Читать книгу Henry Sugari imeline lugu ja veel kuus juttu - Roald Dahl - Страница 6

Selgituseks järgmise loo juurde

1946. aastal, enam kui kolmkümmend aastat tagasi, olin ma ikka veel poissmees ja elasin ema juures. Kirjutades aastas kaks lühijuttu, teenisin ma piisavalt. Neist kummalegi kulus neli kuud, ning õnneks leidus nii kodu- kui ka välismaal inimesi, kes soovisid neid osta.

Tol aastal sattusin ühel aprillihommikul ajalehest lugema tähtsa Vana-Rooma hõbedaleiu kohta. Aarde oli neli aastat varem Suffolki maakonnas Mildenhalli lähistelt leidnud üks põllutööline, kuid mingil põhjusel oli seda avastust senini saladuses hoitud. Ajaleheartiklis kirjutati, et tegu on suurima aardega, mis Briti saartel eales leitud, ning et nüüd oli Briti Muuseum selle oma valdusse saanud. Mainiti ka põllutöölise nime: Gordon Butcher.

Tõestisündinud lood tõeliselt suurte aarete avastamise kohta tekitavad minus erutusvärinaid, mis lähevad piki mu sääri kuni jalataldadeni välja. Kohe, kui olin ajaleheartikli läbi lugenud, kargasin hommikueinet lõpuni söömata toolilt püsti, hüüdsin emale head aega ja tuiskasin välja autosse. Auto oli üheksa aastat vana Wolseley ja olin andnud talle nime Sitke Must Venimus. Auto sõitis hästi, aga mitte kuigi kiiresti.

Mildenhall asus mu kodust umbes saja kahekümne miili kaugusel. See oli juhti proovilepanev sõit mööda käänulisi maanteid ja külavaheteid. Jõudsin pärale lõunaks ning, küsinud kohalikust politseijaoskonnast teed, leidsin väikese maja, kus elas Gordon Butcher oma perega. Kui tema uksele koputasin, oli ta kodus ja sõi parajasti lõunat.

Küsisin, kas ta oleks ehk nõus mulle jutustama, kuidas ta varanduse leidis.

“Ei, aitäh,” keeldus ta. “Mul on ajakirjanikest villand. Ma ei taha elu lõpuni enam ühtegi ajakirjanikku näha.”

“Ma ei ole ajakirjanik,” vastasin talle. “Kirjutan lühijutte ja müün oma töid ajakirjadele. Selle eest makstakse head raha.” Veel ütlesin, et kui ta jutustaks mulle täpselt, kuidas ta varanduse leidis, siis kirjutaksin ma sellest tõepärase loo. Ja kui mul õnnestuks see maha müüa, jagaksin saadud raha temaga võrdselt pooleks.

Lõpuks nõustus Butcher minuga vestlema. Istusime mitu tundi tema köögis ja ta jutustas mulle paeluva loo. Kui ta oli lõpetanud, käisin ka teise asjaosalise, Fordi-nimelise vanema mehe juurest läbi. Ford polnud nõus minuga rääkima ja lõi mul nina ees ukse kinni. Ent selleks ajaks oli mul lugu juba niikuinii käes ja ma asusin koduteele.

Järgmisel hommikul sõitsin Londonisse Briti Muuseumi vaatama varandust, mille Gordon Butcher oli leidnud. See oli vapustav. Juba tühipaljast vaatamisest tekkisid mul jälle külmavärinad.

Panin loo kirja nii tõepäraselt, kui oskasin, ning saatsin siis Ameerikasse. Selle ostis Saturday Evening Posti nimeline ajakiri ja mulle maksti hästi. Kui raha pärale jõudis, saatsin täpselt poole summast Gordon Butcherile Mildenhalli.

Nädal hiljem sain hr Butcherilt kirja, mis oli kirjutatud arvatavasti lapse koolivihikust rebitud lehele. Seal seisis: “… ma oleksin äärepealt pikali kukkunud, kui teie tšekki nägin. See oli imetore. Tahan teid tänada…”

Siin on see lugu peaaegu täpselt sellisel kujul, nagu see kolmkümmend aastat tagasi kirja sai pandud. Olen teinud väga vähe muudatusi. Mahendasin ainult mõningaid liiga ilutsevaid lõike ning rookisin välja hulga üleliigseid omadussõnu ja tarbetuid lauseid.

Kella seitsme paiku hommikul tõusis Gordon Butcher voodist ja lülitas lambi põlema. Ta kõndis paljajalu akna juurde, tõmbas kardinad eest ja vaatas välja.

Oli jaanuarikuu ja väljas oli ikka veel pime, kuid ta nägi, et öösel polnud lund sadanud.

“See tuul,” sõnas ta valjusti oma naisele. “Sa ainult kuula seda tuult.”

Naine oli nüüd voodist tõusnud ja seisis mehe kõrval akna juures. Mõlemad vaikisid ja kuulatasid üle soode pühkiva jäise tuule vilinat.

“See on kirdetuul,” ütles mees.

“Kindel, et veel enne õhtut hakkab lund sadama,” vastas naine. “Ja ohtralt.”

Naine sai mehest kiiremini riidesse, läks kõrvaltuppa, kummardus kuueaastase tütre aseme kohale ja suudles last. Ta hüüdis kolmandasse tuppa kahele suuremale lapsele tere hommikust ning läks siis allakorrusele hommikueinet valmistama.

Kell kolmveerand kaheksa tõmbas Gordon Butcher mantli selga, pani mütsi pähe ja nahkkindad kätte ning astus tagauksest välja kibekülma talvisesse varahommikusse. Kui ta sammus aovalguses läbi aia kuuri juurde, kus seisis tema jalgratas, oleks tuul lõiganud tema põske justkui noaga. Ta tõi ratta kuurist välja, istus sadulasse ja asus mööda kitsast külateed minekule, ning alles siis pääses raju talle tõeliselt kallale.

Gordon Butcher oli kolmkümmend kaheksa aastat vana. Ta ei olnud harilik talutööline. Tema ei pidanud kellegi käske täitma, kui ta just ise seda ei tahtnud. Tal oli oma traktor ning sellega kündis ta lepingu alusel teiste meeste põlde ja koristas teiste meeste viljasaaki. Ta mõtles ainult oma naisele, pojale ja kahele tütrele. Tema varandus koosnes väikesest telliskivimajast, kahest lehmast, traktorist ja künnimeheoskusest.

Gordon Butcheril oli väga kummalise kujuga pea: kukal meenutas hiigelsuure muna teravamat tippu, kõrvad hoidsid peast eemale ning tal puudus vasakpoolne ülemine esihammas. Ent ükski neist asjust ei paistnud mängivat kuigi suurt rolli, kui sa temaga lageda taeva all silmast silma kohtusid. Ta vaatas sind oma rahulike siniste silmadega, milles polnud kübetki pahatahtlikkust, salakavalust ega ahnust. Ning tema suunurkades ei olnud neid peenikesi kibedusekurdusid, mida näeb niivõrd sageli maal töötavate meeste puhul, kes veedavad oma päevi ilmaoludega võideldes.

Tema ainus veidrus, mida ta ka rõõmsalt tunnistas, kui temalt selle kohta küsiti, oli üksinda viibides valjusti omaette rääkimine. Mehe enda sõnul kasvas see harjumus välja asjaolust, et seda sorti töö, mida ta tegi, tähendas kuus päeva nädalas ja kümme tundi päevas täiesti ihuüksinda olemist. “Aeg-ajalt omaenese hääle kuulmine pakub mulle seltsi,” põhjendas ta.

Gordon Butcher sõitis mööda teed, sõtkudes jõhkras vastutuules jõuliselt pedaale.

“Heakene küll,” ütles ta, “heakene küll, no puhu siis natuke. Kas see on parim, mis sa suudad? Heldene aeg! Sind on täna hommikul vaevu tunda!” Tuul huilgas tema ümber, haaras tal mantlist ja trügis raske villa kiudude vahele, läbi mantli all oleva jaki, läbi särgi ja vesti ning puudutas jäise sõrmeotsaga mehe ihu.

“Sa oled täna hommikul ju lausa leige,” sõnas mees. “Pead küll rohkem pingutama, kui tahad mind külmast lõdisema panna.”

Ja nüüd lahustus pimedus kahkjashallis hommikuvalguses ning Gordon Butcher nägi väga madalal pea kohal sombust taevavõlvi ja tuules kihutavaid pilvi. Nii kaugele kui silm seletas, moodustasid hallikassinised pilved, milles oli siin-seal näha mustavaid laike, ühtse tuules liikuva massi, mis libises pea kohalt üle nagu lahtirulluv hiiglaslik metallileht. Kõikjal tema ümber laius Suffolki maakonna kõle ja üksildane madalsoo, miil miili järel kuni lõpmatuseni.

Gordon Butcher väntas edasi. Ta sõitis läbi väikese Mildenhalli linnakese äärealade ja suundus West Row’ külla, kus elas Fordi-nimeline mees.

Ta oli jätnud eelmisel päeval oma traktori Fordi juurde, sest tema järgmine tööülesanne oli künda Fordi jaoks üles neli ja pool aakrit maad Thistley Greeni põllul. Tegu polnud Fordi enda maaga. Seda on oluline meeles pidada, kuid Ford oli see, kes oli palunud teda tööd tegema.

Tegelikult kuulusid need neli ja pool aakrit maad hoopis talunikule nimega Rolfe.

Rolfe oli palunud Fordil maa üles künda, sest Ford, nii nagu ka Gordon Butcher, tegi teistele meestele künnitööd. Fordi ja Gordon Butcheri erinevus seisnes selles, et Ford oli mõnevõrra suurem tegija. Ta oli üsna heal järjel väikesekaliibriline põllumajandusinsener, kellel oli kena maja ja suur aed täis kuure põllutööriistade ja -masinatega. Gordon Butcheril oli ainult üks traktor.

Sel puhul aga, kui Rolfe oli palunud Fordil oma Thistley Greenil asuvad neli ja pool aakrit üles künda, oli Fordil liiga palju tegemist, et töö ise ette võtta, niisiis palkas ta alltöövõtjana Gordon Butcheri.

Kui Butcher jalgrattal kohale jõudis, ei olnud Fordi aias kedagi. Ta pani jalgratta kõrvale, tankis oma traktori kütusega, soojendas mootori üles, kinnitas adra taha, ronis kõrgele juhiistmele ja sõitis Thistley Greenile.

Põld polnud kaugemal kui pool miili ning kella poole üheksa paiku sõitis Butcher traktoriga läbi värava põllu peale. Thistley Green oli ühtekokku umbes saja aakri suurune ning seda ümbritses madal hekk. Ning ehkki tegu oli tegelikult üheainsa suure põlluga, kuulusid selle eri osad eri meestele. Põlde oli kerge eristada, sest igaüht hariti omal viisil. Rolfe’i neli ja pool aakrit asusid teisel pool põllu lõunatara ääres. Butcher teadis, kus põllulapp asub, sõitis traktoriga ümber põllu serva ja suundus seejärel sissepoole, kuni jõudis õigesse kohta.

Põllumaa oli eelmisel sügisel koristatud odrapõld, mis oli kaetud lühikeste ja kõdunevate kollaste viljakõrtega ja alles hiljuti oli seda kooritud, nii et nüüd oli põld kündmisvalmis.

“Tee sügavkündi,” oli Ford Butcherile eelmisel päeval öelnud. “See on suhkrupeedi jaoks. Rolfe külvab sinna suhkrupeeti.”

Odra jaoks küntakse ainult nelja tolli sügavuselt, suhkrupeedi jaoks aga tuleb künda sügavalt – kümne või kaheteistkümne tolli sügavuselt. Hobuse veetav ader ei suuda nii sügavale maasse tungida. Alles sellest ajast saadik, kui kasutusele võeti mootoriga traktorid, on talunikud saanud teha korralikku sügavkündi. Rolfe’i maad oli suhkrupeedi jaoks sügavküntud ka mõned aastad varem, kuid seda polnud teinud Butcher ning kahtlemata oli töö olnud veidi hooletu ja künnimees polnud tunginud nii sügavale, kui oleks pidanud. Oleks ta seda teinud, oleks see, mis pidi juhtuma täna, juhtunud juba tookord ning asjalood olnuksid hoopis teised.

Gordon Butcher asus kündma. Ta sõitis põllul edasi-tagasi, vajutas adra iga korraga üha sügavamale, kuni viimaks tungis see kaheteistkümne tolli sügavusele pinnasesse ning keeras edasi liikudes üles pehme ja ühtlase musta mullavalli.

Tuul puhus nüüd valjemini, tormas lõikavkülmalt merelt üle lagedate Norfolki põldude, üle Saxthorpe’i, Reephami, Honinghami, Swaffhami ja Larlingi ning üle piiri Suffolkisse Mildenhalli ja Thistley Greenile, kus Gordon Butcher istus sirgelt oma traktoriistmel ning sõitis edasi-tagasi üle kollaste odrakõrtega kaetud põllumaa, mis kuulus Rolfe’ile. Gordon Butcher tundis läheduses lume teravat ja karget hõngu. Ta nägi madalat taevavõlvi, mis polnud enam mustatäpiline, vaid kahvatu ja valkjashall, libisemas ühtse lahtirulluva metallilehena pea kohalt üle.

“Noh,” sõnas ta ja tõstis häält, et see kostaks üle traktori mürina. “Sa oled täna kindlasti kellegi peale pahane. Missugune võimas puhumine ja vilistamine ja külmetamine. Nagu mõni naine,” lisas ta. “Just nagu mõni naine teinekord õhtuti,” ning ta hoidis pilgu künnivaol ja naeratas.

Keskpäeval jättis ta traktori seisma, ronis istmelt maha ja kaevus taskusse oma lõunasöögi järele. Ta leidis toidupaki ning istus ühe suure traktoriratta äärde tuulevarju. Ta sõi suuri leivakamakaid ja imeväikesi juustutükke. Tal polnud midagi joodavat kaasas, sest tema ainuke termos oli traktori raputamise tõttu kaks nädalat varem puruks kukkunud, ning sõjaajal – sest tegu oli 1942. aasta jaanuarikuuga – ei olnud uut termost kusagilt saada. Umbes viisteist minutit istus ta maapinnal ratta tuulevarjus ja lõunatas. Seejärel ajas ta end püsti ja uuris adrapulka.

Erinevalt teistest kündjatest ühendas Butcher oma adra alati puidust adrapulgaga traktori külge, sel põhjusel, et kui ader mõne juurika või suure kivi taha kinni peaks jääma, murduks adrapulk lihtsalt kohe pooleks, nii et ader jääb maha ning adraterad ei saa tõsiseid kahjustusi. Madalsoode piirkonnas leidub igal pool kohe maapinna pealmise kihi all iidsete tammepuude hiiglaslikke tüvesid ning seal hoiab puidust adrapulk mitu korda nädalas adratera purunemise ära. Ehkki Thistley Green oli põhjalikult haritud põllumaa, mitte aga madalsoo, polnud Butcher nõus oma adraga riskima.

Ta uuris puidust adrapulka, veendus, et see on tugev, ronis siis uuesti traktori istmele ja jätkas kündmist.

Traktor rühkis edasi-tagasi üle põllulapi, jättes endast maha sirge pruuni mullavalli. Ja kuigi tuul puhus üha külmemalt, ei olnud veel hakanud lund sadama.

Kella kolme paiku see juhtuski.

Võis tunda kerget raputust, puidust adrapulk murdus pooleks ja ader kukkus traktori küljest lahti. Butcher peatas masina, ronis alla ja läks adra juurde, et näha, mille vastu see oli põrganud. Oli üllatav, et põllumaal midagi sellist juhtus. Siin ei tohiks maa sees ühtegi tammetüve leiduda.

Butcher laskus adra kõrvale põlvili ja asus adra hõlma ümbert mulda välja kaevama. Tera tipp oli kaheteistkümne tolli sügavusel. Tuli üles kühveldada palju mulda. Ta kaevus kinnastes sõrmedega maasse ja tõmbas kätega mulda august välja. Kuus tolli… kaheksa tolli… kümme tolli… kaksteist. Butcher libistas sõrmedega piki adra tera, kuni jõudis selle tipuni. Muld oli pehme ja sõmer ning muudkui vajus tagasi auku, mida ta kaevas. Seepärast ei näinud ta kaheteistkümne tolli sügavusel olevat adratera. Ta sai seda ainult käega katsuda. Ja nüüd sai ta käsikaudu aru, et adra tera oli tõepoolest põrganud millegi kõva vastu. Ta kaevas veel mulda eest ja uuristas augu suuremaks. Oli vaja täpselt näha, mis laadi takistuse vastu ta oli põrganud. Kui tegu on üsna väikese asjaga, siis vahest õnnestuks tal see oma kätega välja kaevata ja tööd jätkata. Kui tegu on puutüvega, peaks ta minema tagasi Fordi poole ja labida tooma.

“Noh,” ütles Butcher valjusti. “Küll ma su välja saan, sa ennast varjav deemon, sa vana kõdu.” Ning äkitselt, kui tema kinnastes sõrmed kraapisid eest viimase peotäie musta mulda, silmas ta mingi lapiku eseme kaarjat serva, mis meenutas mullast välja turritava hiigelsuure paksu taldriku äärt. Gordon Butcher hõõrus sõrmedega eseme serva ning siis veel korra. Äkitselt helgatas serv rohekalt ning ta kummardus üha lähemale, puurides pilgu alla väikesesse auku, mille oli oma kätega kaevanud. Veel viimast korda hõõrus ta eseme serva sõrmedega puhtaks ning valguse käes nägi ta selgelt maasse maetud muistse metalli eksimatut sinakasrohelist paatinat ja ta süda jättis löögi vahele.

Siinkohal tuleks selgitada, et Suffolki selles piirkonnas ja iseäranis Mildenhalli ümbruses on talunikud juba aastaid mullast üles kaevanud igasugu muistseid esemeid. Hulgaliselt on leitud igiammusest ajast pärinevaid ränikivist noolepäid, kuid mis veelgi põnevam: leitud on ka Vana-Rooma keraamikat ja tööriistu. Teadaolevalt eelistasid roomlased riigi seda piirkonda ajal, mil nad olid Britannia okupeerinud, ning kõik kohalikud talunikud on seega vägagi teadlikud võimalusest leida päevatöö ajal midagi põnevat. Nõnda käisid Mildenhalli inimesed alati ringi teadmisega, et nende maa põues on varjul aardeid.

Gordon Butcheri vahetu reaktsioon selle hiigelsuure taldriku serva nägemisele oli kummaline. Ta tõmbus otsekohe eemale. Seejärel tõusis ta jalgele ja keeras äsja avanenud vaatepildile selja. Ta jäi paigale vaid piisavalt kauaks, et lülitada traktori mootor välja, ning kõndis siis kiirel sammul tee poole.

Ta ei teadnud täpselt, milline impulss sundis teda kaevamist katkestama ja minema kõndima. Ta ütleb teile, et ainus asi, mida ta noist esimestest sekunditest mäletab, oli ohu aimus, mille see väike rohekassinine laik temas tekitas. Hetkel, mil ta seda sõrmedega puudutas, läbistas tema keha justkui elektrilöök, ning tal tekkis võimas eelaimus, et selline asi võib hävitada paljude inimeste rahu ja õnne.

Alguses soovis ta esemest ainult eemale pääseda, jätta see sinnapaika ja sellega enam mitte kunagi kokku puutuda. Ent kui ta oli kõndinud umbes sada jardi, aeglustas ta sammu. Thistley Greenilt välja viiva värava juures jäi ta seisma.

“Mis sul ometi viga on, härra Gordon Butcher?” küsis ta huilgavas tuules valjusti. “Kas sa kardad või mis? Ei, ma ei karda. Aga ma ütlen sulle ausalt: ma pole vaimustuses, et pean sellega üksi tegelema.”

Samal hetkel meenus talle Ford.

Talle meenus kõigepealt Ford, sest just Fordi jaoks ta seda tööd tegi. Teiseks meenus talle Ford sellepärast, sest ta teadis Fordi olevat omamoodi vanakraamikoguja, kes hoidis alles kõiksugu vanu kive ja noolepäid, mida inimesed aeg-ajalt ikka selles kandis välja kaevasid ning siis Fordile tõid ja Ford oma elutoa kaminasimsile üles seadis. Usuti, et Ford müüb asju edasi, kuid keegi ei teadnud ega hoolinud, kuidas ta seda teeb.

Gordon Butcher võttis suuna Fordi maja poole, sammus põlluväravast kiiresti välja kitsale teele ning kõndis mööda teed ümber põllu vasakpoolse terava nurga kuni Fordi majani. Ta leidis Fordi oma suures kuuris kummuli katkist äket parandamas. Butcher jäi ukse juurde seisma ja ütles: “Hr Ford!”

Ford vaatas ringi, ilma et oleks end sirgu ajanud.

“Noh, Gordon,” vastas ta, “mis on?”

Ford oli keskealine või veidi vanem, kiilaspäine, pika ninaga mees, kelle näol oli kaval rebaseilme. Tal oli kitsas ja pire suu ning kui ta sulle otsa vaatas ja sa nägid tema pingule tõmmatud suud ja huulte kitsast tõredat joont, teadsid sa, et see suu ei naerata kunagi. Tal oli taanduv lõuajoon, väga pikk ja terav nina ning metsas elava kibestunud vana kavala rebase olek.

“Mis on?” küsis ta ja vaatas äkke kohalt üles.

Gordon Butcher seisis ukse juures, põsed külmast sinised, hingeldas kergelt ja hõõrus aeglaselt käsi teineteise vastu.

“Ader murdus traktori küljest lahti,” lausus ta vaikselt. “Maa sees on mingi metallist ese. Ma nägin seda.”

Ford võpatas. “Missugune metallist ese?” küsis ta järsult.

“Lapik. Üsnagi lapik nagu mingisugune hiigelsuur taldrik.”

“Sa ei kaevanud seda välja?” Ford oli end nüüd sirgu ajanud ning ta silmis välgatas midagi röövlinnulikku.

“Ei, ma jätsin selle sinnapaika ja tulin otse siia,” vastas Butcher.

Ford läks kiiresti kuuri nurka ja võttis naela otsast oma mantli. Ta leidis ka mütsi ja kindad, seejärel labida ning liikus ukse poole. Ta täheldas Butcheri olekus midagi kummalist.

“Oled sa kindel, et tegu oli metalliga?”

“Koorikuga kaetud,” vastas Butcher. “Aga igal juhul metall.”

“Kui sügaval?”

“Maapinnast kaksteist tolli. Vähemalt selle ülemine ots oli kaheteistkümne tolli sügavusel. Ülejäänu on sügavamal.”

“Kust sa tead, et see oli taldrik?”

“Ei teagi,” vastas Butcher. “Ma nägin ainult väikest osa servast. Aga minu meelest nägi see välja nagu taldrik. Hiigelsuur taldrik.”

Fordi rebasenägu tõmbus elevusest päris valgeks. “Tule nüüd,” kutsus ta. “Lähme tagasi ja vaatame järele.”

Kaks meest astusid kuurist välja vinge, üha raevukamalt puhuva tuule kätte. Ford väristas õlgu.

“Neetud sant ilm,” ütles ta. “Olgu neetud see sant ja külm ilm,” ning ta peitis oma teravatipulise kavala näo sügavale mantlikrae varju ja asus Butcheri leiu võimaluste üle järele mõtlema.

Ford teadis midagi, mida Butcher ei teadnud. Ta teadis, et 1932. aastal oli üks Lethbridge’i-nimeline mees, Cambridge’i ülikooli anglosaksi arheoloogia õppejõud selles piirkonnas väljakaevamised korraldanud ning toonud tegelikult otse Thistley Greenil maa seest välja ühe Rooma-aegse villa vundamendi. Fordil püsis see meeles ja ta kiirendas sammu. Butcher kõndis sõnatult kõrval ning peagi jõudsid nad pärale. Nad läksid väravast sisse ja üle põllu adra juurde, mis lebas traktorist umbes kümne jardi kaugusel.

Ford laskus adra esiosa kõrvale põlvili ja vaatas sisse väikesesse auku, mille Gordon Butcher oli paljakäsi kaevanud. Ta puudutas kinnastatud käega rohekassinise metalli serva. Ta kraapis eest veel veidi mulda. Ta kummardas sügavamale ettepoole, nii et tema terav nina ulatus otse auku. Ta tõmbas sõrmedega üle koreda rohelise pinna. Siis ajas ta end püsti ja teatas: “Tõmbame adra eest ja kaevame veidi.” Ehkki tema peas paiskus parajasti õhku ilutulestik ja värinad jooksid üle kogu ta keha, sundis Ford oma hääle kõlama väga vaikselt ja igapäevaselt.

Ühisel jõul sikutasid nad adra paar jardi tahapoole.

“Anna mulle labidas,” ütles Ford ning asus umbes kolmejalase läbimõõduga ringis juba nähtava metallitüki ümber ettevaatlikult mulda välja kaevama. Kui auk oli kaks jalga sügav, viskas ta labida käest ja kaevas paljakäsi edasi. Ta laskus põlvili ja kraapis mulda eest, ning järk-järgult kasvas väike metallilaik üha suuremaks, kuni viimaks lebas nende ees suure ümmarguse kettana hiiglaslik taldrik. Selle läbimõõt oli ühtekokku kakskümmend neli tolli. Adra madalam osa oli puutunud kõigest taldriku tõstetud serva keskosa, sest mõlk oli näha.

Ford tõstis taldriku ettevaatlikult august välja. Ta tõusis püsti, pühkis sellelt mulla maha ning keerutas siis mitu korda käes. Näha ei olnud suurt midagi, sest terve taldriku pind oli kaetud paksu ja kõva rohekassinise paatinaga. Ent ta teadis, et see on hiiglaslik taldrik või nõu, mis kaalub palju ja on väga paksust metallist. See kaalus umbes kaheksateist naela!

Ford seisis kollaste odratüügastega kaetud põllul ja silmitses hiiglaslikku taldrikut. Tal hakkasid käed värisema. Tema sees lõi pulbitsema tohutu, peaaegu talumatu elevus ja tal polnud lihtne seda varjata. Siiski andis ta endast parima.

“Mingisugune anum,” nentis ta.

Butcher põlvitas augu kõrvale. “Tundub päris vana,” ütles ta.

“Võib küll vana olla,” nõustus Ford. “Aga see on üleni roostest näritud.”

“Mulle ei tundu see rooste olevat,” ütles Butcher. “See rohekas kiht ei ole rooste. See on midagi muud…”

“See on roheline rooste,” teatas Ford üsna kõrgilt ja sellega oli arutelu lõppenud.

Ikka veel põlvitades surkis Butcher kindas käega nüüdseks kolme jala laiuses augus sihitult ringi. “Siin all on veel üks,” teatas ta.

Otsekohe asetas Ford suure taldriku maapinnale. Ta põlvitas Butcheri kõrvale, ning mõne minutiga olid nad kaevanud maa seest välja teise suure rohelise koorikuga kaetud taldriku. See oli esimesest veidi väiksem ja sügavam. Pigem kauss kui taldrik.

Ford tõusis püsti ja hoidis uut leidu käte vahel. Järjekordne raske ese. Ja nüüd teadis ta kindlalt, et nad olid teinud tohutu avastuse. Nad olid leidnud Vana-Rooma aarde ning polnud peaaegu mingit kahtlust, et tegu oli puhta hõbedaga. Kaks asjaolu viitasid sellele, et tegu on hõbedaga. Esiteks esemete kaal ja teiseks see oksüdatsioonist tekkinud iseäralik roheline paatina.