Читать книгу Hullumeelsed ja geniaalsed aastad «Top Geari» telgitagustes - Richard Porter - Страница 9

Oli 1999. aasta algus. Vanas „Top Geari” kontoris oli kõik rahulik, ehkki me ei kutsunud kohta selle nimetusega: see olnuks samavõrd imelik, kui keegi oleks kaevikutes rääkinud esimesest maailmasõjast. Ühesõnaga kõik oli rahulik kohas, mis oli tol hetkel lihtsalt „Top Geari” kontor. Mäletan seda rahulikkust seetõttu, et kui meie sarjatoimetaja Chris Richards oli lõpetanud ühe telefonikõne ja nägi välja kergelt lubikaame, ei olnud tal suurt publikut, kellega jagada põrutavat teadet: Jeremy plaanis saatest lahkuda. Meie, kes kohal olime, võtsime uudise omaks samal kombel nagu kellegi surmateate. Ütlesin vist ühe sõna. See sõna oli shit, ‘oi raisk’.

Hiljem väitis Jeremy, et viskas tööriistad nurka seepärast, et tema kodu juurde oli toodud Renault Clio, tema aga ei suutnud leida vähimatki, mida selle kohta öelda, ja tagasiastumine oli tema ainus võimalus. Tolles eelmainitud telefonikõnes ei olnud ta ühtegi Prantsuse väikeautot nimetanud, küll aga nentis ta, et oli kuulnud, kuidas Paddy Ashdown astub tagasi liberaaldemokraatide juhi kohalt, öeldes, et tema on endast maksimumi andnud; Jeremy oli otsustanud, et sama kehtib ka tema kohta. Hiljem kirjutas Jeremy joomise mahajätmisest ja seostas selle kadunud Charles Kennedyga. Sel kombel näis ta olevat haaratud aegluubis projekti, milles võrdles iseend kõigi uuema aja liberaaldemokraatide juhtidega, ja mina näiteks ootan kannatamatult aastat 2031, et näha, mida ta suudab teha Sir Menzies Campbelliga.

Nii nagu liberaaldemokraatidel, nii oli ka meil Pebble Millis probleem. „Top Gear” ei olnud ainult Jeremy saade, aga tema oli üks saate nurgakive ja olnuks naiivne eirata fakti, et väga suur osa saate ligitõmbavusest noil joovastavatel reitingute tipus olemise aegadel tulenes eeldusest, et tema ilmub ekraanile ja elavdab mõne kohutava auto arvustust metafooriga aluspükstest või teeb midagi muud selletaolist. Ometigi püüdsime uudist omaks võttes vaprat nägu teha. Meie show on midagi enamat kui kes tahes saatejuht üksinda, ütlesime iseendile. „Top Gear” suudab edasi tegutseda ja tegutsebki. Meil on Quentin. Meil on Tiff. Meil on Vicki. Meil on ju ometigi Tony Mason. Mõistate isegi, et aurumasinate rallid ei hakka ise ennast teleris kajastama. Aga ma arvan, et sügaval sisimas kartsime kõik, et „Top Gear” on kaotanud oma suurima magneti. Jah, saade võib jätkuda ja sellel oleks endistviisi vaatajaid, aga see oleks võrreldav loomaaeda minekuga teadmises, et tiiger on surnud.

Üks meie esimesi töid pärast „Paddy Clarksoni” afääri oli leida uus saatejuht, või kaks saatejuhti. See oli nagunii üks „Top Geari” pidevaid ülesandeid. Pisut aega pärast seda, kui saates tööle asusin, andis Jon Bentley mulle ülesande välja peilida mõni potentsiaalne autoajakirjanik, kellega ekraaniproov teha, ja kui minu koostatud nimekirjas olid inimesed, keda nad juba olid näinud, või siis need, keda nad ei tahtnud näha, õhutas Bentley mind ennast proovile panema. Läksime kohalikku parki, kus Bentley sihtis mind kaameraga, samal ajal kui mina teesklesin, et väike põõsas on tegelikult suur Peugeot, ja ainuüksi selle iseäranis veidra filmikatsetuse ajel lubati mul teha saatelõik autovärvidest (mis osutus liiga halvaks, et seda eetrisse anda) ja seejärel teha tänavasõidutest Subaru Legacyga (ka see oli täielik jura, aga saatesse jõudis lõpuks siiski, sest ühel nädalal oli saates üks lõik vajaka ja olukord oli lootusetu). Pärast seda jõudis Jon mõistlikule arusaamisele, et vastupidiselt lootustele ei olnud ta leidnud uut Clarksonit. Ta oli leidnud mehe, kelle kohta ei kehtinud vana rahvatarkus, et kaamera muudab inimese kogukamaks: läbi teleprisma vaadatuna nägi too mees ekraanil välja kõhnem ja tema käsivarred näisid olevat kaks ja pool meetrit pikad, mis andis talle samasuguse väljanägemise nagu anorektikust kaheksajalal, kes pingutab, et kaameraga silmsidet hoida. Minu saatejuhikarjäär sai ilmselge lõpu. Pealegi oli veel aasta 1998 ja tol ajal oli Bentleyl Clarkson veel olemas.

Kui Jeremy lahkus, hakkasime taas otsima värskeid talente ja kutsusime mõne inimese ekraaniproove tegema. Üks neist oli tüüp nimega James May. Mina tundsin Jamesi vastu suurt imetlust tänu tema nutikale ja vaimukale kolumnile ajakirjas CAR ning tänu tema nutikale ja vaimukale saatejuhitööle Channel 4 autosaates „Driven”. Meile „Top Geari” kontoris meeldis „Driven” ja me kõik jälgisime seda suure huviga. Sellel oli kaks põhjust. Esiteks: konkurents oli kasulik. Teiseks lootsime salaja, et nende show osutub jamaks ning me saame selle üle naerda ja end paremini tunda. Sestap ka südamest tulnud naeruhood, kui avastasime, et nende reklaamiga veoauto sõidab möödasõidutestidel nimetusega „ohuga silmitsi” müstilisel kombel alati valel pool teed, sest saate logo oli maalitud treileri valele küljele ja „Driveni” tegijatel ei olnud rahanappusel võimalik probleemi lahendada.

Ekraaniproovide päeval sättisin nii, et kindlasti saaksin just mina Jamesile fuajeesse vastu minna, ja kuna me olime ajakavast niigi maas, viisin ma Jamesi teise korruse kohvikusse, et pisut tema meelt lahutada. Tegelikult tahtsin ma temaga lihtsalt vestelda ja teada saada, kas ta ikka on nii naljakas ja huvitav, nagu ta kolumnid ajakirjas CAR olid mind uskuma pannud. Küsisin põnevusega, kas ta soovib teed või kohvi. Ta valis kohvi ja krimpsutas esimese lonksu peale nägu. Palusin BBC kohvi kvaliteedi pärast vabandust, nagu Ronnie Corbett ja Terry Wogan olid meile tahtmatult õpetanud.

„Oh ei, kohvil pole häda midagi,” vastas James. „Tegelikult mulle kohv kui selline lihtsalt ei maitsegi.”

„Sellest pole küll lugu,” vastasin mina. „Kui soovite, toon teile teed.”

„Ei-ei. Vaadake, ma armastan teed juua ja ma ei suudaks välja kannatada halba teed,” selgitas James. „Sellepärast küsisingi kohvi.” Mäletan, et pidasin teda pisut veidraks.

Pärastpoole tegi James väga hea ekraaniproovi, mille najal sai ta „Top Gearis” saatejuhitöö, ja selles ametis osutus ta suurepäraseks kolleegiks ning ta oligi päriselt just nii naljakas ja huvitav, nagu olin lootnud. Kohvi ei ostnud ma talle enam kunagi.

Meie halvimates õudusunenägudes muutus „Top Gear” ilma Clarksonita iseenese kahvatuks varjuks, mida vaatab umbes seitse igavlevat inimest. Tegelikult oli saatega kõik hästi. Produtsent Chris Richards võrdles seda jalgpallivõistkonna juhtimisega: jah, me kaotasime oma staarründaja, aga me lihtsalt tõstsime oma keskkaalumängijad ründejoonele lähemale, võtsime Driven Unitedi meeskonnast üle talendika mängija ja jätkasime nii hästi, nagu oskasime.

Õnnetuseks otsustati Beeb’i toiduahela ülemistes instantsides, et asjalood võiksid paremad olla. James May täitis küll BBC normi selles osas, mis puudutas sassis juukseid ja väga kena olemist, aga naistöötajate arvu normi ta ei täitnud. Seetõttu pani BBC talle sule sappa ja võttis tema asemele Kate Humble’i, kes täitis kõiki neid kolme kriteeriumit. Kate’iga oli tohutult lõbus koos töötada, aga saate enese tegemine ei olnud enam nii lõbus. Meile oli sokutatud uus produtsent; produktsioonimeeskonnast saadeti mõned kauaaegsed liikmed teistesse saadetesse; näis, et juhtkond topib end meie asjadesse. Kui kõrgemalt poolt soovitati, et me peaksime ühe terve saatelõigu pühendama bensiinijaamades müüdavate võileibade testimisele, otsustasin, et niisuguses „Top Gearis” ei taha ma töötada.

Mul oli aeg toimida nagu Paddy Ashdown ja oma teed minna. Tähendab, nagu „Top Geari” Paddy Ashdown. Täheldagem, et pärast liberaaldemokraatide juhi kohalt lahkumist tegutses päris Paddy Ashdown erakonnas väga aktiivselt edasi. Aga seda ma ei tea, mis sai tüübist nimega Jeremy Clarkson.