Читать книгу Auggie ja mina. Kolm lugu «Ime» tegelastest - R.J. Palacio - Страница 7

Ma ei hakka üksikasjalikult kirjeldama, mis tol päeval edasi juhtus. Ütlen vaid, et esimest korda elus ei olnud Jack liialdanud. Tegelikult lausa vastupidi. Kas sõnale „liialdama” on olemas vastand? „Ebaliialdama”? Ma ei tea. Aga Jack ei olnud selle poisi näost rääkides kindlasti mitte liialdanud.

Esimene pilk Augustile tekitas minus soovi silmad kinni katta ja karjudes minema joosta. Nätaki. Ma tean, et see kõlab õelalt, ja mul on kahju. Aga see on tõde. Ja kõik, kes ütlevad, et nemad ei reageerinud Auggie Pullmani esimest korda nähes samamoodi, ei ole ausad. Tõsiselt.

Ma tahtsin teda nähes täiega uksest välja astuda, aga teadsin, et tõmbaksin siis endale jama kaela. Nii et vaatasin ainult härra Tushmani ja püüdsin kuulata, mida ta räägib, kuid kuulsin vaid: blaa-blaa-blaa-blaa-blaa, sest mu kõrvus kohises. Kordasin oma peas vaid: Appi! Appi! Appi! Appi! Appi! Appi! Appi! Appi! Appi!

Appi! Appi! Appi! Appi! Appi!

Ma ütlesin seda sõna vist endale tuhat korda. Ma ei tea, miks.

Mingil hetkel tutvustas härra Tushman meid Auggiele. Aah! Ma vist tervitasin teda isegi kättpidi. Kolmekordne aah! Tahtsin sealt kiiresti uttu tõmmata ja kätt pesta. Aga enne, kui aru sain, mis toimub, läksime uksest välja, mööda koridori trepini ja sealt üles.

Appi! Appi! Appi! Appi! Appi! Appi! Appi! Appi!

Tabasin Jacki pilgu, kui trepist üles klassi läksime. Tegin silmad hästi suureks ja ütlesin hääletult suud maigutades: „Ei ole võimalik!”

Jack maigutas vastu: „Ma ju ütlesin!”