Читать книгу Minu Stockholm. Vanniga merel - Rita Ahonen - Страница 8

1980ndatel oli kõikide väikeste Eesti tüdrukute unistus omada Barbie nukku. Lubaduse see unistus täita andsin ma Eestist lahkudes ka Maretile, nii et juba järgmisel hommikul asumegi poe poole teele.

Kuna ilm on kevadine ja soe, loobun oma villastest vammustest ning panen selga pikast jakist ja miniseelikust koosneva Marati kärtsroosa kostüümi. Ja loomulikult kontskingad – kuigi mul on pikkust 175 sentimeetrit, olen alati kandnud kõrgeid kontsi nagu enamik naisi kaheksakümnendate aastate Eestis. See oli iseenesestmõistetav ja keegi ei reageerinud sellele kuidagi eriliselt. Olin veendunud, et nii on väga ilus ja naiselik ning et madalaid jalanõusid kannavad vaid lapsed, mehed või sporti tegevad naissoost täiskasvanud.

Tänavale jõudes pimestab Rootsi päike silmi. Tundub, nagu kõiguks kogu maapind mu jalge all. Ei tea, kas need on kõik läbielamised ja muljed kokku, mis mulle seal tänaval korraga kaela sajavad, aga liiguksin nagu soos. Teekond Odenplanil asuva Åhlénsi poeni – hiljem võtab see vaevalt kümme minutit – kestab sel esimesel korral igatahes terve igaviku.

Sõidame eskalaatoriga alla ja suundume Barbie-otsingule. Aga nukkude osakonnas tabab meid ootamatus – Barbied täidavad terve seina! Mis vahe neil on? Seisame tütrega nõutult ega oska esimesel hetkel rohkem midagi teha.

Selgub, et kui oleme harjunud poes nägema ainult üht ihaldatavat asja, on suurest hulgast palju raskem valida. Hakkan Maretile pakkuma üht, teist ja kolmandat. Veedame seal peaaegu tunni, lõpuks ütleb ta, nutt kurgus: „Ema, ma ei tea, millist Barbiet võtta! Mul on ükskõik, võtame ühe ja lähme siit juba minema!”

Võtamegi siis ühe. Paari päeva pärast kohtume eesti perega, kes on siia tulnud umbes kaks kuud enne meid ja kellel on Maretiga ühevanune tütar. Meie suureks kohkumuseks selgub, et väljavalituks osutunud ja Maretile paar päeva siirast barbirõõmu kinkinud nukk ei olegi Barbie, vaid hoopis Sindy, sest tal on teistsugused riided ja teine kaaslane. Oleme masenduses.

Oma päris Barbie saab Maret paari nädala pärast, kui läheme külla kenasse väliseesti peresse. Peretütrest on sirgunud neiu, kes kogu oma barbindusest nüüd Mareti kasuks loobub. Lisaks nukule saame terve garderoobi jagu sätendavaid kleite, kauboimütsi ja teksajaki, pontšo ja talveriided – seega kõik, mis ühel korralikul Barbie’l elutegevuseks hädavajalik.

30. aprillil on kuninga sünnipäev. Mõte minna vanalinna lossi juurde vaatama vahtkonnavahetust, mille võtab vastu kuningas ise, erutab meid: oleme ju siiani harjunud kohustuslike oktoobri- ja mairongkäikudega. Kas tuleb ennast pidulikult riidesse panna või sobib minna teksades...? 29aastasena olen just omandanud oma elu esimesed teksad!

Kuigi panin eelmisel päeval Barbiet ostmas käies selga oma parimad riided, märkasin, et eristun kohalikest, ning tundsin ennast valge varesena. Seega otsustan täna vahepealse stiili kasuks – seelik, aga madalad kingad – ja alustame ärevat teekonda vanalinna, nagu oleks kuningas just meid isiklikult oma sünnipäevale kutsunud. Poolel teel oleme Maretiga külmast tuulest sinised ja peame juhuslikust poest ostma kindad, salli ja mütsi. Kui kohale jõuame, mürtsub juba muusika ja rahvast on päris palju. Eriti lapsi, kes viivad kuningale lilli ja joonistusi. Seisame seal – poolpidulikult riides, mõlemal peas äsja ostetud odav tuttmüts ja käes roosad sõrmkindad – ega tea, mida asjast arvata.

See kõik on väga armas, aga üldsegi mitte suursugune, nagu ma olin miskipärast ette kujutanud. Kuningas on lühike, ei millegi poolest silmatorkava välimusega tavaline mees. Ainuke asi, mis teda kuidagi esile tõstab, on uhke sõjaväevorm. Kuningad on seostunud mulle ennekõike ikka muinasjuttudega ja ma ei oskagi öelda, kas olen rohkem üllatunud või pettunud, et tegemist on tavalise lihast ja luust inimesega.

Poole aasta pärast, kui hakkan juba rootsikeelseid lehti lugema, saan aru, et kuningasse suhtutakse Rootsis mitut moodi. Vanemad rootslased ja lapsed armastavad teda, ja kuningannat veelgi rohkem. Vahepealne põlvkond aga kehitab enamasti õlgu ning leiab, et monarhia on ajast ja arust. Parlamentaarse riigikorra toetajate arvates on aga ebavõrdne, et keegi saab sünnilt kuningaks ja tal on vaid selle tõttu rohkem õigusi.

Veel hiljem saan aru, et kuningas püüab küll kõigest väest olla rahvamees, aga eriti hästi see tal ei õnnestu. Kui ta mõnel poliitilisel teemal sõna võtab, kritiseeritakse teda peaaegu alati.

Nii ongi kuningas pigem sümbol. Sümbol Rootsi kunagistest kuulsatest aegadest. Või igand?

Üks asi, mis rootslaste südant kuninga suhtes pehmendab, on tema düsleksia. Kui ta selle avalikustas, siis leiti, et see on temast väga inimlik, ja talle tunti kaasa. Sama lugu on kroonprintsess Victoriaga. Ei saanud just öelda, et rahvas teda väga jumaldanuks, aga kui saadi teada, et ta põdes buliimiat, muutus rahva suhtumine märgatavalt südamlikumaks. Pärast emaks saamist on aga just Victoria kuningliku perekonna armastatuim liige ja suur osa rootslasi arvab, et viimasel ajal mitmesse skandaali segatud kuningas võiks oma ameti talle üle anda.

Tõeline šokk tabab meid aga hoopis järgmisel päeval ehk 1. mail. Linna jalutama minnes kuuleme juba kaugelt mingeid hüüdeid ja justkui üleskutseid. Meie korter asub ametiühingute maja läheduses ja kui me selle kindlust meenutava hoone nurga tagant välja keerame, avaneb õudne vaatepilt. Majaesine väljak on täis marulisi inimesi, voogab punalippude meri ja loosungid paisuvad tuules. Peetakse sütitavaid kõnesid, karjutakse ja vehitakse kätega. Siis moodustatakse rongkäik ja liigutakse südalinna poole. Ja mis kõige hirmsam – neid inimesi on palju, sadu ja sadu! Rootsi keelt oskamata ei saa ma aru, mida nad hüüavad ja nõuavad, aga see kõlab ähvardavalt. Kas see on mingi halb unenägu? Kuninga sünnipäevaga võrreldes on see täielik kontrast.

Nüüd tean juba ammu, et töörahva pühal toimuvad vihased miitingud igas Rootsi suuremas linnas, peetakse tuliseid kõnesid ning nõutakse vabadust, vendlust ja võrdsust. Kapitalistlikud vereimejad kurnavad Rootsi kuningriigi alamaid ja ka siinne töölisklass on vaja orjuse ahelaist vabastada. Kuna see kõik on mulle kahjuks väga tuttav, sulgun iga aasta 1. mail tuppa, panen aknad-uksed kinni ning kuulan muusikat. Ei saa siiani aru, kas nad on naiivsed või usuvad seda kõike siiralt. 2012. aasta 1. mai demonstratsioonil oli näiteks Göteborgis, Rootsi suuruselt teises linnas, osalejaid 2500 ringis, lisaks kolm orkestrit ja muid esinejaid – türgi rahvatantsijad ja rootsi meeskoor. Tõeline rahvaste sõprus!

Sama, 2012. aasta vasakpoolsete demonstratsioonil Stock­holmis Kungsträdgårdenis osales korraldajate andmetel 10 000 inimest. Üks rongkäigus marssija kandis näiteks sirbi ja vasaraga T-särki.