Читать книгу Hullumeelsed ja geniaalsed aastad «Top Geari» telgitagustes - Richard Porter - Страница 6

Kui juhtute olema väga noor, või kui teid ei huvita autod, või kui teile määrati 1974. aastal 28aastane vangistus mõnes Hollandi vanglas, ei pruugi te teada, et mitte alati ei olnud „Top Gear” saade kolmest mehest, kes üha vaidlevad ja pikali kukuvad.

Ükskord ammu oli „Top Gear” mõistlik ajakirjanduslikus laadis saade, kus hinnati kütusekulu, sõideti klassikaliste lokomobiilidega ja mitte miski ei süttinud põlema. Kui saade 1970ndate lõpus päevavalgust nägi, oli saatejuhiks ülikorrektne uudisteankur Angela Rippon, kellega peagi liitus mängusaateentusiast, habemik Noel Edmonds. Neid fakte on kasulik teada, kui peaksite sattuma mõnele pubiviktoriinile ning küsitakse, kes olid „Top Geari” esimesed saatejuhid. Ärge tundke kiusatust hüüda „Richard Hammond!”. See oleks vale. Pealegi on halb toon pubiviktoriinide ajal üldse midagi välja hüüda.

Algselt anti „Top Geari” eetrisse ainult Birminghami piirkonnas, kuni saade edutati üleriigiliseks ning sellest sai BBC2 saatekava nurgakivi. Hiljem naasis Rippon uudistelugemise juurde, Edmonds läks tegema saadet „The Late, Late Breakfast Show” ning „Top Gear” hakkas kulgema stabiilses mõistlikus rütmis, eesotsas tugeva taustaga ja autoriteetsed saatejuhid, tuntumad neist William Woollard ja Chris Goffey. Woollard oli too sassis juustega mees, kes tavatses tõsta ühe jala auto põrkerauale ning seisis sel kombel infot jagades otsekui eriväljaõppega kataloogimodell. Goffey oli habemega mees, kes armastas pakse džempreid ning kes näis olevat sedasorti turske sell, kellelt võiks vabalt muruniitjat laenata, aga häda sulle, kui sa peaksid selle muruniitja tagastama mitte-ideaalses seisukorras. Mõistagi oli teisigi saatejuhte – teiste seas kotkailmega Frank Page ning isade lemmik Sue Parker –, kuid juhtfiguurid olid siiski Woollard ja Goffey, kes asetasid käed kindlameelselt roolile ning kontrollisid hoolikalt tahavaatepeegleid, enne kui asusid kaamera ees järjekordset pikka ja infoküllast teksti esitama.

Mina olin 1980ndatel laps ja mulle meeldis „Top Gear”. Saade oli mitmekesine ja täiesti avalikult ka pisut friigilik. Lisaks sain saatest tol internetieelsel ajastul teada niisugustest asjadest, millest ma polnud varem kuulnud. Pealegi oli tegu autosaatega ja autod meeldisid mulle väga. Veel nüüdki, kui juhtun kuulma William Woollardi pühalikul toonil lausutud hüvastijätuväljendit „Turvalist sõitu ja head õhtut teile!”, tunnen väikest ärevust nagu seitsmeaastasena: „Oo, vahva, see on ju „Top Geari” hääl!” Ja seejärel tunnen pisut kurbust, kuna seitsmeaastane mina mõtleb: „On ikka jama, jälle ei saa „Top Geari” nädal aega näha.” Nõnda kulges saade läbi kogu 1980ndate. Tõsise, mõistliku ja kohustusliku vaatamisena lapsele, kellele autod olid kinnisideeks.

1990ndatel aga asjalood muutusid. Woollard ja Goffey saadeti tasahilju mujale ning nende asemele tuli üksjagu uusi põnevaid saatejuhte. Näiteks võidusõitja Tiff Needell, kes driftis otsekui deemon ning kes rääkis sedamoodi, nagu oleks mõni hammastega olend talle pükstesse sattunud. Oli peene olekuga automüüja Quentin Willson, kes kõneles kenasti siidiste metafooridega, näol vildakas naeratus, mis näis tähendavat: „Tulge pärast saadet minu juurde, ma müün teile selle auto suurepärase hinnaga.” Oli koketne sireen Vicki Butler-Henderson, madala ja pisut käheda häälega oskuslik roolikeeraja. Oli ka üks sujuva kõne ja silmatorkava afrosoenguga tüüp, kellel oli nutikust ja sära, mille abil ta saanuks autosaadetes revolutsiooni teha. Tema nimi oli Kingsley Flistwipe, kuid paraku hukkus ta dirižaabliõnnetuses vahetult enne oma esimest „Top Geari” salvestust. Ja sellepärast palgati talle kiiresti asendaja nimega Jeremy Clarkson. Neid viimati nimetatud seiku võisin ma tegelikult hoopis unes näha.

Igatahes jõudis „Top Gear” 1990ndatel oma kuldaega, muutudes teravamaks, naljakamaks ja pisut vürtsikamaks. Nüüd te seda ei märkaks, kui vaataksite mõnd osa tagantjärele, sest kõik näib olevat väga monotoonne ja mõni saatetegija on kindlasti aurumasinate rallil, kuid ajad olid vabamad ning tol ajal tundsid inimesed veel hämmeldust T-särkide üle, mis vahetavad värvi, kui nende kandja higistab. Jeremy juhtrolliks oli anda „Top Gearile” iseloomu, olgu siis selleks, et sõita autoga kolm meetrit ning kuulutada seepeale, et rool on liiga jäik, või keeldudes ülepea mõne autoga sõitmast, sest see nägi sedavõrd kohutav välja. Tema stiil oli julgus, kärarikkus, ja eeskätt oli ta naljakas. Mõnikord figureeris Clarkson samas stseenis koos Needelli ja Wilsoniga – näiteks mõnel moto-show’l või siis kekslemas oma äsja aasta autoks kuulutatud masinaga, mida Tiff püüdis siiralt kummuli sõita – ning nad kõik ütlesid naljakaid asju, tegid naljakaid nägusid ning näisid olevat just selline kamp, kuhu sa ka ise tahaksid kuuluda. See oli ettekavatsemata algvorm sellest, mis saatel ees seisis. Kui vaataja juhtus sel ajal olema laps või lihtsalt pisut lapsik, siis tundus saade talle geniaalsena. Mulle meeldis „Top Gear” juba kaheksakümnendatel, aga üheksakümnendate „Top Gear” meeldis mulle veelgi enam.

Seejuures usun, et „Top Geari” saatejuhid on nagu näitlejad, kes mängivad James Bondi või Doctor Who’d. Oma südames ei saa iialgi vabaks varase lapsepõlve päevil nähtud pühaduseoreooliga eeskujust, kellena võis esineda kes tahes. Seepärast ei saa ma maha raputada kiindumust mälestuste vastu Woollardist, kes vaatas ausameelse pilguga kaamerasse, üks jalg tõstetud Rover 800 esirehvile, või ka Goffeyst, kes tusatses oma palmikutega kampsunis, torisedes mõne uue Datsuni laternate lüliti paigutuse üle. Nemad ei olnud naljakad ega ebatõsised ega totrad, aga nad ei püüdnudki sellised olla. Nad olid korralikud infoedastajad ja rääkisid sulle asjast.

Kuigi võib tunduda, et uuel „Top Gearil” ei olnud minevikuga mitte mingeid seoseid, ei unustanud me saate 21. sajandi versioonis Woollardit ega Goffeyt kunagi. See väide võib tunduda veider, kuna me ei teinud ühtegi süvakajastust Transpordiuuringute Laboratooriumi teemal ega uurinud mõnd uut tüüpi kääriminekuvastast veokonksu haagissuvilatele, ent ometi heitis vana „Top Gear” meie tööle oma vaimsust ühel väga konkreetsel moel. Iga natukese aja tagant, kui sattusime vaatama mõne iseäranis idiootse võtte salvestust või kui seisime võttepaigas ning ootasime, millal geellõhkeainet täis topitud haagissuvila plahvatab, lausus keegi meist, tavaliselt Jeremy: „Oijah, William Woollard satuks selle peale täiesti marru,” või siis: „Püha taevas, Chris Goffey vihkaks seda.”

Kujutasime ette, kuidas kunagised saatejuhid istuvad oma kodudes – minu vaimupildis olid neil mõlemal väga kaunid tammepaneelidega toad ning wingback-tugitoolid – ja satuvad väsinud pilgul klõpsima teleripuldiga „Top Geari” peale, ehkki nad on iseenesele kinnitanud, et nad ei tohiks seda teha, ning loodavad ometi kordki kuulda infot pakiruumi mahutavuse kohta või siis lisavarustuses oleva kald- ja liugavanemisega katuseluugi kohta, aga kõik, mida nad eest leiavad, on kolm täielikku klouni, kes jaburdavad mesinikukostüümides või täidavad üksteise kindalaekaid koogiga – sellessamas saates, mis kunagi oli nende saade. Kujutasime ette, kuidas nende hambad krigisevad, peod tõmbuvad rusikasse, ja meeleheitehoos virutavad nad seejärel teleripuldi vastu põrandat, ehmatades tule paistel loosklevat labradori.

Mul ei ole mitte mingeid andmeid, et midagi niisugust tegelikult oleks toimunud. Ma olen päris kindel, et William Woollardil ja Chris Goffeyl, kes mõlemad said „Top Geari” karjääri järel väga edukateks ärimeesteks, oli oma pühapäevaõhtutega oluliselt etematki peale hakata. Aga kui nad tõepoolest saadet vaatama sattusid, lootsin ma vähemasti, et tegelikult neile saade meeldib, või vähemasti et nad austavad vastumeelselt meie vaatenurka. Sest teatud mõttes võib öelda, et ilma vana „Top Geari” pärandita ei oleks saatest hiljem saanud seda, mis ta oli.