Читать книгу Ja näha und… - Richard Matheson - Страница 5

Järsku tõusin voodis istuli ja puhkesin naerma. See oli vaid unenägu! Tundsin end erksalt, kõik meeled olid teravnenud. Uskumatu, mõtlesin ma, kui tõeline üks unenägu võib olla.

Midagi oli aga lahti mu nägemisega. Ringi vaadates nägin kõike ähmaselt. Ma ei suutnud näha kaugemale kui kolm meetrit.

Tuba, selle seinad ja krohvitud lagi olid mulle tuttavad. Viis korda kolm meetrit. Kardinad olid beežid, pruunide ja oranžide triipudega. Värviteleviisor oli riputatud lae alla. Minust vasakul oli tugitool oranžikaspunase kunstnahast katte ja roostevabast terasest käetugedega. Vaip oli samasugune oranžikaspunane.

Nüüd teadsin, miks nägin asju ähmaselt. Tuba oli täis suitsu. Veider oli aga see, et polnud tunda mingit lõhna. Suits polnud veider. Äkki sain aru. Põhjus oli liiklusõnnetuses. Mu silmad olid kahjustatud. Ma polnud sellest aga masenduses. Kergendustunne, mida tekitas teadmine, et olen ikka veel elus, oli sellistest muredest tugevam.

Tähtsamad asjad kõigepealt, mõtlesin ma. Mul on vaja Ann üles otsida ja talle öelda, et minuga on kõik korras, et sellega tema kannatustele lõpp teha. Langetasin jalad voodi paremal küljel põrandale ja tõusin püsti. Voodi kõrval seisev laud oli valmistatud metallist ja värvitud beežiks, lauaplaat oli samasugune nagu meie köögilaual. Ütlen tähthaaval. See oli p-l-a-s-t-i-s-t. Nägin alkoovi, kus oli kraanikauss. Kraanid nägid välja nagu golfikepi löögipead, sa ju mäletad neid? Kraanikausi kohale oli riputatud peegel. Mu nägemine oli nii ähmane, et oma peegeldust ma ei näinud.

Hakkasin kraanikausile lähemale minema, kuid pidin peatuma. Sisse astus meditsiiniõde. Ta kõndis otse minu poole ja ma astusin kõrvale. Ta isegi ei vaadanud minu poole, vaid ahmis õhku ja kiirustas voodi juurde. Seal lamas mees, suu lahti vajunud, nahk kahvatuhall. Ta oli üleni sidemetesse mähitud ja tema külge oli kinnitatud hulk plasttorusid.

Pöörasin imestunult ringi, kui õde palatist välja jooksis. Ma ei saanud aru, mida ta karjus.

Läksin mehele lähemale ja nägin, et ta on ilmselt surnud. Kuidas aga juhtus, et minu voodis on keegi võõras mees? Mis haigla see niisugune on, kus kaks patsienti pannakse samasse voodisse?

Veider. Kummardusin lähemale, et teda silmitseda. Tema nägu oli täiesti minu näo moodi. Raputasin pead. See oli võimatu. Heitsin pilgu tema vasakule käele. Ta kandis laulatussõrmust, mis oli täpselt samasugune kui see, mida kannan mina. Kuidas see on võimalik?

Kõhtu tekkis valulik külmus. Püüdsin lina tema kehalt ära tõmmata, kuid ei suutnud. Miskipärast oli mul kompimismeel ära kadunud. Jätkasin katsetamist, kuni nägin, et mu sõrmed lähevad linast läbi ja tõmbasin käe vastikust tundes tagasi. Ei, see pole mina, ütlesin endale. Kuidas võiks see olla mina, kui mina olin ju elus? Mu keha tundis isegi valu. See oli kindel tõend elus olemise kohta.

Kui kaks arsti tuppa tormasid, keerasin järsult ümber ja astusin kõrvale, et nad saaksid surnukeha juurde minna.

Üks neist hakkas mehele kunstlikku hingamist tegema, teisel oli aga käes sast – tähthaaval s-ü-s-t-al. Vaatasin, kuidas ta torkas nõelaotsa mehe ihusse. Siis tuli jooksuga sisse meditsiiniõde, kes lükkas enda ees mingit ratastel masinat. Üks arst surus kaks paksu metallpulka otsapidi vastu mehe paljast rinda ja see tõmbles korraks. Nüüd teadsin, et minu ja selle mehe vahel pole mingit seost, sest mina ei tundnud midagi.

Nende jõupingutused jäid asjatuks. See mees oli surnud. Pole midagi parata, mõtlesin ma. Perekond jääb leinama. See pani mind mõtlema Annile ja lastele. Pidin nad üles otsima ja neid rahustama. Eriti Anni; ma teadsin kui hirmul ta on. Mu vaene armas Ann.

Keerasin ümber ja astusin ukse poole. Minust paremale jäi vannituba. Sisse vaadates nägin tualetipotti, lülitit ja nuppu, mille kõrval oli punane lambike ja all kiri Häire.

Astusin ooteruumi ja tundsin selle ära. Jah, muidugi. Minu rahakotis oli kaart, millel kirjas, et õnnetuse puhul palutakse mind viia just sinna haiglasse. Motion Picture haiglasse Woodland Hillsis.

Jäin seisma ja püüdsin aru saada. Minuga oli juhtunud õnnetus ja mind oli toodud siia. Miks ma polnud voodis? Kuid ma olin olnud voodis. Sealsamas voodis, kus lamas too surnud mees. Mees, kes nägi välja minu moodi. Selle kõige jaoks pidi olema mingi seletus. Ma ei osanud seda aga leida. Ma ei suutnud selgelt mõelda.

Lõpuks leidsin vastuse. Ma polnud kindel, et see oli õige vastus, aga midagi muud mulle pähe ei tulnud, vähemalt mitte tol hetkel.

Mind opereeritakse praegu ja ma olen anesteesia mõju all. Kõik toimub minu peas. Selline pidi olema õige vastus. Muul polnud mõtet.

Mis siis nüüd saab? mõtlesin ma. Hoolimata sellest, et kõik toimuv valmistas mulle kannatusi, pidin ma naeratama. Kui kõik toimub mu peas, miks ei suuda ma seda siis kontrollida?

Õigus, mõtlesin ma. Teen täpselt seda, mida ise tahan. Ja praegu tahtsin leida Anni.

Kui olin teinud selle otsuse, nägin teist arsti jooksmas trepist alla minu poole. Püüdsin teda meelega peatada, kui ta minust mööda kiirustas, kuid minu väljasirutatud käsi läks ta õlast läbi. Olgu peale, ütlesin endale. Tegelikult näen und. Unenäos võib juhtuda igasuguseid kentsakaid asju.

Kõndisin mööda koridori. Möödusin ühest palatist ja nägin rohelist kaarti, millele oli valgete tähtedega kirjutatud SUITSETAMINE KEELATUD – SIIN KASUTATAKSE HAPNIKKU. Ebatavaline unenägu, mõtlesin mina. Ma pole varem kunagi suutnud unenäos midagi lugeda; kui püüdsingi seda teha, siis sulasid sõnad alati kokku. See kiri oli aga täiesti loetav, hoolimata sellest, et nägemine oli ikka veel ähmane.

See pole muidugi täpselt sama, mis unenägu, ütlesin endale, püüdes seda kuidagi seletada. Anesteetikumi mõju all olla pole seesama, mis magada. Noogutasin selle selgitusega nõustudes ja astusin edasi. Ann on kindlasti ooteruumis. Koondasin mõtted sellele, kuidas ma ta üles leian ja teda lohutan. Tajusin tema piinlemist, nagu oleks see mu enda piinlemine.

Möödusin õdede valvetoast ja kuulsin neid rääkimas. Mina omalt poolt ei teinud mingit katset nendega rääkida. Kõik see toimub vaid mu peas. Pidin sellega kaasa minema; selle mängu reegleid tunnistama. No hästi, see pole päris unenägu, kuid sellest oli lihtsam mõelda kui täiesti tavalisest unenäost. Las see siis olla pealegi unenägu, kuigi narkoosi all.

Oot-oot, mõtlesin peatudes. Unenägu või mitte, aga ma ei saa kõndida ringi patsiendi rõivais. Lasksin pilgul endast üle libiseda ja nägin hämmastunult, et mul olid seljas samad riided, mis autoõnnetuse ajal. Kus on veri? imestasin ma. Meenutasin hetkelist nägemust iseendast, kui lamasin teadvusetuna autorusude vahel. Veri pritsis igasse suunda.

Mind valdas juuli… ei! Andestust, et kiirustan. Mind valdas j-u-u-b-e-l-d-u-s-t-u-n-n-e. Miks? Sellepärast, et kuigi mu mõistus töötas praegu aeglasemalt, olin ma millestki aru saanud. Mitte mingil juhul ei saanud ma olla too mees, kes lamas voodis. Ta oli haiglariietes, sidemetesse mähitud, teda toideti torude kaudu. Mina aga olin riietatud tavaliselt, polnud kusagilt kinni seotud ja liikusin ringi. Täielik vastand.

Mulle lähenes tänavarõivastuses mees. Oletasin, et ta läheb minust mööda. Minu üllatuseks pani ta selle asemel mulle käe õlale ja pidas mu kinni. Tundsin oma ihul eraldi iga ta sõrme survet.

„Kas sa tead, mis sinuga juhtus?” küsis ta.

„Juhtus?”

„Jah.” Mees noogutas. „Sa oled surnud.”

Vaatasin teda põlastavalt. „See on absurdne,” sõnasin.

„Täiesti õige.”

„Kui ma oleksin surnud, siis poleks mul aju,” ütlesin talle. „Ma ei saaks sinuga rääkida.”

„Asi ei käi üldse mitte niimoodi,” jäi mees endale kindlaks.

„Mees seal palatis on surnud, mina aga mitte,” ütlesin. „Olen anesteetikumi mõju all, sest mind opereeritakse. Tegelikult näen und.” Olin oma analüüsiga väga rahul.

„Ei, Chris,” lausus mees.

Minust jooksis üle külmavõbin. Kuidas ta mu nime teab? Silmitsesin teda teraselt. Kas ma tunnen teda? Kas sellepärast ilmuski ta mu unenäkku?

Ei, hoopiski mitte. Ta oli mulle ebameeldiv. Kuidas see ka poleks, mõtlesin ma (ja see mõte pani mind pahameelest hoolimata naeratama), on see ikkagi minu unenägu ja temal pole selle peale mingit õigust. „Mine otsi endale oma unenägu,” ütlesin talle, väga rahul oma teravmeelse soovitusega.

„Kui sa mind ei usu, Chris,” kostis mees, „siis vaata ooteruumi. Sinu abikaasa ja lapsed on seal. Neile pole veel öeldud, et sa oled surnud.”

„Oota, pea kinni.” Sihtisin teda sõrmega. „Just sina olid see, kes käskis mul juhtunule mitte vastu hakata, kas pole nii?”

Ta pidi peaaegu vastama, aga ma olin nii ärritatud, et ei lasknud tal rääkida. „Olen tüdinud sinust ja sellest tobedast paigast,” ütlesin. „Lähen ära koju.”

Samal hetkel kiskus miski mind temast eemale. Oli tunne, nagu ümbritseks mu keha metallkest, mida tõmbab enda poole mingi kaugel asuv magnet. Kandusin läbi õhu nii kiiresti, et ei jõudnud midagi näha ega kuulda.

See lõppes sama äkitselt nagu oli alanudki. Seisin udus. Vaatasin ringi, kuid ei näinud üheski suunas mitte midagi. Hakkasin kõndima, liikudes aeglaselt läbi udu. Aeg-ajalt tundus mulle, et märkan põgusalt mõnd inimest. Kui aga püüdsin neid selgelt näha, haihtusid nad olematusse. Üht pidin peaaegu hüüdma, kuid eelistasin siiski seda mitte teha. Mina olin selle unenäo valitseja. Ma ei lase sel hakata minu üle valitsema.

Püüdsin end lõbustada, kujutledes, et olen jälle Londonis. Kas mäletad, kuidas ma reisisin 1957. aastal sinna üht stsenaariumi kirjutama. Siis oli november ja ma jalutasin sellises udus – „hernesupp” on hea sõna selle kirjeldamiseks – rohkem kui üks kord. Praegune udu oli aga isegi tihedam. Mul tekkis tunne, nagu oleksin vee all. Kõikjal valitses niiskus.

Lõpuks nägin läbi udu meie maja. See vaatepilt rahustas mind kahel viisil. Esiteks rahustas mind selle nägemine. Teiseks see, et olin nii kiiresti sinna jõudnud. See võis juhtuda ainult unenäos.

Äkki valdas mind inspiratsioon. Olen sulle juba rääkinud, kuidas mul kõikjalt valutas. Kuigi tegemist oli unenäoga, tundsin valu ikka veel. Seepärast ütlesin endale, et kuna see valu on unenäost põh-jus-ta-tud, pole mul tegelikult üldse vaja seda tunda. Tead, Robert, selle mõtte juures oligi valu kadunud. Seda asendasid mõnu- ja kergendustunne. Kas võib olla veel selgemat tõendit selle kohta, et kõik see oli uni, mitte reaalne elu?

Siis tuli mulle meelde, kuidas istusin haiglavoodil ja naersin, sest kõik see oli vaid unenägu. Täpselt nii see oligi ja punkt.

Ilma igasuguse üleminekuta leidsin end esikust. See on uni, mõtlesin ma ja noogutasin rahulolevalt. Vaatasin ikka veel ähmase pilguga ringi. Oot-oot, mõtlesin, ma ju suutsin vaigistada valu, miks ei peaks ma suutma parandada nägemist?

Ei juhtunud aga mitte midagi. Kõike, mis oli minust kaugemal kui kolm meetrit, kattis ikka veel miski, mis sarnanes suitsukattega.

Küüneklõbin köögipõrandal sundis mind kiiresti ringi pöörama. Ginger tuli jooksuga esikusse; sa ju tead meie saksa lambakoera Gingerit. Ta nägi mind ja hakkas heast meelest hüplema. Olin teda nähes rõõmus ja hüüdsin teda nimepidi. Kummardusin, et tema pead silitada ja nägin, kuidas mu käsi tungis sügavale ta pealuusse. Ta tõmbus klähvides eemale ja taganes hirmunult, põrgates valusasti vastu köögi uksepiita, kõrvad vastu pead surutud ja seljakarvad turris.

„Ginger,” ütlesin talle. Püüdsin hirmutunnet eemale tõrjuda. „Tule siia.” Ütlesin endale, et koer käitub rumalalt. Läksin talle järele ja nägin, kuidas ta paanikas libises mööda köögipõrandat, püüdes minema joosta. „Ginger!” hüüdsin ma. Tahtsin tema peale kuri olla, aga ta nägi välja nii hirmunud, et ma ei suutnud temaga pahandada. Ta jooksis läbi elutoa ja puges koeraukse kaudu õue.

Pidin juba samuti õue minema, aga siis otsustasin, et ei lähe. Ma ei lase endal selle unenäo ohvriks saada, ükskõik kui hullumeelseks see lõpuks ka ei muutu. Pöörasin ringi ja hüüdsin Anni nime.

Keegi ei vastanud mu kutsele. Vaatasin köögis ringi ja nägin, et kohvimasin oli sisse lülitatud, põles kaks punast tuld. Klaaskann soojendusplaadil oli peaaegu tühi. Manasin näole naeratuse. Ann on jälle sellega hakkama saanud, mõtlesin. Varsti on kogu maja läbi i-m-b-u-nud kõrbeva kohvi haisust. Oma olukorda unustades sirutasin käe, et juhe seinast välja tõmmata. Käsi läks läbi juhtme ja ma tõmbusin korraks kangeks, siis püüdsin jälle naeratada. Tuletasin endale meelde, et unenäos ei saa teha midagi reaalset.

Käisin kogu maja läbi. Meie magamistoa ja vannitoa. Iani ja Marie toad ja nende vahel asuva vannitoa. Richardi toa. Ma ei pööranud tähelepanu oma udusele nägemisele. Otsustasin, et see pole tähtis.

Ma ei saanud aga ignoreerida seda, et tundsin aina suuremat loidust. Oli see unenäost või millestki muust, kuid mu keha oli raske nagu kivi. Läksin tagasi meie magamistuppa ja istusin oma voodipoolele. Korraks tekkis mul imelik tunne, sest voodile ei tekkinud minu istumise kohal mingit jälge, kuigi meil on vesivoodi. Olgu peale, unenägu on unenägu, ütlesin endale. Need ongi niisugused hulluvõitu.

Vaatasin oma kellraadiot, kummardudes sellele lähemale, et osuteid ja numbreid näha. Kell oli 6.53. Heitsin läbi klaasukse pilgu õue. Väljas polnud pime. Oli hämar, aga mitte pime. Aga kuidas saab praegu olla hommik, kui maja on ju tühi? Sellisel kellaajal peaksid kõik voodis olema.

„Olgu pealegi,” ütlesin endale, püüdes seda kõike oma mõtteis süsteemi seada. Sind opereeritakse. Sa näed seda unes. Ann ja lapsed on haiglas ja ootavad…

Äkki tekkis uus mõte, mis mind segadusse ajas. Kas ma olen tõepoolest haiglas? Või oli ka see vaid osa unenäost? Kas ma tegelikult lamasin voodis ja nägin kõike unes? Võib-olla polnud juhtunud mitte mingit õnnetust. Oli niipalju võimalusi, mis kõik üksteist mõjutasid. Kui ma vaid suudaksin selgemini mõelda. Mu pea oli aga uimane. Nagu oleksin purjutanud või tuimastit võtnud.

Heitsin voodisse ja sulgesin silmad. See oli ainus, mida sain teha; niipalju ma ikka taipasin. Varsti ärkan üles ja saan teada tõe – kas oli tegemist unenäoga, mida nägin haiglas tuimasti mõju all olles, või oli see unenägu, mida nägin oma voodis magades. Lootsin, et tegemist on viimase variandiga, sest sel juhul näen üles ärgates Anni enda kõrval lamamas ja saan talle jutustada, millist ogarat und ma nägin. Saan tema sooja kaunist keha oma käte vahel hoida, teda õrnalt suudelda ja naerdes talle rääkida, kui veider on unenäost und näha.