Читать книгу Minu Stockholm. Vanniga merel - Rita Ahonen - Страница 7

Seisame tütrega Leningradi lennujaamas. Stockholmi lennuki väljumiseni on kümme minutit. Nii mulle öeldakse. „Kiirustage! Kui maha jääte, olete eikellegimaal – meie ei võta teid tagasi ega keegi teine ka vastu!”

„Teie dokumendid,” kõlab metalne hääl.

Ulatan kolmeks kokkumurtud rohelise A4 paberi. Nagu tänapäevased reklaamvoldikud.

Väljasõiduviisa, seisab sellel.

Nimi: Rita Heinovna Paomees.

Kodakondsus: LBG. See tähendab litso bez graždanstva – otsetõlkes kodakondsuseta nägu, tegelikult muidugi kodakondsuseta isik.

Nädal enne lahkumist kutsuti mind tööl partorgi juurde. See oli selline pea iga asutuse justkui vabatahtlik (nuhi)amet, mille täitja juhtis ka kommunistliku partei rakukest. Meie partorg oli armas vene onu.

„Rituška,” alustas ta familiaarselt. „Mõtle, mõtle hjasti jä­re­le, kas sa ikka tahad ära sõita. Siin meie kõik omad. Meie kõik koos. Kui sinna ljähed, seal juksi oled huntide keskel. Juksi.Jah, olin ju ülikoolis teaduslikku kommunismi õppinud ning teadsin kogu tõde imperialistlike kiskjate kohta.

„Teie pagas, tulistab valvas tolliametnik minu pihta sõna­dega.

Siin, kohver ja kott. On muutumatuid suurusi – juba siis, 25 aastat tagasi, võis pagas kaaluda kõige rohkem 20 kilo.

„Avage! Kohvris on mõned riided, paar mälestusasja.

„Kott ka teie oma?! Lahti teha! Hakkan spordikoti luku kallal pusima. Saan selle ainult poolenisti lahti, edasi tõrgub lukk avanemast. Aga selgelt on näha, et kotis on mänguasjad. See tundub ametnikule kahtlasena. Lähevad eluks ajaks välismaale ja napp kakskümmend kilo on täidetud lapse mänguasjadega?

„Lahti teha! Kohe!!! Ja ta sirutab oma mehise abistava käe. Krrr! käriseb lukk katki. Ikka ainult mänguasjad.

Olgu, lapse jätame rahule, aga sinuga tegeleme veel.

„Siia tulla!” antakse mulle järgmine korraldus.

Metalliotsija libiseb üle mu keha. Rinna kohal hakkab masin ärevalt piiksuma ja punast tuld vilgutama.

Kümme minutit... tuleb mulle meelde. Lennuki väljumiseni oli ju kümme minutit!

Ilmub naismilitsionäär või -tollitöötaja ja osutab läbi­otsimis­ruumile. Maretil kästakse jääda meie sumadani ja koti kõrvale. Ta püüab vaikselt oma katkirebitud mänguasjakoti lukku kinni tirida.

„Lahti riietuda! saan järgmise käskluse.

Seltsimees saadab mulle pilgu, mis ütleb: „Me teame küll, et sa oled tegelikult salajaste dokumentidega mikrofilmi alla neelanud, aga me saame selle kätte. Plaks! sikutab ta juba kummikindaid kätte. Mina mõtlen ainult kümnele minutile.

Hakkan lahti riietuma. Jõuan pesuni.

„Stopp,” leebub naisametnik ootamatult ja annab mulle veel ühe võimaluse. Uuesti libiseb metalliotsija üle mu poolpalja keha. Piiks! Piiks! Piiks! röögib masin meeleheitlikult mu rindade kohal.

Issand, kas need on tõesti mu südamelöögid, mis masina endast nii välja viivad! Kuidas ma ka ei püüa, ei õnnestu mul oma südant vaigistada.

Tädi suunab pilgu mu tuttuuele, raskustega muretsetud, Saksa Demokraatlikus Vabariigis valmistatud rinnahoidjale, mille keskel ripub süütult väike võltskalliskivi. Raksti! rebitakse see sealt ära. Uus katse – ja masin vaikib. Ennäe, teine sotsialistlik riik oli valvas – sattudes minusuguse riigireeturi peale, püüdis tubli rinnahoidjagi häirekella lüües oma panuse anda.

Pooled nööbid lahti, torman kardinate tagant välja, haaran lennult lapse ja pagasi ning meil kästakse joosta platsil seisvale Aerofloti lennukile. Lisades hooletult: „Kui jõuate...”

Kui jõuame?! Peame ju jõudma! Kotid kaenlas, tormame lennukitrepist üles. Uks suletakse kohe meie taga. Pikad kümme minutit on veninud pooleks tunniks.

See on minu elus ainuke kord, kui lennuk mind ootab, „huntide” juures ei ole minu pärast enam kunagi ühegi lennuki mootorid seisnud.

Leningradi lennuk maandub Stockholmi Arlanda lennu­väljal 29. aprillil 1988. aastal. Mina ja minu äsja kaheksa-aasta­seks saanud tütar Maret vaatame Aerofloti ümmargusest aknast lagedat halli asfalteeritud lennuvälja ja klaasist kandilist maja, millel on suurte tähtedega ARLANDA. Väljas on sooja ligi 20 kraadi ja mina, ema kootud villases kampsunis ja seelikus ning soojades saabastes, higistan kõvasti. Samuti Maret, kellel on seljas Soomest hangitud tepitud mantel ja jalas karupüksid. Kõik selleks, et pagas vähem kaaluks. Mine tea, kuidas elu välismaal läheb ja kas järgmisel talvel on raha sooje riideid osta.

Minu abikaasa Heiki ja tema ema saabusid juba märtsi alguses ning ootavad meid nüüd ärevalt koos väliseestluse aktiivsete esindajatega. Kallistused, lilled. Autosse istudes, Maret süles, higi selga mööda alla voolamas, piilun kellegi antud kilekotti. Oo, banaanid ja veel midagi, sellised väikesed ja karvased. Löön hambad uljalt sellesse pruunikarvalisse, ovaalsesse, tundmatusse vilja, silmates peeglist juhi kergelt üllatunud näoilmet. See on minu esimene kohtumine kiiviga.

Linna jõudes tunnen end nagu Astrid Lindgreni maa­ilmas. Kuna üks minu lemmikraamatutest on „Karlsson katuselt”, siis tundub Vaasalinna saabudes, et siin oleksin ma nagu juba olnud. Sirged tänavad, nelja- kuni viiekorruselised heledad kivimajad, igaüks natukene omamoodi kaunistustega, mustad katused ja suured mustad korstnad. Nendest ühe taga on kindlasti peidus maailma parima kukemaalija väike õdus majake. Meie aga siseneme ilusasse juugendmajja – oma esimesse korterisse Stockholmis. See kuulub kellelegi väliseestlasele, kes ise elab juba aastaid pealinnast umbes 200 kilomeetri kaugusel ja on edutult püüdnud korterit vahetada. Nüüd sobib see suurepäraselt meie ajutiseks peatuspaigaks: kaks kõrgete lagedega tuba, väike esik ja köök. Suured aknad otse kevadesse, parkett põrandatel, WC uksel kummaline silt „Parun von Heidel”.

Ja mis täiesti imeline – see kodu on ainult mulle, Heikile ja Maretile. Kuna siin olevat ennekuulmatu, et kaks põlvkonda koos elavad, majutati Heiki ema kohe tema saabumisel ühe kena vanema väliseesti proua kolmetoalisesse korterisse ja Heikile, kes ootas järele oma perekonda, leiti linnas see kahetoaline korter.

Valitseb pidulik ja ärev meeleolu, väikeses köögis sebivad kenad väliseesti prouad. Kes sätib lilli vaasi, kes valmistab suupisteid. Lõhevõileivad on unustamatult maitsvad ja kujunevad pikaks ajaks minu lemmikuks. Ise olen toimuvast oimetu ja viibin kohal vaid füüsiliselt. Lahkudes näidatakse mulle, kuidas köögis asjad toimivad: siin külmkapp, siin gaasipliit. Ja käärid. Käärid? Milleks mulle köögis kääre võiks vaja minna, ei taipa ma kuidagi.

Omapäi jäänud, valdab mind muidugi metsik rõõm Heikiga taaskohtumise üle, sest Eestist tuli 1988. aasta varakevadel lahkuda ootamatult.

1982. aasta sügisel tutvusin ja kohe ka armusin „ohtlikusse noormehesse”. Juba meie teisel kohtumisel teatas Heiki, et tegeleb sellise Nõukogude Liidus keelatud tegevusega nagu vabadusvõitlus. Mõiste „vabadusvõitlus” oli sellel ajal mulle täiesti abstraktne. Heiki ütles talle omase lakoonilisusega ka seda, et on mind nüüd hoiatanud. Aga mida tähendas selline hoiatus noorele armunud naisele? Mitte midagi! Nii lasingi ennast kiiresti kaasa haarata tormilisel armulool.

Kui Heiki Ahonen 1983. aasta 13. aprillil nõukogude­vastase tegevuse eest arreteeriti ning teda karistati viieaastase vangistuse ja kaheaastase Eestisse naasmise keeluga, sai abstraktne mõistetavaks.

Mihhail Gorbatšovi perestroika käigus vabastati Heiki 1987. aastal. Samal sügisel me abiellusime.

1988. aasta algusest arenesid sündmused kiiresti. Nii Heikile kui mulle algul naljana tundunud kutse Eesti NSV siseministeeriumi välisviisade osakonda – kus punetava kaela ja higise laubaga nõukogude ametnik püüdis meile müüa ideed emigreerumisest – muutis sama aasta märtsis meie saatust. Heiki, kes oli jaanuaris keeldunud kordusõppuste nime all Tšernobõlisse minemast, arreteeriti uuesti ja sõidutati pärast ligi kaht kuud vangikongis olemist, enam-vähem samades riietes ja ilma ühegi asjata, otse Patarei vanglast Moskva lennukile. Moskvas liitus Heikiga tema ema, kelle olime samuti emigreerujate nimekirja pannud – kõik oli ju tundunud mingi ebareaalse naljana.

Ämm, kes oli just pensionile jäänud, võttis toimuvat stoili­se rahuga, lisades vaid: „Siberiski käidud, asi see Rootsi siis ära ei ole! Moskvast viis lennureis neid juba edasi Stockholmi. Mina pidin esialgu maha jääma, sest oli vaja hankida nõusolek mu esimesest abielust sündinud alaealise tütre kaasavõtmiseks ning bürokraatia võttis aega.

Aga lõpuks ometi, pärast dramaatilist lahkumist Eestist ja viimaseid nõukogude riigi katsumusi, olen ma siin. Ausalt öeldes kartsin veidi, et vastupandamatud välismaa naised tunduvad Heikile ahvatlevamad kui mina, kodukootu. Kuigi telefonis on ta kogu aeg väitnud, et siin pole ühtegi ilusat naist. Või kui ongi, siis on nad juba soliidses eas daamid.

Kevadine videvik laskub meie laenatud elukohale siin linnas. Taevas on kõrge nagu ruumide laedki, õhk väreleb millegi ootuses. Ka korteris lõhnab millegi uue ja senitundmatu, eesootava tuleviku järele. Kuidagi imelik on ennast siin magama asutada, see pole ju veel kodu. Maret sai hoovipoolse toa suure voodiga. Kui ta selle väsitava ja sündmusterohke päeva lõpetuseks voodisse ronib ja ma teda kallistan, tundub see kõik ebareaalsena. On tunne, et olen sattunud mingisse välismaa filmi, kus tegelased räägivad eesti keeles.