Реклама. ООО «ЛитРес», ИНН: 7719571260.
I
II
III
IV
V
VI
VII
VIII
IX
X
XI
XII
XIII
I
II
III
IV
V
VI
VII
VIII
IX
I
II
III
IV
V
VI
VII
VIII
IX
X
XI
Tol oktoobrikuu esmaspäeva pärastlõunal hakkas elu siseruumides minu taluvuse piiri ületama. Siseruumide all mõtlen Nero Wolfe’i kabinetti talle kuuluva North Riverist mitte kaugel asuva Lääne 35. tänava maja esimesel korrusel, kus ma töötan. Kergendus pidi tulema varsti, sest ta veetis igal pärastlõunal kaks tundi, neljast kuueni, orhideede juures katusel asuvas triiphoones, ent kella neljast puudus veel pool tundi ja minul oli temast päris natukeseks ajaks villand.
Ma ei pannud seda talle süüks, mul oli temast lihtsalt kõrini. See oli just suure lihapuuduse ajal, kui miljonid sead ja veised olid loomakasvatajate ja lihunike suureks meelehärmiks minema hiilinud ja peitu pugenud, et oma elu kallilt müüa, ja Nero Wolfe’i jaoks oli söögikord ilma lihata selge solvang. Ta tuju oli läinud nii halvaks, et olin pakkunud talle söögiks ennast, ent tema vastusest sellele on targem üle libiseda. Tolleks esmaspäeva pärastlõunaks oli ta juba nii meeleheitel, et hakkas ette võtma pikki jalutuskäike, näiteks edasi ja tagasi oma tooli ja raamaturiiulite vahel, ja mõnikord isegi läbi ukse eestuppa, mis jäi 35. tänava poole.
.....
Aken löödi kinni ja Wolfe oli kadunud. Nägu vaatas uurivalt mõlemale poole ja üle tänava, sirutas käe minust mööda, avas auto ukse ja Dazy Perrit ronis välja.
Ta ei teinud sellest välja. Ta silmad ei olnud minule nihkunudki. Ta rääkis Wolfe’ile edasi. „Asi on nimelt nii, et mu tütar ei ole tegelikult minu tütar – ma mõtlen, see, kes mind šantažeerib. Nüüd teate seda teie ka, ja see mees samuti. Ma ütlesin, et mitte keegi maailmas ei tea sellest, aga see plika teab. Mul on tütar, sündinud 1925. aastal, kakskümmend üks aastat tagasi. Ta saab järgmisel kuul kakskümmend üks, 8. novembril. Mul on teile seoses temaga samuti töö. Mis nüüd?”
.....