Читать книгу Solomon Kane’i lood - Robert Ervin Howard - Страница 5

Vana Ihnuskoi Ezra hütt seisis tee kõrval keset sood, pooleldi varjatud süngetest puudest, mis selle ümber kasvasid. Seinad mädanesid, katus varises ja suured kahvatud ja rohelised samblikud klammerdusid selle külge ja väänlesid uste ning akende ümber, nagu püüdes sisse piiluda. Puud nõjatusid selle kohale ja nende hallid oksad segunesid nii, et onn kössitas poolpimeduses nagu koletu kääbus, kelle üle mäekollid irvitavad.

Tee, mis väänles läbi soo mädanevate tüvede ja umbrohumätaste ning räpaste madusid täis loikude ja mülgaste, möödus sellest hütist. Paljud inimesed möödusid sealt neil päevil, kuid vähesed nägid vana Ezrat, võib-olla paar korda ta kollast nägu, mis piilus välja seenetanud aknast, olles ise nagu inetu seen.

Vana Ezra sarnanes üsnagi sootaimedega, sest ta oli pahklik, küürus ja sünge, ta sõrmed olid nagu klammerduvad parasiittaimed ja ta lokid rippusid nagu pruunikashall sammal silmade kohal, mis olid harjunud soopimedusega. Ta silmad olid nagu surnud mehel, kuid neis peitus samasugune põhjatu ja ilge sügavus nagu surnud soojärvedes.

Need silmad lõõmasid nüüd mehe poole, kes seisis ta hüti ees. See mees oli pikk ja kõhetu ja tumedapäine, ta nägu oli kurnatud ja küünisejälgi täis ja ta käsi ning jalg olid kinni seotud. Mehe selja taga pisut kaugemal seisis hulk külaelanikke.

“Kas sina oled Ezra, kes elab sootee peal?”

“Jah, ja mis sa minust tahad?”

“Kus on su nõbu Gideon, hull nooruk, kes koos sinuga elas?”

“Gideon?”

“Jah.”

“Ta eksles sohu ega tulnud enam kunagi tagasi. Ta eksis kahtlemata teelt ja teda ründasid hundid või suri ta laukas või nõelas teda rästik.”

“Kui kaua aega tagasi?”

“Üle aasta.”

“Jah. Kuula nüüd, Ihnuskoi Ezra. Varsti pärast su nõo kadumist tuli üks külamees üle nõmme, teda ründas mingi tundmatu koletis ja rebis ta tükkideks, ning selle järel muutus nõmme ületamine surmalõksuks. Kõigepealt langesid selle olendi saagiks külamehed, siis võõrad, kes üle nõmme rändasid. Paljud on surnud pärast seda esimest.

Eile öösel tulin üle nõmme ja kuulsin järjekordse ohvri põgenemist ja jälitamist; too oli võõras, kes ei teadnud nõmmekoletisest. Ihnuskoi Ezra, see oli lihtsalt kohutav, sest õnnetu pääses koletise eest kaks korda põgenema, olles hirmsates haavades, ja mõlemal korral sai deemon ta kätte ja lõi ta jälle pikali. Ja viimaks suri ta otse mu jalge ees niisugusesse surma, mis oleks ka pühakuju nutma pannud.”

Külaelanikud hakkasid rahutult nihelema ja sosistasid hirmunult üksteisega, ja vana Ezra vaatas vargsi ringi. Kuid Solomon Kane’i sünge ilme ei muutunud ja ta kondoritaolised silmad paistsid Ihnuskoid kinni naelutavat.

“Jah, jah!” pomises vana Ezra kiirustades. “Halb asi, halb asi! Kuid miks sa sellest minule räägid?”

“Jah, kurb asi. Kuula edasi, Ezra. Põrguline tuli varjudest välja ja ma võitlesin temaga ta ohvri laiba kohal. Jah, kuidas ma selle üle elasin, ma ei tea, sest võitlus oli raske ja pikk, kuid minu poolel olid headuse ja valguse jõud, mis on võimsamad kui põrgu omad.

Viimaks olin mina tugevam ja vaim põgenes ning mina ei järgnenud talle. Kuid enne põgenemist sosistas ta mulle koletu tõe.”

Vana Ezra võpatas, jäi segaselt vahtima ja paistis kokku tõmbuvat.

“Ei, milleks sellest mulle rääkida?” pomises ta.

“Tulin tagasi külla ja rääkisin oma loo ära,” ütles Kane, “sest ma teadsin, et nüüd saan ma nõmme igaveseks needusest vabastada. Ezra, tule meiega kaasa!”

“Kuhu?” ahmis Ihnuskoi õhku.

“Mädaneva tamme juurde nõmmel.”

Ezra vankus nagu hoobist tabatud; ta karjatas segaselt ja pöördus põgenema.

Otsekohe hüppasid Kane’i terava käskluse peale ettepoole kaks tugevat külaelanikku ja haarasid Ihnuskoist kinni. Nad väänasid pistoda ta kuivetunud käest ja sidusid ta käed kinni, judisedes, kui nende sõrmed puudutasid ta niisket liha.

Kane andis neile märku järgneda ja pöördus, et astuda mööda teed edasi, külaelanikud kannul, kes leidsid, et neilt nõuab oma vangi kaasavedamine äärmist jõupingutust. Nad läksid läbi soo ja soost välja, mööda vähekasutatud teed, mis viis üle madalate küngaste nõmmele.

Päike oli silmapiiri taha vajumas ja vana Ezra vahtis seda punnissilmi – vahtis, nagu ei suudaks küllalt vaadata. Kaugel nõmmel kõrgus suur tamm nagu võllas, olles nüüd vaid mädanev kest. Seal Solomon Kane peatus.

Vana Ezra väänles oma vangistaja haardes ja häälitses arusaamatult.

“Rohkem kui aasta tagasi,” ütles Solomon Kane, “viisid sina ühel ööl, kartes, et su hullumeelne nõbu Gideon võiks rääkida sinu julmustest tema vastu, ta samale teele, mida mööda me tulime, ja tapsid ta.”

Ezra vajus kössi ja urises:

“Sa ei suuda seda valet tõestada!”

Kane ütles paar sõna toimekale külaelanikule. Nooruk ronis mööda mädanenud puutüve üles lõhesse, kõrgele üles, ja tiris sealt midagi alla, mis langes klõbinal alla ihnuskoi jalgade ette. Ezra limpas eemale kohutavalt karjatades.

See oli mehe skelett, lõhkise kolbaga.

“Kuidas – kuidas sa seda teadsid? Sa oled saatan!” podises vana Ezra.

Kane pani käed rinnale.

“Olend, kellega ma eile öösel võitlesin, rääkis sellest ja ma järgnesin talle selle puu juurde. Sest see põrguline on Gideoni vaim.”

Ezra karjatas jälle ja rabeles metsikult.

“Sa teadsid,” ütles Kane süngelt, “sa teadsid, kes neid tegusid tegi. Sa kartsid hullumeelse vaimu ja seepärast sa otsustasidki jätta ta keha nõmmele, selle asemel, et varjata seda sohu. Sest sa teadsid, et vaim hakkab oma surmapaigas kummitama. Eluajal oli ta hull ja surnult ei teadnud ta, kust oma tapjat leida, muidu oleks ta tulnud sinu juurde hütti. Ta ei vihka kedagi peale sinu, kuid ta segaduses vaim ei suuda üht meest teisest eristada ja ta tapab kõik, et ta tapja ei pääseks. Aga ta tunneks su ära ja saaks rahus puhata, igavesti. Viha muutis ta vaimu nii tugevaks, et ta suutis rebida ja tappa, ja kuigi ta kartis sind eluajal kohutavalt, ei karda ta surnuna sind üldse.”

Kane peatus. Ta vaatas päikese poole.

“Kõike seda kuulsin ma Gideoni vaimult, tema vatramisest, sosinast, karjatustest ja pausidest. Ainult sinu surm võib teda rahuldada.”

Ezra kuulas hingetus vaikuses, kui Kane teatas neid hukatuslikke sõnu.

“On raske,” ütles Kane süngelt, “meest külmavereliselt surma mõista ja niisugusel viisil, nagu mul kavas on, kuid sina pead surema, et teised saaksid elada, ja jumal teab, et sa väärid surma.

Sa ei sure köie, kuuli ega mõõga, vaid tema küüniste läbi – sest miski muu ei rahulda teda.”

Nende sõnade peale lõi Ezra värisema, ta jalad andsid järele ja ta kukkus lömitades ja anudes, et nad teda tapaks, paludes, et nad põletaks teda tuleriidal, et nad teda surnuks piitsutaksid. Kane’i nägu oli otsustav nagu surm ja külaelanikud, keda hirm oli julmaks muutnud, sidusid karjuva armetu olendi tammepuu külge ning üks neist palus, et ta jumalaga rahu teeks. Kuid Ezra ei vastanud, karjudes kõrgel kiledal häälel talumatu monotoonsusega. Siis tahtis üks külamees teda näkku lüüa, kuid Kane peatas ta.

“Las ta teeb oma rahu saatanaga, keda ta tõenäoliselt varsti kohtab,” ütles puritaanlane süngelt. “Päike hakkab loojuma. Lõdvendage tema köisi nii, et ta saaks pimeduseks vabaks, sest on parem surra vabalt ja aheldamatult kui kinniseotult nagu ohver.”

Kui nad pöördusid, et temast lahkuda, vatras ja halises vana Ezra ebainimlikul häälel ja siis jäi vait, vahtides päikest kohutaval ilmel.

Nad kõndisid üle nõmme ja Kane heitis viimase pilgu grotesksele puu külge seotud kogule, kes paistis ebakindlas valguses tüve küljes kasvava suure seenena. Ja äkki karjatas ihnuskoi võikal häälel:

“Surm! Surm! Seal tähtede keskel on kolbad!”

“Ta armastas elada, kuigi ta oli kõver ja ihne ja kuri,” ohkas Kane. “Ehk on jumalal niisuguste hingede jaoks koht, kus tuli ja ohvrid võivad puhastada neid nende jäätmetest, nagu puhastab tuli metsa seentest. Kuid mu süda on raske.”

“Ei, sir,” ütles üks külameestest, “sa tegid seda jumala tahtel ja tänaöisest teost võib tulla ainult head.”

“Ei,” vastas Kane raskelt. “Ma ei tea – ma ei tea.”

Päike oli loojunud ja öö saabus hämmastava kiirusega, nagu oleksid suured varjud saabunud tundmatutest sügavikest, et katta maa pimedusega. Läbi öö kostis kummalist häält ja mehed peatusid ja vaatasid tuldud teed tagasi.

Midagi polnud näha. Nõmm oli varjude ookean ja rohi nende ümber kummardus pikkade lainetena nõrga tuule käes, muutes surmavaikuse vaikseks sosinaks.

Siis kerkis kuu kauge punane ketas nõmme kohale, ning hetkeks joonistus sellele mustalt üks sünge kogu. Too põgenes üle kuu näo – kõver, groteskne olend, kelle jalad paistsid vaevalt maad puudutavat, ja tihedalt tema kannul tuli olend, nagu lendav vari – nimetu, vormitu õudus.

Hetkeks paistsid nad selgelt kuu taustal, siis ühinesid kirjeldamatuks, vormituks koguks ja kadusid varjudesse.

Kaugele üle nõmme kostis korraks kohutavat, kriiskavat naeru.