Читать книгу Athose mäe dieet. Vahemere maade toidud, mis aitavad kaotada kaalu, näida nooremana ja elada kauem - Richard Storey - Страница 3

Athose mäe munkade toidulaud on püsinud üle tuhande aasta muutumatuna. Nende toiduvalik on tõepoolest igavikuline. Kuidas see eriline koht – Püha mägi – sellisena tuntuks sai?

On tõendeid, et esimesed kristlastest erakud asusid Athose mäele 7. sajandil. Tänapäeval on Athose mägi omavalitsuslik kloostririik Põhja-Kreekas Chalkidike maakonnas, mis on üks kolmest lõuna poole Egeuse merre sirutuvast poolsaarest. Liigirikkuse poolest silmapaistva ökosüsteemina on see üks vähestest paikadest maailmas, mis on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja nii kultuurilise kui ka loodusliku tähtsuse tõttu. Pärimuse kohaselt reisis neitsi Maarja, kelle eest pärast Kristuse surma hoolitsesid jüngrid, koos evangelist Johannesega Küprosele Laatsarusele külla. Ootamatult puhkenud torm kandis nende laevukese Athose poolsaarele. Kui Maarja kaldal jalutas, äratasid mäe metsik loodus ja rikkumatu ilu temas vaimustuse. Ta õnnistas seda maanurka ning kuulutas, et Neitsi aiaks nimetatud paika edaspidi ükski naissoost olend ei pääse. Kui metsloomad ja kassid välja arvata (neid peetakse poolsaarel näriliste peletamiseks), on Athosel säilinud meessoo ainuvõim.

Esimene õigeusuklooster asutati 866. aastal. Tänaseks on Athosel 20 suuremat kloostrit, lisaks nendega külgnevad külad ehk skete’d ja lugematul arvul üksikuid mungakonge, mille elanikeks on ühe- või kahekaupa elavad eakamad mungad. Kokku elab Athose mäel umbes 2500 munka. Vanuserühmade eavahemik on väga lai: mõned mungad on juba üheksakümnendates eluaastates, kuid suurem osa kolme-neljakümnesed. Osa neist on mungad olnud juba aastakümneid, teised on hiljuti liitunud noviitsid, esindatud on väga erinevad ühiskonnagrupid. Õigeusk ja rahvuslus on lähedalt seotud – Kreeka kloostrite kõrval leidub ka Vene, Serbia ja Bulgaaria kloostreid, mis võõrustavad peamiselt vaid oma riigist pärit külalisi. Mungad ise on kokku tulnud üle terve maailma, sealhulgas USAst, Suurbritanniast ja Prantsusmaalt.

Hoolimata mitmetest ohtudest, mis munkade eluolu häirivad – tehnoloogia kiire areng, sekularism ja poliitilised mõjutused –, on nende igapäevarutiin ja toidulaud püsinud viimase 1150 aasta jooksul peaaegu muutumatuna.

ELU KLOOSTRITES

Kloostrielu keerleb palve ümber. Suur osa päevast veedetakse kirikus jumalateenistustel, mis võivad kesta mitu tundi. Vaatamata ilmaelu hülgamisele, on munkade peamiseks kohustuseks maailma eest palvetada, kuigi kloostrielu ei ole läbinisti sissepoole pööratud. Mitmed kloostrid osalevad heategevuslikes ettevõtmistes, mis on seotud põgenike toetamise, noorte arendamise ja uimastisõltlastele uute tulevikuväljavaadete võimaldamisega ning loodusõnnetustes kannatada saanute abistamiseks loodud fondidega.

Kloostrid ise on hämmastavalt suured ning mõni neist sarnaneb lausa väikelinnaga. Neid kogukondi ümbritsevad müürid ja väravad, mis ehitati algselt selleks, et pakkuda kaitset marodööritsevate teeröövlite ja ristisõdijate vastu, kes püüdsid Püha mäge igal võimalusel vallutada ja alistada, himustades sealseid väärtuslikke ikoone, muistiseid ja käsikirju.

Pole üllatav, et selliste suurte ja rahvarohkete kogukondade majandamine nõuab tugevat tööd. Mõningate väljastpoolt palgatud abitööliste kõrval toetuvad mungad omaenda annetele ning saavad märkimisväärselt hästi omal jõul hakkama. Suur osa ehitiste remonditöödest ja üldistest majapidamistöödest tehakse ära traditsioonilisi töövõtteid ja tööriistu kasutades. Tänapäev oma nelikveoliste autode, telefonide ja internetiga on hakanud ka siia hiilima, kuid suuremalt jaolt on Athose mägi sellele, mida Henry Adams 1890. aastatel “kiirenevaks muutuseks” nimetas, immuunseks jäänud.

Vaatamata mõningatele 21. sajandi elustiili vältimatutele ilmingutele, käib elu Athose mäel maailmaga erinevat jalga. Kloostrites on siiani kasutusel vana Juliuse kalender, mis tähendab, et Athose mäe ajaarvamine on ülejäänud Kreekast ja Euroopast 13 päeva maas. Kloostri liturgiline päev algab mitte südaööl, vaid päikesetõusuga, mis tähendab, et munkade päevarütm on “maailmaga” võrreldes, nagu mungad seda nimetavad, viis tundi taga.

Athosel pole telereid, muusikariistu, reklaamtahvleid, ajakirjandust, müra ega õhusaastet. Munkade maailmas näib kõik olevat sellele rihitud, et elu nii kaua kui võimalik aeglasel lainel hoida. Nii karmilt kui see lääne inimese kõrvadele ka ei kõlaks, lisavad need vabatahtlikud anakronismid paigale müstilisust ja teise maailma tunnet. Athose mäe kloostrite erilisusel on suur roll nende kestmajäämises.

KÜLALISENA PÜHAL MÄEL

Athose mäe külastamine ei ole just kõige lihtsam. Esiteks, nagu olevat otsustanud neitsi Maarja ise – naisi Pühale mäele ei lubata. Lisaks õigeusklikele meestele, kes võivad kloostrisse iga päev tulla, antakse külastusluba ka kümnele mitteõigeusklikule palverändurile. Külastajad taotlevad endale aegsasti diamoniterion’i – hoolikalt tembeldatud ja allkirjastatud passi –, mis annab selle esitajale õiguse jääda Athose mäele vaid kolmeks ööks, kusjuures kõik majutatakse eraldi kloostritesse. Öömaja kindlas kloostris tuleb telefoni, kirja või faksi teel varakult reserveerida.

Igal hommikul kell 9.45 väljub Athose mäele praam, kogudes reisijaid kokku erinevatest rannikuribal paiknevatest kloostritest, mis palistavad teed Daphnesse – väikesesse sadamasse poolsaare tipul mäest paari tunni tee kaugusel. Lahkuvad palverändurid kogunevad kobarasse ja praam alustab tagasiteed Ouranapoulisse. Kui ilm vähegi lubab, toimub reis iga päev aasta ringi.

Pideva külaliste voo tõttu on kloostrid saginat täis, et tulijatele, keda on aastas sadu, peavarju ja toitlustust pakkuda. Toidu ja majutuse eest tasu ei nõuta ega ka oodata. Palveränduritele abi ja öömaja pakkuda, andes endast parim, on kõikide kloostrite kohustus.

MUNGAD, NENDE KÜLALISED JA PÄEVARING

Munkade ööpäev jaguneb kolmeks: palve-, töö- ja uneaeg. Iga aasta algul jagab kloostriülem kõikidele vennaskonna liikmetele kindlad ülesanded, millest järgnevaks aastaks, vahel ka kauemaks, saab nende igapäevatöö.

Teha on palju. Esiteks on õigeusukloostrid oma usu põhimõtetest lähtuvalt kohustatud palverändureid vastu võtma alati, kui vähegi võimalik. Kreekakeelne sõna xenios tähendab nii võõrast kui ka külalist. Külaliste tervitamist ja võõrustamist peeti Vana-Kreekas väga tähtsaks, sest usuti, et külaliste seas võib olla jumalaid ning et kui võõrustaja oma kohustustega toime ei tulnud, võis karta kontvõõraks kehastunud jumala viha ja kättemaksu.

Kreeklased on xenia (võõrustamise) oma tavadesse ja kommetesse lülitanud ning suuremas osas Kreekast (kui mitte kõikjal) on see tavapärane praktika. Mõned kloostrid võtavad vastu vaid väikese rühma palverändureid, teised aga sadu külalisi päevas ning kõigile neile tuleb pakkuda toitu ja öömaja. Toitu tuleb valmistada ja serveerida, refektooriumi lauad peab koristama ja järgmiseks söögikorraks katma, toad vajavad koristamist ja voodipesu vahetamist.

Paljud mungad ei välju oma kloostri piiridest. Kui nad seda teevad, siis selleks, et praamiga “suurele maale” sõita või naaberkloostrit külastada. Kuigi Athosel leidub ka transpordivahendeid, eelistatakse poolsaart risti-rästi katvatel Bütsantsi-aegse sillutisega muularadadel jalgsi liikuda. Naaberkloostrisse jõudmine võib võtta kolm kuni viis tundi ning kui samal päeval tagasi tulla, siis kaks korda nii palju aega.

Munga elu võib olla vaimne ja kontemplatiivne, kuid see on ka töine ja igapäevaaskeldustega täidetud – kloostrielu pole kunagi tähendanud hõlbuelu. Milliseid ülesandeid mungale ka määratud poleks, kolmandik tema päevast möödub töiselt: põllul, köögis, kalastades, hooneid kõpitsedes, voodeid korrastades või koristades.

Aiad ja mesilad nõuavad samuti pidevat hoolt. Istutamine, kastmine, rohimine, pookimine, pügamine ja saagikoristus, iga töö omal ajal, ei anna munkadele hõlpu, eriti kui mõelda, et kõike seda tehakse Kreeka lõõskava päikese all pealaest jalatallani musta rõivastatult. Ent kõige selle juures teevad mungad aiatööd rõõmuga, pidades seda üheks parimaks võimalikuks treeninguks. Hea vanamoodne kehaline töö värskes õhus tähendab seda, et vatsakat munka naljalt ei kohta.

KUIDAS MUNGAD SÖÖVAD

Athose mäe dieet on üks maailma paremini hoitud saladusi.

Uuringud on näidanud, et Athose mäe kloostrid kuuluvad maailma parimate tervisenäitajatega kogukondade hulka. Mungad elavad kõrge vanuseni ning väga vähesed neist põevad vähki, südameveresoonkonna haigusi, diabeeti või Alzheimeri tõbe. Nende toitumisviisil on väga meeldiv kõrvalmõju – loomulik kehakaalu alanemine.

Mungad ei loe kaloreid ega kannata loobumispiinu, mida läänemaailmas tuntud moedieetidega seostatakse. Nende toitumislaadi ei saagi tegelikult dieediks nimetada, pigem on see eluviis. Nad söövad head toitu, joovad head veini, tarvitavad vanaaegseid põhimõtteid järgides tervislikke rafineerimata toiduaineid, söövad mõõdukalt, liiguvad regulaarselt ning kuuluvad maailma terveimate ja parimas vormis olevate inimeste hulka.

Kõik kloostrid on suuremalt jaolt isemajandamisel ning mujalt ostetakse sisse vaid väga väheseid tooteid. Kloostreid ümbritsevad rohtaiad, viljapuuaiad, viinamarjaistandused, mesitarud ja õlipuusalud; kõik, mida viljeldakse, on looduspuhas ja hooajaline, maaharimine ja selle viljakana hoidmine nõuab palju aega ja vaeva. Kloostritel on omad väikesed sadamad, kust kalapaatidega merele minnakse. Kalapüük on tavaliselt eelmänguks kirikupühadele, mille saabudes kalu suuremal hulgal roogitakse, rapitakse ja potti pistetakse.

Kloostri söögikorrad on igapäevaste usutavade pikenduseks ning neid on ette nähtud kaks korda päevas: hommikul ja õhtul. Toitu süüakse vaikides, sest söögiaegadel kuulavad mungad päevalugemisi pühakirjast (mida vahetevahel katkestavad abti sõnavõtud). Suurem osa söögikordadest kestab 20 minutit ning need lõpevad, kui abt kella helistab. Kuigi mungad vaatavad söömisele kui kütuse tankimisele, on nende toiduvalik maitsev ja mitmekesine, sisaldades suppe, aedvilju, ube ja teisi kaunvilju, isevalmistatud salateid, leiba ja puuvilju.

Nende söömisrütm püsib ühesugusena: esmaspäevad, kolmapäevad ja reeded on paastupäevad, mil süüakse peamiselt taimetoitu – piima, loomseid valke, veini ega oliiviõli ei tarbita. Paastupäevaroad valmistatakse pigem vee kui õliga. Hoolimata teatud piirangutest sisaldab tüüpiline paastupäeva menüü küllaldaselt toitu: on üsna tavaline, et toitu jääb üle, siis kasutatakse ülejääke järgmise päeva toidu valmistamiseks või antakse need kloostri kassidele, kes elavad peamiselt oma hiirepüügioskuste najal – nälga ei jää keegi.

Ülejäänud nädalapäevad (kui just mõnd kirikupüha tulekul pole) on niinimetatud mõõdukuspäevad, mil päevamenüüd laiendatakse kala, juustu, munade, veini ja jogurtiga.

Kirikupühad on rõõmsad sündmused ning siis troonivad toidulaual isepüütud värske kala, koogid ja maiustused, mõnikord serveeritakse isegi jäätist. Mungad näevad neis maiuspalasid, kuid isegi pühade ajal süüakse mõõdukalt.