Читать книгу Ambleri kustutamine - Роберт Ладлэм - Страница 3

Hoone oli oma keskpärasuses otsekui nähtamatu. See võinuks olla suur munitsipaalkool või maksuameti maakondlik büroo. Neljakandiline punastest tellistest hoone – neli korrust ümber siseõue – nägi välja nagu lugematud teised 1950-ndate ja 60-ndate ehitised. Juhuslik möödakäija ei oleks selle poole kahte korda vaadanud.

Ent siinkandis ei olnud ühtki juhuslikku möödakäijat. Mitte siin, sellel luidetele tekkinud saarel, 10 kilomeetri kaugusel Virginia rannikust. Ametlikult kuulus saar Ameerika Riiklikku Looduskaitsealade Süsteemi ja kõik, kes selle kohta uurima hakkasid, said teada, et saare äärmiselt hapra ökosüsteemi tõttu külastajaid sinna ei lubata. Osa saare tuulealusest küljest oligi tõepoolest kalakotkaste ja kosklate elupaik, nii röövlinde kui nende saaki ohustas kõigist kõige kardetavam kiskja – inimene. Saare keskosas laius aga kuus hektarit eeskujulikku muru ja hoolikalt tasandatud nõlvasid, mille keskel asuski ilmetu hoone.

Laevadel, mis Parrishi saarel kolm korda päevas peatusid, olid RLS märgistused ja eemalt ei saanudki eriti aru, et inimesed, keda nendega saarele toodi, ei näinud kaugeltki pargivalvurite moodi välja. Kui mõni hättasattunud kalapaat saarel randuda üritas, takistasid seda sõbraliku naeratuse ja külma kalgi pilguga kaitsevärvi riietes mehed. Keegi ei pääsenud kunagi piisavalt lähedale, et näha nelja valvetorni või elektrivoolu all olevat aeda, mis ümbritses saare keskset ala.

Nii tähelepandamatu, kui see väljast ka polnud, sisaldas Parrishi saare psühhiaatriakeskus suuremat metsikust kui miski muu, mis seda ümbritses – sellist, mida leidub vaid inimmõistuses. Valitsuses olid sellest asutusest teadlikud vaid vähesed. Ellu oli selle kutsunud lihtne loogika: psühhiaatriahaigla patsientidele, kes omavad äärmiselt salastatud teavet. Kui jutt käib niisuguste nõdrameelsete ravimisest, kelle pead on täis riiklikke saladusi, on selleks tarvis turvalist keskkonda. Parrishi saarel oli potentsiaalseid turvariske võimalik ettevaatlikult juhtida. Kõigi töötajate taust oli põhjalikult kontrollitud, neile olid antud kõrge taseme juurdepääsuload ning lisaks aitasid turvariske maandada veel ka ööpäevaringsed audio- ja videovalvesüsteemid. Pealekauba roteerus haigla meditsiiniline personal iga kolme kuu tagant, et vähendada sobimatute suhete väljaarenemise võimalust. Turvaprotokollid nägid ette isegi seda, et patsientidest ei räägitud kunagi nimesid kasutades, vaid ainult neile antud numbrites.

Mõnikord harva tuli ette patsiente, keda peeti eriti ohtlikeks kas nende vaimuhaiguse olemuse tõttu või sellepärast, et nad teadsid midagi eriti salajast. Hoolealune, kes oli hinnatud kõrge riskiga patsiendiks, eraldati teistest ning majutati lukustatud üksikpalatisse. Läänetiiva neljandal korrusel oli üks selline patsient, nr 5312.

Töötaja, kes oli äsja osakonda 4W teenindama roteerunud ja kohtus patsiendiga nr 5312 esimest korda, sai kindel olla ainult selles, mida oma silmaga nägi: et mees on 183 cm pikk, arvatavasti umbes 40-aastane, tema lühikeseks pöetud juuksed on pruunid, silmad eresinised. Kui nende pilgud kohtuksid, pööraks töötaja esimesena pilgu ära – patsiendi vaade oli mõnikord lausa pelutav, peaaegu füüsiliselt läbitungiv. Kogu tema ülejäänud profiil asus psühhiaatriliste andmete kaustas. Mis puutub metsikusse tema sees, siis seda võis ainult oletada. Kusagil osakonnas 4W olid plahvatused ja veresaun ja karjed, aga need olid hääletud, suletud patsiendi rahututesse unenägudesse, mis muutusid aina elavamaks, mida enam uni taanduma hakkas. Need hetked enne ärkamist – kui vaataja on teadlik ainult sellest, mida ta vaatab, ja kõik, mida ta teab, on see, mida ta näeb – olid täis pildiseeriaid, mis väändusid nagu ülekuumenenud projektorilambi ees peatunud filmilint.

Poliitiline koosolek kuumal ja niiskel päeval Taiwanis – tuhanded suurele väljakule kogunenud kodanikud, keda jahutamas vaid väga harv tuuleiil. Valitsusse pürgiv kandidaat, kelle lause lõikas pooleks plahvatus – väike, kontrollitud, surmav. Hetk varem oli ta kõnelenud – sõnaosavalt, väljendusrikkalt. Nüüd kössitas ta puust laval iseenda vereloigus. Ta tõstis pea, lastes pilgu viimast korda üle rahvamassi ja peatus ühel rahvahulgas seisjal: chang bizi’l – lääne inimesel. Ainukesel inimesel, kes ei karjunud, nutnud, põgenenud. Ainukesel, kes ei paistnud üllatunud, sest lõppude lõpuks imetles ta ju omaenese kätetööd. Kandidaat suri, silmitsedes meest, kes oli tulnud teiselt poolt maakera teda tapma. Siis see kujutis moondus, väreles, põles pimestavvalgeks.

Kauge helin nähtamatust kõlarist, minoorne kolmkõla – ja Hal Ambler avas uniselt kokkukleepunud silmalaud.

Kas hommik oli päriselt käes? Oma akendeta toas ei olnud tal mitte kuidagi võimalik seda teada. Aga tema hommik oli käes. Lakke uputatud lampidest kiirgav pehme fluorestsentsvalgus muutus poole tunni jooksul vähehaaval aina eredamaks – tehnoloogiline koidik, mille tegi erksamaks teda ümbritsev valge ruum. Vähemasti kunstlik päev oli küll algamas. Ambleri tuba oli 2,7 korda 3,7 meetrit, põrandat kattis valge vinüülparkett, seinu valge PVC-vaht – tihe kummilaadne materjal, mis katsudes pisut vetrus, umbes nagu maadlusmatt. Üsna pea liugleb hermeetiline uks hüdraulika ohke saatel lahti. Ta teadis neid üksikasju – ja sadu sarnaseid. Need kuulusid kõrge turvariskiga asutuses elamise juurde, kui seda ikka sai eluks nimetada. Tal oli süngeid selgusperioode, fuuga-laadses seisundis veedetud ajavahemikke. Mingisugune valdav tunne, et teda on röövitud – mitte ainult tema keha, vaid ka hing.

Peaaegu kakskümmend aastat kestnud salaagendikarjääri jooksul oli Amblerit aeg-ajalt vangi võetud – seda oli juhtunud Tšetšeenias ja Alžeerias – ning määratud mingiteks perioodideks üksikvangistusse. Ta teadis, et olukord ei ole soodne sügavateks mõteteks, eneseanalüüsiks või filosoofilisteks otsinguteks. Pigem täitus pea killukestega reklaamkõllidest, vaid osaliselt meenuvate sõnadega poplauludest ja terava teadlikkusega väikestest kehalistest ebamugavustest. See kõik keerles, nihkus ja jõudis harva välja kuhugi huvitavasse kohta, jäädes pigem lõpliku eraldatuse kummalise agoonia lõksu. Need, kes teda agendieluks koolitasid, olid üritanud teda sellisteks juhtumiteks ette valmistada. Väljakutse seisneb selles, olid nad olnud veendunud, et su aju ei hakkaks iseennast ründama, nagu magu hakkab nälja korral iseennast seedima.

Ent Parrishi saarel ei olnud ta vaenlaste käes. Teda hoidis vangis tema enda valitsus – valitsus, kelle teenistuses oli möödunud kogu tema karjäär.

Ja ta ei teadnud, miks.

Miks keegi võiks selle maja hoolealuste hulka sattuda, ei olnud tema jaoks saladus. USA luure Konsulaaroperatsioonide-nimelise haru liikmena oli ta Parrishi saarel asuvast haiglast kuulnud. Ambler mõistis sedagi, milleks niisugune asutus vajalik oli. Me kõik oleme vastuvõtlikud inimmõistust tabada võivatele nõrkustele, sealhulgas ka need, kelle valduses on hästivalvatud saladusi. Lubada suvalisel psühhiaatril niisuguse patsiendiga tegeleda olnuks ohtlik. See õppetund oli tulnud raskesti – läbi kogemuse. Külma sõja ajal oli avastatud, et Berliinis sündinud psühhoanalüütik, kes tegutses Washingtoni lähistel Alexandrias ja kelle klientide hulgas oli mitu USA tippametnikku, oli Ida-Saksamaa kurikuulsa Ministerium für Staatssicherheiti käepikendus.

Ent miski ei selgitanud, miks Hal Ambler ennast siit leidis alates … Kui kaua aega oli mööda läinud? Väljaõppe jooksul oli talle rõhutatud, kui oluline on vangistuses ajaarvestust pidada. Kuidagiviisi oli tal järg käest läinud ja küsimused vangistuse kestuse kohta jäid vastuseta. Kas möödunud oli kuus kuud, aasta, rohkem? Neid asju, mida ta ei teadnud, oli palju. Üks, mida ta teadis, oli see, et kui ta varsti ei põgene, läheb ta päriselt hulluks.

Rutiin. Ambler ei suutnud otsustada, kas kindlas järjekorras kindlate tegevuste järgimine on tema lunastus või hukatus. Vaikselt ja tõhusalt tegi ta hommikuvõimlemist, lõpetades saja ühel käel tehtud kätekõverdusega, hoides vaheldumisi üleval paremat ja vasakut kätt. Amblerile olid vanniskäigud lubatud üle päeva, täna ei olnud vannipäev. Väikeses valges kraanikausis toanurgas pesi ta oma hambaid. Hambaharja vars oli valmistatud pehmest kumjast polümeerist, sest kõva plastiku oleks saanud relvaks voolida. Ta vajutas puutemehhanismiga luugikesele ja kraanikausi kohal libises lahti sahtel, mis sisaldas väikest elektripardlit. Selle kasutamiseks oli talle antud täpselt 120 sekundit, seejärel pidi anduriga varustatud seadme turvasahtlisse tagasi panema, muidu oleks käivitunud alarm. Kui Ambler valmis sai, pritsis ta kätega vett näole ning lasi märgade sõrmedega läbi juuste, püüdes neid sedasi „kammides“ kuidagi korrastada. Peeglit tal ei olnud, ka mitte ühtki peegeldavat pinda. Isegi klaas, mis toas olemas oli, oli mittepeegelduva kattega. Kõik kahtlemata mingisugusel teraapilisel eesmärgil. Ta pani selga oma „päevaülikonna“: valge puuvillase särgi ja avarad kummivärvliga püksid, mis moodustasid patsientide vormiriietuse.

Ta pööras end aeglaselt ukse poole, kui kuulis seda avanemas, ja tundis koridoris heljuva desinfitseerimisvahendi iseloomulikku männilõhna. Sisse astus, nagu ikka, siilisoenguga turske meesterahvas, seljas tuvihall popeliinvorm, rinnasildile hoolikalt riidelapp peale pandud – järjekordne turvameede, mida töötajad selles osakonnas kasutasid. Selle järgi, kuidas mees vokaale hääldas, oli ilmne, et ta pärineb USA keskläänest, aga tema igavus ja huvitus olid nakkavad – Amblerile ei pakkunud ta mingit huvi.

Veel rutiinseid tegevusi: sanitaril oli ühes käes tihedast nailonvõrgust vöö. „Tõsta käed üles,“ kõlas mühatatud juhis, kui mees ligi astus ning musta nailonvöö Amblerile piha ümber pani. Ilma selle erilise vööta ei tohtinud Ambler toast välja minna. Paksu nailonkanga sees oli mitu lamedat liitiumpatareid. Kui vöö oli paigas, asetati kaks metallora tema vasakust neerust natuke kõrgemale.

Seadet – ametlikult nimetati seda REACT-vööks, mis tähendas elektroonilist kaugjuhitavat ohjeldustehnoloogiat – kasutati harilikult kõige rangema režiimiga vangide transportimiseks. Osakonnas 4W oli see igapäevane rõivaese. Vööd sai aktiveerida lausa saja meetri kauguselt ning see saatis kaheksa sekundi jooksul keresse viiskümmend tuhat volti. Niisugune löök paiskaks isegi sumomaadleja põrandale kümneks-viieteistkümneks minutiks kontrollimatult tõmblema.

Kui vöö oli paigas ja lukustatud, saatis sanitar teda mööda valgeksplaaditud koridori hommikusi rohtusid kätte saama. Ambler kõndis aeglaselt, raskelt, nagu kahlaks läbi vee. Sellist kõnnakut põhjustas antipsühhootiliste ravimite kõrge tase veres – kõnnak, millega olid tuttavad kõik, kes siinses osakonnas töötasid. Kõnnakule vastupidist keelt rääkis tõhus kiirus, millega Ambleri pilk ümbritsevat neelas. See oli üks paljudest pisiasjadest, mida sanitar tähele ei pannud.

Neid pisiasju, mida Ambler tähele ei pannud, oli väga vähe.

Hoone ise oli aastakümneid vana, aga seda oli iga natukese aja tagant sisustatud uusima turvatehnoloogiaga: uksed avanesid kiipkaartidega – kaartidega, mille sees olid automaatsaatjad-vastuvõtjad –, mitte võtmetega ja suurematest väravatest läbiminekuks skaneeriti silma võrkkesta, nii et läbi pääses ainult lubadega personal. Tema toast umbes 30 meetrit mööda koridori edasi asus niinimetatud vaatlusruum, millel oli hallist polariseeritud klaasist siseaken, mis võimaldas ruumis olevat patsienti jälgida, samas kui vaatleja vaatlemine oli võimatu. Ambler istus seal regulaarselt „psühhiaatriliste hinnangute“ saamiseks, mille eesmärk paistis ametisolevale arstile sama arusaamatu nagu patsiendilegi. Ambler oli viimaste kuude jooksul tundnud tõelist meeleheidet, ja seda mitte psühhiaatria valdkonda kuuluvate häirete tõttu. Tema meeleheide võrsus realistlikust hinnangust vabanemise väljavaadete lootusetusele. Ta tunnetas, et ka kolme kuu kaupa roteeruvad töötajad olid hakanud teda eluaegseks pidama – inimeseks, kes jääb asutusse veel kauaks pärast nende lahkumist.

Mõni nädal tagasi aga kõik muutus. See ei olnud midagi objektiivset, midagi füüsilist, midagi käegakatsutavat. Lihtne fakt seisnes selles, et ta oli kellegini jõudnud, see muudab kõike. Või täpsemalt öeldes: tema muudab. Ta oli sellega juba algust teinud. Ta oli noor psühhiaatriaõde ja tema nimi oli Laurel Holland. Ja – nii lihtne see oligi – ta oli Ambleri poolt.

Mõni minut hiljem saabus sanitar oma tinaraskete jalgadega patsiendiga osakond 4W suurde poolringikujulisse alasse, mida kutsuti puhketoaks. Puhketuba – üheski mõttes ei olnud see mõiste päris kohane. Selle tehniline nimetus oli jälgimisaatrium. Ühes otsas olid mingisugused treeningvahendite jäänused ja raamaturiiul 15 aastat tagasi välja antud World Book entsüklopeediaga. Teises otsas oli apteek: pikk lett, metallvõrega tugevdatud klaasist aknaliistakas ja selle tagant paistev riiul, mille peal pastelltoonides siltidega valged plastpudelid. Ambler oli nüüdseks omal nahal kogenud, et nende pudelite sisu võib olla sama sandistav kui terasest käerauad. Need tekitasid loidust, andmata rahu, tekitasid uimasust, andmata tasakaalu.

Ent selle asutuse mure ei olnudki mitte niivõrd rahu, kui maharahustamine. Tänasel hommikul oli siia kogunenud pool tosinat sanitari. Selles ei olnud midagi ebaharilikku – ainult sanitaride jaoks omaski nimetus puhketuba mingisugust tähendust. Osakond oli kujundatud tosina patsiendi jaoks, teenindas aga täpselt üht. Nii saigi sellest alast mitteametlik puhkekeskus sanitaridele, kes töötasid nõudlikumates osakondades. Nende kalduvus siin kokku tulla suurendas omakorda siinset turvalisust.

Ambler pöördus noogutama paarile sanitarile, kes istusid madalal polsterdatud pingil, ning lubas endale samal ajal aeglase ilanire, mis mööda lõuga alla voolas. Sanitaride poole pööratud pilk oli fookusest väljas ja hägune. Ta oli juba üle lugenud, et ruumis viibis parajasti kuus sanitari pluss üks psühhiaater ning – Ambleri ainuke lootus elule – psühhiaatriaõde.

„Kommisöömise aeg,“ ütles üks sanitar. Teised itsitasid.

Ambler võttis aeglaselt suuna ravimileti poole, kus kastanpruunide juustega õde teda hommikuste tablettidega juba ootas. Tajumatu võbelus – põgus pilk, vaevumärgatav noogutus – käis nende vahelt läbi.

Ambler oli tema nime kogemata teada saanud. Naine oli endale tassitäie vett peale ajanud ja kangas, mis pidi tema atsetaatnimesilti varjama, muutus märjaks saades läbipaistvaks. Laurel Holland – need tähed paistsid nagu varjud läbi kangalapikese. Ambler oli tema nime vaikselt välja öelnud; naine tundus sattuvat pabinasse, aga samas ei tundunud see talle ka vastukarva olevat. Sel hetkel oli nende vahel süttinud mingisugune säde. Mees uuris tema nägu, rühti, häält, liigutusi. Naine oli kolmekümnendates eluaastates, arvas Ambler, pruunide rohelisetähniliste silmade ja sireda kehaga. Targem ja ilusam, kui ta ise arugi sai.

Nendevahelised vestlused toimusid pominal ja olid lühikesed, ei midagi sellist, mis oleks võinud jälgimissüsteemides tähelepanu äratada. Aga isegi pilkude ja pikemaks püsima jäävate naeratustega sai väga palju edasi anda. Mis süsteemi puutus, siis oli ta patsient number 5312. Aga ta teadis, et nüüdseks oli ta selle psühhiaatriaõe jaoks midagi enamat kui lihtsalt number.

Naise poolehoiu oli ta viimase kuue nädala jooksul tasapisi võitnud mitte näitlemisega – sellele oleks õde pigem varem kui hiljem jälile jõudnud –, vaid lubades endal reageerida naisele sellisena, nagu too oli, mis julgustas naist käituma samamoodi. Psühhiaatriaõde tundis temas midagi ära – tundis ära tema terve mõistuse.

See teadmine oli turgutanud mehe eneseusku ja sihikindlust põgenemise kavandamisel. „Ma ei taha siin surra,“ oli ta naisele ühel hommikul pomisenud. Naine ei vastanud, aga tema jahmunud pilk oli öelnud kõik, mida vaja.

„Teie rohud,“ oli õde järgmisel hommikul rõõmsameelselt öelnud, asetades tema peo peale kolm tabletti, mis tundusid pisut teistsugused kui tavapärased nüristavad neuroleptikumid. „Tylenol,“ vormis naine oma huultega. Ettekirjutused nõudsid, et patsient peab õe otsese järelevalve all tabletid alla neelama ja suu siis lahti tegema, et näidata, et ta ei ole neid kuhugi ära peitnud. Seda mees tegigi ja tund aega hiljem oli tal olemas tõestus, et naine oli rääkinud tõtt. Tema jalad olid kergemad, ka meeleolu muutus aina helgemaks. Mõne päeva jooksul hakkas ta tundma end särasilmsemana, elurõõmsamana – rohkem iseendana. Ta pidi pingutama, et teeselda rasket ja lohisevat Compazine’i kõnnakut, millega sanitarid harjunud olid – näitamaks, nagu oleks ta endiselt ravimite mõju all.

Parrishi saare psühhiaatriahaigla oli kõrgeima turvalisustasemega keskus, varustatud kõige uuema tehnoloogiaga. Ent ükski tehnoloogia, mis eales leiutatud, ei ole täiesti immuunne inimfaktorile. Nüüd, varjates kehaga oma liigutusi kaamera eest, libistas naine mehe valgest puuvillasest rõivaste kummivärvli vahele oma võtmekaardi.

„Ma kuulsin, et täna hommikul on oodata koodi kaksteist,“ pomises naine. See kood tähendas, et keegi vajab kiiremas korras meditsiinilist abi ning patsiendi evakueerimist rannikul asuvasse haiglasse. Laurel Holland ei selgitanud, kuidas ta seda teab, aga Ambler võis arvata: kõige tõenäolisemalt oli mõni patsient kurtnud rinnus valu – esimene märk tõsisemast südamerikkest. Sellisel juhul olukorda jälgitakse, teades, et kui äkilise arütmia sümptomeid juurde peaks tekkima, tuleb patsient viia mandrile intensiivraviosakonda. Ambler mäletas üht varasemat kood 12 – ühel vanemaealisel patsiendil oli tekkinud hemorraagiline insult – ja meenutas turvaprotseduure, mida siis järgiti. Nii muljetavaldavad kui need ka polnud, kujutasid need endast siiski tavapäratust – mida tal võib ehk õnnestuda ära kasutada.

„Kuula,“ sosistas naine. „Ja ole valmis tegutsema.“

Kaks tundi hiljem – kaks tundi, mille Ambler veetis klaasistunud vaikuses ja liikumatult – hakkas kõlama elektrooniline helin, millele järgnes elektrooniline hääl: kood kaksteist, osakond ida kaks. Eelsalvestatud hääl kuulus samasse liiki lennujaamatrammides ja renoveeritud metroorongides kuulduga – see oli rahutusttekitavalt meeldiv. Otsekohe hüppasid sanitarid jalgele. Kindlasti see vanamees 2E-s. See on tal juba teine südameatakk, kas pole? Suurem osa neist lahkus teise korruse osakonna poole. Nii helisignaali kui sõnumit korrati sagedasti üle.

Ah et siis vanaldane südameataki ohver, just nagu oleks võinud ennustada. Amber tundis kätt oma õlal. Seesama turske sanitar, kes oli hommikul tema uksele tulnud.

„Standardprotseduur,“ ütles mees. „Patsiendid naasevad kõigi hädajuhtumite korral oma tubadesse.“

„Mis toimub?“ küsis Ambler paksu keelega loiult.

„Ei midagi, mille pärast sul tarvitseks muretseda. Sinul on oma toas turvaline ja hea.“ Tõlge: lukustus. „Tule nüüd minuga kaasa.“

Mitu pikaleveninud minutit hiljem olid kaks meest Ambleri toa ukse ees. Sanitar pani kaardi lugejasse, halli plastikust seadmesse, mis asus ukse lähedal seinal puusa kõrgusel, ja hermeetiline uks liugles lahti.

„Läks nüüd sisse,“ ütles turske keskläänest pärit mees.

„Abi vaja …“ Ambler astus mõne sammu lävepaku suunas ja keeras end siis uuesti sanitari poole, viibates abitult portselanist tualetipotile.

„Oh põrgut küll,“ ütles sanitar, kirtsutas põlglikult nina ja järgnes Amblerile tuppa.

Sul on ainult üks võimalus. Ei ühtki viga.

Kui sanitar tema juurde astus, kummardus Ambler ette, jalad põlvist kõverdatud, nagu hakkaks kohe kokku kukkuma. Siis viskus ta sirgu, rammides peaga mehe lõuga. Sanitari näol vilksatas paanika ja silmist paistis uskumatus, kui kokkupõrkekrigin tema teadvusse jõudis. Jalgu järele vedavast, ravimeid täis topitud patsiendist oli saanud jõuline pööris – mis oli juhtunud? Hetk hiljem vajus sanitar raskelt põrandale, Ambler viskus talle otsa ja otsis taskud läbi.

Mitte ühtki viga. Ta ei saa endale isegi ühte lubada.

Ta võttis sanitari kiipkaardi ja töötõendi ning ajas kiiresti selga tolle tuvihalli särgi ja püksid. Need ei olnud küll täiesti parajad, aga mitte ka absurdselt suured, juhusliku pilgu peaks ära kannatama küll. Ambler keeras püksisääred sissepoole pisut lühemaks. Värvel jooksis üle elektrišokivöö – ta oleks andnud ükskõik mida, et vööst lahti saada, aga selle ajaga, mis tal varuks oli, polnud sellest võimalik vabaneda. Kõik, mis ta teha sai, oli tõmmata vormiriietuse halli vööd pingule ja loota, et REACT-seadme must nailonvõrk jääb peitu.

Lükates sanitari kiipkaardi sisemisse kaardilugejasse, avas ta oma toa ukse ja piilus välja. Koridoris ei olnud kedagi. Ilmselt oli valdav osa personalist suunatud kiiret abi vajava patsiendi juurde.

Kas uks sulgub automaatselt? Ta ei saanud endale valearvestust lubada. Koridori astunud, hoidis Ambler kaarti välimises lugejas. Paar klõpsatust hiljem libises uks kinni.

Mees tõttas mõned meetrid edasi, laia vajutatava kangiga ukse juurde koridori lõpus. Üks elektrilistest nelja punkti ustest. Lukus loomulikult. Ta proovis sama kaarti, mida oli just kasutanud, kuulis paari klõpsatust, kui luku mootor ringi käis. Ei midagi. Uks jäi suletuks.

See ei olnud sanitaridele mõeldud läbipääs.

Ta mõistis, miks Laurel Holland oli talle oma kiipkaardi andnud: uks pidi avanema samasse koridori, mille kaudu apteeki varustati.

Ta proovis naise kaarti.

Seekord uks avanes.

Ambler leidis end kitsast teeninduskoridorist, kuhu heitsid hämarat valgust vähesevatilised fluorestsentslambid. Ta vaatas paremale, tabades ratastega pesukorvi teisest koridori otsast, ning hiilis sinnapoole. Ilmselgelt ei olnud koristajad seda ala täna veel külastanud. Põrandal olid sigaretikonid ja tsellofaanpakendid, seejärel riivas king midagi lamedat ja metallist: tühi Red Bulli purk, millele keegi oli peale astunud. Ebamäärane tunne käskis tal selle tagataskusse pista ja nii ta tegigi.

Kui palju tal aega on? Täpsemalt – kui kaua läheb, enne kui sanitari kadumist märgatakse? Mõne minuti pärast jõuab kood kaksteist lõpule ja keegi saadetakse Amblerit toast ära tooma. Ta peab hoonest välja saama nii kiiresti kui võimalik. Tema sõrmeotsad puudutasid midagi, mis seinast eendus. Ta oli selle üles leidnud: musta pesu šahti metall-luugi. Ambler ronis sisse, hoides luugiservast kahe käega kinni ja kobades jalgadega ringi. Ta oli muretsenud, et äkki on šaht liiga kitsas, tegelikult oli see hoopis liiga lai ja kuskil ei olnud redelit, millele ta oli julgenud loota. Selle asemel oli šaht seestpoolt kaetud sileda lehtmetalliga. Et kukkumist vältida, tuli tal suruda end nii käte kui ka tossudesse kängitsetud jalgadega vastu šahti vastaskülgi.

Ta lasi end mööda šahti aeglaselt allapoole, ettevaatlikult ja suure pingutusega jäsemeid ükshaaval edasi tõstes. Pinge lihastes oli kohutav ja need muutusid üsna pea ka kohutavalt valusaks. Puhkamise võimalust ei olnud. Lihaseid ei saanud hetkekski lõdvestada, muidu oleks ta otsejoones mööda šahti alla kukkunud.

Kui ta seinu pidi mäestlaskudes lõpuks alla jõudis, tundus talle, et möödunud on tunde, kuigi pigem oli kulunud ehk kaks minutit. Ta lihased judisesid ja tõmbusid krampi, kui ta läbi räpase pesu kottide endale teed rajas, inimhigi ja -ekskrementide leha sisse peaaegu lämbudes. Tundus, otsekui kaevaks ta end hauast välja, kraapides, vingerdades, surudes end jõuga läbi tahke massi. Iga lihaskiud karjus puhkuse järele, ent selleks ei olnud aega.

Viimaks surus Ambler end välja kõvale tsementpõrandale ja oli jõudnud – kuhu? Kuuma, madala laega keldriruumi, kus mürisesid ja kõmisesid pesumasinad. Ta ajas kaela õieli. Pika valge emailiga kaetud tööstuslike pesumasinate rivi lõpus panid kaks töötajat pesu masinasse.

Ta tõusis püsti ja astus üle pesumasinate vahekäigu, värisevaid lihaseid tahtele alluma sundides. Kui teda märgatakse, peavad sammud olema enesekindlad. Pesumajatööliste silmapiirilt väljas, seisis ta musta pesu kärude rivi kõrvale ja hindas oma asukohta.

Ta teadis, et kiirabi viis vajadusel patsiente ära kiirpaadiga ning et see randub peagi, kui juba ei olegi kohale jõudnud. Just praegu tõmmati südamerabanduse saanu rihmadega kanderaami külge. Kui Ambler tahtis, et tema plaanidel oleks mingigi võimalus õnnestuda, ei saanud ta endale viivitusi lubada.

Ta peab saama sellesse paati.

Mis tähendas, et otsida tuli teed laadimissillale. Ma ei taha siin surra – ta ei mänginud lihtsalt Laurel Hollandi kaastundel, kui seda ütles. Ta oli rääkinud tõtt, võib-olla et kõige edasilükkamatumat tõde, mida tundis.

„Hei!“ hõikas üks hääl. „Mida kuradit sina siin teed?“

Kesktaseme osakonnajuhi väiklane autoriteet, keegi, kelle elu seisneb ülemuste jura väljakannatamises ja selle edasiandmises neile, kelle ülemus ta ise oli.

Ambler manas ette rõõmsa naeratuse, keerates end pisikese, kiilaka, kodujuustuse jumega mehe poole, kelle silmad paistsid käivat siia-sinna nagu valvekaamera.

„Rahune maha, mees,“ ütles Ambler. „Ma vannun, et ei teinud suitsu.“

„See on mingi nali sul siin või?“ Ülemus astus tema juurde. Ta heitis pilgu Ambleri särgile kinnitatud töötõendile. „Kuidas sul hispaania keelega lood on? Sest ma võin lasta sind haljastustöödele saata, sa …“ Äkitselt ta vakatas, olles taibanud, et töötõendil olev nägu ei ole sama, mis tema ees seisval mehel. „Oh sa raisk,“ ahmis ta õhku.

Siis astus ta umbes kuus meetrit tahapoole ja võttis vöölt mingi seadme. See oli raadisaatja, mis aktiveerib elektrišokivöö.

Ei! Amber ei saanud lasta sel juhtuda. Kui vöö aktiveeritakse, paiskab valu tõusulaine ta pikali ning ta jääb põrandale tõmblema. Kõik plaanid lähevad vett vedama. Ta sureb siin majas. Nimetu vang, ettur jõudude käes, mida ta kunagi mõistma ei hakka. Nagu iseenesest sirutusid Ambleri käed tagataskusse laiaksastutud purgi järele – alateadvus tegutses sekundi murdosa jagu kiiremini kui teadlik mõte.

Šokivööd oli võimatu eemaldada. Küll aga oli võimalik libistada lapik metallitükk vöö alla – ja just seda ta tegigi, surudes seda kõigest jõust vastu nahka, vaevu teadlik sellest, kuidas metall tema nahka kraapis. Šokivöö kaks metallkontakti toetusid nüüd elektrit juhtivale metallile.

„Tere tulemast valu maailma,“ ütles ülemus tasakaalukal häälel, vajutades šokivöö aktiveerimise nuppu.

Vöö tagumisest osast kuulis Ambler ragisevat särisemist. Vähima takistusega juht elektrivarraste vahel ei olnud enam tema keha, vaid lapikuks astutud purk. Ta tundis kerget kärsahaisu, siis särin lakkas. Vöö oli lühisesse läinud.

Ambler sööstis ülevaataja poole ja surus ta põrandale. Mehe pea põrkas vastu betooni ja ta tõi kuuldavale vaikse, põrutusest tingitud oige. Amblerile meenus, mida üks Konsulaaroperatsioonide koolitajatest oli alati rääkinud: halb õnn on kõigest hea õnne vastaskülg. Igas õnnetuses on võimalus. See ei olnud loogiline, aga Ambleri jaoks oli see piisavalt sageli intuitiivselt õige olnud. Mehe nime all initsiaalide nimistut nähes märkas Ambler, et tema ülesannete hulgas on inventari haldamine. See tähendas, et ta pidi üle vaatama ka asjade sisenemist ja väljumist hoonest – mis tähendas, et ta kasutas pidevalt teenindusuksi. Hoone väljapääsud oli veel keerulisema avanemissüsteemiga kui sisemised uksed – need eeldasid pääsulubadega isikute biomeetrilist tuvastamist. Ta asendas sanitari töötõendi, mida seni oli kandnud, ülevaataja omaga. Isegi teadvusetuna saab sellest mehest tema väljapääsupilet.

Läänepoolse teenindusukse terasvärav kandis punavalget silti, mis kuulutas reegleid selge sõnaga: SELLE UKSE KASUTAMINE LOATA ISIKUTEL RANGELT KEELATUD: KÄIVITUB ALARM. Ukselingi juures ei olnud lukuauku ega kaardilugejat, vaid midagi hirmuäratavamat: seinale kinnitatud lihtsa väljanägemisega seade koosnes horisontaalsest klaasist ristkülikust ning nupust, mida sai vajutada. See oli võrkkesta skanner – praktiliselt eksimatu. Nägemisnärvist alguse saavad kapillaarid jooksevad läbi võrkkesta, moodustades igal inimesel ainulaadse mustri. Erinevalt sõrmejäljelugejatest, mis töötavad kõigest kuuekümne võrdluspunkti alusel, võrdleb võrkkesta skanner neid sadu. Võrkkestaskannerite veaprotsent on põhimõtteliselt null.

Mis ei tähenda, et need oleksid lollikindlad. Ütle tere oma läbipääsuloaga töötajale, mõtles Ambler, pannes käsivarred teadvusetu ülevaataja kaenla alla ja tõstes ta üles skanneri ette ning hoides tolle silmi sõrmedega pärani. Ta vajutas vasaku küünarnukiga nuppu ja skanneriklaasist paistis kaks punase valguse kiirt. Möödus paar pikaleveninud sekundit, siis kostis terasukse seest vuhinat ja uks paiskus lahti. Ambler jättis mehe põrandale ja läks mööda lühikest betoontreppi üles.

Ta oli laadimisdokis hoone lääneküljel, hingates üle väga pika aja sisse filtreerimata õhku. Päev oli pilvine: külm, niiske, sünge. Aga ta oli väljas. Ta tundis sisimas ärkamas mingit peadpööritavat, natuke totakatki rõõmu, mille kohe järgmisel hetkel surus uuesti maha kõikehõlmav ärevus. Ta oli suuremas ohus kui kunagi varem. Tänu Laurel Hollandile teadis ta, et perimeetrit ümbritseb elektrivoolu all olev aed. Ainuke väljasaamise võimalus oli see, et sind saadetakse ametlikult välja – või oled ise üks ametlikest saatjatest.

Ta kuulis mootorpaadi kauget podinat ja siis juba lähemalt veel ühe mootori heli. Ülekasvanud golfikäru meenutav elektrisõiduk veeres hoone lõunakülje poole. Nagu kiirtellimusel lükati kanderaam sõiduki tagumise otsa juurde. Elektrikäru pidi viima patsiendi paadile.

Ambler hingas sügavalt sisse, jalutas ümber hoone ja jooksis sõiduki juurde, hakates juhipoolsele küljele kolkima. Juht vaatas teda loiult.

Sa oled rahulik; sa oled tülpinud. See on kõigest töö. „Mul kästi selle südamerabanduse-mehega kuni haiglani kaasa minna,“ ütles Ambler sõidukisse ronides. Tõlge: Mina pole selle ülesande üle sugugi õnnelikum kui sina. „Uued saavad alati kõige sitemad otsad,“ jätkas ta. Tema hääletoon oli pisut kaeblev, sõnum vabandav. Ta pani käed rinnale risti, varjates rinnasilti ja vale fotoga töötõendit. „See urgas siin on täpselt samasugune nagu kõik teised, kus ma töötanud olen.“

„Sa oled Barlowe’ meeskonnas?“ mühatas juht.

Barlowe? „Teadagi.“

„Ta on tõeline sitapea, kas pole?“

„Teadagi,“ kordas Ambler.

Kai juures hakkasid kiirpaadis olevad mehed – paadi juht, parameedik ja relvastatud valvur – nurisema, kui neile öeldi, et üks siinsetest töötajatest tuleb neile saatjaks. Kas neid ei usaldata enam asja ajama? Kas nad peaksid seda niimoodi võtma? Pealegi, tõi parameedik välja, on patsient juba surnud, see on kõigest morgiring. Ent Ambleri blaseerunud ilme ja autojuhi õlakehitus rahustasid neid ning sellise ilmaga ei tahtnud keegi ilmaasjata aega viita. Paadimeeskonna liikmed haarasid kumbki ühest alumiiniumkanderaami otsast, värisedes pisut oma tumesinistes tuulejakkides, ja tassisid surnukeha alumise teki kajutisse paadi tagumises otsas.

12-meetrine Culver Ultra Jet oli väiksem kui need alused, millega personali saarele ja saarelt ära veeti. Ühtlasi oli see ka kiirem: kaks 500-hobujõulist reaktiivmootorit suutsid läbida vahemaa rannikul asuva haiglani kümne minutiga, kiiremini, kui kuluks helikopteri kohalekutsumisele, maandumisele ja laadimisele kas Langley lennuväebaasist või USA mereväebaasist. Ambler hoidis juhi lähedusse – paat oli üsna uus sõjaväemudel ja ta tahtis veenduda, et saab juhtpaneelist aru. Ta jälgis, kuidas juht seadis paika ahtri ja vööri põtkurid ning lükkas siis gaasi põhja. Nüüd mõõtis paat vett juba täiskiirusel, üle 35 sõlme.

Rannikuni jõudmiseks kulub kümme minutit. Kas tema kaval plaan püsib niikaua elus? Selle eest ei olnud keeruline hoolt kanda, et tema töötõendi foto oleks rannamudast plekiline, ja Ambler teadis, et inimesed toetuvad järelduste tegemisel pigem inimese olekule – hääletoonile, käitumismaneerile –, mitte dokumentidele. Mõni minut hiljem liitus Ambler parameediku ja valvuriga, kes istusid tüüri taga pingil.

Parameedik – kolmekümnele lähenev, punaselapiliste põskedega, mustade lokkis juustega – nägi endiselt välja, nagu solvaks teda Ambleri sealviibimine. Lõpuks pöördus ta Ambleri poole ja ütles: „Meile pole surnukeha saatjast midagi räägitud. Te muidu saate ikka aru, et see mees on surnud, jah?“ Lõunaosariikide aktsent, kõneleja tüdinenud ja ärritunud, tõenäoliselt ajab teda vihale, et ta saadeti ära tooma patsienti, kes on juba surnud.

„On või?“ Ambler surus haigutuse alla – või teeskles seda. Jeesus, kas ta võiks selle teema juba rahule jätta?

„Jah, kurat, on küll. Ma ise kontrollisin. Seega ei hakka ta vist nagu kuhugipoole põgenema, või kuidas?“

Amblerile meenus tema rinnal olevat isikutunnistust kandnud mehe ülimalt ametlik olek. See oli maneer, mida kasutada. „Enne kui neil on notariaalselt kinnitatud tunnistus käes, ei ole sinu sõnad nende jaoks sittagi väärt. Parrishis pole kellelgi niisugust võimu. Nii et reeglid on reeglid.“

„See on täielik jura ju.“

„Jäta ta hing rahule, Olson,“ ütles turvamees. Asi polnud solidaarsuses, vaid sportlikus huvis. Aga mitte ainult. Ambler adus, et need kaks ei klapi omavahel väga hästi ega tunne end teineteise seltskonnas eriti mugavalt. Tõenäoliselt oli probleemiks klassikaline võimujagamine. Parameedik tahtis tunda, et tema on juhtpositsioonil, aga teenistusrelva kandis siiski turvamees.

Ambler heitis turvamehele sõbraliku pilgu. Mees oli turske, kahekümnendate keskpaigas, tema soeng oli pärit sõjaväejuuksuri kääride alt. Ta nägi välja nagu endine eriüksuslane. Väike, aga surmav HK P7 püstol tema puusakabuuris oli kohe kindlasti relv, mida eriüksuslased armastavad. Ta oli ainuke relvastatud mees paadis – ja oli kaugele näha, et ta pole mingi logard.

„Mida iganes,“ ütles parameedik pärast pausi. Ent ta ei andnud sellega turvamehele järele, vaid küsis hoopis, milles su probleem on.

Edasi istusid nad kolmekesi vaikuses ja Ambler lubas endal tunda piisakest kergendust.

Paat oli jõudnud Parrishi saarest vaid mõne miili kaugusele, kui juht, kellel olid kõrvaklapid peas, hakkas kätega vehkima, et teiste tähelepanu püüda, ja vajutas kangi, mis juhtis raadioside kõlaritesse. „5-0-5 Parrishi saarelt.“ Hääl raadios kõlas ärritunult. „Meil on vang põgenenud. Kordan: vang on põgenenud.“

Ambler tundis, kuidas tal kõht krampi tõmbus. Ta pidi tegutsema, kasutama kriisi ära. Ta hüppas jalgele. „Püha mooses,“ uratas ta.

Kõlar ragises jälle ja radist hakkas rääkima: „Alus 12-647-M, vang võis peita end teie paati. Palun koheselt kinnitada või ümber lükata. Ootel.“

Turvamees vaatas Amblerit karmi pilguga. Tema peas oli vormumas üks mõte. Ambleril tuleb sellest ette jõuda, see ümber suunata.

„Kurat,“ ütles Ambler. „Eks te nüüd vist saite teada, miks ma siin olen.“ Hetk vaikust. „Kas teie meelest on see juhus, et igale saarelt lahkuvale sõidukile kästi turvatöötaja kaasa panna? Me oleme viimase kahekümne nelja tunni jooksul kuulnud kõlakaid peatsest põgenemiskatsest.“

„Oleks võinud meile öelda ju,“ mossitas turvamees.

„Pole just sedasorti jutt, mida majas tahetaks väga laiali lasta,“ ütles Ambler. „Lähen vaatan selle surnukeha otsekohe üle.“ Ta ukerdas tagumise teki all oleva koi juurde. Kajutis oli vasakut kätt kitsas tööriistakapp, põrandal olid mõned õlised kaltsud. Krobelise mustriga terasplaadist platvormil oli surnukeha, endiselt takjapaeltega kanderaami küljes kinni – paistes, umbes 110 kg kanti ja ilmeksimatult koolnukarva.

Mis nüüd saab? Tuli kiiresti tegutseda, enne kui teised otsustavad talle järgneda.

Kakskümmend sekundit hiljem tormas ta reisijate salongi tagasi.

„Sina!“ ütles Ambler süüdistaval toonil, suunates nimetissõrme parameedikule. „Sa ütlesid, et patsient on surnud. Mis jama sa ajad?! Ma katsusin tüübi kaela ja arva ära? Tal oli pulss olemas, täpselt nagu sinul ja minul!“

„Mine tead kuhu oma jutuga,“ tõstis parameedik nördinult häält, „see seal all on üks kuramuse laip!“

Ambler hingeldas ikka veel. „Laip, mille pulss on seitsekümmend? Vaevalt küll.“

Turvamees pööras pead ja Ambler sai aru, mida ta mõtleb: See tüüp paistab teadvat, millest räägib. Ambleril oli hetkeline eelis, ta pidi sama suunda edasi suruma.

„Kas sa oled selles osaline?“ nõudis Ambler, põrnitsedes parameedikut süüdistaval pilgul. „Kas sa oled nendega mestis?“

„Mida põrgut sa öelda tahad?“ vastas parameedik, plekid tema põskedel muutusid veel punasemaks. See, kuidas turvamees teda vaatas, ärritas teda veel rohkem ja mõjus nii, et tema hääl muutus üha õigustavamaks, ebakindlamaks. Parameedik pöördus turvamehe poole: „Becker, sa ei võta ju ometi seda tüüpi tõsiselt? Ma tean, kuidas pulssi katsuda, ja see seal kanderaamil pole muud kui kuramuse laip.“

„Näita meile,“ ütles Ambler süngelt, astudes kõige ees tagasi kajuti poole. Ta teadis, et asesõna meie on võimas vahend – see tõmbas nähtamatu joone süüdistatava mehe ja nende, ülejäänute vahele. Ambler pidi hoolitsema selle eest, et keegi tasakaalu tagasi ei saaks, pidi õhutama erimeelsusi ja kahtlusi. Muidu võinuks kahtlused kalduda tema suunda.

Ta heitis pilgu selja taha ja nägi, et turvamees kõndis kõige taga, püstol kabuurist välja võetud. Kolm meest astusid ümber ahtripeeglite tagumise kajuti poole. Meedik tõmbas selle ukse pärani ja ütles siis jahmunud häälel: „Mida põrgut …“

Kaks ülejäänut piilusid sisse. Kanderaam oli lääbakil, takjapaelad lahti. Surnukeha oli kadunud.

„Sina valelik sitakott!“ plahvatas Ambler.

„Ma ei saa aru,“ pomises parameedik ebakindlal häälel.

„Noh, minu meelest me ülejäänud küll saame,“ ütles Ambler jäiselt. Lauseehituse leebe mõjuvõim: mida enam ta kasutab mitmuse esimest isikut, seda suurem on tema autoriteet. Ta heitis pilgu tööriistakapi uksele lootuses, et keegi ei pane tähele, et ukseriiv on kahtlaselt pingul ja paindunud.

„Tahad öelda, et laip jalutas ise siit minema või?“ nõudis siilisoenguga turvamees, pöördudes lokkispäise lõunaosariiklase poole. Ta pigistas käes püstolit.

„Tõenäoliselt lipsas lihtsalt üle ääre ja läks väikesele suplusele,“ irvitas Ambler. Suru oma stsenaariumit edasi, ära lase neil teiste võimaluste peale mõelda. „Me ei oleks seda kuulnud ja praeguse uduga poleks näinud ka. Kaldani on hetkel kolm miili, pole just ülemäära pingutav, kui veri korralikult käimas hoida. Tüüpiline käitumine ühe laiba kohta, kas pole?“

„See on hullumeelne!“ protestis parameedik. „Minul ei olnud sellega mingit pistmist! Te peate mind uskuma.“ Eituse vorm oli automaatne, ent kinnitas tõhusalt süüdistuse kõige olulisemat elementi: et kanderaamil olnud mees oli see, kes saarelt põgenes.

„Eks me nüüd siis vist teame, miks ta nii närvi läks, et mina kaasa pidin tulema,“ ütles Ambler turvamehele, täpselt nii valjusti, et teda üle mootorite vaevu kuulda oli. „Kuule, sa peaksid sellest vist kiiremas korras ette kandma. Ma hoian kahtlusalusel silma peal.“

Turvamees paistis olevat segaduses, Ambler nägi, kuidas tema näol vaheldusid vastuolulised impulsid. Nüüd naaldus Ambler tema poole ja rääkis usalduslikult turvamehele kõrva. „Ma tean, et sinul ei olnud sellega pistmist,“ ütles ta. „Ma kirjutan seda selge sõnaga oma aruandesse ka. Nii et sul ei ole vaja millegi pärast närveerida.“ Sõnum, mida ta edasi andis, ei sisaldunud sõnades. Ambler teadis väga hästi, et turvamees ei muretse selle pärast – talle ei olnud veel pähegi turgatanud, et keegi võiks kahtlustada tema osalust vangi põgenemises rangeima režiimiga vanglast. Ent teda sel teemal rahustades – ja oma „aruandest“ rääkides – kinnistas Ambler tasahilju oma autoriteeti: tuvihallis vormis mees kehastas nüüd ametlikkust, protseduure, käsuahelat.

„Olgu,“ ütles turvamees ja vaatas kinnituse saamiseks Ambleri poole.

„Anna mulle püstol, ma hoian sellel naljaninal siin silma peal,“ ütles Ambler tasakaalukalt. „Aga sul tuleb sellest küll kohe praegu ette kanda.“

„Saab tehtud,“ ütles turvamees. Ambler nägi, et meest vaevab rahutus, kuna sündmused – segadusseajavad ja harjumatud sündmused – võtsid võimust tema tavapärase ettevaatuse üle. Enne kui ta laetud Heckler & Kochi P7 hallis vormiriides mehele ulatas, kõhkles ta hetke.

Aga ainult hetke.