Читать книгу Auggie ja mina. Kolm lugu «Ime» tegelastest - R.J. Palacio - Страница 5

Mäletan, et ema meelest oli härra Tushmani telefonikõne jube tähtis asi. Tol õhtul söögilauas kordas ta muudkui, milline au see on. Põhikooli direktor oli meile koju helistanud küsimaks, kas ma saaksin ühele uuele poisile „tervitussemuks” hakata. Oo! Kõva uudis! Ema käitus nagu ma oleks Oscari võitnud või midagi. Ta ütles, et see näitas talle, et koolis tõepoolest märgati „erilisi” lapsi, ja tema meelest oli see äge. Ema ei olnud härra Tushmaniga kunagi varem kohtunud, sest ta oli põhikooli direktor, aga mina käisin veel nooremas kooliastmes, kuid ta vatras muudkui sellest, kui meeldiv härra Tushman oli telefonis tundunud.

Ema on alati koolis tähtis nina olnud. Ta kuulub hoolekogusse, ma ei tea isegi, mis see on, aga tundub, et midagi tähtsat. Ta pakub end alati ka vabatahtlikult appi. Näiteks on ta igal aastal, kui ma olen Beecheris käinud, klassi vanemate esindaja olnud. Ta teeb kooli heaks palju.

Nii et sel päeval, kui ma pidin „tervitussemuks” hakkama, pani ta mind kooli ees maha. Ta tahtis mind sisse saata, aga ma ütlesin: „Ema, see on põhikool!” Ta sai vihjest aru ja sõitis minema, enne kui ma sisse läksin.

Charlotte Cody ja Jack Will olid juba fuajees ja me ütlesime üksteisele tere. Jack ja mina kasutasime salajast käepigistust ja teretasime valvurit. Siis läksime üles härra Tushmani kabinetti. Nii veider oli koolis olla, kui seal mitte kedagi teist ei olnud!

„Mees, me võiksime siin praegu täiega rulaga sõita ja mitte keegi ei saaks teada!” ütlesin Jackile koridori siledal põrandal joostes ja liugu lastes, kui valvur meid enam ei näinud.

„Haa, jaa,” ütles Jack, aga ma märkasin, et mida lähemale me härra Tushmani kabinetile jõudsime, seda vaiksemaks Jack jäi. Tegelikult oli tal selline nägu ees, et ta paneb kohe paki maha.

Kui me olime trepist peaaegu üles jõudnud, jäi ta seisma.

„Ma ei taha seda teha!” ütles ta.

Jäin ta kõrval seisma. Charlotte oli juba ülemisele astmele jõudnud.

„Tulge!” ütles ta.

„Sina ei ole mingi boss!” vastasin ma.

Charlotte vangutas pead ja pööritas silmi. Ma naersin ja müksasin küünarnukiga Jacki. Meile meeldis Charlotte Codyt närvi ajada. Ta oli alati selline paitüdruk.

„See on nii haige värk,” lausus Jack käega nägu hõõrudes.

„Mis?” pärisin ma.

„Kas sa tead, kes see uus poiss on?” küsis ta.

Ma raputasin pead.

„Sina ju tead, kes ta on, eks?” ütles Jack Charlotte’i poole üles vaadates.

Charlotte kõndis trepist alla meie poole. „Ma arvan küll,” sõnas ta. Ta tegi sellist nägu, nagu ta oleks midagi halba söönud.

Jack vangutas pead ja siis laksas endale kolm korda vastu kolu.

„Ma olen täielik idioot, et sellega nõustusin!” pressis ta läbi hammaste.

„Oot, kes see on?” küsisin ma. Ma lükkasin Jacki õlast, et ta mulle otsa vaataks.

„See Augusti-nimeline poiss,” ütles ta mulle. „Tead küll, see imeliku näoga.”

Mul polnud aimugi, kellest ta räägib.

„Nalja teed või?” küsis Jack. „Kas sa ei ole seda poissi kunagi näinud? Ta elab siinsamas. Mõnikord käib mänguväljakul. Sa oled kindlasti teda näinud. Kõik on!”

„Ta ei ela siinkandis,” vastas Charlotte.

„Elab jah!” vastas Jack kärsitult.

„Ei, Julian ei ela siinkandis,” vastas Charlotte niisama kärsitult.

„Mis see siia puutub?” küsisin ma.

„Mida iganes,” segas Jack vahele. „Vahet pole. Usu, mees, sa pole kunagi varem midagi sellist näinud.”

„Palun ära ole õel, Jack,” ütles Charlotte. „See ei ole kena.”

„Ma ei ole õel,” sõnas Jack. „Ma räägin lihtsalt tõtt.”

„Milline täpselt ta välja näeb?” küsisin ma.

Jack ei vastanud. Ta lihtsalt seisis ja vangutas pead. Ma vaatasin Charlotte’i poole, kes kortsutas kulmu.

„Küll sa näed,” ütles ta. „Lähme juba, eks.” Ta pööras ringi, läks trepist üles ja mööda koridori härra Tushmani kabineti poole.

„Lähme juba, eks,” ütlesin Jackile täiuslikult Charlotte’i matkides. Arvasin, et see ajab teda täiega naerma, aga ei ajanud.

„Jack, mees, lähme!” laususin ma.

Teesklesin talle kõva kõrvakiilu andmist. See ajas teda natuke naerma ja ta vastas aegluubis rusikahoobiga. See viis kiire „maksaka” mänguni, mille käigus me püüdsime teineteisele roietesse virutada.

„Poisid, lähme!” käsutas Charlotte trepi ülemiselt astmelt. Ta oli tagasi meile järele tulnud.

„Poisid, lähme!” sosistasin Jackile ning seekord ta naeris veidi.

Aga niipea, kui me koridoris ümber nurga pöörasime ja härra Tushmani kabineti juurde jõudsime, muutusime kõik üsna tõsiseks.

Kui me sisse astusime, käskis proua Garcia meil oodata kooliõde Molly kabinetis, milleks oli väike ruum härra Tushmani kabineti kõrval. Me ei öelnud ootamise ajal üksteisele sõnagi. Võitlesin kiusatusega läbivaatuslaua kõrval karbis olevatest kummikinnastest õhupall teha, kuigi tean, et see oleks kõiki naerma ajanud.