Читать книгу Ja näha und… - Richard Matheson - Страница 6

Olin kurnatud, kuid ei saanud puhata, sest mu une katkestas Anni nutt. Püüdsin üles tõusta ja teda lohutada. Selle asemel jäin aga hõljuma pimeduse ja valguse vahele. Ära nuta, kuulsin end pomisevat. Ärkan kohe üles ja olen jälle sinuga. Las ma ainult natuke magan. Palun ära nuta, kallis, kõik on korras. Ma hoolitsen sinu eest.

Lõpuks olin sunnitud silmad avama. Ma ei lamanud, vaid seisin püsti mingis udus. Hakkasin aeglaselt kõndima selles suunas, kust kostis Anni nutmine. Ma olin nii väsinud, Robert, olin täiesti jõuetu. Ma ei saanud aga lasta tal nutta. Pidin teada saama, mis tal viga on ja asja ära korraldama, et ta enam niimoodi ei nutaks. Ma ei suutnud seda nuttu enam välja kannatada.

Astusin kirikusse, mida ma polnud kunagi varem näinud. Kõigil pinkidel istusid inimesed. Nägin neid hallide kujudena. Nende näojooni ma ei eristanud. Sammusin piki vahekäiku, püüdes mõista, miks ma seal olen. Mis kirik see on? Ja miks kostab Anni nutt just siit?

Nägin teda istumas esimeses reas, riietatuna üleni musta. Richard tema paremal, Marie ja Ian aga vasemal küljel. Richardi kõrval nägin Louise’i koos oma abikaasaga. Kõik nad olid riietatud musta. Nägin neid selgemini kui teisi kirikus viibivaid inimesi, kuid isegi nemad olid kuidagi luitunud ja viirastuslikud. Kuigi Ann vaikis, kuulsin mina ikka veel nuuksumist. See on tema peas, taipasin ma, ja meie vaimumaailmad on teineteisele nii lähedal, et ka mina kuulen seda. Kiirustasin tema poole, et sellele nutule lõppu teha.

Jäin tema ette seisma. „Olen siin,” sõnasin ma.

Ta vaatas enda ette, nagu poleks ma midagi öelnud, nagu mind polekski seal. Mitte ükski neist ei vaadanud minu poole. Kas minu juuresolek tekitas neis kohmetust ja nad teesklesid, et ei näe mind? Lasksin pilgul endast üle libiseda. Võib-olla oli põhjuseks minu riietus. Kas ma polnud seda kandnud juba päris kaua? Tundus, et just nii see oligi, ehkki ma polnud päris kindel.

Tõstsin jälle pilgu. „No hästi,” sõnasin. Mul oli raske rääkida; keel oli kuidagi paks. „No hästi,” kordasin aeglaselt. „Ma pole korralikult riides. Ja jäin hiljaks. See ei tähenda…” Mu hääl jäi vähehaaval vaiksemaks, sest Ann vaatas kogu aeg otse enda ette. Tema poolest oleksin võinud olla nähtamatu. Laususin: „Ann, palun sind.”

Ta ei liigutanud end ega pilgutanud silmi. Sirutasin käe välja, et puudutada ta õlga.

Ta tõmbas õla eemale, tõstis pilgu ja kahvatas.

„Mis on juhtunud?” küsisin temalt.

Tema sisemuses peitunud pisarad ilmusid äkki näole ja ta tõstis vasaku käe, et sellega silmi varjata, püüdes nuuksumist tagasi hoida. Tundsin peas tuima valu. Mis küll on juhtunud? mõtlesin ma. „Ann, mis on juhtunud?” anusin naist.

Ta ei vastanud ja ma vaatasin Richardi poole. Poisi nägu oli kivinenud, pisarad valgusid tal põski mööda alla. „Richard, mis ometi on juhtunud?” küsisin temalt. Mu sõnad kostsid segaselt, nagu oleksin purjus.

Richard ei vastanud ja ma suunasin pilgu Ianile. „Palun, ütle sina,” pärisin ma temalt. Iani vaadates läbistas mind valu. Ta nuuksus vaikselt, hõõrudes värisevate kätega põski, püüdes silmist voolavaid pisaraid laiali pühkida. Armas jumal, mis siin küll toimub, mõtlesin mina.

Siis aga taipasin. Muidugi. See oli too unenägu, mis polnud ikka veel lõppenud. Mu pead läbistas mõte, et olen haiglas ja mind opereeritakse – ei, magan oma voodis ja näen und –, ükskõik, kumb neist kahest. Unenägu jätkus ja nüüd kuuluvad sellesse ka matused.

Olin sunnitud pilgu neilt kõrvale pöörama; ma lihtsalt ei suutnud enam näha, kuidas nad nutavad. Vihkan seda rumalat unenägu, mõtlesin ma. Millal see ometi lõpeb?!

Mulle valmistas suurt piina, et pidin neist eemale astuma, kuigi kuulsin just enda taga Anni ja laste nuukseid. Mind valdas meeleheitlik soov ringi pöörata ja neid lohutada. Aga milleks? Minu unenäos leinasid nad mu surma. Mis kasu oleks sellest, kui ma rääkima hakkaksin, sest nemad ju usuvad, et olen surnud?

Tuleb mõelda millestki muust; see oli ainus vastus. Unenägu muutub, need muutuvad alati. Astusin altari poole, kust kostis monotoonne hääl. Taipasin, et see on vaimuliku hääl. Sundisin end vaatama sellele huumoriga. See võib olla päris lõbus, ütlesin endale. Kui paljud inimesed saavad võimaluse kasvõi ainult unes kuulata end ülistavat matusekõnet?

Nägin nüüd kantslis jutlustaja ähmast halli kuju. Tema hääl kostis õõnsalt ja kaugelt. Loodan, et ta korraldab mulle kuningliku ärasaatmise, mõtlesin kibedusega.

„Seda ta teeb,” lausus mingi hääl.

Vaatasin ringi. Jälle too mees, seesama, keda olin näinud haiglas. Imelik, et just teda nägin ma kõigi inimeste seast kõige selgemini.

„Näen, et sa pole veel leidnud endale oma isiklikku unenägu,” ütlesin talle. Ka see oli imelik, et temaga sain rääkida täiesti vabalt.

„Chris, püüa mind ometi mõista,” sõnas tema. „See pole unenägu. See on reaalsus. Sa oled surnud.”

„Lõpeta juba kord see loba!” Pöörasin end minekule.

Tundsin jälle õlal tema sõrmi; need olid tugevad ja peaaegu näpistasid mind. Ka see oli imelik.

„Chris, kas sa ei mõista?” küsis ta. „Su naine ja lapsed on riietatud musta. Nad on kirikus. Vaimulik peab sulle matusekõnet.”

„Veenev unenägu,” sõnasin.

Mees raputas pead.

„Jäta mind rahule,” ütlesin talle ähvardavalt. „Mul pole vaja seda kuulata.”

Tema haare oli tugev; ma ei suutnud sellest vabaneda. „Tule minuga kaasa,” ütles ta. Ta viis mu platvormile, kus nägin tugedele asetatud kirstu. „Sinu keha on selle sees,” lausus ta.

„Kas tõesti?” küsisin jahedal häälel. Kirstu kaas oli kinni. Kuidas ta teadis, et ma olen seal sees?

„Kui püüad sinna sisse vaadata, siis näed ise,” vastas mees.

Ootamatult tundsin, et hakkan värisema. Tõepoolest, kui ma tahan, siis võin sinna sisse vaadata. Äkki teadsin seda.

„Aga ma ei vaata,” kostsin. Väänasin end ta haardest lahti ja astusin kõrvale. „See on unenägu,” ütlesin üle õla vaadates. „Sina seda võib-olla ei mõista, aga…”

„Kui see on unenägu,” katkestas tema, „miks sa siis ei püüa üles ärgata?”

Pöörasin ringi ja vaatasin talle otsa. „Väga hea, seda ma just teengi,” ütlesin. „Tänan suurepärase soovituse eest.”

Sulgesin silmad. Väga tore, sa kuulsid, mida see mees ütles, laususin endale. Ärka üles. Ta ütles sulle, mida teha. Tee seda.

Kuulsin, kuidas Anni nuuksed muutusid valjemaks. „Ära tee seda,” ütlesin. Ma ei suutnud seda kuulata. Püüdsin taganeda, kuid see hääl järgnes mulle. Surusin hambad kokku. See on unenägu ja sa ärkad sellest kohe üles, kinnitasin endale. Igal hetkel võin värisedes ja higistades üles ärgata. Ann hüüab mind jahmunult ja kaastundlikult nimepidi, võtab mu siis käte vahele, hellitab mind, ütleb, et…

Nuuksed muutusid aina valjemaks ja valjemaks. Surusin mõlemad käed kõrvadele, et mitte kuulda. „Ärka üles,” ütlesin endale. Kordasin seda raevuka kindlusega. „Ärka üles!”

Tasuks minu jõupingutuste eest tekkis äkki vaikus. Sain hakkama! Rõõmujoovastuses avasin silmad.

Seisin oma maja ees. Ma ei saanud aru, kuidas olin sinna sattunud.

Siis nägin jälle udu, mu nägemine oli jälle ähmaseks muutunud. Hakkasin eristama inimkogusid, kes viibisid elutoas. Nad seisid või istusid väikeste gruppidena, ise hallid ja luitunud, ning pomisesid midagi ebamäärast, mida ma hästi ei kuulnud.

Astusin elutuppa, möödudes paarist inimesest, keda ma ei näinud küllalt selgelt, et neid ära tunda. Unenägu kestab edasi, mõtlesin. Klammerdusin selle mõtte külge.

Möödusin Louise’ist ja Bobist. Nad ei vaadanud minu poole. Ära püüa nendega rääkida, sõnasin ma endale. Tunnista fakti, et see on unenägu. Astu edasi. Külalistoa poole liikudes vaatasin sisse baarituppa.

Richard oli baarileti taga ja segas jooke. Mind valdas pahameel. Sellisel hetkel napsi võtta? Tõrjusin mõtte kohe eemale. Millisel sellisel hetkel? noomisin end. See polnud mingi eriline hetk. See oli vaid masendav koosviibimine masendavas unenäos.

Edasi astudes märkasin teisi inimesi. Anni vanem vend Bill ja tema abikaasa Patricia. Patricia isa ja võõrasema, tema noorem vend Phil, tolle abikaasa Andrea. Püüdsin naeratada. Kuidas siis teisiti, ütlesin endale, unenäos tuleb kõike teha õigesti, ühtki üksikasja hooletusse jätmata. Kogu Anni suguvõsa oli San Franciscost kohale ilmunud. Imestasin, kuhu on jäänud minu suguvõsa. Ma võiksin oma unenäos samahästi näha ka neid. Unenäos pole ju tähtis, et nad on tegelikult tuhande kilomeetri kaugusel.

Siis tuligi mulle uus mõte. Kas oli võimalik, et olen kaotanud mõistuse? Võib-olla oli autoõnnetus vigastanud mu aju. See oli vast mõte! Haarasin sellest kinni. Ajukahjustus; kummalised moonutatud pildid. Mulle ei tehta mingit lihtsat operatsiooni, vaid tegemist on keeruka kirurgilise vahelesegamisega. Sel ajal, kui ma liigun nähtamatuna nende viirastuste keskel, tungivad mu ajju skalpellid ja kirurgid püüavad taastada aju funktsioone.

See aga ei aidanud. Kuigi see oli loogiline, hakkas minus tekkima nördimus. Kõik need inimesed, kes ei pööranud mulle absoluutselt mitte mingit tähelepanu. Jäin seisma kellegi kõrval, ta oli nimeta ja näota. „Pagan võtku, isegi unenäos inimesed ju räägivad,” ütlesin. Püüdsin teda käsivarrest haarata. Mu sõrmed läksid läbi ta käe, nagu olnuks see vesi. Vaatasin ringi ja nägin perekonna söögilauda. Selle juurde astudes püüdsin haarata kellegi käest klaasi, et visata see vastu seina. Tundus, nagu püüaksin õhku haarata. Äkki sain vihaseks. Käratasin neile: „Pagan võtku, see on minu unenägu! Kuulake mind!”

Puhkesin vastu tahtmist naerma ja see naer oli kramplik. Kuula nüüd ennast, mõtlesin. Sa käitud, nagu toimuks see kõik tegelikkuses. Saa ometi aru, Nielsen. See on unenägu.

Jätsin kõik need inimesed seljataha ja läksin koridori. John, Anni onu, seisis minu ees, silmitsedes seinal olevaid fotosid. Astusin temast otse läbi, ilma et oleksin midagi tundnud. Unusta ära, andsin endale käsu. See pole tähtis.

Meie magamistoa uks oli kinni. Astusin sellest läbi. „See on hullumeelsus,” pomisesin omaette. Isegi unenägudes polnud ma varem läbi uste astunud.

Mu pahameel kadus, kui astusin voodi juurde ja vaatasin Anni. Ta lamas oma poolel, voodi vasakul küljel, pilk suunatud klaasuksele. Tal oli ikka veel seljas see must kleit, mida oli kandnud kirikus, kuid kingad oli ta jalast ära võtnud. Tema silmad olid nutust punased.

Ian istus ta kõrval, hoides teda käest. Poisi põski mööda voolasid aeglaselt pisarad. Tundsin, kuidas mind haaras õrnus tema vastu. Ta on nii armas ja hell poiss, Robert. Sirutasin käe, et ta juukseid silitada.

Ian vaatas ringi ja hetke jooksul, mille kestel tundus, et mu süda jääb seisma, mõtlesin ma, et ta vaatab mulle otsa, et ta näeb mind. „Ian.” pomisesin ma.

Ta vaatas jälle Anni poole. „Ema?” ütles ta.

Ann ei vastanud.

Poiss hakkas uuesti rääkima ja Anni pilk suundus aeglaselt Iani näole.

„Ma tean, et see kõlab hullumeelsena,” lausus poiss, „aga… mul on tunne, nagu oleks isa siin koos meiega.”

Pöörasin pilgu kiiresti Annile. Naine vaatas üksisilmi Iani poole, ta näoilme polnud muutunud.

„Tahan öelda, et ta on siin,” ütles poiss emale. „Just praegu.”

Anni naeratus oli õrn, kuid vaevaline. „Ma tean, et sa tahad mind aidata,” sõnas ta.

„Ma tunnen seda tõepoolest, ema.”

Ann ei suutnud vastata, sest teda raputas kramplik nuuksumine. „Jumal küll,” sosistas ta. „Chris…” Tema silmadesse valgusid pisarad.

Vajusin voodi kõrvale maha ja püüdsin ta nägu puudutada. „Ann, pole vaja…” alustasin. Jätsin lause pooleli ja pöördusin ägades kõrvale. Nägin, kuidas mu sõrmed tungisid ta ihhu…

„Ian, mul on hirm,” sõnas Ann.

Pöördusin kiiresti tema poole. Viimane kord olin näinud ta näol sellist ilmet tol õhtul, kui Ian, kes oli siis kuueaastane, oli kolm tundi teadmata kadunud; selles ilmes väljendus abitu jõuetu hirm. „Ann, ma olen siin,” ütlesin talle. „Olen siin! Surm pole niisugune, nagu sa arvad.!”

Õudustunne tabas mind ootamatult. Ma ei mõelnud seda niimoodi, hüüdis mu teadvus. Ma aga ei saanud oma sõnu tagasi võtta. See oli ülestunnistus.

Võitlesin selle vastu, püüdes seda alla suruda, keskendudes Annile ja Ianile. Küsimus, mida ma polnud esitanud, seisis aga mu ees ja ma ei suutnud seda peatada. Mis siis, kui too mees rääkiski tõtt? Mis siis, kui see polnudki unenägu?

Püüdsin taganeda. See oli võimatu, sest tee oli kinni. Hakkasin raevukalt vastu. Mis tähtsust on sellel, kui ma tõesti nii mõtlesin? Et see võimalus mulle tõesti pähe tuli? Polnud ju mitte mingeid tõendeid peale selle põgusa mõtte.

Olgu pealegi. Hakkasin kättemaksuhimuliselt oma mõtteid ümber lükkama. Hakkasin oma keha puudutama ja torkima. Kas see on surm? küsisin ma põlglikult. Ihu ja luud? Naeruväärt! Võib-olla polnud see tõesti unenägu – niipalju olin valmis järele andma. Aga kindlasti polnud see surm.

Näis, et need vastuolulised mõtted kurnavad mu välja. Keha tundus mulle jälle raskena nagu kivi. „Kas jälle?” mõtlesin ma.

Ükskõik. Lükkasin selle mõtteist välja. Heitsin oma voodipoolele pikali ja vaatasin Anni. Väga häiriv oli lamada tema kõrval, vaadata talle otse näkku ja näha, kuidas ta vaatab minust läbi nagu aknast. Sule silmad, mõtlesin ma. Sulgesingi. Peida end unne, ütlesin endale. Mingeid tõendeid pole igatahes olemas. See võib ikkagi olla vaid unenägu. Aga jumal, taevane valitseja, kui see siiski on unenägu, siis vihkasin ma kõike, mis oli sellega seotud. „Palun teid,” anusin ma kõrgemaid jõudusid – ükskõik keda, kes võinuks mind kuulda, „päästke mind sellest õudsest lõputust luupainajast.”