Читать книгу Solomon Kane’i lood - Robert Ervin Howard - Страница 6

Solomon Kane vahtis süngelt pärismaalasest naist, kes lebas surnult ta jalge ees. Too oli vaid pisut rohkem kui tüdruk, kuid ta vigastatud jäsemed ja vahtivad silmad näitasid, et ta oli kannatanud palju rohkem, enne kui surm tõi talle halastava kergenduse. Kane märkas ta kätel ja jalgadel ahelate jälgi, sügavaid ristirästi arme ta seljal, ikkemärke ta kaelal. Mehe külmad silmad suurenesid kummaliselt, helkides jahedalt ja valgelt, nagu oleksid pilved ületanud jäiseid sügavikke.

“Nad tulevad isegi siia üksildasele maale,” pomises ta. “Mul polnud aimugi…”

Ta tõstis pea ja vaatas ida poole. Mustad täpid sinise taustal keerlesid ja ringlesid.

“Raisakullid näitavad nende teed,” pomises pikk inglane. “Häving käib nende ees ja surm järgneb neile. Häda tulgu teile kaela, õeluse pojad, sest jumala raev langeb teile peale. Köidikud lõdvenevad viha hagijate raudsete kaelte ümber ja kättemaksuvibu on pingule tõmmatud. Te olete uhked ja tugevad ja inimesed karjuvad teie jalge all, kuid karistus on tulemas kesköö pimeduses ja koidupunas.” Ta nihutas vööd, millel olid ta rasked püstolid ja terav pistoda, puudutas vaistlikult puusal oma pikka rapiiri ja kõndis vargsi, kuid kiiresti ida poole. Julm viha lõõmas ta sügavais silmis nagu sinised vulkaanitulukesed jäämägede all, ja käsi, mis surus ta pikka kassipeaga keppi, valgenes raudses haardes.

Pärast paari tundi järjekindlat astumist jõudis ta kuuldekaugusele orjakaravanist, mis suundus vaevarikkalt läbi džungli. Orjade haledad karjed, juhtide hüüded ja vanded ning piitsade plaksumine olid talle selgesti kuulda. Veel üks tund tõi ta nende kõrvale ja kõrvalteed pidi kõndides jälgis ta neid ohutust kaugusest.

Kane oli võidelnud Darienis moslemitega ja teadis, kui osavad nad olid puutöös. Rohkem kui sada pärismaalast, noored mehed ja naised, tuikusid mööda teed, ihualasti ja tugevalt kokku kinnitatud julmade ikkesarnaste puust riistadega. Need ikked, rohmakad ja rasked, käisid neile kaela ja ühendasid nad kahekaupa kokku. Ikked olid omakorda kokku köidetud, moodustades ühe pika ahela. Ajajate hulgas oli viisteist araablast ja umbes seitsekümmend neegersõdalast, kelle relvad ja fantastiline rõivastus näitasid nende kuuluvust mõnda idapoolsesse suguharru – ühte neist hõimudest, kelle olid alistanud, moslemi usku pööranud ja kellest liitlased teinud vallutavad araablased.

Viis araablast kõndisid rongkäigu eesotsas koos umbes kolmekümne sõjamehega, ja viis kõndisid tagapool koos ülejäänud neegersõdalastega. Ülejäänud marssisid tuikuvate orjade kõrval, sundides neid tagant hüüete, vannete ja pikkade, julmade piitsadega, mis tekitasid verepurskeid peaaegu iga löögiga.

„Need orjapidajad on samapalju lollid kui kelmid,” mõtles Kane. „Rannikule ei jõua sel viisil mitte rohkem kui pooled neist.”

Ta imestas, et orjapüüdjad olid seal, sest see piirkond asus kaugel lõunas neist paikadest, mida nad tavaliselt külastasid. Kuid ahnus võib mehi kaugele viia, nagu inglane teadis. Ta oli juba kaua niisuguste tegelastega asju ajanud. Vaadates hakkasid vanad armid ta seljal põletama – armid, mida olid teinud türgi galeeril moslemite piitsad. Ja kustumatu viha põletas Kane’i veel tugevamini.

Puritaanlane järgnes oma vaenlastele nagu vari ja ragistas läbi džungli hiilides ajusid plaani välja mõtlemiseks. Kuidas nii paljudest korraga jagu saada? Kõik araablased ja paljud nende liitlased olid relvastatud püssidega – tõsi küll, pikkade, kohmakate tulelukuga riistadega, kuid siiski püssidega, mis tekitaksid aukartust igas pärismaalaste suguharus, kes võiks neile vastu hakata. Mõned kandsid oma laiadel vöödel pikki hõbedaga kaunistatud püstoleid pisut tõhusamast sordist – ränikivilukkudega, mauri ja türgi päritolu.

Kane järgnes neile nagu mõtlik vari ja ta raev ning viha sõid ta hinge nagu vähk. Iga piitsaplaks oli nagu löök tema enda õlgadele. Troopika kuumus ja julmus mängivad kummalisi trikke. Tavalised kired muutuvad koletuiks asjadeks; berserkerlikuks raevuks, viha leegitseb ootamatuks hulluseks ja mehed tapavad punases kireudus ja imestavad hiljem ehmunult. Raevust, mida Solomon Kane tundis, oleks igal ajal ja igas kohas piisanud, et inimest hingepõhjani vapustada. Nüüd saavutas see koletud mõõtmed, nii et Kane värises nagu külmetushoos; raudsed küünised kratsisid ta aju ja ta nägi orje ja orjapidajaid läbi tumepunase udu. Kuid ta poleks siiski oma vihast sündinud hullumeelsuse tõttu tegutsema asunud, kui poleks olnud üht õnnetut juhtumit.

Üks orjadest, sale noor tüdruk, nõrkes äkki ja libises maapinnale, tirides oma ikkekaaslase endaga kaasa. Pikk kongus ninaga araablane karjus metsikult ja piitsutas teda õelalt. Tüdruku ikkekaaslane hakkas end juba püsti ajama, kuid tüdruk jäi pikali, vääneldes nõrgalt piitsa all, kuid ilmselt võimetuna tõusma. Ta vingus haledalt oma parkunud huulte vahelt ja teised orjapidajad tulid tema juurde, piitsad langemas ta värisevale kehale punaste piinavate hoopidena.

Tunnike puhkust ja pisut vett oleks teda elustanud, kuid araablastel polnud aega kaotada. Solomon hammustas kätt, kuni hambad lihani jõudsid, püüdes kontrolli saavutada, tänas jumalat, et piitsutamine oli lakanud, ja võttis end kokku kiireks pistodahoobiks, mis oleks last piinast vabastanud. Kuid araablased olid lõbutsemistujus. Kuna tüdrukust poleks orjaturul neile erilist kasu olnud, tahtsid nad tema kulul lõbutseda – ja nende kavatsused olid niisugused, et inimese veri oleks muutunud jäiseks veeks.

Esimese piitsutaja hüüded tõid teised summas nende ümber, nende habemikud näod paotusid irvitusteks meeldivas ootuses, kui nende metsikud liitlased lähemale tõmbusid, silmad helkimas. Armetud orjad mõistsid oma isandate kavatsusi ja neilt kostis haletsusväärsete karjete koor.

Õudusest haige Kane mõistis samuti, et tüdruku surm ei saa kerge olema. Ta teadis, mida pikk moslem teha kavatses, kui too kummardus tüdruku kohale terava pistodaga, nagu araablased kasutasid metsloomade nülgimiseks. Inglast tabas hullumeelsushoog. Ta hindas oma elu vähe, ta oleks riskinud sellega ka paganalapse või väikese looma eest. Siiski poleks ta mõtlematult loobunud oma ainsast lootusest aidata neid õnnetuid seal rongkäigus. Kuid ta tegutses ebateadlikult. Püstol suitses ta käes ja pikk lihunik oli maas tolmupilves, ajud välja voolamas, enne kui Kane mõistis, mis ta oli teinud.

Ta oli peaaegu sama üllatanud nagu araablasedki, kes seisid hetke kivistunult ja siis hakkasid üheskoos karjuma. Mõned tõstsid oma kohmakad tulelukupüssid ja saatsid oma raskeid kuule raksatades läbi puude, ning ülejäänud, mõeldes kahtlemata, et neid oli luuratud, sööstsid läbisegi džunglisse rünnakule. Nende käitumise äkilisus tuli Kane’ile kahjuks. Kui nad oleksid hetke kauem kõhelnud, oleks ta võinud märkamatult kaduda, kuid praegu ei näinud ta muud valikut, kui neile avalikult vastu astuda ja müüa oma elu nii kõrge hinnaga, kui ta suutis.

Jah, tõesti oli see teatud raevukas imetlus, mis tabas ta ulguvaid ründajaid. Nad peatusid äkki hämmastunult, kui pikk sünge inglane puu tagant välja astus, ja sel hetkel suri üks neist Kane’i teise püstoli kuulist, mis teda südamesse tabas. Siis tormasid nad metsikust raevust karjudes oma üksildasele vastasele kallale.

Solomon Kane seadis selja suure puu vastu ja ta pikk rapiir moodustas ta ümber särava kaare. Araablane ja kolm ta sama raevukat liitlast vehkisid tema poole oma raskete kaardus mõõkadega, ülejäänud aga tunglesid ümberringi, urisedes nagu hundid, kui nad püüdsid torgata noaga või tabada kuuliga sel viisil, et nad üksteist ei vigastaks.

Välkuv rapiir pareeris vilistavaid skimitare ja araablane suri selle otsas, mis paistis ta südames vaid hetke kõhklevat, enne kui purustas mõõkakeerutava sõdalase aju. Viimase kõhtu tabas pistoda Kane’i vasakus käes ja teised taganesid äkilises hirmus. Raske kuul tabas puud Kane’i pea lähedal ja ta võttis end kokku, et hüpata nende keskele ja surra. Siis piitsutas nende šeik neid oma pika piitsaga ja Kane kuulis teda metsikult karjumas oma sõdalastele, et nood uskmatu elusalt kinni võtaksid. Kane vastas käsklusele äkilise pistodaheitega, mis vilises šeiki peast nii lähedalt mööda, et lõhestas ta turbani ja vajus sügavale ühe tagaseisja õlga.

Šeik tõmbas oma hõbekaunistustega püstoli, ähvardades omaenda mehi surmaga, kui nad ei võta kinni seda elajalikku vastast, ja nad ründasid jälle meeleheitlikult. Üks sõdalastest jooksis otse Kane’i mõõga otsa, ja araablane tema taga lükkas hoolimatult teda takka, lüües ta kuni käepidemeni välja ja niimoodi mõõka kinni hoides. Enne, kui Kane suutis selle välja sikutada, kargasid ülejäänud võidukarjatusega talle otsa ja tirisid ta pikali paljalt oma massiga. Kui nad haarasid teda igast küljest, soovis puritaanlane asjatult tagasi pistoda, mille oli minema heitnud. Kuid isegi nii ei läinud see neil kergelt.

Veri pritsis ja näod purunesid ta raudkõvade rusikate all, mis lõid välja hambaid ja lõhestasid konte. Sõjamees tuikus eemale, vigastatud õelast hoobist põlvekedra pihta. Isegi kui nad olid ta pikali saanud ja kuhjunud mehekõrguselt talle otsa, kuni ta ei saanud enam rusikate ega jalgadega lüüa, vajusid ta pikad kõhnad sõrmed raevukalt läbi pulstunud habeme, et lukustuda ümber kaela haardesse, mis võttis jõu kolmelt tugevalt mehelt ja ohvrid jäid maha õhku ahmides ja roheliste nägudega.

Viimaks, ähkides kohutavast võitlusest, olid nad ta käed ja jalad kinni sidunud, ja šeik, torgates oma püstolid tagasi siidisesse tuppe, astus oma vangi juurde ja vaatas tema poole alla. Kane vaatas üles pikka kõhna kogu ja kullisarnast nägu mustalokilise habeme ja kõrkide pruunide silmadega.

“Mina olen šeik Hassim ben Said,” ütles araablane. “Kes sina oled?”

“Mu nimi on Solomon Kane,” urises puritaanlane šeiki enda keeles. “Ma olen inglane, sa paganast šaakal.”

Araablase tumedates silmades välgatas huvi.

“Suleiman Kahani,” ütles ta inglise nime araabiapäraselt. “Olen sinust kuulnud – kunagi võitlesid türklastega ja barbareist korsaarid lakkusid sinu pärast oma haavu.” Kane ei suvatsenud vastata. Hassim kehitas õlgu.

“Sinu eest saaks hea hinna,” ütles ta. “Ehk viin su Stambuli, kus on tähtsaid mehi, kes sooviksid niisugust meest oma orjade hulka. Ja mulle meenub nüüd Kemal Bey, üks laevamees, kelle näol on sügav arm, mille tegid sina, ja kes vannub sind maapõhja. Ta maksaks mulle sinu eest hea hinna. Ja pane tähele, oh frank, ma teen sulle seda au, et määran sulle erivalvuri. Sa ei kõnni ikkes, vaid vabalt, välja arvatud su käed.”

Kane ei vastanud, ning šeigi märguande peale tõsteti ta püsti ja päästeti köidikuist lahti, välja arvatud ta käed, mis jäid kindlalt selja taha seotuiks. Jäme köis heideti talle kaela ümber ja selle teine ots anti hiiglasliku sõjamehe kätte, kes kandis oma vabas käes suurt kaardus mõõka.

“Ja mida sa nüüd mõtled mu suuremeelsusest sinu suhtes, frank?” päris šeik.

“Ma mõtlen,” vastas Kane aeglaselt ja ähvardavalt, “et ma ohverdaksin oma hingeõnnistuse, et võiksin isegi relvastamata sinuga võidelda ning sul paljaste sõrmedega südame rinnust rebida.”

Niisugune oli viha ta sügavas, kajavas hääles ja nii ehe, võitmatu raev lõõmas ta silmades, et karastunud ja kartmatu pealik kahvatas ja taganes tahtmatult nagu hullunud looma ees.

Siis sai Hassim tasakaalu tagasi, ütles oma teenritele paar sõna ning astus rongkäigu etteotsa. Kane märkas tänulikult, et peatus, mille oli peale sundinud ta vangistamine, oli andnud mahakukkunud tüdrukule võimaluse puhata ja kosuda. Nülgimisnuga oli jõudnud teda vaevalt puudutada; ta suutis kaasa tuikuda. Öö polnud kaugel. Varsti on orjapidajad sunnitud peatuma ja laagrisse jääma.