Читать книгу Ja näha und… - Richard Matheson - Страница 4

Sageli öeldakse: „Alustage algusest.” Mina aga ei saa seda teha. Alustan lõpust – oma maise elu lõpust. Kirjeldan seda sulle nii, nagu see toimus – ning räägin ka sellest, mis juhtus pärast seda.

Üks märkus selle teksti kohta. Sa oled lugenud minu kirjatöid, Robert. See jutustus võib sulle näida võõrapärane. Põhjus on selles, et mind piirab teksti interpreteerija mõttemaailm. Minu mõtted peavad läbima tema teadvuse. Sellest ei saa üle ega ümber. Mitte kõik terad ei mahu läbi sõela. Kui sulle tundub, et ma midagi lihtsustan, siis püüa mind mõista. Eriti alguses.

Me mõlemad teeme, mida suudame.

Tänu jumalale olin ma tol õhtul üksinda. Harilikult käis Ian koos minuga kinos. Kaks korda nädalas – minu töö oli selline, sa ju tead.

Sel õhtul ta ei tulnud. Ta võttis osa kooli näitetrupi etendusest. Veel kord – tänu jumalale.

Läksin kinno, mis asub kaubanduskeskuse kõrval. Nimi ei tule meelde. Suur kino, mis oli jagatud kahte ossa. Nime võid küsida Ianilt.

Kui ma kinost lahkusin, oli juba üle üheteistkümne. Istusin autosse ja sõitsin golfiväljaku poole. Nimelt pisikese – laste golfiväljaku poole. Mulle ei tule see sõna meelde. Hästi. Ütlen tähthaaval. Aeglaselt. M-i…ni…g-o-l-f. Hästi. Saimegi hakkama.

Tänaval… ei, see oli midagi laiemat… pui..es…teel oli elav liiklus. „Puiestee” pole päris täpne sõna, kuid kõlbab siiski. Ma arvasin, et näen kohta, kus saab teistest mööduda ja väljusin oma sõidureast. Pidin pidurdama, sest üks auto kihutas just minu poole. Tee peal oli küllalt ruumi, et minust mööda sõita, aga see auto ei kasutanud seda ära. Ta sõitis vastu minu auto vasakut eesmist poritiiba ja auto hakkas koha peal keerlema.

Sain põrutada, aga turvapael oli kinni. Ei, mitte pael. V-ö-ö. Ma poleks kuigi tugevasti viga saanud. Minu autot riivas aga kaubik, mis sõitis vastu tagumist parempoolset poritiiba, lükates mu teisele teepoolele. Üks veoauto sõitis just vastassuunas. Ta andis mulle otsehoobi. Kuulsin kokkupõrke kriginat, klaasi purunemist. Lõin pea ära ja valgus mu silme ees kustus. Hetkeks tundus mulle, et näen iseennast verise ja teadvusetuna. Siis tuli pimedus.

Olin jälle teadvusel. Valu oli hirmus. Kuulsin oma hingamist, mis kostis kohutavana. See oli aeglane ja pinnapealne, aeg-ajalt katkestasid seda korisevad ohked. Jalad olid jääkülmad. Ma mäletan seda.

Pikapeale tajusin, et minu ümber on mingi ruum. Seal oli vist ka inimesi. Miski segas mind selles kindel olemast. Rahulik. Ei, mõtle uuesti. Kirjuta aeglaselt, tähthaaval. R-a-h… rahusti.

Hakkasin kuulma kellegi sosinat. Ma ei saanud sõnadest aru. Hetke jooksul nägin enda lähedal kellegi kuju. Mu silmad olid kinni, kuid ma nägin teda. Ma ei osanud öelda, kas see oli mehe- või naisekuju, aga teadsin, et ta räägib minuga. Kuna ma teda ei kuulnud, läks ta minema.

Tekkis uus valu, seekord mu teadvuses ja see suurenes pidevalt. Tundus, et ma häälestun sellele nagu raadiolainele. See polnud mitte minu, vaid Anni valu. Ta nuttis hirmust. Sellepärast, et ma olin viga saanud. Ta kartis minu pärast. Tundsin ta ängistust. Ta kannatas kohutavalt. Püüdsin oma tahtejõu abil temast varje eemale tõrjuda, kuid ei suutnud. Asjatult püüdsin öelda ta nime. Ära nuta, mõtlesin ma. Ma saan terveks. Ära karda. Ma armastan sind, Ann. Kus sa oled?

Tol hetkel viibisin kodus. Oli pühapäeva õhtu. Olime kõik elutoas, vestlesime ja naersime. Ann oli minu juures, Ian tema kõrval. Richard Iani teisel küljel, Marie diivani teises otsas. Mu käsivars oli Anni ümber, kes oli end mõnusasti minu vastu surunud. Temast õhkus soojust ja ma suudlesin teda põsele. Naeratasime teineteisele. Oli pühapäeva õhtu, rahulik ja idülliline, ning me olime kõik koos.

Tundsin, et hakkan pimedusest üles kerkima. Lamasin voodis. Valu tuli jälle tagasi, läbistades kogu mu olemuse. Ma polnud kunagi varem tundnud sellist valu. Teadsin, et olin elust välja libisemas. Jah, just nimelt välja libisemas.

Nüüd kuulsin mingit kohutavat heli. Korinat, mis kostis mu kõrist. Palvetasin, et Ann ja lapsed poleks mulle nii lähedal, et nemadki seda kuuleksid. See ajaks neile hirmu peale. Palusin jumalat, et ta ei laseks neil kuulda seda jubedat häält, et ta kaitseks neid selle koleda korina eest.

Siis tuli mulle pähe mõte: Chris, sa oled suremas. Pingutasin, et õhku sisse hingata, aga vedelik hingekõris ei lasknud seda läbi. Tundsin, et olen loid ja üles tursunud, ning mingi püdela massi sees lõksus.

Keegi seisis voodi kõrval. Jälle see kuju. „Ära püüa vastu panna, Chris,” ütles see mulle. Sain nende sõnade peale vihaseks. Kes see ka polnud, igatahes tahtis ta mu surma. Hakkasin vastu. Ma ei lase endast jagu saada. Ann! hüüdsin ma mõttes oma naist. Hoia minust kinni! Ära lase mul minna!

Libisemine aga jätkus. Mu keha on liiga rängalt viga saanud, mõtlesin, äkitselt kohkudes. Tajusin selle nõrkust. Siis tekkis uus tunne. Kõdi. Ma tean, et see on veider. Naeruväärne. Aga see oli tõepoolest kõdi. Üle kogu keha.

Jälle uus tunne. Ma ei lamanud mitte voodis, vaid hällis. Tundsin, kuidas see kiikus, ikka edasi-tagasi, edasi-tagasi. Pikapeale hakkasin taipama. Ma polnud hällis ja voodi seisis paigal. Edasi-tagasi liikus minu keha. Sügavalt minu seest kostsid kergelt praksuvad helid. Sellised helid, mida on kuulda, kui haavadelt aeglaselt sidemeid lahti rebitakse. Valu oli nüüd väiksem. See vaibus vähehaaval.

Ehmusin ja püüdsin valu uuesti välja kutsuda. Mõne sekundiga oligi see tagasi, jubedam kui kunagi varem. Agoonias klammerdusin selle külge. See tähendas, et olin elus. Ma ei lase end ära viia. Ann! Mu teadvus hüüdis palves tema poole. Hoia minust kinni!

Miski ei aidanud. Tundsin, kuidas elu minust välja voolab ning kuulsin jälle, seekord palju valjemini neid helisid: kuidas sadu peeneid niidikesi katki rebitakse. Ma ei tundnud lõhna ega maitset. Varbad, jalalabad muutusid tundetuks. See tunne hakkas mööda sääri ülespoole tõusma. Püüdsin endist tunnet tagasi saada, kuid ei suutnud. Miski külm hõljus läbi mu kõhu ja rinna. See jäi seisma ja kogunes jääkülma kihina ümber südame. Tundsin, kuidas süda lõi aeglaselt ja valjusti nagu trumm matuserongkäigus.

Äkki teadsin, mis toimus kõrvalruumis. Nägin seal eakat naist, kes lamas voodis, hallid juuksesalgud padjal laiali. Kollakas nahk ja käed nagu linnuküünised; maovähk. Keegi istus tema kõrval ja rääkis vaiksel häälel. Tütar. Otsustasin, et ma ei taha seda näha.

Kohe lahkusin sellest ruumist ja olin jälle enda omas. Nüüd oli valu peaaegu kadunud. Kuidas ma ka ei pingutanud, ei suutnud ma seda tagasi tuua. Kuulsin surisevat häält – jah, surisevat. Niitide katkemine aga jätkus ikka veel. Tundsin, kuidas iga katkenud niidiots kõveraks tõmbus.

Miski külm liigutas end jälle. See liikus seni, kuni koondus mu pähe. Kõik muu oli täiesti tundetu. Palun teid! hüüdsin ma appi. Häält polnud; keel oli halvatud. Tundsin, kuidas kogu mu olemus tõmbub sissepoole ja kuidas kõik koondub pähe. Rikumembriinid suruti kokku – ei, proovi uuesti. R-a-k-u-m-e-m…braanid. Jah. Suruti välja ja pressiti keskpunkti poole, kõik ühekorraga.

Hakkasin pähe tekkinud avause kaudu endast väljuma. Kostis mingi sumin, helin, midagi vihises mööda väga kiiresti nagu veevool läbi kitsa mäekuru. Tundsin, et hakkan kõrgemale tõusma. Olin mullike, mis hüples üles-alla. Mulle tundus, et näen enda kohal pimedat ja lõputut tunnelit. Pöörasin ringi ja vaatasin alla ning nägin jahmudes, et mu keha lebab voodis. Üleni sidemetes ja liikumatu. Seda toideti plasttorude kaudu. Olin sellega ühendatud hõbedaselt särava peenikese nööriga, mis ühendas mu keha pealaega. Hõbenöör, mõtlesin ma; mu jumal, hõbenöör. Teadsin, et see oli ainus, mis mind veel elus hoidis.

Nähes, kuidas mu käed ja jalad tõmblema hakkasid, valdas mind vastikus. Hingamine oli peaaegu lakanud. Minu näolt peegeldus agoonia. Hakkasin jälle võitlema, et saaksin laskuda alla ja ühineda oma kehaga. Ei, ma pole nõus lahkuma! Kuulsin, kuidas mu teadvus hüüab. Ann, aita mind! Palun! Me peame kokku jääma!

Sundisin end alla vaatama ja oma nägu silmitsema. Huuled olid lillakad, nahal kastepiiskade sarnased higitilgad. Nägin, kuidas kaelasooned hakkasid paisuma. Lihased olid hakanud tõmblema. Suunasin kogu tahte sellele, et tagasi endasse pääseda. Ann! mõtlesin ma. Palun, kutsu mind tagasi, et saaksin jääda sinu juurde.

Juhtus ime. Elu täitis mu keha, nahk omandas tervema värvi, mu näole ilmus rahulik ilme. Tänasin jumalat. Ann ja lapsed ei pea nägema mind sellisena, nagu ma veidi aega tagasi olin. Vaata, Robert, ma arvasin, et olen tagasi pöördumas.

Aga see polnud nii. Nägin oma keha mitmevärvilises kotis, mille suu oli suletud hõbenööriga. Siis tundsin, nagu kukuks midagi mul käest maha, kuulsin katkemise heli – nagu oleks hiiglasuur kummipael katki läinud – ning tundsin, et tõusen ülespoole.

Siis heitsin pilgu minevikku. Jah, just nimelt. Pilguheit minevikku nagu filmides, kuid palju kiirem. Sa oled seda lauset korduvalt lugenud ja kuulnud. „Kogu elu möödus ta silme eest.” Robert, see on tõsi. See toimus nii kiiresti, et ma ei jõudnud sellele järele – ja see liikus tagurpidi. Päevad enne õnnetust, laste elu kuni nende sündimiseni, abiellumine Anniga, minu kirjanikukarjäär. Kolledž, Teine maailmasõda, keskkool, algkool, lapseiga ja beebipõlv. Iga sekund aastast 1974 kuni aastani 1927. Iga liigutus, mõte, emotsioon; iga sõna, mis kunagi lausutud. Nägin seda kõike. See oli vilkuvate piltide tulv.