Читать книгу Kahe maailma vahel - Rita Mets - Страница 4

Joosep lükkas võtme lukuauku ja avas hotellitoa ukse, sisenes, pani oma alkoholipudeleid täis kilekoti ettevaatlikult lauale ja viskas end voodile pikali. Ta oli kõigest väsinud ja tüdinud. See ei tundunud olevat selline väsimus, mis pärast mõnusat ja pikka uinakut võiks kaduda. Ei, see paistis olevat midagi niisugust, millest ei ole võimalik kunagi pääseda. Joosepile näis, nagu oleks ta kummipaadiga tormisel merel ja mäslevad lained lööksid vahutades tema pea kohal kokku. Sellises olukorras oleks surm justkui kindel, ja et mitte enam hirmu tunda, olekski ehk kõige parem kiiresti uppuda. Kuid ei, nii lihtsalt ta pääsema ei pidanud. Lained vaid mängisid temaga, nad ei tahtnud teda endaga kuidagi kaasa viia, aga just seda oleks Joosep soovinud.

Veidi aega silmitses Joosep oma numbrituba. See oli tagasihoidlik, kuid siiski hubane tilluke toake, kus lisaks paarile ilmetule laelambile oli valgusallikaks vaid üks väike aken, mida raamisid purpurpunased kardinad. Voodi oli päevinäinud, mees tundis sellel lesides, et see oli kergelt aukuvajunud. Aseme kõrval paiknes tumedast puidust väike sahtlitega öökapp. Eemal nurgas asetses tumedast puidust laud ja selle lähedal punaka riidega kaetud tugitool. Lillemustriga hallikas tapeet oli küllaltki tuhmunud, ilmselt ei olnud seda vähemalt viis aastat vahetatud. Joosepile ei olnud ruumis asuvad esemed tegelikult vähimalgi määral tähtsad. Ta küll silmitses neid, kuid mitte sellepärast, et need oleks teda huvitanud, vaid hoopiski seetõttu, et ta ei viitsinud silmi sulgeda.

Lõpuks tüdines ta ebaoluliste mööblitükkide vaatamisest ja tõusis ning seadis sammud laua juurde. Ta võttis kotist ühe viskipudeli, keeras sellelt korgi ja jõi suure januga, nagu olnuks tegemist veega ja tema ise olnuks justkui mõni janusse suremas kõrberändur, kellel on lõpuks õnnestunud suure vaevaga oaasini jõuda.

Mõne hetke pärast astus Joosep, poolik pudel käes, peegli ette. Talle vaatas vastu noor heledapäine tõmmu jumega mees, kellel olid suured ja sügavad helesinised silmad. See ei olnud nägu, mida Joosepi lähedased ja sõbrad olid harjunud nägema. Ainsana siin maailmas oli seda nägu näinud vaid tema ise. Teiste inimeste seltskonnas olid need silmad olnud täis rõõmu ja naeru ning sügavus oli jäänud kõige selle taha varju.

Joosep oli rändur ja elunautija, kes oli oma lühikese elu jooksul sattunud igasugustesse peadpööritavatesse olukordadesse. Nimelt oli ta neli aastat tagasi otsustanud minna maailma avastama, ilma et teda oleks oodanud kusagil ees tuttavad, ilma et tal oleks olnud mingeid konkreetseid plaane või eesmärke. Samuti ei olnud tema rahakott kuigi paks, sest rännuidee oli tulnud talle eneselegi ootamatult ja tal polnud aega raha koguda.

Möödunud aastate jooksul oli Joosep rännanud läbi peaaegu kõik Euroopa riigid ja proovinud mitmesuguseid ameteid: ta oli töötanud baarmenina, turvamehena, DJ-na, hotelli administraatorina, autopesijana, tsirkuses talitajana ja mitmesugustel juhutöödel. Ka oli kitarrimäng tema kaabu sisse nii mõnegi mündi toonud. Ta oli sõlminud suurel hulgal uusi tutvusi ja pidutsenud ohtralt. Enamasti oli ta liikunud ringi pöidlaküüdiga, kuid kui ta oli mõnes peatuskohas rohkem raha teeninud, siis oli ta vahel sõitnud ka rongi või bussiga. Mitmes linnas oli elu tema vastu küllaltki lahke olnud ja ta oli võõramaalase kohta üsna kiiresti mõne tööotsa leidnud. Aga mis siin imestadagi: ta valdas suurepäraselt mitut võõrkeelt ja tema elurõõmus olek lausa tõmbas toredaid inimesi ligi.

Ühessegi kohta ei olnud Joosep jäänud aga kunagi liiga kauaks. Kohe, kui tema elu oli hakanud ähvardama rutiin, oli ta pakkinud oma kompsud ja rännanud edasi. Lahkumisest ei olnud ta suvatsenud teavitada isegi oma tööandjat. Samuti ei olnud ta pidanud vajalikuks oma uute tuttavatega hüvasti jätta. Lihtsam ja valutum oli olnud sõnagi lausumata minema kõndida. Selline Joosep juba kord oli: ta ei tahtnud lahkumist iseenda ja teiste jaoks liiga raskeks teha. Niimoodi elades oli ta tundnud end vähemalt mõnda aega õnneliku ja vabana.

Mingil hetkel oli Joosep aga tajunud, et see, mida ta tegi, ei olnud mitte maailma avastamine, vaid hoopiski põgenemine. Mille eest ta aga põgenes, kas iseenda eest või elu eest? See küsimus oli ajanud teda segadusse ja vastata ta sellele ei osanud. Ühtlasi oli ta tajunud, et kuhu iganes ta ka ei läinud, alati oli ta võõras. Võib-olla oli asi selles, et ta polnud kusagil ju pikemat aega elanud, ja ehk oleks ta tundnud teisiti, kui oleks paikseks jäänud. Kuid kas võõral maal ongi üldse võimalik olla oma? Ta teadis, et ükski laevasõit ei saa kesta igavesti ja varem või hiljem peab laev kusagile ankrusse jääma ja ilmselt ihkab iga laev tagasi oma kodusadamasse. Võõras sadamas võib hetkeks küll peatuse teha, kuid lõpmatuseni ei saa sinna jääda, sest sadamad ei oota võõraid laevu või vähemalt ei oota nad selliseid, mis neisse igaveseks ankrusse tahavad jääda.

Kui Joosep oli mõistnud, et ta ei taha enam põgeneda ega ka mitte võõras olla, siis oli ta saabunud tagasi kodumaale. Koju jõudnud, ei olnud ta aga enam sugugi kindel olnud, et ta oli õigesti toiminud, vastupidi: kahetsus oli aina süvenenud. Kui reisil olid teda oodanud ees veel avastamata teed, millel ei näinud lõppu olevat, siis kodumaale naastes ei tundnud ta, et tema ellu võiks veel midagi põnevat tulla.

Kui ta oli taas seisnud oma vanemate neljatoalise korteri elutoas ja vaadanud aknast välja, siis oli tekkinud temas tunne, justkui oleks ta jõudnud silmapiirini ja avastanud, et selle taga ei ole midagi peale haigutava tühjuse, et sealt ei ole enam kusagile edasi liikuda. Ta oli tundnud end ikkagi võõrana ja see oli olnud tema jaoks täiesti mõistetamatu. Kuidas sai ta ennast iseenda kodumaal võõrana tunda? Iseenda linnas, iseenda toas? Miks ta nii tundis? Kõik oli ju endine. Isegi korteri sisustus oli peaaegu selline nagu neli aastat tagasi, vanemad olid samasugused kui varem ja tuttavadki tundusid olevat endised. Võib-olla ei olnud lihtsalt tema ise enam sama?

Joosep oli üritanud meelde tuletada, mis on see „sama”, kuid talle ei meenunud, milline ta oli olnud enne rännakule asumist. Samuti ei saanud ta eriti aru sellest inimesest, kelleks ta oli muutunud. Selliste asjade üle juurdlemine oli tekitanud masendust ja tihti olid mehe peas välgatanud surmamõtted. Milleks üldse elada, kui inimene on iseendalegi võõraks jäänud? Võõraks jäänud? Kas ta üleüldse oligi kunagi endaga tuttavaks saanud?

Joosep seisis keset hotellituba ja rüüpas viskit, kuna seekord tahtis ta lõplikult põgeneda, et ei peaks enam kunagi põgenema, et ei peaks enam kunagi olema võõras – ei iseendale ega teistele. Ühe pudeli oli ta juba ära joonud ja kohe avas ta ka teise ning hakkas seda kulistama. Esimest pudelitäit endale kõrist alla kallates oli ta võidelnud joogi vastiku maitsega, aga nüüd oli ta juba piisavalt purjus ega tundnud enam mingit maitset. Pudeleid oli tal kotis veel mitu ja ta plaanis need kõik ära juua.

Ta lükkas tugitooli akna alla, võttis istet ja jätkas joomist. Ta ei mõelnud enam ei elust, surmast ega põgenemisest, vaid silmitses langevaid lumehelbeid. Need olid tema meelest masendavad, kuid samas kuidagi kuninglikult ilusad. Lõpuks hakkas aga vaikus meest rõhuma ja ta pani oma telefonis mängima laulu „Seasons In The Sun” Nirvana esituses.