Читать книгу Metsavaimu heategu - Risto Järv - Страница 2

Metsavaimu heategu
Sada muinasjuttu metsast ja meist

Välja valinud ja ümber pannud

Risto Järv

Raamat on välja antud koostöös Eesti Kirjandusmuuseumiga.

Väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

Koostanud Risto Järv

Toimetanud Kalev Lattik

Korrektuuri lugenud Mairi Kaasik ja Kalev Lattik

Kujundanud Mari Kaljuste

Autoriõigus: Koostamine ja kommentaarid, Risto Järv, 2016

Avaldatud tekstid pärinevad Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi kogudest.

ISBN 978-9985-3-3538-3

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2016

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

Trükikoda OÜ Greif

Juhatuseks

Igasugu arve koguva statistikaameti väljaandest võib lugeda, et aastal 2015 on Eesti territooriumist pisut üle poole kaetud metsaga. Igasugu arvamisi, uskumusi, laule ja lugusid koguva Eesti Rahvaluule Arhiivi varamute ainesest ei moodusta muinasjutud küll pooltki, isegi veerandit mitte, kuid siiski on neid meie väikese rahva kohta kogutud üle kümne tuhande.

Siinses raamatus on need kaks – muinasjutud ja metsad – koos. Siin on muinasjutud metsast ja seal liikuvatest inimestest, loomadest ja üleloomulikest tegelastest. Mõnes loos toimub metsas päris suur osa tegevusest, mõnes metsa vaid põigatakse, mõnes jutus kohatakse metsas imelist abistajat. On lugusid, kus metsa minemine on jutustaja juhuleid, paljudes aga mängib see loo seisukohalt kandvat rolli.

Mets – nagu muinasjuttki või laiemalt rahvaluulearhiiv – on hea allikas kõiksugu võrdlusteks. Mets on liigikirev, siin leidub igasuguseid hääli ja arva-musi. Jutud on erinevad ja iga jutustaja isemoodi. Nii on mõistetav, et iga lugu on räägitud natuke erineva häälega ja neis väljendatud tõekspidamised võivad isegi vastanduda, nii nagu see folklooris ikka on.

Muinasjutud räägivad sellest, mida inimesed peavad oma elus oluliseks, mida nad märkavad, mis on neil hingel. Muinasjutt jutustab alati ennekõike meist endist. Seepärast ka raamatu alapealkiri: metsast ja meist.

Kui lugu kõneldakse, siis võib see meid kõnetada. Aga ei pruugi. Muinasjutt ütleb meile seda, millele me oskame tähelepanu pöörata. Nii on mõeldamatu väita, et muinasjuttudel oleks üks ja ainus tähendus. Erineva tähenduse võib loole või mõnele selle üksikasjale anda igaüks, isegi igal rääkimisel või lugemisel.

Enamik siinse kogumiku tekste ilmub trükis esimest korda. Need on pärit Eesti Rahvaluule Arhiivi kogudest, kust juttude leidmist ja valimist on hõlbustanud Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli muinasjuttude töörühma loodud tekstikorpus. Lisaks käsikirjadest pärit muinasjuttudele on kogumikus ka lugusid, mida olen salvestanud Setomaal elavate muinasjutuvestjate käest. Tiitlis olev märge „ümber pannud” märgib seda, et olen need muinasjutud püüdnud teha suupäraseks, selliseks, et need oleks ladusad lugeda tänapäeva lugejale. Kümmekond aastat tagasi sain erilise kogemuse, kui seadsime kirjakeelde rahvajututekste, mille Piret Päär ja Anne Türnpu olid valinud kogumikku „Taevane pulm” (Päär, Türnpu 2006). Nimetasin seda kolmes mõttes tõlkimiseks: esmalt tuli tõlkida murre kirjakeelde, teiseks tuua juttude sisu kommentaaride abil tänapäevale lähemale ning kolmandaks mõnikord ka tõlkida suulise esituse järgi kirja pandud jutud lähemale kirjalikule väljenduslaadile. Ka siinses kogumikus on jutud samamoodi tänapäeva keelde ja meelde toodud. Olen püüdnud säilitada jutustaja stiili niivõrd, et lood jääks võimalust mööda ikka nendesamade jutustajate-kirjapanijate omaks, kelle nimed leiab iga jutu all. Mõni sõna või lausepool on lisatud või ära võetud selguse huvides. Arusaadavuse pärast on muudetud lõigujaotust ja korrigeeritud kirjavahemärke.

Ka mina ise „ümberpanijana” ei tarvitse kõige algselt öelduga rahul olla. Nõnda pole ma neid lugusid süžeeliselt ümber kirjutanud nii, nagu ise edasi vestes räägiksin. Tavaliselt olen püüdnud jääda ainult ühe jutustaja konkreetse variandi juurde, ma ei ole ära jätnud keeleregistrit, metafoore ega kujundeid, mis neis tekstides on, isegi kui ma mõnikord neidsamu ise sugugi ei kasutaks. Süvitsi minevate muinasjutuhuviliste tarvis on raamatu lõpus näidatud algsete juttude täpsed arhiiviviited ja muud kogumisandmed ning märgitud muinasjuttude tüübikuuluvus.

See siin on ennekõike muinasjuturaamat. Niisiis pole see raamat metsa kohta käivast pärimusest, mille headeks näideteks on Oskar Looritsa kogumik „Lugemispalu metsaelust ja jahindusest” sarjas „Endis-eesti elu-olu” (2004, esmatrükk 1941) ja Mall Hiiemäe raamat „Üks jahimees läks metsa” (1969). Sellega, mida leiab rahvausundis, tegelevad ennekõike teistsugused rahvajutud. Näpuotsaga on muistendlikke ja memoraatlikke, sekka naljandlikkegi lugusid temaatilise ühtsuse huvides siingi, kuid ka neil puhkudel on need lood millegi poolest muinasjutulikud.

Sada puud on juba mets, sada lugu sellised, millest kergelt läbi ei näe. Seda raamatut võib võtta ka kui rännakut muinasjuttude metsas. Mets on tegelikult muidugi lõputu, selle läbimist hõlbustab rada. Et siin muinasjutumetsas oleks veidi hõlpsam liikuda, jagasin jutud saludesse ja tegin teekonnale vahepeatused, kümmekond metsasihti. Nagu loodusrajal, nii saab siingi vahepeatuses lugeda väikselt teadetetahvlilt mõnd vahendatud infokildu, kuid mõistagi võib nagu looduseski need tahvlid vahele jätta – niikuinii nõuaks kõige seletamine juba põhjalikku ettevõtmist, mille tarvis on teistsugused väljaanded, näiteks kommenteeritud tekstiantoloogiad. Nagu edasi liikudes ruttu selgeks saab, ei tarvitse kogu teekond sobida kõigile iseseisvaks läbimiseks, või kui, siis ainult esimene, turvalisem kodulähedane kolmandik. Sügavamal metsas võib juhtuda hirmsamaid lugusid, kuivõrd varasematel aegadel pole muinasjutud olnud sugugi ainult või eeskätt laste kõrvadele kuulamiseks.

Muidugi võib igaüks luua just sellise teekonna, nagu ise tahab, ja rühmitada enda jaoks samad lood sootuks teisiti. Muinasjuttude metsa eeliseks on võimalus uidata kus tahes – ei pea minema mööda määratud matkarada.

Niisiis, asume metsateele.

I
Kodust metsa

Meie teekond läbi eesti muinasjuttude metsa saab alguse saunast, mille kangelane maha lõhub. Tavaliselt on rahvajuttudes saun talust eemal asuvas paigas, kodu ja metsa piirimaal, kus võivad kokku puutuda kaks maailma.

Iga kodust väljuv teeots on täis valikuid ja võimalusi. Teele asudes oleneb palju suunast, kuid edasises on suur osa juhusel. Teel võime kujut- leda, et satume kellegagi kokku juhuslikult, kuid meie teod ja valikud aitavad neile kohtumistele kaasa. Muinasjutu juhus ei ole niisama juhus, vaid võimalus, mille valikut on mõjutanud kangelase enese sammud, olgu see või jänesele järelejooksmine.

Oma rännakul pead sa ikka kõigeks valmis olema. Metsas kohatavad olevused on sageli pealtnäha samasugused nagu inimesed ise, kuid nende olemus on tundmatu. Nii ei tea me, kes on meile edasise seisukohast hea, kes ohtlik. Tavaliselt on kangelane nõus jagama oma sööki võõraga, kes võib aga osutuda hiiu kasvu deemonlikuks õgijaks. Sarnaselt üldtuntud Punamütsikese looga õnnestub aga kangelasel lõpuks olevuse kõhust oma kaaslasedki kätte saada ning pääseda.

Juttudes on põimunud argielu ja ebatavalisus, nii võidakse muinas-juttudes abielluda ka metsavaimuga. Kangelane peab teadma, kust ohu korral abi otsida, näiteks saab abi pihlakast, mis rahvausundi järgi toimib kurjade vaimude vastu. Sageli kasutatakse juttudes rahvausundile iseloomulikult peitnimesid, näiteks hundi kohta „kuriloom”.

Lisaks väljakujunenud traditsioonile oleneb muinasjutus palju ka jutustaja soovist. Näiteks muinasjutu „Tsootski-rootski” lauluga sarnaste juttude üleskirjutuste seas leidub hulk õnnetumalt lõppevaid variante, ent siin toodud loos jutustaja tahtel perekond pääseb. Kukekesest ja kassist rääkiva muinasjutu teistes variantides on kassi kaaslaseks tavaliselt hoopis kana, siin aga erandlikult kukk. Korduvustele rajatud pannkoogilugu, mis meile on ilmselt rohkem tuntud loona põgenevast Kakukesest, on esitatud tekkeloolise lõpplahendusega, seletades, miks sead maad songivad. See viib meid lõplikult metsa.

Kuidas kuningatütar naerma pandi

Kord elas üks vanamees oma pojaga saunas. Vanamees suri ära ja jättis sauna pojale.

Poeg mõtles: „Mis ma selle saunavaremega teen? Lõhun selle parem ära, külvan rukki asemele ja kui rukis kasvab, saan leiba – aga mis ma saunast saan!”

Kuidas mõelnud, nõnda ka teinud. Poeg lõhkus sauna maha, kündis aseme üles ja külvas rukki asemele.

Kui rukkioras oli kasvanud, leidnud poiss, et seda on igal öösel söödud. Ta võttis nõuks vahti pidada, et orase sööjat näha saaks.

Kui ta hulk aega valvanud oli ja mitte kedagi orasele ei ilmunud, tahtis poiss juba valvamise järele jätta. Seal tuli korraga valge jänes metsast välja, võttis poisi selga ja viis kaugele metsa, pani ta sinna maha.

Kui poiss oli tükk aega istunud, hakkas ta ringi vaatama, kas ehk kuskilt inimeste juurde välja ei pääseks. Ümberringi polnud aga muud kui paks mets.

Korraga kuulis koerte haukumist. Ta läks hääle peale sinnapoole, kust haukumine tuli, ja mõtles, et nüüd saab metsast välja.

Kui ta sinna saanud, nägi ta, et haukujaks olid kaks koera pealuud.

Ta võttis need üles, pani kotti ja kõndis edasi.

Seal kuulis ta kaht kukke laulvat.

Kohe läks ta hääle peale sinna. Seal leidis ta kaks kuke pealuud, kes laulsid. Ka need pani ta kotti. Jälle kõndis ta edasi.

Korraga kuulis ta müdinat. Poiss läks rõõmuga sinnapoole, kust müdin tuli – arvas, et jänes tuleb teda koju tagasi viima.

Aga seal nägi ta hoopis kaht seemisnahast kinnast kaklevat.

Ka need võttis ta ja pistis kotti.

Edasi jõudiski ta metsast välja söödi peale ja ühele suurele teele. Ta astus teed mööda edasi ja jõudis mitme tee ristile. Seal seisis üks teetulp ja tulba peale oli kirjutatud „Kes kuningatütre naerma paneb, saab pool kuningriiki ja peale selle veel kuningatütre omale naiseks.”

Kui saunamehe poeg seda kirja luges, ruttas ta kohe kuningalinna.

Ta läks kuningalossi juurde. Aga lossivahid ei lasknud teda sisse, vaid ütlesid: „Kuhu sina, hulgus, ka tahad minna? Niisugune näru ei tohi ennast lossi eeski näidata, veel vähem lossis! Kasi oma teed!”

Poiss kostis vastu: „Kuningas on ju kuulutanud, et igaüks võib tulla, kes kuningatütre naerma paneb.”

Suure palumise peale lasid vahid ta sisse ja viimaks lubatigi ta kuningatütre jutule.

Poiss lasi kohe kaks koera pealuud kotist välja ja need hakkasid haukuma. Siis lasi kaks kuke pealuud välja, need hakkasid laulma.

Kõige viimaks lasi ta ka kaks seemisnahast kinnast kotist välja ja need pistsid kohe kaklema.

Seda kõike nähes naeris kuninga tütar, nii et kõht kange!

Poiss saigi siis selle kuningatütre omale naiseks ja pool kuningriiki ka. Peale kuninga surma sai ta ka teise poole kuningriiki omale.

Jutustanud Jaak Tikand, kirja pannud Jaan Karu 1897. aastal Helme kihelkonnas.