Читать книгу Kahe maailma vahel - Rita Mets - Страница 6

Õpetaja katkestas oma jutu ja kogu klass vaatas ukse poole. Sisenes tumedates riietes pikkade roosade juustega tüdruk, kes kõndis otsejoones oma laua poole ega lasknud ennast sugugi häirida sellest, et ta oma tulekuga teiste tööd segas.

Õpetaja lõpetas vaikuse ja lausus:

„Vanessa, tore, et sina ka aega leidsid siia tulla! Saad veel tervelt viis minutit kuulata, millest me siin räägime. Mis sinust niimoodi saab, kui sa koolis ei käi? Ilma hariduseta ei jõua sa mitte kuskile!”

Vanessa oli vahepeal oma musta-punasekirju õlakoti tooli seljatoe külge riputanud ja istet võtnud. Ta põrnitses oma telefoni, üritades aru saada, kas telefon on rikki minemas või on kõrvaklappidel midagi viga. Või siis rääkis õpetaja liiga valjult. Igatahes oli klapist kostev heli kuidagi liiga vaikne. Tüdrukul oli kombeks alati ainult ühes kõrvas klappi hoida, teise kõrva jättis ta aga vabaks. Mitte et teda oleks huvitanud, mida teised räägivad, vaid lihtsalt igaks juhuks.

Õpetaja kõndis Vanessa juurde, haaras tema käest telefoni ja küsis pahase häälega:

„Kas sa üldse kuulad ka, kui sinuga räägitakse?”

Vanessa nägu ei peegeldanud vähimatki emotsioonimuutust ja ta vastas ükskõikselt:

„Ma kuulasin küll. Kuhu ma peaksin tahtma jõuda? Ma ei taha sellist elu, kus ma pean mingit jama kuulama ja tuupima. Siis pean tööle minema, siis lapsi kantseldama ja lõpuks suren ikka ära. Mõttetu!”

„Ma arvan, et sind tuleks koolipsühholoogi juurde saata. Ma imestan, et seda pole juba tehtud!” teatas õpetaja, kes oli juba üsna pahane ja kelle põsed olid tusatujust punaselaiguliseks muutunud.

Vanessa vaatas korraks õpetajale otsa ja muigas.

„Sa veel naerad! Sul ei ole siin mitte midagi naerda! Ükskord, kui sa kuskil kaubamajas peldikuid küürid, vaat siis sa naerad!” tänitas õpetaja.

„Ma lihtsalt mõtlesin, et kui te punastate, siis on teie põsed päris ägedad kärbseseened.”

„Kuidas sa julged? Ma ei võta sind enne tundi, kui sa oled direktori juures ära käinud! Kas on selge?”

Tüdruk haaras oma koolikoti ja marssis klassist välja. Kohe helises kell ja välja tormasid ka teised õpilased. Vanessa ei viitsinud enam järgmistesse igavatesse ja mõttetutesse tundidesse minna. Niikuinii ei ole tegelikus elus kogu seda koolis räägitavat jama vaja.

Tavaliselt sõitis ta koju bussiga, kuid kuna sadas lund, siis otsustas ta seekord hoopiski jalutada. Nimelt armastas Vanessa vaadata langevaid lumehelbeid ja nautida krudinat, mida lumele astumine tekitas. Ühel tänavanurgal nägi ta meest, kes üritas parajasti oma sigaretti läita. Tüdruk astus ligi ja küsis suitsu ning mees ulataski talle lahkelt ühe. Vanessa ei olnud igapäevane suitsetaja, kuid vahel tundis ta lihtsalt vajadust ühe sigareti järele. Suitsu pahvides jalutas ta aegamisi edasi, sest kiiret polnud tal ju kusagile.

See maailm oli Vanessa meelest oma pideva tormamisega väga haige ja tema ei tahtnud olla sellise maailma osa. Tema aeglane jalutuskäik oli justkui protest arutu tormamise vastu. Kõik tema ümber kiirustasid kusagile. Mõned ei kannatanud ära oodata isegi rohelist foorituld ja üritasid autode vahel põigeldes kiiresti kuidagi teisele poole teed jõuda. Iga natukese aja tagant kostis autode signaalimist. Mõni inimene tormas nii, et ei pannud oma nutitelefonis surfates tähelegi, kuidas ta teisi müksas, mille tagajärjel need libastusid ja kukkusid. Tormajaid see ei huvitanud, nad olid omas maailmas ja neile ei tulnud isegi mitte pähe tagasi vaadata. Kõik, mis jäi selja taha, polnud enam nende probleem.

Vanessale tundus teda ümbritsev maailm elavate surnute maailmana, või siis hoopiski mingi robotite maailmana. Kas inimesed siis ei saa aru, et nad võivad ju joosta, aga kõiki ootab ees sama lõpp? Kas nad teavad, kuhu ja miks nad tormavad? Ühtäkki tundis ta põlastust selle maailma, selle organiseeritud elu vastu. Kõik on ette ära planeeritud – lasteaed, kool, töö, abielu, lapsed, vanaduspõlv, surm –, ilma et inimene ise saaks millelegi kaasa rääkida. Inimesed ei tundunud Vanessale kuigi õnnelikud ja olid tema meelest nagu elavad laibad. Kas siis sellisel elul saab üldse mingi mõte olla? Võib-olla oleks hoopis mõttekam surmale eelnevad eluetapid vahele jätta?