Читать книгу Solomon Kane’i lood - Robert Ervin Howard - Страница 4

Torkertowni viis kaks teed. Üks, lühem ja otsem tee, viis üle palja mägismaanõmme, ja teine, mis oli palju pikem, kulges soomätaste ja mülgaste vahel, riivates idas madalaid mägesid. See oli ohtlik ja üksluine teekond, nii et Solomon Kane peatus üllatunult, kui hingetu nooruk külast, kust ta just oli lahkunud, talle järele jõudis ja palus teda jumala nimel valida tee läbi soo.

“Tee läbi soo!” Kane jäi poissi vahtima. Solomon Kane oli pikk, kuivetu mees, tal oli sünge kahvatu nägu ja sügavad mõtlikud silmad, üldmuljet muutis veel askeetlikumaks pruunikashall puritaanlaserüü.

“Jah, sir, see on palju ohutum,” vastas nooruk ta üllatunud hüüatusele.

“Siis peab nõmmeteel kummitama saatan ise, sest see soo pidi öösel ohtlik olema.”

“Mülgaste pärast, sir, mida te pimeduses ei näe. Parem minge külla tagasi ja jätkake oma teed hommikul, sir.”

“Ja läbi soo?”

“Jah, sir.”

Kane kehitas õlgu ja raputas pead.

“Kuu tõuseb peaaegu otsekohe pärast videviku saabumist. Selle valgel jõuan Torkertowni üle nõmme paari tunniga.”

“Sir, parem mitte. Keegi ei lähe kunagi sealtkaudu. Nõmmel pole üldse maju, aga soos on vana Ezra hütt, kes elab seal üksi sellest ajast saadik, kui ta hull nõbu Gideon sohu hulkuma läks ja keda sealt enam kunagi ei leitud – ja kuigi vana Ezra on ihnuskoi, ei keela ta teile peavarju, kui sooviksite ööseks sinna jääda. Kui just minema peate, minge parem läbi soo.”

Kane vaatas poissi teravalt. Too niheles ja vahtis oma jalgu.

“Kui see nõmmetee on teekäijatele nii ohtlik,” ütles puritaanlane, “miks siis külaelanikud mind ei hoiatanud?”

“Neile ei meeldi sellest rääkida, sir. Me lootsime, et valite sootee, aga siis nägime, kuidas te pöörasite teeristil teisele poole, seepärast saatsid nad minu teile järele, et ma paluksin teil ümber mõelda.”

“Kuradi nimel!” hüüatas Kane teravalt, ning see harjumatu vanne näitas ta ärritust. “Sootee ja nõmmetee – mis see on, mis mind nõmmeteel ootab, mispärast peaksin ma miilide kaupa ringi minema ja riskima mülgaste ja laugastega?”

“Sir,” ütles poiss häält tasandades ja ligemale nihkudes, “me oleme lihtsad külamehed, kellele ei meeldi niisugustest asjadest rääkida, et halb õnn meid ei tabaks, kuid nõmmetee on ära neetud ja sellel pole kõndinud ükski külaelanik aasta või ka rohkem. Öösel nõmmel kõndimine toob surma, nagu on mõistnud umbes kakskümmend õnnetut teekäijat. Miski kurivaim kummitab seal ja nõuab inimohvreid.”

“Ja missugune ta välja näeb?”

“Keegi ei tea. Keegi pole teda kunagi näinud ja ellu jäänud, kuid hilised teekäijad on kuulnud kaugel soos kohutavat naeru ja ta ohvrite õudseid karjeid. Sir, jumala nimel, tulge külla tagasi, veetke seal öö ja homme minge mööda sooteed Torkertowni.”

Kaugel Kane’i süngete silmade sügavuses oli hakanud helkima tuluke, mis sätendas nagu nõiduslik tõrvik külmas halli jää sügavikus. Ta veri hakkas kiiremini voolama. Seiklus! Eluga riskimise ahvatlus ja põnevus! Mitte et Kane oleks just niimoodi mõelnud. Ta arvas siiralt, et ta rääkis oma tõelistest tunnetest, kui ta ütles:

“See peab olema kurjade jõudude kätetöö. Pimeduse isandad on selle maa ära neednud. Tugev mees peab võitlema saatana ja ta võimu vastu. Seepärast ma lähen, olles võitnud teda nii palju kordi.”

“Sir,” alustas poiss, siis sulges suu, nähes oma väidete kasutust. Ta lisas vaid: “Ohvrite laipu on rebitud ja moonutatud, sir.”

Ta seisis seal ristteel ja ohkas kahetsevalt, vaadates pikka kõhetut kogu pööramas nõmmeteele.

Päike oli loojumas, kui Kane ronis üle madala künkaharja, mis viis kõrgustikurabale. Tohutu ja veripunasena vajus see silmapiiri taha, paistes kõrbenud rohtu põlema süütavat, nii et hetkeks näis see vaatajale veremerena. Siis tulid idast vargsi tumedad varjud, läänetaeva lõõm kustus ja Solomon Kane astus vapralt süvenevasse pimedusse.

Tee oli kasutamatusest rohtu kasvanud, kuid selgesti eristatav. Kane kõndis kiiresti, kuid ettevaatlikult, mõõk ja püstolid käepärast. Tähed vilkusid ja öötuul sosistas rohus nagu elusolend. Kuu hakkas tõusma, kahvatu ja kaldus, nagu kolp tähtede keskel.

Siis peatus Kane järsku. Sest kusagilt eestpoolt kostis kummaline ja õudne kaja – või midagi kaja moodi. Jälle, seekord valjemini. Kane hakkas jälle liikuma. Kas ta meeled petsid teda? Ei!

Kaugelt kostis hirmuäratav naerulagin. Ja jälle, seekord ligemalt. Ükski inimolend ei naernud kunagi niimoodi – selles polnud rõõmu, ainult viha ja õudust ja hingehävitavat kabuhirmu. Kane peatus. Ta ei kartnud, vaid oli hetkeks peaaegu kivistunud. Siis kostis läbi selle kohutava naeru karje, mis oli kahtlemata inimese oma. Kane ruttas sinnapoole, käiku kiirendades. Ta vandus ebamäärast valgust ja vilkuvaid varje, mis ei lasknud midagi selgelt näha. Naer jätkus, muutudes valjemaks, nagu tegid ka karjed. Siis kostis nõrgalt inimjalgade meeleheitlikku padinat. Kane hakkas jooksma. Keegi ajas üht inimest seal nõmmel taga, ja kui õudne olend see oli, teadis vaid Jumal üksi. Põgenevate jalgade müdin peatus järsult ja kostis talumatu kisa, millesse segunesid teised kirjeldamatud ja võikad hääled. Ilmselt oli see mees kätte saadud ja Kane kujutles südamevärinal mõnda koledat pimeduse põrgulist küürutamas oma ohvri seljas ja teda tükkideks rebimas. Siis kostis öö põhjatus vaikuses selgesti lühidat kohutavat võitlust ja jooks algas jälle, kuid komberdav ja ebaühtlane. Karjed jätkusid, kuid õhkuahmival korinal. Kane’i laubal ja kehal voolas külm higi. See oli alles talumatu õuduste õudus. Mida ta küll annaks hetkelise selge valguse eest! Hirmuäratav draama toimus üsna tema lähedal, otsustades selle järgi, kui hästi kõik kuulda oli. Kuid selles põrgulikus poolvalguses kadus kõik liikuvate varjude taha, nii et nõmm paistis ähmaste illusioonide vines ning kidurad puud ja põõsad tundusid hiiglaslikena.

Kane hüüatas, püüdes kiiremini edasi liikuda. Tundmatu karjed muutusid võikaks kimedaks kriiskamiseks; jälle kostis võitlussaginat, ja siis tuli kõrge rohu varjudest keegi tuikudes välja – olend, kes oli kunagi olnud mees – hüübinud verega kaetud, kohutav olend, kes langes Kane’i jalgade ette ja väänles ning lömitas ja tõstis oma kohutava näo tõusva kuu poole, ja vatras ning halises ja langes jälle maha ning suri omaenda verre.

Kuu oli nüüd tõusnud ja nähtavus parem. Kane kummardus keha kohale, mis lebas kangelt oma kirjeldamatuis vigastustes, ja ta judises, mis oli haruldane tema juures, kes oli näinud Hispaania inkvisitsiooni ja nõiaküttide tegusid.

Üks teekäija, arvas ta. Siis, nagu tundes jäist kätt oma seljal, mõistis ta, et ta pole üksi. Ta vaatas üles, külmavereline pilk tungimas läbi varjude, kustpoolt oli tuikunud see teekäija. Ta ei näinud midagi, kuid ta teadis – ta tundis – et teda vahiti vastu, et teda vahtisid kohutavad silmad, mis polnud sellest maailmast. Ta ajas end sirgu ja tõmbas püstoli, jäädes ootama. Kuuvalgus langes nagu kahvatu valgusjärv üle nõmme ja puud ning rohi võtsid jälle õige ilme. Varjud mahenesid ja siis Kane nägi! Kõigepealt pidas ta seda vaid udukoguks, nõmmeudu tombuks, mis heljus pikas rohus tema ees. Ta vahtis terasemalt, pidades seda vaid silmapetteks. Siis hakkas see kuju võtma, ähmast ja eristamatut. Kaks võigast silma leegitsesid tema poole – silma, milles peegeldus kogu äärmine õudus, mis on olnud inimeste pärandiks hirmuäratavatest varastest aegadest peale – ehmatavad ja hullumeelsed silmad, ebamaiselt hullumeelsed. See kogu oli udune ja ähmane, vapustavalt inimesesarnane, kuid siiski kohutavalt teistsugune. Rohi ja põõsad tagapool paistsid selgesti temast läbi.

Kane tundis verd oimukohtadel tukslemas, kuid oli siiski külm nagu jää. Kuidas võis niisugune ebakindel olend, mis tema ees väreles, inimesele füüsiliselt viga teha, ei suutnud ta mõista, siiski näitas punane õudus ta jalge ees, et põrguline võis tegutseda kohutavate tagajärgedega.

Ühes asjas oli Kane kindel: et teda ei jälitata üle rõõmutu nõmme, et ta ei karju ega põgene, et teda ikka ja jälle tabataks. Kui ta peab surema, siis teeb ta seda silm silma vastu, haavad rinnal ja mitte seljal.

Nüüd avanes ähmane ja õudne suu pärani lahti ja kostis jälle kriiskav deemonlik naer, kuid seekord vapustavalt lähedalt. Ja selle ähvardava huku eel langetas Kane otsustavalt oma pika püstoli ja tulistas. Hullumeelne raevukarje ja naer vastasid talle ja olend tormas tema poole nagu lendlev suitsusammas, pikad varjutaolised käed tema järele sirutumas.

Kane, liikudes nälginud hundi jõulise kiirusega, tulistas teisest püstolist sama väheste tagajärgedega, tõmbas oma pika rapiiri tupest ja torkas selle uduse ründaja keskkohta. Mõõk helises otse läbi minnes, kohtamata vähimatki vastupanu, ja Kane tundis jäiseid sõrmi oma jäsemete külge klammerdumas, loomalike küüsi oma riideid ja nende all olevat nahka rebimas.

Ta pillas kasutu mõõga käest ja püüdis oma vastasest kinni haarata. See oli nagu võitlemine triiviva uduga, lendava varjuga, mis oli relvastatud pistodasarnaste küünistega. Ta metsikud löögid tabasid tühja õhku, ta kõhnad tugevad käed, mille haardes oli surnud tugevaid mehi, libisesid tühjusesse ja haarasid mitte millestki. Miski polnud tugev ega tõeline peale piitsutavate ahvisarnaste sõrmede, nende kõverate küünistega ja hullumeelsete silmade, mis tungisid ta hinge värisevasse sügavusse.

Kane mõistis, et see oli meeleheitlik võitlus. Ta riided olid juba räbalaiks rebitud ja ta veritses kahekümnest sügavast haavast. Kuid ta ei värahtanud ja mõte põgenemisest polnud talle kunagi pähegi tulnud. Ta polnud kunagi kellegi eest põgenenud ja kui ta oleks sellest mõelnud, oleks ta häbist punastanud.

Samas poleks kindlasti põgenemisest ka mingit kasu, ta jõuaks vaid selle teise ohvri jäänuste kõrvale, kuid see mõte ei tekitanud temas hirmu. Ta soovis vaid anda endast parima, enne kui saabub lõpp, ja kui võimalik, siis teha mingit häda sellele põrgulikule vastasele. Seal, surnud mehe rebitud keha kohal, võitles mees deemoniga tõusva kuu kahvatus valguses, ja kõik eelised olid deemoni poolel, peale ühe. Ja sellest ühest oli küllalt, et mees võidaks. Sest kui kehatu kurjus võib võtta kuju vaimuna, kas ei või siis samamoodi kehatu julgus muutuda relvaks, et seda vaimu võita? Kane võitles jalgade ja käsivartega ja tundis viimaks, kuidas vaim hakkas tema ees taganema ja hirmuäratav naer muutus allasurutud raevukarjatusteks. Sest inimese ainus relv on julgus, mis ei ehmu ka põrgu enda väravate ees, ja sellist vaprust ei suuda võita ka põrguliste leegionid.

Sellest ei teadnud Kane midagi, ta teadis vaid, et küünised, mis rebisid ja lõhestasid teda, paistsid nõrgenevat ja kõhklema löövat, et kohutavates silmades suurenes ja suurenes hullumeelne tuli. Ja tuikudes ning hingeldades tormas ta ettepoole, haaras olendist viimaks kinni ja heitis ta maha, ja kui nad soos ringi veerlesid ja olend väänles ja keerutas oma käsivarsi nagu suitsust madu, lõi Kane värisema ja ta juuksed tõusid püsti, sest ta hakkas mõistma olendi vatramist. Ta ei kuulnud ega mõistnud seda nii, nagu kuuldakse või mõistetakse inimkõnet, kuid selle sosinaist ja pobinaist, karjetest ja pausidest kostvad hirmuäratavad saladused puudutasid jäiste sõrmedena ta hinge, ja äkki ta teadis.