Читать книгу Minu Stockholm. Vanniga merel - Rita Ahonen - Страница 9

Uues elukohas tuleb selgeks õppida linn ja lähinaabruskond ning – mis nõukogude süsteemist tulnud inimesele eriti harjumatu – ka kaubandus- ja tarbimisühiskonna tavad.

Stockholm on lummavalt ilus. On ka parim aeg – kevad. Terve linnatäis ilusaid maju, korras ja hooldatud pargid, väljakud ning muidugi vesi ja kaljud igal pool. Alguses ei tule ma selle pealegi, et suurem osa linnast on rajatud saartele. Kaljud tunduvad ka väga võõrad, kuidagi külmad ja tõrjuvad. Ja vesi... Arvan pikka aega, et see kõik on Läänemeri. Tegelikult saavad vanalinna juures kokku meri ja Mälareni järv, kohtuvad soolane ja mage vesi. „Stockholm, segu soolasest ja magusast,” kõlab linna erakordsust ülistav laulusalm, sest „mage vesi” on rootsi keelest otse tõlkides „magus vesi”.

Maret on hakanud käima vanalinnas (Gamla Stan) asuvas Eesti Koolis. Lähen temaga igal hommikul kaasa. Maret kooli saadetud, on mul mitu tundi aega lihtsalt niisama ringi hulkuda. Jalutan ühest tänavast alla ja teisest jälle üles ega oska neid tõuse ja langusi seostada asjaoluga, et vanalinn asub kalju peal.

Meie korteri läheduses on väike Tegnérlundeni park. Käime seal Maretiga iga päev pärast kooli kiikumas. Maret kiigub ja mina silmitsen ümbritsevaid maju ning kujutan ette, kuidas võiksid välja näha korterid neis stiilsetes hoonetes. Eriliselt sügava mulje jätab mulle maja, kus asub Enskilda gümnaasium. Nagu hiljem selgub, on see üks Rootsi paremaid koole, kus on käinud ka kuninga lapsed. Seda kõike ma sel hetkel muidugi ei tea, vaid mõtlen, kui õnnelikud peavad olema niisugustes majades elavad inimesed. Õnnelikud ja rikkad, kuigi rikkus tundub mulle siis täiesti abstraktsena.

Veel üheks lemmikuks saab linna suurim park Kungs­t­rädgården ehk Kuninga Aed. Kunagi oligi siin kuninga kapsa­maa, aga nüüd on see koht, kus inimesed kevadpäikest naudivad, lapsed ringi silkavad ja rõõmsalt ning valjuhäälselt kilkavad. Keset parki on suur purskkaev ning veidi eemal mingile kuningale püstitatud ausammas. Sellest pargist ei saa meil isu kaua aega täis, käime ikka purskkaevu juures üksteise peale vett pritsimas ja luikesid vaatamas. Hiljem saan teada, et see ausammas on pandud Karl XII-le, kes Põhjasõjas Narva all Tsaari-Venemaa vägesid võitis. Selle võidu auks on Stockholmi kõige nooblimas Östermalmi linnaosas isegi Narva tänav ehk Narvavägen.

Keset linna, potisinise kontserdimaja (Konserthuset) ees on kesklinna suurim turg Hötorget, mis tõlkes tähendab Heinaturgu. Kunagi kaubeldi siin ainult heinaga, kuid nüüdseks on hein asendunud puu- ja köögiviljakuhilate ning lilledega. Kogu turg on lõhnav vaatamisväärsus ning tore on jälgida, kuidas tõmmud lõunamaa mehed püüdlikult oma aktsendirikkas rootsi keeles ostjaid meelitades hüüavad: „Damen, damen! Halva priset! Halva priset! („Proua, proua! Poole hinnaga! Poole hinnaga!”) Minul kui äsja Rootsisse saabunul tekitab selline kooslus küsimusi ning tundub, nagu oleks kaks erinevat maailma segunenud. Ma ei saagi täpselt aru, kust ja miks on need kuumad tumedanahalised mehed äkki siia külmale Põhjamaale köögivilja müüma sattunud või kust nad oma kauba toovad.

Ja milline üllatus – juba mai alguses on turul müügil värsked maasikad! Hiljem saan näha ka seda, et tomatid, kurgid, kapsad, kaalikad, porgandid ja muu sarnane kraam on saadaval aasta ringi. Olgu kapsa-kaalikaga kuidas on, aga kui saabub mu esimene Rootsi-talv, tunduvad veebruarikuine värske kurk ja tomat mulle kui nõukogude karastusega inimesele igatahes täieliku imena.

Tulevastest köögiviljaüllatustest veel niipalju, et esimesel kevadel ei pööra ma tähelepanu tõsiasjale, et poodides müüakse vaid pikka lavakurki. Kui aga augustis tahan hakata ise hapukurke tegema, avastan, et sissetegemiseks sobivaid kurke müüakse põhiliselt Heinaturul. Sügiseti ongi Stockholmi eestlastele Heinaturu tõmbenumbriks väikesed kurgid ehk västeråsgurka’d, mis on saanud oma nime ühe Rootsi linna järgi. Ent mustasõstralehed on tõeline defitsiit – kui just pole mõnda tuttavat eestlast, kelle aias on mustasõstra­põõsas osaliselt just selle eesmärgiga kasvama pandud, et kõik tuttavad saaksid sealt augustis lehti rebida.

Praegu, 2013. aastal on turuplatsi kõrval suur klaasist kandiline maja, mis peidab enda sisemuses kobarkino Sergel. Kino all turg aga jätkub. Seal on mereannid, liha, vorstid ja toite kogu maailmast. Alles on ka lihaletid, mille ees teen oma esimesel Rootsi-kevadel rohkesti pilte, mida Eestisse saata. Näitamaks, milline elu siin on: liha- ja vorstimäed.

Mõne päeva pärast viib üks kohalik eesti proua mind toidu­poodi ekskursioonile.

„Siin on jahud, siin suhkrud, siin soolad, piimad. Selline näeb välja Rootsi hapukoor ja see on võipakk,” juhatab ta.

Ma ei taipa, miks neid jahusid nii palju on, aga küsima ka ei hakka. Küll aga selgub, et üks jahudest osutub hoopis kiirkartulipudruks. Kartuliputru armastan hirmsasti. Oi kui põnev, sellist asja pole ma veel varem näinud ning kui mugav on seda niimoodi valmistada!

Kodus asungi õhinal kokkama. Kartulipudru pulbrisse panen Eesti kombe kohaselt ka piima, koort ja võid – aga sellest hoolimata moodustub potti mingi imelik söödamatu kilekotimaitseline käkk. Mulle jääb täiesti arusaamatuks, kuidas saab meie maitsvast kartulist midagi nii jubedat valmistada.

Küll aga saan nüüd aru sellest, miks on köögis kääre vaja – kõik pakendid tuleb ju lahti lõigata!

Uus retk poodi ja uued eksperimendid. Eestis peeti mind ikka päris heaks kokaks ning kõik toidud, mida valmistasin, kadusid ovatsioonide saatel. Menüü polnud loomulikult kuigi pikk, aga vähemalt viis toitu oli poes saada olevast mu repertuaaris kindlasti. Stockholmis tabab mind ebameeldiv avastus – ma ei oska üldse süüa teha! Mida kõikide nende lihadega peale hakata? Ja vorstidega? Mis vahe neil on? Minu endisaja menüüsse kuulusid hakklihakaste, strooganov, ahjupraad, vorstikaste ja kotletid või pikkpoiss. Kui vedas, siis kana. Kas tõesti on selleks vaja seitset sorti liha?

Asju täis poed panevad mind mõtlema ka sellele, kus on kõik need vabrikud ja tehased, kus seda kõike toodetakse. Kes ja kus on inimesed, kes seda kõike valmistavad? Tänavad on kogu aeg rahvast täis, inimesed jalutavad, käivad poes, naudivad elu. Minu endises elus kulus tööst vaba aeg kas järjekorras seismisele või asjade hankimisele, niisama olemiseks ei jäänud seda eriti palju üle. Nõukogude tegelikkuses kasvanud inimesele oli tarbimismaailm tuttav vaid Soome televisiooni reklaami kaudu.

Rootsi naiste kohta selgub üsna pea, et Heikil oli õigus – silmatorkavalt ilusaid naisi ei ole tõesti näha. Või kui täpsem olla, siis ei märka ma tänavapildis naiselikke ja hoolitsetud naisi. Enamik on riietunud sportlikult ning mugavalt-praktiliselt teksadesse ja T-särki. Madalad jalanõud. Meigitud väga tagasihoidlikult, kui üldse. Jätkuvalt roosas miniseelikus ja kõrgekontsalistes kingades ringi liikudes äratan ma tähele­panu ja olen surmkindel, et erinevalt neist üheülbalistest Rootsi naistest olen just mina kena ja naiselik.