Отрывок из книги
Kuum ja niiske, samas natuke läppunud õhk rippus tiheda, paksu ja halli mütsina juunikuise Hiroshima kohal. Kätte oli jõudnud vihmaperiood ehk tsuyu. Istusime lennujaama ooteruumis ja tegime enne lennuki pardale astumist aega parajaks üksteisele oma Jaapani elust pajatavate lemmiknaljalugude ja -juhtumiste rääkimisega. See oli viimane kord, mil meie perekonnal tuli hiroshimalastena Eestisse sõita. Kaheksa sündmusterohket aastat Jaapanis olid möödas. Lennujaama kohvikutest tulev, meile nii koduseks saanud rāmen supi lõhn ja jaapanikeelne vadin olid saamas mälestuseks. Hiroshima oli olnud meie kodu, tütar Melissale ja poeg Jesperile oli Jaapan olnud õnnelik lapsepõlvemaa. Eestisse tagasi pöördumine tekitas igaühes meist oma kõhklusi. Niiviisi lennujaamas läbi pisarate ja naeru Jaapaniga hüvasti jättes tuligi esimest korda mõte osa meie pere juhtumistest kunagi ka kirja panna. Kuus töiselt kiiret aastat Eestis on möödas ning aeg on osa kogetust juba teistsugusesse valgusesse seadnud. Arvame, et selleks, et mälestused neist kaheksast elu huvitavamast aastast ei tuhmuks ega moonduks, on just viimane aeg proovida midagi paberile saada. Esialgu pidi sellest tulema natuke tagasiigatsev meenutus ühe käsipalluri karjäärist, aga juba esimesi ridu kirja pannes oli tunda, et palliplatsi kõrval toimunud juhtumusi, tähelepanekuid ning kogetut pole võimalik vältida. Samuti on ennast meenutustesse mõnusasti sisse seadnud kogu meie perekond, sõbrad ja tuttavad, keda võib süüdistada selles, et käsipalli jaoks jääb vähem ruumi. Vaatamata sellele, et jutustuse minategelaseks on Riho, on meenutuste kirjapanek olnud üdini perekondlik ettevõtmine. Järgnevad Jaapani-killukesed on salvestatud kõigi meie nelja – Riho-Bruno, Kertu, Melissa ja Jesperi silmade ja kõrvade vahendusel, seepärast võtab tekst kord naiselikult lüürilise, kord üsna mehelikult sportliku, kord natuke lapselikuma alatooni.
Oleme siiralt tänulikud meid abistanud ja õhutanud inimestele, ilma kelleta poleks see raamat sündinud. Eriti täname Kertu ema Tiiut, kes proovis meie lonkavat lauseehitust jalule aidata, ja Maritit, kes aitas märgata detaile.
.....
Hiljem viidi mind rikkalikule õhtusöögile, kus pakuti kohalikke hõrgutisi, millest mina tugeva põhjamaise köögiga harjunud mehena ei osanud eriliselt lugu pidada. Peale valge riisi (mille maitse ning konsistentski olid harjumatud) polnud ma varem midagi proovinud. Jaapanlastest meeskonnaliikmete nägudelt võis aga lugeda, et toit on ülimalt nauditav ja rõõmsate noogutuste saatel ergutasid nad mindki kõike proovima. Tähelepanelikult jälgisid nad iga minu liigutust ning kuna olin pulkadega söömist varem paar korda praktiseerinud, pälvisin sellega heakskiitvaid naeratusi. Võistkonnakaaslased kogunesid kobarasse minu ümber ja katsusid üsna kartmatult mu muskleid. Kõige enam tundusid nad imetlevat minu jalasuurust ning pärast paari klaasi õlut hakkas natuke inglise keelt kõneleva meeskonnaliikme Iida-sani vahendusel minu poole üsna huvitavaid küsimusi sadama. „How many kilos benchpress? How many kilos full squat?” (Mitu kilo rinnalt? Mitu kilo täiskükk?) Olin nende otsekohesusest natuke üllatunud ega osanud nii äkki nende küsimustele vastata. Rootsi klubis jälgisime pigem, mitu minutit mänguaega meeskonnaliikmed saavad, mis on visketabavuse protsent või mis on keskmine väravate arv mängus.
Järgmised õhtud lõpetasime koos Tsugawa-saniga väga eksklusiivsetes traditsioonilistes restoranides, kus pakuti selliseid hõrgutisi nagu hailiha, kalmaarid, austrid ja igasugu muud molluskid, mille nime ma siiani ei tea. Meie jaoks oli eraldatud paberist lükandustega toakene ja kimonosse riietatud majaperenaised kandsid meile ette erinevaid roogi. Kui juba kümnes uus hõrgutis justkui võluväel lauale ilmus, hakkasin kokku lugema, mitut erinevat maiust meile pakuti. Kokku sain 27. Klubidirektor Tsugawa-sani rahuloleva mõmina saatel toodi varsti lauda ka õhtusöömaaja peamine hõrgutis: fugu-kala riivitud kullaga. Ise selgitas ta rahulikult, et fugu-kala võib hetkega tappa, kui kokk on juhtumisi noa valesse kohta libiseda lasknud. Konarlikust inglise keelest sain ma aru, et fugukala maks ja nahk sisaldavad 30 sekundi jooksul lihaseid halvavat tapvat mürki (tetrodotoksiini), millele vastumürki ei tunta. Hingasin siis sügavalt sisse ja pistsin Tsugawasani eeskuju jälgides fugu-kala suhu, endal süda tagumas nagu ratsaarmeel. Kala liha ise oli keeltkõditavalt hõrk ja maitsev ning läks sojakastet peale piserdades kuidagi kõrist alla. Proovisin hingata, tunnetasin oma kehas toimuvaid reaktsioone ega märganud õnneks muid sümptomeid kui vaid seda, et süda endiselt lõbusat galoppi laskis. Julgesin võtta veel ühe tükikese. Riivitud kulla raasud läksid alla natuke libedamalt. Jaapanlased usuvad, et kuld niisugusel kujul on inimesele väga kasulik.
.....
