Читать книгу Metsavaimu heategu - Risto Järv - Страница 6

Rebane, hunt, karu ja jänes

Vanasti oli üks mees tulnud talvel hobusega kõrtsist, aga oli väga sügavasti pudeli põhja vaadanud ja see pannud mehe magama. Metsavennad olid neljakesi metsa vahel teel ja kaeblesid, et küll oleme väsinud, peaks kuidagimoodi hõlpsamini edasi saama. Vaatavad, hobune tuleb reega, mees magab peal. Karu tõstis mehe ree pealt maha. Läksid ise neljakesi ree peale, ning heameelega laulma. Noh, hobu muidugi metsloomade laulu ei kannatanud ja hakkas lõhkuma, jooksis metsa, kahe puu vahele, regi puruks. Mis nüüd teha?

Rebane ütles: „Olge nii kaua ilusti siin, kui ma külast tööriistu toon, et saab ree ära parandada!”

Kuni rebane külast tagasi tuli, selle aja sees murdis hunt hobuse ära.

Rebane küsis, kes seda tegi. Kõik vakka, aga jänes ütles: „Mina küll ei ole teinud.”

Rebane ütles: „Küll saame näha, kes süüdlane on” – ja kaevas suure augu ning pani puu peale. Ise ütles: „Kes siit ilusasti üle läheb, see saab süüst lahti, kes sisse kukub, on süüdlane.”

Jänes mõtles: „Mis siit viga üle hüpata on! Olen jahimeeste eest ära jooksnud ja olnud kõige esimene minema.”

Nii kui hüppas, kukkus kõige esimesena sisse. Hunt hakkas puu peal üle minema, puu veeres ja hunt kukkus ka sisse. Siis oli järg karu käes – just niisamasugune õnnetus!

Olidki kolmekesi augus. Rebane ütles: „Olete kõik süüdlased!” ja hakkas selle heameele pärast ümber augu tantsima. Aga juhtus õnnetus, jalg libises, kukkus ise ka auku.

Siis olid kõik neljakesi augus. Hundi kõht läks tühjaks ja sõi jänese kõige enne ära, see oli kõige väiksem.

Rebane mõtles: „Nüüd on järg minu käes, nüüd olen mina kõige väiksem,” ja kurtis muret karule.

Karu ütles: „Küll selle vastu nõu leiame, mina hoian kinni ja sina päästa nööbid lahti.”

Nii teinudki, sõid hundi kahekesi ära, aga ei tea, kumma kätte nüüd järg tuleb. Rebane hakanud tagant muti pealt karvu imema.

Karu küsima: „Mis sa teed?”

„Tõmbasin siit tüki liha ära, kõht väga tühi.”

Karu küsima: „Kas aitab süüa?”

„Küll aitab!”

„Väga hea!” Karu selle heameelega tõmbas enesel tagumise reie lagedaks. Reis hakkas paistetama ja tõi surma.

Rebane üksi augus, mõtleb, kuidas välja saaks. Liha läks juba hapuks ja hakkas lõhnama. Varesed tulid selle lõhna peale sinna ja küsisid, mis sa siin teed.

Rebane vastu: „Söön.”

„Kas meile ka annad?”

„Miks ei anna, kui mind aga august välja aitate.”

„Mismoodi meie sind aidata saame?”

„Tooge nii palju oksaraagusid, kuni auk täis saab.”

Varesed hakkasid raagu vedama ja rebane ladus augus konte hagude peale. Kui juba nii kõrgeks oli saanud, et rebane hüpates käpad ääre taha sai, siis hüppas ta august välja ja viskas varestele kondid. Ise ütles: „See on teil hea küll” ja läks ise metsa. Sellest saadik on rebane metsaelanik.

Jutu on kirja pannud Marie Tuul 1969. aastal Kirbla kihelkonnas.

Krae

Elasid metsas taat ja eit. Eit ütles taadile: „Väga tahaks kala, mine poodi!”

Taadikene pani siis hobuse ette ja läks kibedasti poe poole minema. Läks siis poodi ja vaatas kalu. Ta pani kalad ree pära peale, istus siis ning hakkas kodu poole sõitma. Aga see mets oli väga pikk ja pikk. Ja siis rebane tundis kala lõhna ja mõtles: „Kuidas ma ka kalu saaks?”

Rebane on ikka väga kaval loomakene ja ta mõistis siis omast peast kõik kiiresti ära ning mõtles: „Ma lähen jooksen nüüd sel peremehel ees ja viskan pikali maha tee kõrvale, siis vast ma saan kalu – ta näeb, et ma olen ära surnud, paneb siis vast kalade peale.”

Ja nii läkski. Peremees sõidab, sõidab metsa pidi ja näeb, et rebane tee kõrval pikali, ära surnud.

„Oi, oi, ma võtan su ära, võtan ja viin naisele, naisele saab ilus krae.”

Ja võttis rebase, viskas sinna taha ree pära peale ja pani veel teki peale: „Ma viin naisele nüüd kala ja veel ilusa krae ka saab.”

Aga rebasekene sõi kalad ära ja vaatas, et ta ei jõua kala ära süüa ning viskas kalad sinna taha maha, mees ei teadnudki, et rebane nii tegi. Viskab ja viskab kalu maha ja hüppab ise ka maha ning hakkab kalu sööma.

Peremees läheb koju ja siis eidekene küsis, et: „Said kalu?”

„Sain kalu, ja ma sain sulle ilusa krae ka veel, mine vaata – ree peal.”

Läheb ka vaatama eidekene ja tuleb tarre: „Mis sa valetad, pole sul kalu ja pole sul kraed ega midagi.”

Peremees vastas: „Kuidas siis nii? See ei ole õige!”

Läheb peremees vaatama sinna ree juurde – ei ole kalu ja ei ole rebast. Ja siis mõtles: „Jah, rebane on ikka kaval mis kaval. Sõi kalad ära ja põgenes ise ka veel ära, ei saanud mulle mitte midagi.”

Rebane sõi tee peal kalu ja ei jõudnud kõike ära süüa – tuleb hunt ta juurde, see ütleb: „Anna mulle ka kalu.”

Rebane vastab: „Noh, ma käisin ja püüdsin ise. Püüa sa ka!”

„Aga kuidas sa püüdsid?”

„Noh, kuidas ma püüdsin! Mine järve peale ja viska saba sinna kalapüüdmise auku ja hoia sees, siis kalad tulevad kõik saba külge.”

Ei andnud rebane hundile kalu ja läks metsa alla ära magama. Hunt läks siis järve peale, pistis saba sinna vette ja istub ja istub ning tõmbab oma saba: „Mul ei tule ühtegi kala otsa!”

Tõmbab teise korra: „Ahhaa, veidikene juba on!”

Tõmbab kolmanda korra: „Vaat, saba on juba raske, ma veel ootan, siis saan hulga kalu.”

No ootas, ootas veel – et ma väheke istun veel. Rahvas tuleb, näevad, et hunt on seal järve peal, nad ei saa vett kätte, naised hüüdsid meestele: „Tulge ruttu appi, tapame hundi ära, hunt on seal!”

Ja siis nad seal kõik tulid, viglad käes – hunti tapma. Hunt vaatab, et surm lähedal, ja kalu on kõik saba täis, nüüd on õige aeg ära joosta. Sikutab ühe korra, ei tule – kalad on otsas! Sikutab teise korra, oi, on kalu, tuleb, oi, tuleb saba, ei jõua! Kolmanda korra tõmbas ka jõuga saba, see oli kinni külmanud. Hunt jooksis siis hirmuga metsa poole, ei ole kalu ja ei ole saba otsas.

Ja tulid siis naised sinna ja rebase petmise tõttu jäi hunt tühja kõhuga. Jooksis metsa, ei ole kalu ja ei ole sabaotsa ka.

Jutustanud Liidia Lind, jutu olen salvestanud koos Tiit Sibulaga 2006. aastal Setomaal.

Tsootsi-rootski

Elasid taat ja eit. Neil oli kolm musta kanakest. Nad elasid metsa servas. Ja hunt nägi, et neil on kanakesed. Tuli õhtul akna alla ja laulis:

„Tsootski-rootski,

taat magab eidega,

akna all, patju all!”

Ja ei lähe ära, muudkui laulab. Nad andsid ühe kanakese hundile ära. Hunt läks metsa, sõi kana ära.

Teisel õhtul tuleb jälle, laulab jälle:

„Tsootski-rootski,

taat magab eidega,

akna all, patju all!”

Nad andsid teise kanakese ka hundile ära.

Hunt läks metsa, sõi ära.

Tuli kolmas õhtu, hunt jälle tuleb, jälle laulab:

„Tsootski-rootski,

taat magab eidega,

akna all, patju all!”

Andsid nad kolmanda kanakese ka ära, rohkem kanu ei jäänud. Mõtlesid, et nüüd hunt enam ei tule. Aga hunt tuleb jälle! Jälle laulab:

„Tsootski-rootski,

taat magab eidega,

akna all, patju all!”

Midagi ei ole neil enam anda. Oli kass, suur kass. Panid kassi kotti ning andsid kassi.

Hunt läks metsa, võttis koti lahti – vaatas, nüüd on see raskem, saak on suurem – ja kass hüppas kotist välja ning hundile küünistega silmi kraapima. Kui hunt hakkas käpaga silmi puhastama, põgenes kass puu otsa. Ja hunt ei saanudki kätte.

Aga hundil läks olemine paremaks ja ta tuli taadi-eide juurde jälle, ning laulis ikka:

„Tsootski-rootski,

taat magab eidega,

akna all, patju all!”

Neil ei olnud mitte kui midagi enam anda. Eit pages pliidi alla, aga taat pages küna alla. No aga vanasusi, see murdis ukse maha, tuli tarre, nuusutas – kuskil ei ole. Kuhu taat küll eidega ennast ära peitnud?

Taadil tuli piibu isu, vaja piip põlema panna. Tõmbas tikku seal küna põhja all, hunt kuulis, pööras kohe põhja ümber, sai taadi kätte. „Noh, miks peitsid ära? Kus eit on?”

„Ma ei tea, kus eit on.”

Aga eidel seal tuha sees pliidi all läks tolm ninna, ta hakkas aevastama. Hunt kuulis jälle ära, kiskus sabapidi eide ka pliidi alt välja – et anna veel midagi. Ei ole neil enam midagi anda. Aga neil oli suur nui tares. Taat siis võttis ning andis hundile selgroogu mööda: „Muud mul ei ole anda, kui see sulle.”

Ja siis hunt põgenes metsa, taat jäi eidega ellu.

Jutustanud Setomaalt pärit Ksenia Müürsepp, jutu olen salvestanud koos Mari Sarve ja Kristina Veidenbaumiga 2001. aastal Tartus.

Hunt ja kitsetalled

Kitsel oli kolm poega. Kits käis metsast poegadele puukoori korjamas ja mis ta vaid kätte sai, mis poegadele maitses. Enne õpetas poegi: „Kui ma koju tulen, siis ütlen ukse taga:

„Löö uks, lapserõmp,

nisad täis, nännid täis.””

Kuriloom kuulis, kuidas vana kits poegi õpetas. Ta tuli ja laulis ukse taga, nii nagu vana kits poegi oli õpetanud, et nende sõnade laulmise peale võib ukse lahti teha.

Kurilooma laulu peale läks üks kitsepoeg ja tegi ukse lahti. Niipea kui uks vähe praokile sai, nii haaras kitsepoja ja läks sellega oma teed.

Kui vana kits koju tuli, oli kodus vaid kaks poega.

Järgmisel päeval läks vana kits jälle poegadele toitu tooma.

Kuriloom jälle ukse taga ja laulab:

„Löö uks, lapserõmp,

nisad täis, nännid täis.”

Vana kits oli aga poegadele hommikul teistmoodi laulu õpetanud, mida kuriloom ei teadnud, ja pojad ei tulnud ust lahti tegema – ning jäid mõlemad alles.

Kolmandal päeval läks vana kits jälle nii kui ikka metsast toitu tooma ja ütleb poegadele: „Täna ärge laske kedagi muidu uksest sisse, kui ta teab laulda:

„Löö uks, lapserõmp,

nisad täis, nännid täis.””

Oli vana kits ära läinud, oli kuriloom ukse taga ja laulab niisamamoodi kui esimesel päevalgi, arvates, et teisel päeval pojad ei kuulnud tema laulu, vist magasid veel. Aga et vana kits oli jälle selle laulu õpetanud, mis esimesel päevalgi, tuli poeg ust lahti tegema ja sattus kurilooma küüsi. See läks temaga oma teed.

Neljandal päeval ütleb vana kits jälle selle endise tuntud laulu:

„Löö uks, lapserõmp,

nisad täis, nännid täis.”

Kohe on kuriloom ukse taga ja laulab ka sedasama laulu, mis kitseema oli oma poegadele ette öelnud. Tuleb ust lahti tegema ja sai ka see viimane poeg kurilooma kätte. Läks minema ja jättis uksegi lahti.

Tuleb vana kits koju, näeb: uks lahti, pojad kadunud. Otsib kõik kohad läbi, ei leia poegi kuskilt. Heidab kurva meelega üksi magama.

Teisel hommikul ärkab üles, käib, vaatab ringi, kõik kohad tühjad ja väga hale olla. Ta läks välja ja hakkas laulma:

„Ülenda, ilma,

alane, taevas,

kui mu pojakesi pajas kõrvetatakse.”

Kuriloom kuulas, kuidas kits laulab. Ta ei tahtnud seda laulu kuulata, läks ja tõi ühe kitsepoja tagasi ning ütles kitsele: „Ära sa siis nii laula, kui sa ei tea. Mina ei ole sinu poegi sugugi kõrvetanud ega põletanud. Säh, võta, kui sul temast nii kahju on!”

Järgmisel päeval läks kits jälle sinna endise koha peale ja laulis sedasama laulu mis eile.

„Ülenda, ilma,

alane, taevas,

kui mu pojakesi pajas kõrvetatakse.”

Kuriloom tuli, kitsepoeg süles, ning kirus kitse: „Kui sa oma laululori ja minu laimamist ei jäta, siis viin sinu enese ja kõrvetan su ära. Siin on sinu teine poeg. Ole nüüd vait, mina sinu kolmandat poega ei tea.” Ta läks minema, arvates, et kits jätab ta nüüd rahule ja üks poeg jääb talle. Aga vale! Kits oli järgmisel hommiku jälle platsis ja laulis:

„Ülenda, ilma,

alane, taevas,

kui mu pojakesi pajas kõrvetatakse.”

Kuriloom tuli jälle, kolmas poeg süles, ja ütles: „Eks ma keelanud sind laulmast! Ei sa ole seda väärt, et sul kõik pojad kätte toon, aga olgu, siin ta sul on!”

Nii sai kits oma kolm poega kõik tagasi.

Jutu on kirja pannud Gustav Johann Kallus (Jürjev) 1940. aastal Tallinnas.