Читать книгу Metsavaimu heategu - Risto Järv - Страница 4

Kord läks mees kosja. Suurest metsast läbi minnes tuli talle metsavaim vastu ja küsis: „Kuhu sa lähed?”

Mees jutustas asjaloo ära. Vanapõrglane hakkas siis seda tüdrukut laitma, oma tütart aga lõpmata kiitma. Mees pole end aga eksitada lasknud. Võttis ikka oma soovitud naise ära ja elas päris õnnelikult: käis ikka teol ja tegi tööd. Muud pole viga, kui üks viga olnud – ja see oli see, et metsakurat pole neid rahule jätnud.

Viimaks said nad ka lapse. Mees pidi ära teole minema ja haige naine üksi koju jääma. Metsavaim aga muutis mehe naise soendiks ja pani oma tütre asemele. Laupäeva õhtul tuli mees teolt koju ega teadnud midagi, mis naisega oli sündinud. Laps nuttis ilmast ilma ega pannud suud sugugi kinni. Mees mõtles, et ei tea, mis tal nüüd ometi peaks olema, nüüd olen ma püsti hädas. Siis võttis ta lapsele hoidja, kes last küll kõige hellemini hoidis, aga midagi pole aidanud.

Hoidja pani sagedasti tähele üht hunti koplis laia kivi kõrval. Ühekorra läks lapsehoidja hundi poole, kui see kivi peal istus ja kohe tuli hundil nahk maha ning alasti inimene tuli seest välja. Lapsehoidja tundis ära, et see on lapse ema ja läks tema juurde.

Ema võttis lapse sülle, imetas teda ja rääkis lapsehoidjale, kuidas ta soendiks sai, aga pole mitte kellelegi muule lubanud sellest rääkida kui mehele. Siis võivat ta ainult lahti saada, kui see lai kivi kuumaks köetakse, nii et nahk kössi kisub ega ta end enam sisse ei saa mähkida.

Lapsehoidja nii ka tegi, rääkis loo mehele kõik ära. Järgmisel päeval läks mees ja küttis kivi kuumaks. Kohe ilmus soend sinna ja kükitas kivile. Kivi oli palav ja põletas naha kärssu.

Nii saigi mees oma naise kätte, kuid pole teda kuidagi hoida saanud, sest ehk mõni saab vast teada, ja ei tea, mis siis metsavaim jälle teha võtab. Hoidis siis naisukest aidas.

Aga ega mees siis veel ka metsavaimuga pole valmis olnud, sest metsavaimu tütar oli alles tema käes. Ei aidanud muu nõu midagi, kui mees läks arsti juurde abi otsima. Arst oli nii kaval ja tark, et teadis kõik vana metsapagana vigurid ära. Ta ütles: „Ega sa muidu neist lahti saa, kutsu nad sauna vihtlema. Kui nad saunas on, siis pane saunauksele pihlakane tugi ette ja süüta saun põlema. Siis oled neist lahti.”

Mees läks koju ja küsis metsavaimu tütre käest: „Kas haige juba terveks ei saa? Vaja sauna kütta, haige tahab ehk vihelda?”

Tütar oli sellega nõus.

Saun köeti soojaks ja metsavaim läks ise oma tütart vihtuma; pole teisi usaldanud. Kui nad parajasti kuuma leili käes ähelnud ja puhelnud, toetas mees uksele pihlakase toe ette ja päästis punase rebase sauna katusel lahti.

Küll põles saun kaua aega ja ajas sinist tuld välja mis hirmus. Nii sai mees metsavaimudest lahti.

Nüüd olid mees ja naine omad elupäevad hästi ära elanud – nii palju, kui Jumal neid neil oli kinkinud. Muud pole raskuseks olnud, kui ainult teoorjus, mis mõisas teha tuli.

Jutu on kirja pannud Jaan Hünerson 1897. aastal Karksi kihelkonnas.