Читать книгу Hullumeelsed ja geniaalsed aastad «Top Geari» telgitagustes - Richard Porter - Страница 10

Lahkusin vanast „Top Gearist” 2000. aasta suvel ning asusin tööle online-automüügiga tegelevas firmas, mida juhatas tore mees, kelle põskhabe näis olevat ebasümmeetriline. Aitasin tal alati kõnesid kirjutada, kui ta läks esinema saalidesse, mis olid tulvil autode edasimüüjaid, kes kõik vihkasid teda, sest ta püüdis nende lisaraha enda taskusse pista. Kui teda ennast kohal polnud, juhatas vägesid üks teine tüüp, kes ei suutnud välja öelda sõnu „probleem”, „katastroof” ja „täielik soperdis”, vaid kirjeldas kõike – ükskõik kui katastroofiline asi ka polnuks – sõnaga issue, ‘keeruline küsimus’. Veetsin oma päevi, püüdes teda meeleheitlikult meelitada olukorda, kus ta seisnuks silmitsi suure jamaga, milles figureerib pabertaskurätik (tissue), Vishnu või Somaalia linn Mogadishu, ent ma ei saavutanud selles erilist edu. Võrreldes „Top Geariga” oli mu sealne töö üpris igav. Kuus kuud hiljem andsin lahkumisavalduse ja läksin tööle ühte uue meedia firmasse.

Seal oli juba huvitavam. Oli aasta 2001. Uue meedia firmasid tärkas hulganisti. Too, kuhu mina tööle asusin, sai kõik linnukesed kirja. Kontor vanas laohoones? Olemas. Lauajalgpall kontoris? Igatahes. Mugav puhkeala, kus on palju diivaneid ja kott-toole? Jaa. Suurtes summades suplemine ja pankrotistumine juba enne seda, kui hiiglaslik akvaarium on jõutud kohale toimetada? Jah, see linnuke läks ka kirja. Pagan küll.

Jäin töötuks. Kirjatöö tegija puhul on hea, et nii nagu näitleja, kes väidab, et ta „puhkab”, võib ka tema edasi lükata käike tööbüroosse ja pareerida vanemate murelikke küsimusi väitega, et ta on „vabakutseline”. Vabakutselise elu sobis mulle, iseäranis seetõttu, et töötamise vaatenurgast ei tulnud eriti miski seda rüvetama. Millalgi keset seda tegevusetuse aega sõlmisin lepingu uue internetiteenuse pakkujaga ja nende paketiga kaasnes pisut tasuta veebiruumi. Aasta oli ikka veel 2001. Tol ajal näis olevat moeasi, et sul oleks omaenda veebileht, ja seetõttu avaldasin ma veebis totra ja kehvasti koostatud autovärginduse nimega Sniff Petrol. See oli mõeldud olema samalaadne satiir nagu The Onion või Charlie Brookeri TV Go Home, ehkki mõistagi mitte sama hea satiir, sest ma takerdusin halvavasse tõsiasja, et autod ei ole olemuslikult naljakad. Andsin endast parima, et sellest tõkkest üle saada – kasutasin lihtsat hädaabinõu, mis seisnes selles, et ma mõtlesin ise kõik välja. Sestap väideti esimeses numbris, et Volkswagen hakkab tootma hobuseid ja vormelistaar Mika Häkkinen plaanib oma magedat imagot vürtsitada seeläbi, et kannab peas aluspükse. Sealt hakkasid asjad edasi hargnema. Ma ei avaldanud veebilehel kordagi oma nime, mistõttu leht jäi intrigeerivalt anonüümseks, ja see – ilmselt enamgi kui veebilehel avaldatud jaburused – näis lugejates mõningast huvi äratavat. Veebileht leidis mainimist ühes ajalehes. Ajakiri Autocar tegi sellest terve loo. Väljaandele tegi korralikku reklaami üks keskmise kaliibriga pornoajakiri oma autorubriigis, mis tuiskas üle anonüümsuse piiride ning küsis mu nime ja aadressi, et nad saaksid mulle mälestuseks kaks eksemplari saata. Mispärast nad arvasid, et mul just kahte eksemplari on tarvis, ei oska ma öelda. Võibolla nad oletasid, et ma tahan ühe oma vanematele anda. Mispärast üks keskmise kaliibriga pornokas avaldas autorubriiki, on samamoodi ja samavõrd arusaamatu. Igatahes oli tore, et inimesed näisid seda veebilehte heameelega lugevat.

2002. aasta alguses sain veebilehe kaudu e-kirja ühelt vanalt kolleegilt. Kolleegi nimi oli Jeremy. Teadsin, et see on tema, sest kirja teemarida oli puhtakujuliselt Clarksoni stiilis. Sellel seisis: „READ THIS”, ‘loe seda’. Sõnum ise oli väga sõbralik. Pärast seda, kui saatja kirjutas, et Sniff Petrol on „väga-väga naljakas” ja tegi (ebaõige) oletuse veebilehe autori kohta, palus ta mul enesele helistada. Nii ma siis helistasingi ja paljastasin enese isiku, misjärel Jeremy lubas, et mainib veebilehte oma ajalehekolumnis, ja sellega asi piirduski.

Paar kuud hiljem kutsus üks Toyota suhtekorraldaja (kes oli minu autorlusest teada saanud) mind mitteametlikule autotööstuse juhtfiguuride lõunale koos väljavalitud suurepäraste vanade kelmidega. Tavaliselt mind autotööstuse lõunatele ei kutsutud, olgu siis mitteametlikele või teistsugustele, ja näis ebaviisakas sellest pakkumisest ära öelda. Läksime ühte Lääne-Londoni Hiina restorani. Kõik näisid olevat väga sõbralikud. Just siis, kui lauale toodi krõbe part, saabus Jeremy. Ta tõi kuuldavale paar tervitust, rääkis õhinaga raamatust, mis tal parasjagu kaasas oli, ning tegi kogu seltskonna olemise pisut lahedamaks, nii nagu tal ikka kombeks oli. Kui ta istet võttis, tabasin ta pilgu. „Sa kannad lühikeste varrukatega särki!” sõnas ta süüdistavalt. Jeremyle ei meeldi veidral kombel paljud asjad. Nende hulka kuuluvad ka lühikeste varrukatega särgid. Seepeale viis ta mõtted mujale tõenäoliselt laimava sisuga jutt kellestki teisest autoajakirjanikust ja kõik jätkasid söömist.

Kuna ruum oli ajakirjanikest tulvil, eeldasin ma, et lõuna järel tõtatakse sujuvalt mõnda pubisse, kus veedetakse ülejäänud pärastlõuna end purupurju juues. Aga kõigil teistel näisid olevat muud plaanid. Mõni neist plaanidest nägi vist isegi ette töötamist. Tundsin uustulnukana, et olen vabakutselise ajakirjaniku „lepingutingimusi” vääriti mõistnud.

Kui hakkasime restoranist lahkuma, lipsas Jeremy minu kõrvale. „Mis sa praegu teha plaanid?” küsis ta. Vastasin, et ilmselt lähen lihtsalt koju. „Tahad, sõidame üheskoos taksoga Paddingtoni?” päris tema. „Ma tahaksin sinuga millestki rääkida.”

Mul ei olnud tegelikult Paddingtoni vaksalisse asja, aga ettepanek oli liiga intrigeeriv, et sellest keelduda, mistõttu ma teesklesin, et jah, tahan küll, ning me viipasime enesele takso. Läbi Lääne-Londoni sõites selgitas Jeremy mulle, et tema ja Andy Wilman kavatsevad hakata BBC-le uut autosaadet tegema. Mäletasin Wilmani Pebble Milli päevilt. Ta oli „Top Geari” kontoris olnud mõistatuslik ja aeg-ajalt väljailmuv isiksus ning ka „Top Gearis” endas mõistatuslik ja aeg-ajalt väljailmuv isiksus: saates esitles ta lõbusaid ja ebatavalisi teemasid võluvalt närusel kombel. Jeremy selgitas, et uue show’ nimeks võinuks saada Carmageddon, aga seda plaani muudeti. Uute plaanide järgi pidi selle nimeks saama „Top Gear”.

Kõigest paar kuud varem oli vana „Top Gear” BBCs „riiulile pandud” ja enamik ekraanitalentidest olid pagenud Channel 5 ridadesse tegema saadet „Fifth Gear”. Saate nimi jäi ripakile ning oli täiesti loogiline, et Jeremy ja Andy kasutaksid seda oma uue, radikaalselt teistsuguse autosaate jaoks, ning nad tahtsid minuga selle saate tegemisest vestelda. Jeremy ütles, et neile meeldib Sniff Petrol ja et nad tahavad sedasama suhtumist ka oma saatesse. Tahavad kedagi, kelle arvates autod võivad olla naljakad ja kes ei suhtuks autodesse ülemäära tõsiselt. Hakkasin mainima, et Sniff Petrol oli üleüldse teoks saanud suuresti tänu mehele, kes minuga koos praegu taksos istub, kes arvab, et autod võivad olla naljakad ja kes ei suhtu neisse ülemäära tõsiselt, aga see oleks kõlanud sedavõrd lipitsevalt, et me mõlemad oleksime takso klapptoolid täis oksendanud.

Jõudsime Paddingtoni ja läksime vaksalihalli kohvikusse. Jeremy väitis, et tihtipeale näeb ta sealsamas kohvikus Richard Noble’it, maapinnal saavutatud kiirusrekordi britist omanikku, ja me spekuleerisime, et kindlasti veedab ta seal lihtsalt aega ja osutab InterCity rongidele, öeldes: „Mina olen kiiremini sõitnud.” Pärast seda ajasime mingit lora autode ja televisiooni teemal ja Jeremy selgitas, kuidas ta oli suitsetamise maha jätnud. Siis taipas ta, et hakkab oma kojusõidurongist maha jääma, ning tõusis püsti, et ära minna. „Astu siis meie juurest läbi,” ütles ta hüvastijätuks. „Meil on Sniff Petrolit selle asja juures tarvis.” Pärast neid sõnu oligi Jeremy läinud.

Metrooga koju sõites tundsin heameelt. Näis, et mulle on vaikimisi tööpakkumine tehtud. Ent korraga torkas mulle pähe uus mõte. Suitsetamisest loobumine. Rongisõit koju. Kõik see oli julm lavastus, ja mees, keda ma äsja kohanud olin, oli lihtsalt vale-Jeremy. Mitmeski mõttes üpris õnnestunud kujul, aga detailid reetsid teda. Kujutage ette, et päris Jeremy istub rongile ega tõmba suitsu. See oli absurdne.

Paar päeva hiljem helistas mulle päris Andy Wilman ja kutsus mind BBCsse vestlusele. Tuli välja, et too Jeremy, kellega ma kohtunud olin, oli siiski päris Jeremy. Ja ta oli nüüdki päriselt kohal, kui ma läksin White Citysse kohtuma Andy ja Gary Hunteriga, kuulikujulise peaga šotlasega, kelle BBC oli määranud peaprodutsendiks, kuivõrd nad ilmselgelt ei usaldanud Wilmanit ja Clarksonit, kes võinuks minema lipsata, et jalgrattakuuri taga paberosse suitsetada. Toimus mitteametlik vestlus. Andy oli entusiastlik, Gary oli silmanähtavalt ükskõikne ja Jeremy tegi vaimustavalt innuka nalja selle kohta, kuidas me võiksime ehitada kõrvalhoone katusele katseraja. Wilman ütles, et ta võtab minuga peagi ühendust, ning mina suundusin tagasi koju oma mõõdukasse töötu-olemisse, et edasisi juhtnööre oodata.

Kui sain telefonikõne, ei olnud helistajaks Wilman. Helistas Channel 4 saate „Driven” produtsent, kes palus, et ma läheksin üheks päevaks ajurünnakule, kuivõrd nad püüdsid oma saatele uut vormi leida. Minul olid näpud võrdlemisi põhjas, nemad aga pakkusid raha ja loomulikult võtsin ma vedu. Nad väitsid, et kavatsevad show’ viia stuudiosse, mille kõrval oleks võib-olla ka võidusõidurada, ja kõik salvestused tehtaks sellestsamast baasist. See kõlas imelikult. Nad kavatsesid teha täpselt seda, mida Wilman oli mulle kirjeldanud uue „Top Geari” plaanina. Haruldase ametialase saavutusena õnnestus mul jätta „Drivenile” mainimata Wilmani plaan ja Wilmanile „Driveni” plaan.

Paar päeva hiljem helistasid Channel 4 tegelased uuesti ja küsisid, kas ma oleksin nõus veel nende saate jaoks töötama. Nad näisid olevat väga innukad ja nende saates oli väga kenasid ja väga andekaid inimesi. Aga see ei olnud „Top Gear”. „Top Gear” pani kokku meeskonda uue autosaate tegemiseks. Jeremy kutsus seltskonda uues kuues kogunema.

Viimasel hetkel helistas ka hilja peale jäänud Andy Wilman ja tegi mulle tööpakkumise. Mul kulus vaid silmapilk, et talle jah öelda.