Читать книгу Henry Sugari imeline lugu ja veel kuus juttu - Roald Dahl - Страница 4

Sellest pole palju möödas, kui otsustasin veeta mõned päevad Lääne-India saarestikus. Tahtsin seal lühikest aega puhata. Sõbrad olid jutustanud, kui imetore seal on. Nad väitsid, et saan seal päev läbi laiselda, hõbeliivaga randadel päikesevanne võtta ja soojas rohelises meres ujuda.

Otsustasin Jamaica kasuks ning lendasin Londonist otse Kingstonisse. Autosõit Kingstoni lennujaamast mu põhjarannikul asuvasse hotelli kestis kaks tundi. Mu hotellitoal oli väike rõdu, kust pääses treppi mööda otse alla randa. Kõikjal ümberringi kasvasid kõrged kookospalmid ning aeg-ajalt sadas taevast alla mõni jalgpallisuurune hiiglaslik roheline pähkel ja kukkus tuhmi mütsatusega liivale. Kookospalmi all seismist peeti rumaluseks, sest kui taoline pähkel sulle pähe kukub, purustab see su kolju.

Jamaica tüdruk, kes käis mu tuba koristamas, jutustas mulle, et hr Wassermani nimeline jõukas ameeriklane oli kõigest kahe kuu eest just sel kombel hukka saanud.

“Te teete nalja,” imestasin.

“Ei tee!” hüüdis tüdruk. “Ei! Ma nägin seda oma silmaga!”

“Aga kas sellest suurt skandaali ei tõusnud?” küsisin.

“See vaikitakse maha,” vastas tüdruk süngelt. “Hotellirahvas vaikib selle maha ja ajaleherahvas niisamuti, sest niisugused asjad on turismiärile väga kehv.”

“Ja te tõepoolest nägite, kuidas see juhtus?”

“Ma tõepoolest nägin, kuidas see juhtus,” ütles tüdruk. “Hr Wasserman seisab just selle puu all seal rannal. Ta võtab kaamera välja ja tahab päikeseloojangut pildistada. Sel õhtul on punane päikeseloojang, ja väga ilus. Ning korraga sajab alla suur roheline pähkel ja kukub otse keset tema kiilakat peanuppu. Pauhh! Ja see,” lisas tüdruk hääles kerget mõnutunnet reetes, “oli viimane päikeseloojang, mida hr Wasserman nägi.”

“Kas te tahate öelda, et ta sai otsekohe jala pealt surma?”

“Ma ei tea, kas just otsekohe,” vastas tüdruk. “Mäletan, et järgmise asjana kukub kaamera ta käest liivale. Siis vajuvad tema käed külgedele rippu. Siis lööb ta kõikuma. Ta kõigub mitu korda kergelt edasi-tagasi, mina aga seisan seal ja jälgin teda ning ütlen endale, et vaesel mehikesel käib küllap pea ringi ja ta võib iga hetk ära minestada. Siis aga vajub ta väga aeglaselt kokku ja kukub siruli maha.”

“Kas ta oli surnud?”

“Surnud mis surnud,” vastas tüdruk.

“Taevane arm!”

“Seda minagi,” ütles ta. “Tuulise ilmaga ei tasu kunagi kookospalmi all seista.”

“Tänan teid,” ütlesin. “Pean seda meeles.”

Teise puhkusepäeva õhtul istusin oma väikesel rõdul, raamat süles ja kõrge klaas rummikokteili käes. Ma ei lugenud. Jälgisin hoopis väikest rohelist sisalikku, kes luuras umbes kuue jala kaugusel rõdupõrandal teist väikest rohelist sisalikku. Luurav sisalik lähenes teisele selja tagant, nihkus väga aeglaselt ja ettevaatlikult tema poole, ning kui ta piisavalt lähedale jõudis, suskas oma pika keele välja ja puudutas teise sisaliku saba. Teine sisalik pööras võpatades ringi ja nad seisid liikumatult silmitsi, kössitasid justkui põranda külge liimitult paigal ja vahtisid teineteist pingsalt. Siis äkitselt hakkasid mõlemad naljakalt justkui tantsides hüplema. Nad kargasid õhku. Nad kargasid taha. Nad kargasid ette. Nad kargasid küljele. Nad tiirutasid teineteise ümber nagu kaks poksijat, vahetpidamata hüpeldes ja kepseldes ja tantsiskledes. See oli pentsik vaatemäng ja minu arvates oli tegu mingit laadi paaritumisrituaaliga. Püsisin väga vaikselt paigal ja ootasin, mis järgmiseks juhtuma hakkab.

Ent ma ei näinudki, mis edasi sai, sest samal hetkel jõudis mu teadvusse vali lärm all rannal. Kiikasin alla ja märkasin salka inimesi, kes olid veepiiril millegi ümber summas koos. Läheduses oli liivale tõmmatud kitsas kanuu tüüpi kaluripaat, ning ainus mõte, mis mulle pähe kargas, oli see, et mõni kalamees oli tulnud uhke kalasaagiga, mida rahvasumm nüüd uudistas.

Kaldale toodud kalasaak on miski, mis on mind alati paelunud. Panin raamatu käest ja tõusin püsti. Hotelli verandalt kiirustas veel inimesi randa rahvasumma juurde veepiiril. Meestel olid jalas need hirmsad põlvini ulatuvad Bermuda püksid ning nende särgid kiiskasid roosades, oranžides ja kõikvõimalikes muudes mõeldavates, omavahel sobimatutes toonides. Naistel oli peenem maitse ning nad kandsid enamjaolt kenasid puuvillaseid kleite. Peaaegu kõigil oli käes joogiklaas.

Võtsin enda klaasi ka kaasa ja läksin rõdult alla rannale. Tegin väikese kõrvalepõike, et teha tiir ümber kookospalmi, mille all hr Wasserman oli väidetavalt oma otsa leidnud, ning sammusin üle kauni hõbeja liiva inimestesalga juurde.

Ent see, mida nad uudistasid, ei olnud kalasaak. See oli hoopis kilpkonn – selili pööratud kilpkonn, kes lebas liival, kilp allpool. Aga missugune kilpkonn see oli! See oli hiiglane, mammut. Ma poleks eales arvanud, et üks kilpkonn saab olla nii suur nagu too seal. Kuidas ma tema suurust kirjeldaksin? Kui kilpkonn olnuks jalgel, arvan ma, et mõni pikka kasvu mees võinuks tal seljas istuda nii, et jalad maapinda ei puutu. Loom oli umbes viis jalga pikk ja neli jalga lai, imeilusa kõrge kumera seljakilbiga.

Kilpkonna kinni püüdnud kalur oli lükanud looma selili, et ta põgenema ei pääseks. Ühtlasi oli kilbi keskosa ümber seotud jäme köis, ning uhke kalur – sale, mustanahaline ja paljas, kui mitte arvestada väikest niudevööd – seisis veidi eemal ja hoidis mõlema käega köie teist otsa.

Suursugune loom lebas selja peal, neli jõulist loiba paaniliselt õhus vehkimas ning pikk krimpsus kael kilbi alt kaugele välja sirutatud. Loibadel olid suured teravad küünised.

“Hoidke eemale, daamid ja härrad, palun!” hüüdis kalur. “Hoidke kaugele eemale! Need küünised on ohtlikud! Need rebivad sul käe ühe ropsuga küljest!”

Hotelli külalistest koosnev rahvahulk jälgis vaatemängu põnevuse ja vaimustusega. Tosin fotokaamerat klõpsis pilte teha. Paljud naised kiljusid mõnust ja klammerdusid oma meeste külge, mehed aga näitasid oma kartmatust ja mehelikkust, tehes valjul häälel tobedaid märkusi.

“Hei, Al, sellest kilbist saad endale kenad sarvraamidega prillid!”

“See neetud elukas kaalub kindlasti üle tonni!”

“Kas te tahate öelda, et ta suudab päriselt ka vee peal püsida?”

“Muidugi suudab. Võimas ujuja kah veel. Suudab kerge vaevaga paati järel vedada.”

“See on kaimankilpkonn, eks ole?”

“See pole mingi kaimankilpkonn. Kaimankilpkonnad nii suureks ei kasva. Aga teate, mis. Ta hammustab teil nagu naksti käelaba otsast, kui talle liiga lähedale lähete.”

“On see tõsi?” küsis üks naistest kalurilt. “Kas ta tõesti hammustaks inimesel käelaba otsast?”

“Praegu teeks ta seda küll,” vastas kalur ja naeratas säravvalgete hammaste välkudes. “Ookeanis ei teeks ta teile mingit viga, aga kui ta kinni püüda, kaldale tirida ja niimoodi selili lükata, siis vaadake parem ette! Ta salvab kõike, mida ulatab!”

“Ma arvan, et mul endal tekiks ka tema olukorras tahtmine veidike salvata,” nentis naine.

Üks idiootlik mees oli leidnud liivalt ajupuidu lati ja sammus sellega kilpkonna poole. See oli päris korralik latt: umbes viis jalga pikk ja vahest ühe tolli jämedune. Mees hakkas latiotsaga kilpkonna pead suskima.

“Mina seda ei teeks,” ütles kalur. “Te ajate ta ainult veelgi vihasemaks.”

Kui lati ots puutus vastu kilpkonna kaela, pööras loom oma võimsat pead, tegi suu laialt lahti, haaras latist kinni ja hammustas selle läbi, nagu olnuks tegu juustukangiga.

“Ohoo!” hüüdsid inimesed. “Kas nägite?! Mul on hea meel, et see mu käsivars polnud!”

“Jätke ta rahule,” ütles kalur. “Ei ole mõtet teda vihale ajada.”

Üks laiade puusade ja väga lühikeste karvaste jalgadega vatsakas mees astus kaluri juurde ja teatas: “Kuule, semu. Ma tahan seda kilpi endale. Ma ostan selle su käest ära.” Oma trullakale naisele ütles mees aga: “Kas tead, mis ma teen, Mildred? Ma viin selle kilbi koju ja lasen asjatundjal läikima lüüa. Siis sean selle otse keset meie elutuba! See juba oleks midagi, või mis?”

“Fantastiline,” lausus trullakas naine. “Lase aga käia ja osta see ära, kallis.”

“Ole mureta,” vastas mees. “See on juba sama hästi kui minu.” Seejärel küsis ta kalurilt: “Palju kilp maksab?”

“Müüsin looma juba maha,” vastas kalur. “Müüsin koos kilbi ja kogu täiega.”

“Pea nüüd hoogu, semu,” ütles vatsakas mees. “Ma pakun sulle kõrgemat hinda. Kuule nüüd! Palju ta sulle pakkus?”

“Ei mängi välja,” vastas kalur. “Müüsin looma juba maha.”

“Kellele?” küsis vatsakas mees.

“Juhatajale.”

“Mis juhatajale?”

“Hotelli juhatajale.”

“Kas kuulsite?” hüüdis üks teine mees. “Ta müüs kilpkonna meie hotelli juhatajale! Ja kas teate, mida see tähendab? See tähendab kilpkonnasuppi – vaat seda see tähendab!”

“Sul on õigus! Ja kilpkonnasteiki! Oled sa kunagi kilpkonnasteiki saanud, Bill?”

“Mitte kunagi, Jack. Aga ma ei jõua ära oodata.”

“Kilpkonnasteik on parem kui veise oma, kui seda õigesti küpsetada. Liha on õrnem ja sellel on suurepärane maitse.”

“Kuule,” kõnetas vatsakas mees uuesti kalurit. “Ma ei ürita liha osta. Juhataja võib liha endale saada. Ta võib saada kõik, mis jääb kilbi sisse. Kaasa arvatud hambad ja küüned. Mina tahan ainult kilpi.”

“Ja kui ma sind vähegi tunnen, kallis,” ütles naine oma mehele säravalt naeratades, “siis sa selle kilbi ka saad.”

Seisin seal ja kuulasin nende inimeste vestlust. Nad arutasid selle üle, kuidas hävitada, kasutada ja ära süüa olevust, kes isegi selili pööratuna nägi erakordselt väärikas välja. Üks oli kindel: ta oli neist kõigist vanem. Ta oli Lääne-India saarestiku rohelistes vetes ujunud juba arvatavasti 150 aastat. Ta oli olemas siis, kui George Washington oli Ameerika Ühendriikide president, ning siis, kui Napoleon Waterloos klobida sai. Ta võis küll tollal olla kilpkonnapoeg, aga ta oli kindlasti juba olemas.

Nüüd aga lebas ta selili rannal ning ootas oma teisendamist supiks ja steigiks. Kahtlemata ajasid kogu ümbritsev müra ja karjumine teda ärevusse. Looma krimpsus kael küünitas kilbi vahelt välja ning võimas pea pööras kord ühele, kord teisele küljele, just nagu otsides kedagi, kes võiks selgitada kogu selle väärkohtlemise põhjust.

“Kuidas te ta üles hotelli toimetate?” küsis vatsakas mees.

“Veame köitpidi mööda randa üles,” vastas kalur. “Hotelli töötajad tulevad talle varsti järele. Selleks läheb tarvis kümmet meest, kes kõik korraga tirivad.”

“Hei, kuulge!” hüüdis üks lihaseline noormees. “Võiksime ta ju ise kohale tirida?” Lihaselisel noormehel olid jalas lillakaspunase ja hernerohelisega bermuudad ning ülakeha paljas. Tal oli erakordselt karvane rind, seega oli särgi puudumine ilmselgelt sihilik otsus. “Mis te arvate, kui õige näeks oma õhtusöögi nimel veidike vaeva?” hüüdis ta ja võdistas lihaseid. “Noh, semud! Kes on valmis veidi sporti tegema?”

“Hiilgav mõte!” hüüdsid mehed. “Suurepärane idee!”

Mehed andsid oma joogiklaasid naiste kätte ja kiirustasid köiest kinni haarama. Nad võtsid end piki köit rivvi, nagu valmistuksid köieveoks, ja karvase rinnaga mees määras end viimasele ja tähtsaimale positsioonile ning meeskonna kapteniks.

“Nonii, semud!” hüüdis ta. “Kui mina ütlen tõmmake, siis me kõik tõmbame üheskoos, on selge?”

Kalurile ei olnud see eriti meeltmööda. “Parem oleks, kui te selle töö hotelli hooleks jätaksite,” ütles ta.

“Jama!” hüüdis karvarind. “Tõmmake, poisid, tõmmake!”

Kõik mehed tõmbasid korraga. Hiiglaslik kilpkonn lõi oma kilbil kõikuma ja tal oleks äärepealt õnnestunud end jalgele pöörata.

“Ärge kallutage teda!” hüüdis kalur. “Te tõukate ta õigetpidi, kui niiviisi teete! Ja niipea, kui ta uuesti jalad alla saab, pääseb ta kindla peale põgenema!”

“Rahune maha, semu,” ütles karvarind üleoleval toonil. “Kuidas ta saaks põgeneda? Tal on ju köis ümber, kas pole?”

“See vana kilpkonn veab kogu teie pundi korraga kaasa, kui talle võimalus antakse!” hüüdis kalur. “Ta veab teid ookeani, iga viimase kui ühe!”

“Tõmmake!” ei teinud karvarind kalurit märkama. “Tõmmake, poisid, tõmmake!”

Ja nüüd hakkas hiiglaslik kilpkonn aeglaselt mööda rannaliiva hotelli poole libisema – köögi poole, paiga poole, kus hoiti suuri nuge. Naised ning eakamad, priskemad ja mitte nii sportlikud mehed kõndisid kõrval ja ergutasid hüüetega.

“Tõmmake!” hüüdis karvase rinnaga peamees. “Näidake, mis te suudate, poisid! Te jaksate ka kõvemini tirida!”

Äkitselt kuulsin ma karjatusi. Kõik kuulsid. Karjatused olid nii kiledad, nii teravad ja paanilised, üdini läbilõikavad. “Eiiiii!” karjus karjatus. “Ei! Ei! Ei! Ei! Ei!”

Seltskond kangestus. Köieveomehed jätsid tirimise, pealtvaatajad vakatasid ja iga viimane kui kohalviibija pööras pea hääle suunas.

Hotelli poolt lähenesid pooljoostes kolm kogu: mees, naine ja väike poiss. Nad tulid pooljoostes, sest poiss tiris meest kaasa. Mees hoidis poisil randmest kinni ja üritas teda tagasi hoida, aga poiss muudkui sikutas, püüdes samal ajal hüpates, tirides ja vääneldes isa haardest vabaneda. See oli poiss, kes karjus.

“Ärge tehke!” kisendas ta. “Ärge tehke seda! Laske ta lahti! Palun, laske tal minna!”

Naine, poisi ema, üritas poisil teisest käest haarata, et aidata teda ohjeldada, kuid poiss rabeles nii ägedalt, et see ei läinud tal korda.

“Laske ta lahti!” karjus poiss. “See on kohutav, mis te teete! Palun, laske ta lahti!”

“Lõpeta, David!” keelas ema ja üritas endiselt poisi teisest käest kinni haarata. “Ära ole nii lapsik! Sa teed ennast täiesti lolliks.”

“Issi!” karjus poiss. “Issi! Ütle, et nad ta vabaks laseksid!”

“Ma ei saa seda teha, David,” vastas isa. “See ei puutu meisse.”

Köievedajad püsisid liikumatult paigal ja hoidsid ikka veel käes köit, mille teises otsas oli hiiglaslik kilpkonn. Kõik seisid vaikselt ja üllatunult ning vahtisid poissi. Nüüd olid neil jalad väheke alt ära löödud. Nad paistsid kergelt kohmetunud nagu inimesed, kes olid tabatud mitte just kõigiti lugupidamist vääriva tegevuse juurest.

“Tule nüüd, David,” ütles isa ja sikutas poissi. “Lähme tagasi hotelli ja jätame need inimesed rahule.”

“Ma ei lähe tagasi!” hüüdis poiss. “Ma ei taha tagasi minna! Ma tahan, et nad ta lahti laseksid!”

“Otsekohe, David!” sõnas ema.

“Lase jalga, jõmpsikas,” ütles karvase rinnaga mees poisile.

“Te olete kohutav ja julm inimene!” hüüdis poiss. “Te kõik olete kohutavad ja julmad!” Ta paiskas need sõnad kõrge ja kileda häälega nelja- või viiekümne täiskasvanu poole, kes seisid seal rannal, ning mitte keegi, isegi mitte karvase rinnaga mees, ei vastanud selle peale midagi. “Miks te teda tagasi merre ei lase?” hüüdis poiss. “Ta ei ole teile midagi teinud! Laske ta lahti!”

Poisi isale valmistas poja käitumine küll piinlikkust, aga ta ei häbenenud oma poega. “Ta on loomade järele hull,” ütles ta kogu seltskonda kõnetades. “Kodus on tal kõiksugu loomi, keda siin päikese all leidub. Ta kõneleb nendega.”

“Ta armastab neid,” lisas ema.

Mitu inimest hakkas üht jalga enda ees liivas ühest kohast teise liigutama. Siin-seal inimeste seas võis tajuda kerget meeleolumuutust, teatavat ebamugavustunnet, isegi häbivirvendust. Poiss, kes ei olnud arvatavasti rohkem kui kaheksa- või üheksa-aastane, oli nüüd lõpetanud isale vastupunnimise. Isa hoidis tal endiselt randmest kinni, kuid ei takistanud poissi enam.

“Noh!” hüüdis poiss. “Laske ta lahti! Siduge köis lahti ja laske tal minna!” Ta seisis väga väikese ja sirgena rahvasummaga silmitsi, silmad hiilgamas nagu kaks tähte ning tuul juukseid sasimas. Ta paistis suursugune.

“Me ei saa midagi teha, David,” lausus isa leebelt. “Lähme nüüd tagasi.”

“Ei!” hüüdis poiss. Ning samal hetkel rapsas ta äkitselt randme isa haardest lahti. Välgukiirusel sööstis ta eemale ja jooksis üle liiva hiiglasliku selilikeeratud kilpkonna juurde.

“David!” karjatas isa ja tormas talle järele. “Jää seisma! Tule tagasi!”

Poiss trügis põigeldes läbi rahvasumma nagu palli kätte saanud ragbimängija, ning ainus inimene, kes viskus teda takistama, oli kalur. “Ära selle kilpkonna ligi mine, poiss!” hüüdis ta ja hüppas kärmelt liikuva kogu suunas. Kuid poiss põikas ta eest kõrvale ja liikus edasi. “Ta hammustab su tükkideks!” karjus kalur. “Jää seisma, poiss! Jää seisma!”

Ent nüüd oli liiga hilja poissi peatada, ning kui ta jooksis otse kilpkonna pea poole, märkas loom last ning suur alaspidi pea pööras end kiiresti tema poole.

Poisi ema hääl, ema rabatud ja piinatud huile tõusis üles õhtutaevasse. “David!” hüüdis see. “Oh, David!” Ning hetk hiljem viskus poiss põlvili liivale, heitis käed ümber vana kortsulise kaela ja tõmbas looma vastu oma rinda. Poiss surus põse tugevasti vastu kilpkonna pead ning tema huuled liikusid, sosistades vaikseid sõnu, mida keegi teine ei kuulnud. Kilpkonn jäi täiesti liikumatuks. Isegi hiiglaslikud loivad lakkasid õhus siplemast.

Rahvahulgast tõusis sügav ohe, pikk ja vaikne kergendusohe. Paljud astusid sammu või kaks tagasi, just nagu tahaksid nad pääseda veidi kaugemale millestki sellisest, mida nad mõista ei suutnud. Ent isa ja ema astusid koos ette ja jäid seisma pojast umbes kümne jala kaugusel.

“Issi!” hüüdis poiss, kaisutades endiselt vana pruuni pead. “Palun, tee midagi, issi! Palun tee nii, et nad tal minna laseksid!”

“Kas ma saan siin kuidagi abiks olla?” küsis valges ülikonnas mees, kes oli äsja hotellist randa tulnud. See, nagu kõik teadsid, oli hr Edwards, hotelli juhataja. Ta oli pikka kasvu, kongus nina ja pika õhetava näoga inglane. “Missugune erakordne vaatepilt!” ütles ta, silmitsedes poissi ja kilpkonna. “Poisil veab, et tal ei ole pead otsast hammustatud.” Poisile aga ütles ta: “Parem tule sealt nüüd ära, poisu. See elukas on ohtlik.”

“Ma tahan, et nad ta lahti laseksid!” hüüdis poiss ja hoidis endiselt kilpkonna pead enda vastas. “Öelge neile, et nad ta vabaks laseksid!”

“Kas te saate aru, et loom võib ta iga hetk tappa?” küsis hotellijuhataja poisi isalt.

“Jätke ta rahule,” vastas poisi isa.

“Rumal jutt,” ütles juhataja. “Minge ja tooge ta ära. Aga tehke kähku. Ja olge ettevaatlik.”

“Ei,” ütles isa.

“Mis tähendab “ei”?” küsis juhataja. “Need tegelased on eluohtlikud! Kas te siis aru ei saa?”

“Saan küll,” vastas isa.

“Siis taeva päralt, tooge poiss sealt ometi ära!” hüüdis hotelli juhataja. “Kui te seda ei tee, juhtub väga kole õnnetus.”

“Kellele see loom kuulub?” uuris isa. “Kellele kilpkonn kuulub?”

“Meile,” vastas juhataja. “Hotell ostis ta endale.”

“Sellisel juhul tehke mulle teene,” ütles poisi isa. “Lubage ma ostan ta teilt ära.”

Hotelli juhataja vaatas isa poole, kuid ei lausunud sõnagi.

“Te ei tunne mu poega,” jätkas isa vaikselt. “Ta läheb lolliks, kui kilpkonn hotelli viiakse ja tapetakse. Ta satub hüsteeriasse.”

“Tooge ta sealt lihtsalt ära,” kordas juhataja. “Ja tehke kähku.”

“Ta armastab loomi,” ütles isa. “Ta tõepoolest armastab neid. Ta kõneleb nendega.”

Pealtvaatajad olid vaikselt ja üritasid kuulatada, mida räägitakse. Keegi ei lahkunud. Kõik seisid nagu hüpnotiseeritult.

“Kui me tal minna laseme,” ütles hotelli juhataja, “püütakse ta lihtsalt uuesti kinni.”

“Võib-olla,” vastas isa. “Aga nad oskavad ujuda.”

“Ma tean, et nad oskavad ujuda,” ütles hotelli juhataja. “Ta püütakse sellegipoolest kinni. Tegu on väärtusliku kaubaartikliga, te peate seda mõistma. Juba ainuüksi kilp on suurt summat väärt.”

“Kuludest ma ei hooli,” vastas isa. “Ärge selle pärast muretsege. Ma soovin looma ära osta.”

Poiss põlvitas ikka veel liival kilpkonna kõrval ja silitas looma pead.

Hotelli juhataja võttis rinnataskust taskurätiku ja hakkas sõrmi pühkima. Teda ei vaimustanud mõte, et peab kilpkonnast loobuma. Arvatavasti oli tal õhtusöögimenüü juba paika pandud. Teisalt jälle ei olnud tal mingit soovi, et tema erarannal sel hooajal juba järjekordne jube õnnetus juhtuks. Hr Wassermanist ja kookospähklist piisab selleks aastaks küll, tänan väga, ütles ta endale.

Isa ütles: “Kui te mul looma ära osta lubaksite, hr Edwards, siis peaksin ma seda isiklikult mulle osutatud suureks teeneks. Ja ma luban, et te ei kahetse seda. Ma kannan selle eest hoolt.”

Juhataja kulmud kerkisid tolli murdosa võrra kõrgemale. Ta oli asja iva ära tabanud. Talle pakuti pistist. See oli teine asi. Mõne sekundi jooksul jätkas ta taskurätikuga käte pühkimist. Siis kehitas ta õlgu ja sõnas: “Noh, ma arvan, et kui see poisi enesetunnet parandab…”

“Tänan teid,” ütles isa.

“Oh, tänan teid!” hüüdis ema. “Suur-suur tänu teile!”

“Willy,” ütles hotelli juhataja ja kutsus kaluri enda juurde.

Kalur astus ette. Ta tundus olevat suures segaduses. “Ma ei ole midagi seesugust elu sees näinud,” ütles ta. “See vana kilpkonn oli kõige sõjakam loom, kelle ma kunagi kinni olen püüdnud! Ta pani vastu nagu põrguline, kui me ta randa tõime! Selleks oli vaja kõiki kuut meest, et ta kuivale maale tirida! See poiss on arust ära!”

“Jah, ma tean,” vastas juhataja. “Aga nüüd tahan ma, et te loomal minna laseksite.”

“Laseksime tal minna?!” hüüdis kalur hämmeldunult. “Seda elukat ei tohi mingil juhul lahti lasta, hr Edwards! Ta on rekordipurustaja! Ta on suurim kilpkonn, kes siin saarel eales kinni on püütud! Kahtlemata suurim! Ja kuidas jääb meie rahaga?”

“Te saate oma raha.”

“Ma pean ka ülejäänud viiele maksma,” ütles kalur ja viipas käega ranna poole.

Umbes saja jardi kaugusel veepiiril seisid teise paadi kõrval viis mustanahalist, peaaegu alasti meest. “Tegime seda kuuekesi, võrdses jaos,” jätkas kalur. “Ma ei saa kilpkonnal minna lasta, enne kui oleme oma raha kätte saanud.”

“Ma kinnitan oma sõnaga, et te saate raha kätte,” lubas juhataja. “Kas teile sellest ei piisa?”

“Ma panen sellele kinnitusele oma nime alla,” sõnas poisi isa ette astudes. “Ja kõik kuus kalurit saavad ka lisaboonust, kui te ta kohe lahti lasete. Ma mõtlen otsekohe, silmapilk.”

Kalur silmitses poisi isa. Siis vaatas ta hotelli juhataja poole. “Hea küll,” lausus ta. “Kui te nõnda soovite.”

“Siin on üks tingimus,” ütles isa. “Enne kui te oma raha saate, peate lubama, et ei istu kohe paati ega ürita teda uuesti kinni püüda. Igatahes mitte täna õhtul. Kas saite aru?”

“Muidugi,” vastas kalur. “Oleme kokku leppinud.” Ta pööras ringi ja pistis mööda randa jooksu, hüüdes ülejäänud viit kalurit. Ta hüüdis neile midagi, mida me ei kuulnud, ning minuti või paari pärast tulid kõik kuus üheskoos tagasi. Viiel mehel oli käes pikk ja jäme puidust teivas.

Poiss põlvitas ikka veel kilpkonna pea kõrval. “David,” ütles isa talle leebelt. “Nüüd on kõik hästi, David. Nad lasevad tal minna.”

Poiss vaatas enda ümber ringi, kuid ei võtnud käsi kilpkonna kaela ümbert ära ega tõusnud püsti. “Millal?” küsis ta.

“Nüüd,” vastas isa. “Kohe praegu. Tule nüüd parem ära.”

“Kas lubad?” küsis poiss.

“Jah, David, ma luban.”

Poiss lasi käed lahti. Ta ajas end püsti ja astus mõned sammud tagasi.

“Hoidke kõik eemale!” hüüdis Willy-nimeline kalur. “Hoidke kaugele eemale, palun!”

Seltskond liikus rannal mõne jardi võrra tagasi. Köievedajad lasksid köiest lahti ja taganesid koos teistega. Willy laskus käpuli ja hiilis väga ettevaatlikult kilpkonna ühele küljele. Seejärel hakkas ta köie sõlme lahti harutama. Selle käigus vaatas ta hoolikalt ette, et ei satuks suurte loibade ulatusse.

Kui köis oli lahti sõlmitud, roomas Willy tagasi. Siis astusid ülejäänud viis kalurit oma vaiadega ette. Vaiad olid umbes seitsme jala pikkused ja tohutult jämedad. Kalurid surusid vaiad kilpkonna kilbi alla ja hakkasid suurt looma kilbil küljelt küljele kiigutama. Kilbil oli kõrge kuppel ja selle kuju sobis kiigutamiseks hästi.

“Üles ja alla!” laulsid kalurid kilpkonna kiigutades. “Üles ja alla! Üles ja alla! Üles ja alla!” Vana kilpkonn viidi sellega päris viimase piirini endast välja, ja kuidas saanukski seda talle pahaks panna? Suured loivad peksid paaniliselt õhku ning pea muudkui käis kilbi alla ja sealt uuesti välja.

“Keerake ta ümber!” laulsid kalurid. “Üles ja ümber! Keerake ta ümber! Veel üks kord, ja valmis!”

Kilpkonn vajus sügavalt ühele küljele ja prantsatas õiget otsa pidi tagasi liivale.

Kuid ta ei hakanud otsekohe minema. Suur pruun pea tuli kilbi alt välja ning vaatas otsivalt ja ettevaatlikult ringi.

“Mine, kilpkonn, mine!” hüüdis väike poiss. “Mine tagasi merre!”

Kilpkonna kaks musta silma raskete laugude all vaatasid üles poisi poole. Silmad olid säravad ja elavad, täis kõrgele eale omast tarkust. Poiss vastas kilpkonna pilgule, ning nüüd, kui ta uuesti rääkima hakkas, oli tema hääl mahe ja sügav. “Head aega, vanataat,” ütles ta. “Mine seekord kaugele ära.” Mustade silmade pilk püsis veel mõne sekundi jooksul poisil. Keegi ei liigutanud. Seejärel pööras tohutu loom ülima väärikusega ringi ja hakkas ookeanipiiri poole tatsuma. Ta ei kiirustanud. Ta liikus hillitsetul sammul üle liivaranna, suur kilp liikudes kergelt küljelt küljele kõikumas.

Seltskond vaatas vaikides pealt.

Kilpkonn astus vette.

Ta liikus üha edasi.

Peagi ta juba ujus. Nüüd viibis ta omas elemendis. Ta ujus nõtkelt ja väga kiiresti, pea kõrgele üles kergitatud. Meri oli tüüne ja ujumisest tekkisid väikesed lained, mis kulgesid lehvikuna tema taga kummalgi pool nagu paadi kiilulained.

Kulus mitu minutit, enne kui me ta silmist kaotasime, ning selleks ajaks oli ta jõudnud poolele teele silmapiirini.

Hotellikülalised hakkasid aeglaselt tagasi hotelli poole sammuma. Nad olid kummaliselt vaiksed. Keegi ei naljatanud ega töganud enam, keegi ei naernud. Midagi oli juhtunud. Midagi veidrat oli pühkinud üle ranna.

Läksin tagasi oma väikesele rõdule ja võtsin, sigaret käes, istet. Mind tegi rahutuks tunne, et sellega pole lugu veel lõppenud.

Järgmisel hommikul kell kaheksa tõi Jamaica tüdruk (seesama, kes oli mulle rääkinud hr Wassermanist ja kookospähklist) mulle tuppa klaasi apelsinimahla.

“Hotellis on täna hommikul suur segadus,” sõnas ta, kui asetas klaasi lauale ja tõmbas kardinad eest. “Kõik lasevad ringi nagu hullumeelsed.”

“Mispärast? Mis juhtus?”

“See väike poiss kaheteistkümnendast toast on kadunud. Läks öösel kaduma.”

“Te mõtlete seda kilpkonnapoissi?”

“Just sedasama,” kinnitas toatüdruk. “Tema vanemad teevad kohutavat lärmi ja juhataja on hullumas.”

“Kui kaua ta on kadunud olnud?”

“Umbes kaks tundi tagasi leidis isa poisi voodi tühjana. Aga ma arvan, et ta võis kaduda millal tahes öö jooksul.”

“Jah,” ütlesin mina. “Küllap võis.”

“Kõik hotellis otsivad teda maa alt ja maa pealt,” ütles tüdruk. “Ja politseiauto jõudis just kohale.”

“Vahest tõusis ta vara ja läks kaljudele turnima,” pakkusin.

Toatüdruku suurte ja tumedate, murest vaevatud ilmega silmade pilk püsis hetkeks mu näol ning liikus siis eemale. “Ma ei usu,” vastas ta ja astus toast välja.

Tõmbasin riided selga ja tõttasin alla rannale. Seal seisid kaks khakirohelises mundris kohalikku politseinikku ja hotelli juhataja hr Edwards. Hr Edwards oli see, kes kõneles. Politseinikud kuulasid kannatlikult. Taamal, ranna kummaski otsas silmasin väikesi inimsalku, nii hotelliteenijaid kui ka -külalisi, kes hargnesid laiali ja suundusid kaljude poole. Oli kaunis hommik. Taevas oli suitsusinine, kergelt kollaka varjundiga. Päike oli juba tõusnud ja külvas tüünele merele sillerdavaid briljante. Ning hr Edwards kõneles valjul häälel kahe kohaliku politseinikuga ja vehkis kätega.

Soovisin abiks olla. Mida ma peaksin tegema? Millises suunas liikuma? Oleks mõttetu lihtsalt teistele järgneda. Niisiis kõndisin lihtsalt hr Edwardsi suunas.

Umbes sel hetkel märkasin kaluripaati. Pikk puidust kanuu üheainsa masti ja lehviva pruuni purjega oli veel üsna kaugel merel, kuid tuli ranna poole. Kaks kohalikku pardal, kumbki paadi teises otsas, aerutasid jõuliselt. Nad aerutasid väga jõuliselt. Aerud kerkisid ja langesid sellise kohutava kiirusega, just nagu osaleksid nad võidusõidul. Jäin seisma ja silmitsesin neid. Millest selline suur rutt kaldale jõuda? Ilmselgelt oli neil midagi rääkida. Hoidsin pilgu paadil. Endast vasakul kuulsin hr Edwardsit ütlemas kahele politseinikule: “See on täiesti naeruväärne. Ma ei saa lubada olukorda, kus inimesed lihtsalt niisama hotellist kaovad. Otsige ta parem kiiresti üles, kas saate aru? Ta on kas üksinda kuhugi uitama läinud ja ära eksinud või siis röövitud. Mõlemal juhul on politsei kohustatud…”

Kalapaat libises üle merevee ja liugles veepiiril liivale. Mõlemad mehed heitsid aerud käest ja hüppasid paadist välja. Nad pistsid mööda randa jooksu. Tundsin eespool jooksjas ära Willy. Kui ta märkas hotelli juhatajat ja kahte politseinikku, võttis ta suuna otse nende poole.

“Hei, hr Edwards!” hüüdis Willy. “Me nägime äsja täiesti pöörast asja!”

Hotelli juhataja kangestus ja ta kael tegi nõksatuse taha. Kaks politseinikku jäid endiselt häirimatuks. Nad olid erutatud inimestega harjunud. Nad puutusid sellistega iga päev kokku.

Willy jäi kolmiku ette seisma, rind hingeldamisest tõusmas ja vajumas. Teine kalur jõudis talle järele. Mõlemad mehed olid alasti, kui mitte arvestada tibatillukest niudevööd, ning nende must nahk läikis higist.

“Aerutasime täiel kiirusel pika tee,” ütles Willy oma hingetu oleku vabanduseks. “Arvasime, et peaksime tagasi tulema ja rääkima teile nii kiiresti kui võimalik.”

“Rääkima mida?” küsis hotelli juhataja. “Mida te nägite?”

“See oli pöörane! Täiesti pöörane!”

“Asu ometi asja juurde, Willy, taeva päralt.”

“Te ei usu seda,” ütles Willy. “Keegi ei usuks seda ealeski. Eks ole mul õigus, Tom?”

“On küll,” kinnitas teine kalur hoogsalt noogutades. “Kui Willy poleks olnud koos minuga, et seda kinnitada, poleks ma seda isegi uskunud!”

“Uskunud mida?” küsis hr Edwards. “Öelge meile lihtsalt, mida te nägite.”

“Olime varakult välja sõitnud,” ütles Willy. “Umbes kell neli täna hommikul, ja arvatavasti olime jõudnud rannast paari miili kaugusele, enne kui läks piisavalt valgeks, et midagi korralikult näha. Äkitselt tõuseb päike ja me näeme enda ees mitte rohkem kui viiekümne jardi kaugusel midagi, mida me ei suuda uskuda, ehkki me seda oma silmaga näeme…”

“Mida?” nähvas hr Edwards. “Taeva päralt, asuge ometi asja juurde.”

“Me näeme seal eemale ujumas seda vana hiigelkilpkonna, seda, kes oli eile rannal, ja me näeme poissi istumas kõrgel kilpkonna kilbil ja ta ratsutab temaga nagu hobusel üle mere!”

“Te peate seda uskuma!” hüüdis teine kalur. “Mina nägin seda ka, nii et te peate seda uskuma.”

Hr Edwards vaatas kahe politseiniku poole. Politseinikud silmitsesid kalureid. “Te ju ei lollitaks meid, ega?” küsis üks politseinik.

“Ma vannun!” hüüdis Willy. “See on püha tõde! Väike poiss ratsutab seal kõrgel vana kilpkonna kilbi peal ning tema jalad ei ulatu isegi vett puudutama! Ta on täiesti kuiv ja istub seal nii mugavalt ja lahedalt, nagu veel olla saab! Niisiis purjetame neile järele. Loomulikult asume neid jälitama. Alguses üritame väga vaikselt neile järele hiilida, nagu me ikka teeme, kui kilpkonna püüame, kuid poiss märkab meid. Me ei ole sel hetkel neist kuigi kaugel, mõistate. Mitte rohkem maad kui siit veepiirini. Ja kui poiss meid märkab, kummardub ta justkui ettepoole ja ütleb midagi vanale kilpkonnale, ning kilpkonn ajab pea püsti ja hakkab ujuma, nagu oleks tal tuli takus! Küll see kilpkonn alles pani! Meie Tomiga suudame soovi korral üsna kiiresti aerutada, aga selle eluka kannul püsimiseks polnud meil vähimatki võimalust! Mitte vähimatki! Ta liikus meist vähemalt kaks korda kiiremini! Vabalt kaks korda kiiremini, eks ole, Tom?”

“Ma ütleksin, et ta liikus kolm korda kiiremini,” pakkus Tom. “Ja ma ütlen teile, mispärast. Umbes kümne või viieteistkümne minuti pärast olid nad meist miili kaugusel.”

“Miks te, taeva päralt, ometi poissi ei hüüdnud?” küsis juhataja. “Miks te temaga varem rääkima ei hakanud, kui lähemal olite?”

“Me hüüdsime vahetpidamata!” hüüdis Willy. “Niipea kui poiss meid näeb ja me ei ürita enam neile vaikselt järele hiilida, hakkame hüüdma. Me proovime kõiki mõeldavaid asju, et teda paati meelitada. “Hei, poiss!” karjun talle. “Tule koos meiega tagasi! Me viime su tagasi koju! Sellest, mida sa seal teed, ei tule midagi head, poiss! Hüppa vette ja uju, kuni sul veel võimalus on, ja me võtame su peale! Lase käia, poiss, hüppa! Su ema arvatavasti ootab sind kodus, poiss, nii et tule parem meiega!” Ja üks kord hüüdsin talle nii: “Kuula, poiss! Me anname sulle lubaduse! Me lubame, et ei püüa seda vana kilpkonna kinni, kui sa meiega kaasa tuled!””

“Kas ta teile üleüldse vastas?” küsis hotelli juhataja.

“Ta ei vaadanud kordagi isegi tagasi!” ütles Willy. “Istus seal kõrgel kilbil ning kiigutas end edasi-tagasi, just nagu kannustades vana kilpkonna üha kiiremini ujuma! Te jääte sellest väikesest poisist ilma, hr Edwards, kui keegi kibekiiresti välja ei sõida ja teda kinni ei nabi!”

Hotelli juhataja tavapäraselt roosa nägu oli tõmbunud valgeks nagu paber. “Kuhupoole nad läksid?” küsis ta järsult.

“Põhja,” vastas Willy. “Peaaegu otse põhja poole.”

“Selge!” sõnas juhataja. “Me võtame kiirpaadi. Ma tahan, et sa meiega kaasa tuleksid, Willy. Ja sina ka, Tom.”

Hotelli juhataja, kaks politseinikku ja kaks kalurit jooksid liival lebava paadi juurde, mida kasutati veesuusatamisel. Nad tõukasid paadi vette ning isegi juhataja aitas kaasa, astudes oma hoolikalt pressitud valgete pükstega põlvist saadik merre. Seejärel ronisid nad paati.

Jälgisin, kuidas nad minema tuiskasid.

Kaks tundi hiljem nägin ma neid tagasi tulemas. Nad ei olnud midagi näinud.

Terve ülejäänud päeva kammisid teiste rannaäärsete hotellide kiirpaadid ja jahtlaevad ookeani läbi. Pärastlõunal palkas poisi isa helikopteri. Ta läks ise pardale ja nad viibisid kolm tundi õhus. Nad ei leidnud jälgegi ei kilpkonnast ega ka poisist.

Nädal aega jätkati otsinguid, kuid tulutult.

Ja nüüd on juhtumist möödas peaaegu aasta. Selle aja jooksul on asja kohta olulist uudist olnud ainult üks kord. Üks ameeriklaste seltskond oli Bahama saartel sõitnud Nassaust Eleuthera-nimelise suure saare lähistele avamerele kalastama. Selles piirkonnas asub sõna otseses mõttes tuhandeid korallrahusid ja väikesi asustamata saari, ning ühel neist tillukestest saartest silmas jahi kapten oma binokliga vaadates väikest inimkogu. Saarel oli liivarand ning see väike kogu jalutas rannal. Binokkel käis käest kätte ning kõik, kes sellega vaatasid, olid sama meelt, et tegu on mingisuguse lapsega. Pardal tekkis muidugi suur elevus ja õngeridvad keriti kiiresti kokku. Kapten suunas jahi otse saare poole. Kui nad olid jõudnud poole miili kaugusele, nägid nad läbi binokli selgelt, et inimkogu rannal on poisslaps, ning ehkki ta oli kõvasti päikest saanud, oli peaaegu kindlasti tegu valgenahalise lapse, mitte põlisasukaga. Sel hetkel jäi jahilt vaatlejatele silma poisi lähedal liival midagi, mis nägi välja nagu hiigelsuur kilpkonn. Edasi toimus kõik väga kiiresti. Poiss, kes oli arvatavasti märganud lähenevat jahti, kargas kilpkonna selga ning hiiglaslik olend läks vette ja ujus väga kiiresti ümber saare vaateulatusest välja. Jahtlaev otsis kaks tundi, kuid enam ei nähtud ei poissi ega ka kilpkonna.

Pole põhjust kahelda selle juhtumi tõelevastavuses. Jahtlaeval viibis viis inimest. Neist neli olid ameeriklased ning kapten oli Nassaust pärit bahamalane. Nad kõik nägid järgemööda läbi binokli poissi ja kilpkonna.

Jamaicalt meritsi Eleuthera saarele jõudmiseks tuleb kõigepealt rännata kakssada viiskümmend miili kirdesse ning minna läbi Kuuba ja Haiti vahele jääva Tuulepealse väina. Siis tuleb liikuda veel vähemalt kolmsada miili põhjakirde suunas. See tähendab, et kogu teekond on viissada viiskümmend miili, mis on ühe väikese poisi jaoks väga pikk retk, mida läbida hiidkilpkonna kilbil.

Kes teab, mida sellest kõigest arvata?

Ühel päeval tuleb ta ehk tagasi, ehkki mina isiklikult kahtlen selles. Mulle tundub, et ta on üsna õnnelik seal, kus parajasti viibib.