitas mind sellegipoolest aeg-ajalt uudishimulike pilkudega.

„Mitte kõik,” vastas vanaisa. „Ei-ei. Ma lõin neid küll hea hulga maha, aga mõni jääb alati järele.” Kuulsin, kuidas ta mööda maja ringi tuiab, sahtleid lahti tõmbab ja kolistab. Taat oli täiesti pöörane. „Sina hoia minust eemale, selge? Ma saan hakkama küll. Lõikan nende keeled ära ja torkan silmad välja – sellest peaks piisama. Kui ma ainult selle neetud VÕTME üles leiaksin!”

Kõnealune võti avas vanaisa Portmani garaaži ees rippuva suure tabaluku. Garaažis oli selline hulk tulirelvi ja nuge, et oleks vabalt saanud väikese sõjaväeüksuse ära relvastada. Vanaisa oli pool elu tegelnud relvade kogumisega. Ta käis remonti vajavate relvade oksjonitel, tegi pikki jahiretki ja vedas päikeselistel pühapäevahommikutel oma tõrksa perekonna lasketiiru, et nad ometi kord püssi laskma õpiksid. Ta armastas oma relvi nii väga, et teinekord isegi võttis mõne kaissu. Mu isal on selle tõestuseks isegi üks vana foto olemas. Vanaisa Portman magas tõesti, püstol käes.

Kui isalt uurisin, miks vanaisa selline relvahull on, vastas ta, et mõnikord juhtub niiviisi inimestega, kes on olnud sõdurid või traumeerivaid kogemusi saanud. Mulle tundub, et pärast kõike läbielatut ei tundnud vanaisa end enam kusagil turvaliselt, isegi mitte kodus. Olukorra iroonilisus seisneski selles, et nüüd, mil viirastused ja paranoia hakkasid taati endale allutama, saigi hirm tõeks – kodus selle relvalao juures polnud tal tõesti enam turvaline. Seepärast näppaski mu isa võtme ära.

Valetasin uuesti, et ei tea võtme asukohta. Vanaisa Portman trampis seda otsides ringi ning vandus ja kolistas veel hullemini.

„Päh!” ütles ta lõpuks. „Olgu siis see võti su isa käes, kui ta seda nii väga tahab. Las ta siis saab mu laiba kah!”

Lõpetasin võimalikult viisakalt kõne ja helistasin siis isale. „Taat ajab segast,” ütlesin talle.

„Kas ta täna rohtu võttis?“

„Ta ei öelnud mulle. Aga jutu järgi otsustades ilmselt ei võtnud.”

Kuulsin, kuidas isa ohkas. „Kas sa võiksid tema juurest läbi minna ja vaadata, et seal kõik korras oleks? Ma ei saa praegu töölt ära tulla.” Isa käis osalise tööajaga vabatahtlikuna linnupäästekliinikus abiks, turgutas seal auto ette jäänud haigruid ja õngekonkse neelanud pelikane. Ta oli asjaarmastajast ornitoloog ja püüdis saada looduskirjanikuks – seda tõestas avaldamata käsikirjade virn. Need olid tõsiselt tähtsad tööd mehe jaoks, kelle abikaasa perekonnale kuulus sada viisteist apteeki.

Muidugi polnud ka minu töö midagi üliolulist, nii et sealt oli üsna kerge minema lipsata. Ütlesin, et eks ma siis lähen.

„Aitäh, Jake. Ma luban, et peagi saame vanaisaga asjad korda.”

Saame vanaisaga asjad korda. „Sa mõtled, et kolid ta vanadekodusse,” nentisin. „Seal oleks ta kellegi teise kaelas.”

„Ema ja mina pole seda veel otsustanud.”

„Loomulikult olete.”

„Jacob…”

„Ma saan temaga hakkama. Päris tõesti.”

„Praegu ehk saadki. Aga tal läheb kogu aeg hullemaks.”

„Tore. Ikkagi saan hakkama.”

Lõpetasin kõne ja helistasin oma sõbrale Rickyle, et ta mind kohale viiks. Kümne minuti pärast kuulsin parkimisplatsilt ta igivana Crown Victoria eksimatult äratuntavat kähedat tuututamist. Möödaminnes teatasin Shelleyle halba uudist: tema Stay-Tite’i torn peab homseni ootama.

„Perekondlik hädaolukord,” seletasin.

„Oh muidugi,” vastas tema.

Astusin lämmatavasse õhtukuumusse ja nägin Rickyt mõlkis auto kapotil istudes suitsu tõmbamas. Ta mudakoorikuga kaetud saapad, viis, kuidas ta suitsurõngaid puhus ja rohelistele juustele kumav loojanguvalgus meenutasid millegipärast mässumeelset maakat James Deani. Ta oli ainult Lõuna-Floridas võimaliku veidrate kultuuriilmingute ühtepõimumise värvikas esindaja. Mind nähes hüppas ta kapotilt maha. „Sind vallandati?” hõikas ta üle kogu parkimisplatsi.

„Kuss!” keelasin tema poole joostes. „Nad ei tea mu plaanist!”

Ricky müksas mind vastu õlga. See oli mõeldud julgustava patsutusena, kuid lõi peaaegu hinge kinni. „Ära muretse, Tuuker, ehk homme veab paremini.”

Ta kutsus mind Tuukriks, sest ma osalesin paaris süvaõppeklassis. Rickyle tegi see sõnamäng kohutavalt nalja. Meie sõprus koosnes suuresti teineteise kallal norimisest ja teineteise toetamisest. Koostöö osa moodustus sõnatust kokkuleppest, mille põhjal mina aitasin tal inglise keele tundides vee peal püsida ja tema jälgis, et mõni kooli koridorides uitav steroide täis psühhopaat mind maha ei lööks. Mulle meeldis ka see, et mu vanemad tundsid end Ricky seltsis üpris ebamugavalt. Küllap ta oligi mu parim sõber. See kõlas vähem haledalt kui ülestunnistus, et ta oli mu ainus sõber.

Ricky virutas oma Crown Vic’i ukse pihta. See lihtsalt avanes niiviisi. Ronisin autosse. Vic oli vapustav masin, see väärinuks kohta muuseumis kui tahtmatult tekitatud asjaarmastuslik kunstiteos. Ricky oli masina ostnud linna prügimäelt purgitäie veeranddollariliste eest – või vähemalt nii ta väitis. Seda päritolu ei suutnud isegi peegli külge riputatud lõhnakuusk varjata. Istmed olid teibiga üle tõmmatud, et turritavad vedrud tagumikku ei torgiks. Auto välimus oli muidugi klass omaette. Kere oli mõlke ja auke täis roostes kuumaastik, mille oli tekitanud plaan teenida bensiiniraha, lubades napsitanud pidulistel golfikurikaga autot peksta, dollar löögi eest. Ainus piirang materdamisele oli see, et ei tohtinud klaasosade pihta lüüa.

Mootor läks valju mürinaga käima ja õhku kerkis sinine suitsupilv. Kui olime parkimisplatsilt välja keeranud ja sõitsime pikast poerivist mööda vanaisa Portmani maja poole, hakkasin muretsema, mis olukorra võin sealt eest leida. Kõige hullematel juhtudel võis leida jahipüssiga vanaisa ihualasti tänaval ringi jooksmas, majaesisel muruplatsil suust vahtu välja ajamas või malakaga kedagi varitsemas. Absoluutselt kõik oli võimalik ja kuna see oli Ricky esmakordne kohtumine mehega, kellest ma harda austusega rääkisin, olin eriti närvis.

Taevas hakkas värske sinika karva minema, kui vanaisa kodukanti jõudsime. See oli pöörane käänuliste umbtänavate labürint, mida tunti Circle Village’i nime all. Peatusime territooriumi värava juures, et oma saabumisest teada anda, kuid valvuriputkas istuv vanamees norskas ja värav oli lahti. Seda juhtus ilmast ilma, nii et sõitsime lihtsalt sisse. Isa saatis sõnumi ning mu telefon piiksatas. Paps küsis, kuidas mul läheb, ja selle natukese aja jooksul, mis mul vastamiseks kulus, oskas Ricky meid täielikult ära eksitada. Kui ütlesin, et mul pole meie asupaigast halli aimugi, hakkas ta vanduma ning tubakat aknast välja sülitades kummide vilinal kõiki tänavaid järjest läbi sõitma. Mina otsisin tänavaservadest tuttavaid kohti. See polnud üldsegi lihtne, ehkki olin taadil lugematu arv kordi külas käinud. Kõik majad olid ühesugused kandilised karbid, mis erinesid vaid üksikute detailide poolest. Mõni maja oli plekiga üle löödud, mõni tumeda puitlaudisega. Mõne maja esikülge ehtisid kujuteldamatult maitsetud kipssambad. Tänavasiltidest oli vähe abi, sest pooled neist olid päikese käes loetamatuks pleekinud. Ainsateks maamärkideks, mille järgi sai tõesti orienteeruda, olid veidrad värvikad mustrilised lillepeenrad. Circle Village’i oleks võinud vabalt lillemustrite vabaõhumuuseumiks nimetada.

Viimaks nägin tuttavat postkasti hoidvat rauast teenrikuju. Sirge selja ja ülbe ilme kiuste voolasid vennikese põski mööda roostepisarad. Hõikasin Rickyle, et ta vasakule keeraks. Kostis Vic’i kummide vilinat ja ma paiskusin järsust pöördest vastu ust. Ilmselt põrutas see mats mu peas mõned logisevad kruvid paika, sest äkki oskasin suurepäraselt orienteeruda. „Flamingode peo juurest paremale! Jõuluvanade katuse juures keera vasakule! Sõida pissivatest inglikestest mööda!”

Kui pärast inglikestest möödumist kõrvaltänavale pöörasime, võttis Ricky kiiruse maha ja silmitses kõhklevalt piirkonda, kus vanaisa elas. Akendest ei paistnud mingit valgust, isegi mitte helendavat televiisoriekraani. Parklas ei seisnud ühtegi autot. Kõik naabrid olid lämmatava suvekuumuse eest põhja poole pagenud, jättes aiapäkapikud vohama lastud muru sisse uppuma. Akende tormiluugid olid kõvasti kinni. Majad nägid välja nagu väikesed pastelsetes toonides värvitud pommivarjendid.

„Vasakult viimane,” ütlesin. Ricky andis uuesti gaasi ja me tuhisesime tänavat pidi edasi. Neljanda või viienda maja juures möödusime muruplatsi kastvast vanamehest, kelle pea oli kiilas nagu muna. Ta seisis hommikumantlis ja toatuhvlites pahkluudeni ulatuval murul ja pihustas vett. Tema maja oli pime ja kinniste luukidega nagu teisedki. Vaatasin taati ja taat näis vastu vaatavat. Taipasin ehmatusega, et ta ei saanud mind näha, sest ta silmad olid täiesti piimvalged. Kummaline, mõtlesin. Vanaisa Portman pole kunagi rääkinud, et tal on pime naaber. Tänav lõppes männivõsa juures ning Ricky keeras järsult vanaisa sissesõiduteele. Ta jättis auto seisma ja me läksime üle kuivanud krabiseva rohu veranda juurde.

Helistasin uksekella. Kusagil hakkas koer haukuma. Looma hääl kõlas lämbes õhtus kuidagi üksildasena. Kui kellale ei vastatud, hakkasin ust prõmmima, arvates, et äkki on uksekell rikki läinud. Ricky lahmis lakse meie ümber koguneva sääsepilve pihta.

„Äkki ta läks välja,” pakkus Ricky muiates. „Näiteks mõnele kuumale kohtamisele.”

„Naera aga pealegi,” vastasin. „Taadil on rohkem lööki kui meil kahe peale kokku. See kant kubiseb kabedatest lesknaistest.” Lõõpisin pigem enda rahustamiseks. Vaikus pani mu muretsema. Otsisin põõsaalusest peidikust varuvõtme välja. „Oota siin.”

„Põrgutki ma sul ootan. Miks ma peaksin?”

„Sellepärast, et sa oled kuus jalga ja viis tolli pikk ning roheliste juustega. Mu taat ei tunne sind ja tal on suur tulirelvakollektsioon.”

Ricky kehitas õlgu ja toppis uue närimistubaka junni põske. Ta sirutas end lamamistoolil välja, mina aga keerasin ukse lukust lahti ja läksin majja.

Isegi hämaruses paistis, et majast oleks nagu orkaan või vargabande üle käinud. Raamaturiiulid ja kapid olid kraamist tühjendatud, nipsasjad ja suures kirjas Reader’s Digest’i numbrid põrandale loobitud. Sohvapadjad olid laiali ja toolid pikali. Nii külmiku kui sügavkülmiku uksed olid lahti ja nende sulanud sisu tilkus linoleumil laienevatesse kleepuvatesse loikudesse.

Mu süda vajus saapasäärde. Vanaisa Portman oli tõesti peast täiesti segi läinud. Hõikasin teda, kuid mingit vastust ei tulnud.

Käisin kõik toad läbi, panin tuled põlema ja vaatasin üle kõik kohad, kuhu paranoiline rauk võis end koletiste eest peita – mööbli taha, pööningule, garaaži töölaua alla… Vaatasin üle ka ta relvakapi. See oli muidugi lukus ja avamiskatsetest kriimuline. Verandal õõtsusid kuivusest pruuniks tõmbunud sõnajalad tuule käes, kui ma põlvili kunstmurul aiamööbli alla piilusin, endal süda värisemas hirmust, mida ma sealt leida võin.

Siis märkasin tagaõues valgust.

Jooksin verandauksest välja ja leidsin rohu sisse kukkunud taskulambi. Selle valgusvihk näitas vanaisa õueservast algava metsa poole. Täpsemalt väljendudes oli see Circle Village’i ja Century Woodsi vaheline miililaiune okkaliste kääbuspalmide padrik. Kohalike väitel kubises see madudest, pesukarudest ja metssigadest. Kujutledes oma hommikumantlis taati sinna eksinuna läks mul südame alt külmaks. Iga paari nädala tagant tuli uudis mõnest settetiiki sattunud ja alligaatorite poolt nahka pistetud vanurist. Õnnetu lõpp tundus vägagi reaalne.

Hõikasin Rickyt ja hetk hiljem sörkis ta juba maja nurga tagant välja. Temale jäi kohe silma see, mida mina polnud märganud: pikk kurjakuulutava välimusega pragu verandaukse sees. Sõber vilistas vaikselt. „Rõve auk. Sellise suudaks metssiga teha… või ilves. Sa ei kujuta ette, millised küünised neil on.”

Läheduses kukkus üks peni meeletult haukuma. Me mõlemad võpatasime ja vahetasime siis ärevil pilke. „Koer võis ka,” pakkusin. Haukumine vallandas kogu naabruskonnas ahelreaktsiooni ning peagi kuulsime koerte lärmi igalt poolt.

„Võis küll,” noogutas Ricky. „Mul on 22-kaliibriline pagasiruumis. Oota siin.” Ta läks püssi tooma.

Penide lõugamine vaibus ja asendus ööputukate pirinaga. Mul jooksid higinired mööda nägu alla. Nüüd oli juba päris pime, valitses täielik tuulevaikus ja miskipärast tundus õhk praegu veel kuumem kui päeval. Võtsin taskulambi kätte ja läksin puude poole. Olin kindel, et vanaisa on seal kusagil. Kuid kus? Mina ega Ricky polnud mingid jäljekütid. Ometi näis miski mulle teed juhatavat. Ärevus rinnus, hääletu sosin lämbes õhus… Ma ei suutnud enam hetkegi paigal püsida. Suundusin võssa nagu verekoer, kes läheb mööda nähtamatut lõhnarada.

Florida metsades on raske joosta. Kus ei kasva puu, seal laiutavad puusakõrgused okkalised kääbuspalmid ja liikumist takistavad vinaväändikud. Pingutasin, kuidas jaksasin, hüüdsin vanaisa nimepidi ning valgustasin oma ümbrust taskulambiga. Märkasin silmanurgast midagi heledat ja sööstsin kohale – kuid leidsin vaid mitme aasta eest kaotsi läinud, nüüdseks pleekinud ja loppis palli.

Pidin juba käega lööma ja Ricky juurde tagasi minema, kui märkasin enda lähedal värskelt läbi kääbuspalmide trambitud rada. Astusin rajale ja valgustasin lambiga ümbrust. Lehtedel läikis tumedaid pritsmeid. Mu suu kuivas. Tegin südame kõvaks ja sundisin end rada mööda edasi minema. Mida kaugemale jõudsin, seda enam kiskus kõht krampi, nagu teaks mu keha juba, mida leian, ja püüaks hoiatada. Siis läks rada laiemaks ning ma nägingi teda.

Vanaisa lamas näoli ronitaimede hunnikul, jalad harkis ja üks käsi keha all, nagu oleks ta väga kõrgelt kukkunud. Olin kindel, et taat on surnud. Ta alussärk oli verest läbi imbunud, püksid lõhki ja üks king kadunud. Ma lihtsalt seisin ja vahtisin, lambi valgusvihk ta kehal värelemas. Kui jälle hingata suutsin, hõikasin teda nimepidi. Taat ei liigutanud.

Laskusin põlvili ja surusin peopesa vastu ta selga. Riidesse imbunud veri oli veel soe. Tundsin nõrka katkendlikku hingamist.

Lükkasin käed taadi alla ja keerasin ta selili. Ta oli elus, kuid vaevu. Silmad olid klaasistunud, nägu lubivalge ja põsed sisse vajunud. Siis märkasin haavu taadi kõhul ja pidin äärepealt minestama. Need olid laiad, sügavad ja mulda täis. Lamamiskohas oli isegi maapind verest mudaseks ligunenud. Püüdsin pilku mujale pöörates haavu särgiräbalatega katta.

Kuulsin Rickyt aias mind hõikavat. „OLEN SIIN!” karjusin vastu ja võib-olla oleksin pidanud lisama „Ettevaatust, veri!” või midagi muud sarnast, kuid ma lihtsalt ei suutnud midagi öelda. Olin võimeline mõtlema vaid sellest, et vanaisad peaksid surema voodis vaikses ruumis, kus vaid masinad surisevad, mitte kägaras maas haisvas mudas, sipelgad mööda keha ringi sibamas ja messingist kirjanuga värisevas käes pigistades.

Kirjanuga. See oli kõik, millega taat sai end kaitsta. Võtsin noa ta käest ära ning ta hakkas abitult õhku kobama. Võtsin taadi käe enda pihku. Mu näritud küüntega sõrmed hoidsid ta kahvatuid lillasoonilisi sõrmi.

„Ma pean su siit ära viima,” ütlesin üht kätt ta selja ja teist põlvede alla libistades. Hakkasin taati tõstma, kuid ta oigas ja tõmbus pingule, nii et loobusin. Ma ei suutnud vanaisale haiget teha. Ma ei saanud teda ka maha jätta, nii et pidin lihtsalt ootama. Pühkisin õrnalt mullapuru ta kätelt, näolt ja hõrenevatest valgetest juustest maha. Siis märkasingi, et huuled liiguvad.

Hääl oli vaevu kuuldav, isegi sosinast vaiksem. Kummardasin kõrva taadi huulte kohale. Ta pomises midagi kord selgemalt, kord segasemalt, vaheldumisi inglise ja poola keeles.

„Ma ei saa aru,” sosistasin. Kordasin vanaisa nime, kuni ta pilk näis mulle kinnituvat. Siis hingas ta sügavalt sisse ja ütles vaikselt, kuid selgelt: „Mine saarele, Jacob. Siin on ohtlik.”

Vana paranoia oli tagasi. Pigistasin taadi kätt ja kinnitasin, et meid ei ähvarda miski ja ka temaga saab kõik korda. Valetasin talle täna juba teist korda.

Uurisin, mis juhtus, mis loom teda ründas – aga ta ei kuulanudki mind. „Mine saarele,” kordas taat. „Seal on sul turvaline. Luba mulle.”

„Ma luban, et lähen.” Mida muud mul öelda oli?

„Arvasin, et suudan sind kaitsta,” ütles vanaisa. „Oleksin pidanud sulle juba ammu rääkima…” Eluvaim voolas temast mu silmade all välja.

„Mida rääkima?” küsisin pisaraid tagasi hoides.

„Pole aega,” sosistas ta, kergitas siis pingutusest vabisedes pead ja kähises mulle kõrva: „Otsi lind üles. Ta on silmuses. Teisel pool vanamehe hauda. Kolmas september aastal 1940.” Noogutasin küll, kuid vanaisa taipas, et ma ei saanud mõhkugi aru. Ta lisas viimast jõudu kokku võttes: „Emersoni kiri. Jacob, räägi neile, mis juhtus.”

Viimase jõu ära kulutanud, vajus ta surevana tagasi maha. Ütlesin, et armastan teda. Seejärel pöördus ta endassetõmbunud pilk minult ära, säravale tähistaevale.

Hetk hiljem hüppas Ricky võsast välja. Ta nägi mu käte vahel lebavat lõtva taati ja astus ehmunult sammukese tagasi. „Oh Jeerum! Issake! Oh jumal küll,” puterdas ta kätega nägu hõõrudes. Kui Ricky kukkus vatrama pulsi katsumisest ja politsei kutsumisest ja küsis, ega ma midagi kahtlast metsas märganud, tekkis mul äärmiselt imelik tunne. Lasksin vanaisast lahti ja tõusin püsti. Instinkt, mille olemasolust mul aimugi polnud, sundis viimasegi närvi pingule. Tõepoolest, ma tundsin, et keegi on siin metsas.

Kuuvalgust polnud ja padrikus ei liigutanud end peale meie keegi. Ometi oskasin täiesti õigel hetkel tõsta taskulambi ja valgusvihu täpselt õigesse kohta sihtida. Hetkeks nägin kitsukeses kiires nägu, mis pärines otse mu lapsepõlve õudusunedest. Vahtisin silmi, mis hulpisid tumedas vedelikus, ja kühmus keret, mille süsimust ihu kippus tükkideks lagunema. Suu oli pärani ja angerjapuntra moodi vingerdav keel väljas. Karjusin midagi ning elukas pöördus ja kadus. Ricky märkas võsas liikumist, tõstis oma 22-kaliibrilise ja tulistas terve valangu, küsides seejärel: „Mis see oli? Mis põrguvärk see oli?” Kuid tema ei näinud koletist ja mina olin kõnevõimetuna soolasambaks tardunud ega saanud seletada. Tühjeneva patareiga lambi valgus vilkus tühjas metsas. Siis ma ilmselt minestasin, sest kuulsin sõpra rääkivat: „Jacob, Jake, kuule, Tuuker, oled ikka elus veel või mis?” See oligi viimane, mida sealt mäletan.