Читать книгу Henry Sugari imeline lugu ja veel kuus juttu - Roald Dahl - Страница 5

Mul oli uus auto. See oli põnev mänguasi – suur BMW 3.3 Li, mis tähendab 3,3 liitrit, laia teljevahe ja sissepritsega. Auto maksimumkiirus oli 129 miili tunnis ning see kiirendas suurepäraselt. Kere oli kahvatusinine. Istmed olid tumedamat tooni sinised ja nahast – ehtsast ja pehmest parima kvaliteediga nahast. Aknad avanesid ja sulgusid elektriliselt, niisamuti katuseluuk. Raadioantenn hüppas välja, kui ma raadio sisse lülitasin, ning kadus, kui ma raadio kinni panin. Võimas mootor urises ja lõrises aeglase tempo juures kärsitult, kuid kuuekümnemiilise tunnikiiruse juures urin lakkas ja mootor hakkas naudisklevalt nurruma.

Sõitsin parajasti üksinda Londonisse. Oli imekena juunipäev. Põldudel tehti heina ja kummalgi teepervel õitsesid tulikad. Kulgesin vaikselt kiirusega seitsekümmend miili tunnis, naaldusin mugavasti vastu autoistme seljatuge, kõigest paar sõrme otsekursi hoidmiseks roolil puhkamas. Silmasin eespool hääletajat, pöial püsti. Vajutasin pidurit ja peatasin auto mehe kõrval. Võtsin alati hääletajaid peale. Mul oli veel meeles, mis tunne oli vanasti seista maantee ääres ja vaadata mööda sõitvaid autosid. Ma vihkasin autojuhte, kes ei teinud mind märkama, iseäranis neid, kellel oli suur tühi auto kolme tühja istmega. Suured ja kallid autod pidasid haruharva kinni. Küüti pakkusid alati väiksemad autod, mis olid roostes, või siis need, mis olid juba niigi lapsi täis topitud ja autojuht ütles: “Ma usun, et ühe inimese saame veel siia sisse pressida küll.”

Pöidlaküüdimees torkas pea avatud aknast sisse ja küsis: “Lähete Londonisse, peremees?”

“Jah,” vastasin. “Hüpake peale.”

Hääletaja istus autosse ja ma sõitsin edasi.

Mees oli väikest kasvu, rotinäo ja hallide hammastega. Tal olid tumedad, vilkad ja targad silmad nagu rotil ning veidi teravatipulised kõrvad. Peas kandis ta riidest mütsi ja seljas hiiglasuurte taskutega hallikat jakki. Oma halli jaki, vilgaste silmade ja teravatipuliste kõrvadega nägi ta välja nagu mõni hiiglaslik inimrott.

“Kuhu te Londonis minna tahate?” uurisin.

“Ma lähen otse läbi Londoni ja teisest otsast välja,” vastas mees. “Ma lähen Epsomisse, võiduajamistele. Täna on Derby päev.”

“On jah,” vastasin. “Kui ma vaid saaksin teiega kaasa tulla. Mulle meeldib hobuste peale kihla vedada.”

“Mina ei vea kunagi hobuste peale kihla,” ütles mees. “Ma isegi mitte ei vaata neid võiduajamisi. Mõttetu ja tobe tegevus.”

“Miks te siis lähete?” tahtsin teada.

See küsimus ei paistnud talle meeldivat. Tema väike rotinägu muutus täiesti ilmetuks ning ta istus sirgelt ja põrnitses sõnagi lausumata maanteed otse ees.

“Küllap te aitate siis kihlveomasinate juures või midagi taolist,” ütlesin.

“See on veelgi mõttetum,” vastas mees. “Nende viletsate masinate juures töötamises ja tobudele piletite müümises pole midagi huvitavat. Iga loll saab sellega hakkama.”

Tekkis pikk vaikus. Otsustasin teda enam mitte küsitleda. Mulle tuli meelde, kuidas mind ennast oli mu pöidlaküüdipäevil ärritanud, kui autojuhid mulle muudkui küsimusi esitasid. Kuhu sa lähed? Miks sa sinna lähed? Mis tööd sa teed? Oled sa abielus? Kas sul pruuti ka on? Mis ta nimi on? Kui vana sa oled? Ja nõnda edasi ja edasi. Ma vihkasin seda.

“Andke andeks,” ütlesin ma. “Pole minu asi, millega te tegelete. Häda on selles, et ma olen kirjanik ja enamik kirjanikke on kohutavalt uudishimulikud.”

“Te kirjutate raamatuid?” küsis mees.

“Jah.”

“Raamatute kirjutamine sobib,” ütles mees. “Seda nimetan ma oskustööks. Ka mina tegelen oskustööga. Inimesed, keda ma põlgan, on need, kes teevad kogu elu vastikut üksluiset tööd, mis ei eelda neilt mitte mingisugust oskust. Saate aru, mida ma mõtlen?

“Jah.”

“Elu saladus,” ütles mees, “on saada väga-väga osavaks mõnes tegevuses, mida on väga-väga raske teha.”

“Nagu teie seda olete,” laususin.

“Täpselt. Teie ja mina mõlemad.”

“Kust te võtate, et mina oma tööd hästi teen?” uurisin. “On kohutavalt palju halbu kirjanikke.”

“Te ei sõidaks sellise autoga, kui oma tööd hästi ei teeks,” vastas mees. “Küllap maksis see väike asjandus kenakese summa.”

“Odav see just ei olnud.”

“Mis ta ka välja pigistab?” uuris ta.

“Sada kakskümmend üheksa miili tunnis,” vastasin.

“Vean kihla, et ta seda ei suuda.”

“Vean kihla, et suudab.”

“Kõik autotootjad on valevorstid,” lausus mees. “Sa võid osta ükskõik millise auto ja see ei võta eales välja niipalju, nagu tootjad reklaamis lubavad.”

“See siin võtab.”

“Andke gaasi ja tõestage,” ütles mees. “Laske käia, peremees, andke gaasi ja vaatame, mis ta suudab.”

Chalfont St Peteri juures oli ringtee ja kohe pärast seda tuli pikk ja sirge eraldatud kiirtee lõik. Sõitsime ringteelt maha kiirteele ja ma vajutasin jala gaasipedaalile. Suur auto paiskus edasi nagu nõelast torgatult. Umbes kümne sekundiga olime üheksakümne peal.

“Imetore!” hüüdis mees. “Kaunis! Laske edasi!”

Surusin gaasipedaali vastu auto põrandat ja hoidsin seda paigal.

“Sada!” hüüdis mees. “Sada viis! Sada kümme! Sada viisteist! Las käia! Ärge andke järele!”

Sõitsin maantee välimisel real ning me tuiskasime mööda mitmest autost, just nagu oleksid need paigal seisnud: rohelisest Minist, suurest kreemikast Citroënist, valgest Land Roverist, hiiglaslikust kastiautost ja oranžist Volkswageni minibussist.

“Sada kakskümmend!” hüüdis mu reisija ja hüples üles-alla. “Las käia! Las käia! Suruge ta saja kahekümne üheksa peale!”

Samal hetkel kuulsin ma politseisireeni huilgamist. See kõlas nii valjusti, et paistis tulevat lausa autosalongi seest ning siis ilmus meie kõrvale sisemisele reale mootorrattapolitseinik, sõitis meist ette ja andis käega märku peatumiseks.

“Oh, issaristike!” ütlesin mina. “See läks nüüd küll pahasti!”

Võmm oli arvatavasti sõitnud meist möödudes saja kolmekümnega ning aeglustamine võttis tal kenakese aja. Lõpuks peatas ta mootorratta teeservas ja mina pidasin auto kinni tema taga. “Ma ei teadnudki, et politseimootorrattad nii kiiresti sõita suudavad,” märkisin üsna tujutult.

“See seal suudab,” ütles mu reisija. “See on samast puust masin, mis teiegi oma. See on BMW R9OS. Kiireim ratas maanteel. Selliseid nad tänapäeval kasutavadki.”

Võmm ronis mootorrattalt maha ja toetas masina jalatoele. Seejärel tõmbas ta kindad käest ja asetas hoolikalt istmele. Nüüd polnud tal enam kuhugi kiiret. Me olime seal, kus me tema arvates olema pidimegi, ning ta teadis seda.

“See tähendab tõelist jama,” laususin. “See ei meeldi mulle mitte üks teps.”

“Ärge rääkige temaga rohkem kui hädavajalik, saate aru,” sõnas mu kaaslane. “Istuge lihtsalt paigal ja hoidke mokk maas.”

Nagu ohvrile lähenev timukas, jalutas võmm aeglaselt meie poole. Ta oli suur ja lihav vatsakas mees ning sinised püksid olid liibunud tema hiiglaslike reite ümber. Ta oli kaitseprillid üles kiivri peale tõstnud, tuues nähtavale laiade põskedega lõkendava näo. Istusime seal süüdlaslikult nagu koolipoisid ja ootasime tema kohalejõudmist.

“Vaadake selle mehega ette,” sosistas mu reisija. “Ta paistab olevat tulivihane.”

Võmm astus minu lahtise akna juurde ja asetas ühe lihava kämbla aknaraamile. “Kuhu kiiret?” küsis ta.

“Ei mingit kiiret, inspektor,” vastasin mina.

“Vahest on teil tagaistmel sünnitav naine ja te kiirustate teda haiglasse viima? Kas asi on selles?”

“Ei, inspektor.”

“Või äkki teil on maja leekides ja te tuiskate koju, et päästa teiselt korruselt oma pere?” Tema hääletoon oli hädaohtlikult mahe ja pilkav.

“Mu maja ei ole leekides, inspektor.”

“Sellisel juhul,” sõnas politseinik, “olete te endale kenakese jama kaela tõmmanud, kas pole? Kas te teate, milline on siin riigis kiirusepiirang?”

“Seitsekümmend,” vastasin.

“Ja kas te palun ütleksite mulle täpselt, kui kiiresti te äsja sõitsite?”

Kehitasin õlgu ega vastanud. Kui politseinik uuesti rääkima hakkas, tõstis ta oma häält nii, et ma lausa võpatasin. “Sada kakskümmend miili tunnis!” haugatas ta. “See teeb viiskümmend miili üle lubatud kiiruse!”

Mees pööras pea eemale ja sülgas välja suure tatiläraka. See maandus mu auto poritiival ja valgus üle kauni sinise värvi alla. Seejärel pööras politseinik pea uuesti meie poole ning silmitses vihaselt mu kaasreisijat.

“Ja kes teie olete?” küsis ta teravalt.

“Tema on hääletaja,” selgitasin. “Ma pakun talle küüti.”

“Ma ei küsinud teie käest,” ütles politseinik. “Ma küsisin temalt.”

“Kas ma tegin miskit valesti?” küsis mu kaasreisija. Tema hääletoon oli mahe ja õline nagu juuksevõie.

“See on ülimalt tõenäoline,” vastas võmm. “Igal juhul olete te tunnistaja. Teiega tegelen ma veidikese aja pärast. Juhiluba!” kähvas ta ja sirutas käe välja.

Ulatasin talle oma juhiloa.

Politseinik nööpis lahti oma jaki vasakpoolse rinnatasku ja võttis välja kardetud trahvikviitungite raamatu. Ta märkis sinna hoolikalt mu juhiloal oleva nime ja aadressi. Seejärel ulatas ta selle mulle tagasi. Ta jalutas autonina juurde ja luges numbrimärki ning märkis ka selle üles. Ta pani kirja kuupäeva, kellaaja ja minu väärteo üksikasjad. Seejärel rebis ta raamatust välja kõige pealmise kviitungilehe. Ent enne selle mulle ulatamist kontrollis ta, et kogu teave oleks tema oma kopeerpaberil selgelt näha. Lõpuks pistis ta raamatu taas rinnataskusse ja pani nööbi kinni.

“Nüüd teie,” lausus ta mu reisijale ning astus teisele poole autot. Teisest rinnataskust võttis ta välja väikese musta märkmiku. “Nimi?” kähvas ta.

“Michael Fish,” vastas mu reisija.

“Aadress?”

“Windsor Lane 14, Luton.”

“Näidake mulle midagi tõestamaks, et see on teie tegelik nimi ja aadress,” ütles politseinik.

Mu kaasreisija sobras taskutes ja tõi esile enda juhiloa. Politseinik kontrollis nime ja aadressi ning ulatas siis juhiloa mehele tagasi. “Mis tööd te teete?” küsis ta teraval toonil.

“Künakandja.”

“Misasi?”

“Künakandja.”

“Öelge seda tähthaaval.”

“K-ü-n-a-k-a…”

“Sellest piisab. Ja mis asi on künakandja, kui tohib küsida?”

“Künakandja, inspektor, on isik, kes kannab mörti mööda redelit üles müüriladuja kätte. Ja kandeküna on see, kus ta seda kannab. Sellel on pikk vars küljes ja peal kaldenurga all lauatükk…”

“Hea küll, hea küll. Kes teie tööandja on?”

“Mul ei ole tööandjat. Olen töötu.” Võmm kirjutas selle oma musta märkmikusse üles. Seejärel pistis ta märkmiku uuesti taskusse ja pani nööbi kinni. “Kui ma tagasi jaoskonda jõuan, uurin teie tausta,” teatas ta mu reisijale.

“Minu tausta? Mis mina valesti olen teinud?” küsis rotinäoga mees.

“Teie nägu ei meeldi mulle ja kogu lugu,” teatas võmm. “Ja täiesti võimalik, et selle pilt on meil kusagil toimikutes olemas.” Ta sammus ümber auto ja tuli tagasi minu akna juurde.

“Ma oletan, et te teate, et olete tõeliselt pigis,” lausus ta mulle.

“Jah, inspektor.”

“Kui mina teiega ühele poole olen saanud, ei sõida te selle uhke autoga enam väga pikka aega. Tegelikult ei sõida te enam mitu aastat mitte mingisuguse autoga. Ja hea ongi. Ma loodan, et nad pistavad teid tagatipuks pokri ka.”

“Te mõtlete vanglasse?” küsisin ärevalt.

“Justament,” ütles politseinik huuli matsutades. “Türmi. Trellide taha. Koos kõikide teiste kurjategijatega, kes seadust rikuvad. Ja lisavad juurde kopsaka rahatrahvi. Kellelegi ei paku see suuremat rõõmu kui mulle. Näeme kohtus – teie mõlemad. Teile saadetakse kutsed.”

Politseinik pööras ringi ja sammus tagasi oma mootorratta juurde. Ta laksas tugijala tagasi üles ning heitis jala üle sadula. Seejärel surus ta starterit ja sõitis mürinal vaateulatusest välja.

“Huhh!” puhusin õhku välja. “Nüüd läks küll pahasti.”

“Jäime vahele,” ütles mu reisija. “Jäime korralikult vahele.”

“Mina jäin vahele, tahate te öelda.”

“Õige jah,” ütles tema. “Mis te teha kavatsete, peremees?”

“Lähen otse Londonisse ja räägin oma advokaadiga,” vastasin. Käivitasin auto ja jätkasin sõitu.

“Ärge uskuge, mis ta vangimineku kohta rääkis,” ütles mu reisija. “Tühipalja kiiruseületamise eest ei panda kedagi kinni.”

“Olete kindel?” küsisin.

“Täiesti,” vastas mees. “Nad võivad teid küll loast ilma jätta ja määrata kopsaka rahatrahvi, aga sellega asi ka piirdub.”

Tundsin tohutut kergendust.

“Muuseas,” küsisin, “miks te talle valetasite?”

“Kes, mina või?” küsis mees. “Miks te arvate, et ma valetasin?”

“Te ütlesite, et olete töötu künakandja. Mulle aga ütlesite, et tegelete erilisi oskusi nõudva alaga.”

“Tegelengi,” kinnitas mees. “Aga kõike ma võmmile ei räägi.”

“Niisiis, mis tööd te teete?” küsisin ma temalt.

“Ahh,” õhkas ta kavalalt. “See huvitab küll, jah?”

“On see midagi, mis teile piinlikkust valmistab?”

“Piinlikkust?!” hüüatas mees. “Mu amet ja valmistab piinlikkust?! Ma olen selle üle uhkem kui keegi teine maailmas!”

“Mispärast te siis mulle ei ütle?”

“Teie, kirjanikud, olete ikka tõesti uudishimutsejad, eks ole?” ütles mees. “Ja ma arvan, et te ei jäta enne, kui teil vastus käes on.”

“Tegelikult ei lähe see mulle suurt korda,” luiskasin.

Mees heitis mulle silmanurgast riukaliku pilgu. “Ma arvan, et läheb küll,” teatas ta. “Seda on teil näost näha, et teie arvates olen ma väga iseäraliku ala peal, ja teil on kange valu teada, mis see on.”

Mulle ei meeldinud, kuidas ta mu mõtteid luges. Olin vait ja silmitsesin teed otse ees.

“Ja teil oleks ka õigus,” jätkas mees. “Ma olengi väga iseäraliku ala peal. Kõigist kõige iseäralikuma ala peal.”

Ootasin, et ta jätkaks.

“Sestap ma peangi ekstra hoolikalt ette vaatama, kellele ma räägin. Kuidas näiteks võin mina teada, et te ei ole järjekordne erariietes võmm?”

“Kas ma näen võmmi moodi välja?”

“Ei,” ütles mees. “Ei näe. Ega te olegi. Seda näeb iga loll.”

Ta võttis taskust tubakatoosi ja sigaretipaberite paki ning asus sigaretti keerama. Jälgisin teda silmanurgast, ning oli uskumatu, kui kiiresti ta selle üsnagi keerulise operatsiooniga toime tuli. Sigaret sai valmis keeratud umbes viie sekundiga. Mees tõmbas keelega piki paberi serva, surus selle kinni ning torkas suitsu huulte vahele. Siis, nagu välk selgest taevast, ilmus tema kätte välgumihkel. Leek süttis. Sigaret oli läidetud. Välgumihkel kadus. See kõik kokku oli tähelepanuväärne etteaste.

“Ma ei ole kunagi näinud kedagi nii kähku sigaretti keeramas,” ütlesin.

“Ahaa!” ütles ta ja tõmbas sügava mahvi. “Nii et te märkasite.”

“Muidugi ma märkasin. See oli üsna imetlusväärne.”

Mees nõjatus tahapoole ja naeratas. Ta oli väga rahul, et olin tähele pannud, kui kiiresti ta suutis sigaretti keerata. “Kas tahate teada, kuidas ma seda suudan?” küsis ta.

“Rääkige välja.”

“See on sellepärast, et mul on imetabased sõrmed. Minu sõrmed,” kiitis ta ja tõstis mõlemad käed enda ette õhku, “on vilkamad ja nutikamad kui maailma parima klaverimängija omad!”

“Kas te olete klaverimängija?”

“Ärge olge rumal,” pahandas mees. “Kas ma näen välja nagu klaverimängija?”

Heitsin pilgu tema sõrmedele. Need olid nii kauni kujuga, nii sihvakad, pikad ja elegantsed, et ei paistnud üleüldse tema ülejäänud keha juurde kuuluvat. Need nägid välja nagu ajukirurgi või kellameistri sõrmed.

“Minu töö,” jätkas pöidlaküüdimees, “on sada korda keerulisem kui klaverimäng. Klaverimängu võib iga pooletoobinegi selgeks õppida. Tänapäeval õpivad peaaegu igas kodus pisitillukesedki lapsed klaverimängu. Eks ole ju nõnda?”

“Enam-vähem,” ütlesin.

“Muidugi on see nõnda. Aga isegi kümne miljoni inimese seas pole ühtki sellist, kes suudaks ära õppida selle, mida mina oskan. Isegi mitte kümne miljoni seas. Mis te selle peale kostate?”

“Hämmastav,” ütlesin.

“Pagana õige, et see on hämmastav,” ütles mees.

“Ma arvan, et ma tean, millega te tegelete,” ütlesin. “Te teete mustkunstitrikke. Olete silmamoondaja.”

“Mina?!” norsatas mees. “Silmamoondaja? Kas te kujutate mind ette vastikutel lastepidudel küülikuid kõvakübara seest välja tõmbamas?”

“Sel juhul olete kaardimängija. Kutsute inimesi mängima ning jagate kaardid nii, et saate alati enda kätte parimad kombinatsioonid.”

“Mina?! Närune kaardipetis?!” hüüdis pöidlaküüdimees. “Kõige hädisem räkit, mida välja mõelda annab.”

“Hea küll. Annan alla.”

Sõitsin nüüd tasasel kiirusel, mitte rohkem kui nelikümmend miili tunnis, et mind uuesti kinni ei peetaks. Olime jõudnud Londoni-Oxfordi maanteele ning liikusime allamäge Denhami poole.

Äkitselt tõstis mu kaasreisija üles musta nahast püksirihma. “Kas tuleb tuttav ette?” küsis ta. Rihmal oli ebahariliku kujuga messingpannal.

“Hei!” ütlesin ma. “See on ju minu oma! See on minu rihm! Kust te selle saite?”

Mees tõmbas suu muigele ja viibutas püksirihma õrnalt käes. “Mis te arvate, kust ma selle sain?” küsis ta. “Teie püksivärvli pealt, muidugi mõista.”

Lasin käe alla ja kompasin püksirihma. See oli kadunud.

“Te tahate öelda, et võtsite selle mul vöölt, samal ajal kui mina autot juhtisin?” küsisin ma rabatult.

Pöidlaküüdimees noogutas ja jälgis mind pidevalt oma väikeste mustade rotisilmadega.

“See on võimatu,” ütlesin ma. “Te oleksite pidanud pandla lahti tegema ja libistama kogu asjanduse aasade vahelt välja. Ma oleksin näinud, kui te seda teete. Ja isegi kui ma ei oleks näinud, oleksin tundnud.”

“Ah, aga ei tundnud, ega ju?” ütles tema võidukalt. Ta kukutas püksirihma endale sülle ning korraga ripnes tal sõrmede vahel pruun kingapael. “Ja kuidas siis sellega on?” hüüdis ta ja kõlgutas kingapaela.

“Mis siis sellega olema peab?” ütlesin mina.

“On kellelgi siin ehk kingapael kaotsi läinud?” küsis mees irvitades.

Kiikasin alla oma kingade poole. Ühe kinga pael oli kadunud.

“Pagana pihta!” ütlesin mina. “Kuidas te küll seda tegite? Ma ei näinud teid kordagi alla kummardamas.”

“Teie ei näinud üldse midagi,” sõnas mees uhkusega. “Te ei näinud, et ma üldse liigutanudki oleks. Ja kas teate, mispärast?”

“Jah,” ütlesin. “Sest teil on imetabased sõrmed.”

“Täpipealt!” hüüdis tema. “Te olete päris kiire taibuga.” Mees nõjatus vastu istme seljatuge ja pahvis oma käsitsikeeratud sigaretti, puhudes peenikese suitsujoa vastu tuuleklaasi. Ta teadis, et need kaks trikki olid mulle sügava mulje jätnud, ja ta oli sellega väga rahul. “Ma ei taha hiljaks jääda,” lausus ta. “Kui palju kell on?”

“Kell on teie ees armatuurlaual,” vastasin.

“Ma ei usalda autokellasid,” ütles mees. “Mis teie käekell näitab?”

Sikutasin varruka üles, et vaadata aega käekellalt. See oli kadunud. Vaatasin mehe poole. Tema vaatas mulle vastu ja irvitas.

“Te võtsite selle ka,” sõnasin. Ta sirutas käe välja ja minu käekell lebas tema peopesal. “Päris kena vidin,” ütles ta. “Parim kvaliteet. Kaheksateistkaraadisest kullast. Ühtlasi kerge maha müüa. Esmaklassilisest kaubast ei ole kunagi raske lahti saada.”

“Ma tahaksin seda tagasi, kui teil midagi selle vastu ei ole,” ütlesin ma üsna pahuralt.

Ta asetas käekella ettevaatlikult enda ette nahkalusele. “Teilt ei näppaks ma midagi, peremees,” ütles ta. “Teie olete mu semu. Te pakute mulle küüti.”

“Seda on rõõm kuulda,” laususin.

“Ma ainult vastan teie küsimusele,” jätkas ta. “Te küsisite, millega ma elatist teenin, ja mina näitan teile.”

“Mis te minult veel pihta olete pannud?”

Ta naeratas jälle ning hakkas nüüd jakitaskutest üksteise järel mulle kuuluvaid asju välja võtma: mu juhiloa, neljase võtmekimbu, mõned naelased rahatähed, mõned mündid, kirjastajalt saadud kirja, mu päevaraamatu, nüriks kulunud vana pliiatsijupi, välgumihkli ning lõpetuseks mu naise kauni, vana, safiiri ja pärlitega sõrmuse. Kavatsesin viia sõrmuse Londonisse juveliiri juurde, sest üks pärl oli kaduma läinud.

“Vaat see on veel üks kena asjandus,” ütles mees ja keerutas sõrmust sõrmede vahel. “Kaheksateistkümnendast sajandist, kui ma ei eksi – kuningas George III valitsusajast.”

“Teil on õigus,” ütlesin ma pahviks löödult. “Teil on täiesti õigus.”

Ta asetas sõrmuse teiste asjade juurde nahkalusele.

“Nii et te olete siis taskuvaras,” sõnasin.

“Mulle ei meeldi see sõna,” vastas mees. “See on tahumatu ja labane sõna. Taskuvargad on tahumatud ja labased inimesed, kes teevad ainult lihtsaid amatööritöid. Nad näppavad raha pimedatelt vanaprouadelt.”

“Kuidas te ennast siis nimetate?”

“Mina? Mina olen sõrmesepp. Olen elukutseline sõrmesepp.” Mees lausus need sõnad pühalikult ja uhkusega, just nagu teataks ta mulle, et on Kuningliku Kirurgide Kolledži president või Canterbury peapiiskop.”

“Ma pole seda sõna kunagi varem kuulnud,” ütlesin ma. “Kas te mõtlesite selle ise välja?”

“Muidugi mõista ei mõelnud ma seda ise välja,” vastas mees. “Niimoodi kutsutakse neid, kes on oma erialal tippu jõudnud. Te olete ju kuulnud näiteks kullasseppadest või hõbeseppadest. Nemad on kulla ja hõbeda asjatundjad. Mina olen asjatundja oma sõrmede kasutamises, niisiis olen ma sõrmesepp.”

“Kindlasti on see huvitav töö.”

“See on suurepärane töö,” vastas tema. “See on imetore.”

“Ja sellepärast te siis käitegi võiduajamistel?”

“Võiduajamistel saab saagi kergelt kätte,” lausus mees. “Tuleb lihtsalt pärast võistluste lõppu kohal olla ja oodata, kuni need, kel vedas, järjekorda võtavad ja oma võiduraha välja nõuavad. Ja kui silma hakkab keegi, kes saab kätte suure pataka raha, siis tuleb talle lihtsalt järele minna ja end ise teenindada. Aga ärge saage minust valesti aru, peremees. Kaotajatelt ei võta ma kunagi midagi. Ega ka vaestelt. Mina jahin ainult neid, kes seda endale lubada saavad – võitjaid ja rikkaid.”

“See on teist väga kena,” ütlesin ma. “Kui tihti te vahele jääte?”

“Vahele jään?!” hüüdis mees vastikusega. “Mina, ja vahele?! Ainult taskuvargad jäävad vahele. Sõrmesepad – mitte kunagi. Kuulge, ma võiksin teil valehambad suust pihta panna, kui tahaksin, ja te ei saaks selle vastu midagi teha!”

“Mul ei ole valehambaid,” ütlesin ma.

“Ma tean, et ei ole,” vastas tema. “Muidu oleks need juba ammu minu käes!”

Ma uskusin teda. Need tema pikad sihvakad sõrmed näisid olevat kõigeks võimelised.

Sõitsime mõnda aega vaikides edasi.

“See politseinik kavatseb üsna põhjalikult teie tausta uurida,” laususin. “Kas see teid pisut murelikuks ei tee?”

“Minu tausta ei uuri küll mitte keegi,” ütles mees.

“Muidugi uurib. Ta kirjutas teie nime ja aadressi ülihoolikalt oma musta märkmikusse.”

Mees saatis mulle taas kavala rotiliku naeratuse. “Ah!” ütles ta. “Kirjutas küll. Aga ma võin kihla vedada, et oma mällu ei ole ta seda kõike üles märkinud. Ma ei ole eales näinud korraliku mäluga võmmi. Mõned ei suuda isegi oma nime meeles pidada.”

“Mis on mälul sellega pistmist?” küsisin. “Ta kirjutas ju selle märkmikku üles.”

“Jah, peremees. Aga häda on selles, et ta on märkmiku ära kaotanud. Ta on mõlemad märkmikud ära kaotanud – selle, milles on minu nimi, ja samuti selle, milles on teie oma.”

Ta tõstis oma pikkade ja õrnade sõrmede vahel üles politseiniku taskutest näpatud kaks märkmikku. “Lihtsaim töö, mis ma eales ette olen võtnud,” kuulutas ta uhkusega.

Oleksin suurest elevusest äärepealt piimaautole tagant sisse sõitnud.

“Sel võmmil pole nüüd meie vastu mitte kõige väiksematki tõendit,” ütles mees.

“Te olete geenius!” hüüdsin.

“Tal pole ühtegi nime, ühtegi aadressi ega autonumbrit – mitte kui midagi,” ütles tema.

“Te olete hiilgav!”

“Ma arvan, et parem pöörake niipea kui võimalik peateelt kõrvale,” sõnas ta veel. “Siis süütame väikese lõkke ja põletame need märkmikud ära.”

“Te olete üks imeline sell!” hüüdsin mina.

“Tänan teid, peremees,” vastas mees. “Alati on tore, kui sind hinnata osatakse.”