Читать книгу Ambleri kustutamine - Роберт Ладлэм - Страница 4

2. peatükk LANGLEY, VIRGINIA

Оглавление

Isegi pärast ligi kolmekümmet aastat teenistuses armastas Clayton Caston endiselt CIA hoonete kompleksi pisidetaile – nagu väliskulptuur nimega Kryptos, sisselõigatud tähtedega S-kujuline vaskplaat, mis oli valminud skulptori ja agentuuri krüptograafi koostöös. Või siis Allen Dullesi bareljeef põhjapoolsel seinal, all graveering kujukate sõnadega: Tema monument on meie ümber. Mitte kõik hilisemad lisandused ei olnud aga sama meeldivad. Agentuuri peasissekäik oli tegelikult fuajee hoones, mida nüüd kutsuti peakorteri vanaks hooneks – sellest oli saanud „vana“, kui 1991. aastal valmis peakorteri uus hoone, ja nimetamisharjumus oli niisugune, et sellist asja nagu lihtsalt peakorteri hoone polnudki enam olemas. Alati tuli valida, kas vana või uus – rida kuuekorruselisi tornmaju, mis olid ehitatud vana hoone kõrvale mäenõlvale. Uue hoone peasissepääsu juurde jõudmiseks oli seega vaja minna neljandale korrusele. See kõik oli väga tavapäratu ja tema arvates ei olnud tavapäratu kunagi soovitatav.

Castoni enda kabinet oli loomulikult vanas hoones, aga mitte kuskil selle helge, akenderohke välisseina läheduses. Õigupoolest oli see üpriski hästi peidetud – tegemist oli sedasorti akendeta ruumiga, kus harilikult hoiti koopiamasinaid ja kontoritarbeid. See oli hea koht, kui sa ei tahtnud, et sind segataks, aga vähesed inimesed said sellest niimoodi aru. Isegi agentuuri kauaaegsed töötajad kippusid arvama, et Caston on sattunud sisemisse eksiili. Nad vaatasid teda ja nägid keskpärasust – kedagi, kes kahtlemata ei ole kunagi midagi saavutanud, viiekümnendates tagumikutundide tegijat, kes saadab päevi mööda tasahaaval laual pabereid ringi tõstes, kuni pensioniaeg kätte jõuab.

Keegi, kes oleks näinud, kuidas ta hommikul oma laua taga istet võtab, pilk naelutatud laual asuvale kellale, pastakad ja pliiatsid matile laotud nagu söögiriistad, oleks sellistele oletustele kinnitust saanud. Kaheksa viiskümmend neli, ütles kell, kuus minutit tööpäeva õige alguseni aega, leidis Caston. Ta võttis Financial Timesi ja avas selle ristsõna kohalt. Pilk vilksas lauakellale. Viis minutit. Nüüd asus ta tööle. Üks paremale. Mis on fassaadi kohal pärast seda, kui mind on vähendatud? Takistus. Üks alla. Tüütus: kõlab, nagu keegi külastaks WC‐d. Neli paremale. Lühikese preestriga võetud risk kergitab sind kõrgemale tõstmata. Kaks alla. Autentne Briti kapital. Hääletult täitis tema pliiats kastikesi, peatudes harva kauemaks kui sekundiks-paariks. Tõke. Tülin. Ametikõrgendus. Sterling.

Nüüd sai see valmis. Kell näitas kaheksa viiskümmend üheksa. Ta kuulis ukse juures müdinat – tema assistent saabus täpselt õigeks ajaks, mööda koridori jooksmisest hingetu. Neil oli hiljuti olnud pikem vestlus kellaaegadest kinnipidamise teemal. Adrian Choi avas suu, nagu hakkaks vabandust paluma, heitis siis pilgu käekellale ja libistas end vaikides oma toolile väiksema ja madalama laua ääres. Tema mandlikujulistes silmades paistis olevat veel veidi und ja tema paksud mustad juuksed olid dušist niisked. Adrian Choi oli suisa kakskümmend üks aastat vana, alumise huule all tagasihoidlik neet, ja jõudis ikka endiselt alati kohale viimasel hetkel.

Punkt kell 9.00 pani Caston Financial Timesi prügikasti ja avas turvalise e-postkasti. Mitu e-kirja olid kogu agentuurile saadetud ebahuvitavad teated: uus terviseprogramm, väike veaparandus hambaravikindlustusse, intraneti aadress, kus töötajad saavad oma pensioniplaani üle vaadata. Üks oli St. Louis’ maksuametnikult, kelle jaoks jäi küll arusaamatuks, miks CIA siseauditi osakonnast talle küsimus esitati, aga tuli meeleldi vastu, jagades üksikasju eriotstarbeliste ettevõtete kohta, mida üks kergetööstusfirma on viimase seitsme aasta jooksul loonud. Järgmine kiri oli väikeselt Toronto väärtpaberiturul noteeritud ettevõttelt ja sisaldas Castoni palutud nimekirja tehingutest, mida selle nõukogu liikmed on viimase kuue kuu jooksul teinud. Audiitor ei mõistnud, miks oli Caston vajanud nimelt iga tehingu toimumise aega, ent oli palve kohusetundlikult täitnud.

Caston sai aru küll, kui tuim tema tegevus suuremale osale kolleegidest tundus. Endised sportlased ja korporatsioonipoisid, kes varem teinud välitööd või alles lootsid sinna pääseda, suhtusid temasse leebe üleolekuga. „Kui teada tahad, tuleb minna,“ kõlas nende moto. Caston ei käinud muidugi kunagi kuskil, aga ega tema sellele dogmale alla kirjutanud. Sageli võis tabelihunnikuga mahaistumine rääkida inimesele kõik, mida vaja, ilma et tarvitsenuks oma laua tagant korrakski lahkuda.

Samas teadsid väga vähesed Castoni kolleegid päriselt, mida ta teeb. Kas ta ei ole mitte üks neist tüüpidest, kes kontrollib inimeste reisi- ja meelelahutuskulude aruandeid? Või tegeles ta hoopis paberi ja toonerikassettide hankimise ülevaatamisega – see ei kõlbaks ju kuhugi, kui keegi kontori varadega jantima hakkaks, eks? Igal juhul oli see töökoht prestiiži poolest vaid veidi kõrgemal kui harilik haldustööline. Küll aga oli Castonil ka mõni niisugune kolleeg, kes kohtles teda aupaklikult, lausa millegi aukartusele sarnasega. Need olid üldiselt CIA direktori lähiringi kuuluvad või vastuluure direktoraadi tipptöötajad. Nemad teadsid, kuidas Aldrich Ames 1994. aastal tegelikult tabati. Ja nemad teadsid ka seda, kuidas just väike, ent järjepidev lahknevus väidetavate sissetulekute ja väljaminekute vahel oli see niit, mis viis Gordon Blaine’i paljastamiseni ja suurema intriigidevõrgu lahtiharutamiseni. Nad teadsid tosinatest teistestki võitudest, neist mõnedki samaväärsete mõõtmetega, millest avalikkus kunagi aimugi ei saa.

Castonil oli segu isikuomadustest ja oskustest, tänu millele ta suutis tõhusalt tegutseda ka sellistes kohtades, kus terved bürood olid läbi kukkunud. Ilma kordagi kabinetist lahkumata kaevus ta sügavale inimeste müüdavuse keerduderohkesse labürinti. Emotsioonide vald huvitas teda sealjuures vähe. Ta muretses pigem raamatupidaja kombel arvutulpade pärast, mis ei klappinud. Broneeritud reis, millele tegelikult ei mindudki; esitatud veoarve, mis ei langenud kokku väidetava teekonnaga; krediitkaardi mahaarvamine teise telefoni eest, mida seni polnud aruannetes mainitud – tõeväänajail võis juhtuda tuhat väikest libastumist – ja vaja läks vaid ühte. Ent need, kes ei malda ette võtta tüütut kõrvutamist – kontrollida, et nr 1 paremale langes kokku nr 1 alla –, ei märkaks neid iialgi.

Adrian, kelle juuksed hakkasid ära kuivama, tuli tema laua juurde, surudes pihku hulka märkmeid ja selgitades elavalt, mille ta oli juba läbi vaadanud ja ära visanud. Caston tõstis pilgu üles, vaatas tema tätoveeritud käsivart ning aeg-ajalt nähtavale ilmuvat keeleneeti – tema karjääri algusaastatel poleks midagi sellist lubatud, aga eks agentuuril tuli ajaga kahtlemata kaasas käia.

„Vaata, et kvartaalsed I66 vormid saaksid menetlemiseks välja saadetud,“ ütles Caston.

„Super,“ ütles Adrian. Ta ütles üldse sageli super, mis kõlas Castoni meelest üpris 1950-ndate päraselt, aga nähtavasti oli see sõna hakanud uut elu elama. Caston järeldas, et see tähendab midagi sellist, et ma kuulsin, mida sa just ütlesid, ja võtan seda arvesse. Võib-olla tähendas see midagi vähemat, aga kindlasti mitte rohkemat.

„Mis puutub tänahommikusse infovahetusse: kas midagi erakordset ka on sisse tulnud? Midagi … tavapäratut?“

„Häälsõnum luure asedirektori assistendilt Caleb Norriselt?“ Adriani häälde sugenes pisut kalifornialikkust – lause lõpus hääl kerkis, nagu esitaks ta küsimust, noorte inimeste jutustavate lausetega kippus nii juhtuma.

„Kas sa küsid minult või räägid mulle?“

„Vabandust. Räägin.“ Adrian vaikis. „Mul on tunne, et see on suhteliselt kiire asi.“

Caston naaldus toolil tahapoole. „Sul on tunne?“

„Jah, söör.“

Caston uuris noormeest nagu putukateadlane pahklast. „Ja sa … jagad minuga oma tundeid. Huvitav. Kas ma olen sinu pereliige, su vanem, õde või vend? Kas me oleme semud? Kas ma olen sinu naine või pruut?“

„Eks vist …“

„Ei? Ma lihtsalt kontrollisin. Sellisel juhul – ma pakun lihtsalt välja – ära palun räägi mulle oma tunnetest. Mind huvitab ainult see, mida sa mõtled. Mida sul on põhjust arvata, isegi kui sa oled selles vaid osaliselt veendunud. Mida sa tead, vaatluse või järelduste põhjal. Mis puutub sellistesse udustesse asjadesse nagu tunded, siis need hoia endale.“ Ta vaikis hetke. „Vabandust. Kas ma haavasin su tundeid?“

„Söör, ma …“

„See oli trikiga küsimus, Adrian. Ära vasta sellele.“

„Väga valgustav, meister,“ ütles Adrian, naeratus huulte ümber heljumas, ilma otseselt kuju võtmata. „Arusaadav.“

„Aga sa hakkasid midagi rääkima. Tavapäratutest teadetest.“

„Noh, asedirektori kabinetist tuli mingi kollane asutusesisene värk.“

„Sa peaksid nüüdseks juba agentuuri värvikoode tundma. CIA-s ei ole „kollast“.“

„Vabandust,“ ütles Adrian. „Kanaarikollane.“

„Mis tähendab mida?“

„See tähistab …“ Ta vaikis, aju oli hetkeks nagu puhtaks pühitud. „See tähendab Ühendriikide sisest intsidenti, mis võib tähendada julgeolekuriski. Järelikult mitte-CIA. Puudutab teisi teenistusi. TVA-sid.“ TVA-d: teised valitsusagentuurid. Mugav lühend prügikasti kohta.

Caston noogutas kärmesti ja võttis erkkollase ümbriku vastu. See oli tema arvates maitselage – nagu mingi kiiskav-kriiskav troopiline lind, kanaarilind, kui aus olla. Ta murdis turvapitseri lahti, pani lugemisprillid ette ja lasi silmadel dokumendist kiirelt üle käia. Võimalik julgeolekuoht seoses vangi põgenemisega. Patsient nr 5312, range režiimiga salajase keskuse asukas.

Kummaline, mõtles Caston, et patsiendi nime ei mainitud. Ta luges aruannet uuesti, et näha, kus intsident aset oli leidnud.

Parrishi saare psühhiaatriahaigla.

Tuluke läks põlema. Hoiatustuluke. Ambler rühkis läbi pooleldi tukkumajäänud rannataimestiku – meetrite viisi maltsa, vitshirssi ja porssi, liivapaberit meenutavad teravad lehed ja okkapuhmad kraapisid tema vettinud riideid – ja seejärel läbi raagus, soola käes kängu jäänud puude salu. Ta värises järjekordse külma tuuleiili käes ja üritas eirata liivateri, mis olid tunginud tema halvasti istuvatesse kingadesse ja hõõrusid iga sammuga nahka rohkem marraskile. Arvestades, et Langley lennubaas oli ilmselt 30 kuni 50 kilomeetri kaugusel põhjas ning USA mereväebaas umbes sama kaugel lõunas, eeldas ta, et võib iga hetk kuulda sõjaväehelikopteri suhinat. Maantee nr 64 oli tema asukohast umbes kilomeetri kaugusel. Puhkamiseks polnud mahti. Mida kauem Ambler oli üksik mees avatud maastikul, seda suuremas ohus ta oli.

Ta kiirendas sammu, kuni hakkas kuulma maanteemüra. Laial teepervel pühkis ta riietelt maha liiva ja puulehed, tõstis pöidla püsti ja naeratas. Ta oli märg ja läbiligunenud ning seljas oli tal kummaline vormiriietus. See naeratus peab olema ikka väga kuramuse veenev.

Minut hiljem jäi teepervel seisma Frito-Lay logoga kaunistatud veoauto. Autojuht, mopsi meenutava näo, määratusuure kõhu ja võlts-Ray Bani päikeseprillidega mees viipas ta peale. Ambleril oligi sõiduvahend leitud.

Talle meenusid ühe vana kirikulaulu sõnad: Me oleme nii kaugele jõudnud usu abil.

Veok, auto, buss. Mõned ümberistumised hiljem seisis ta pealinna varjulisel asfaldil. Ühest ostukeskusest leidis ta sporditarvete poe, kust ostis mõned allahindluskorvidest leitud silmatorkamatud riideesemed. Ta maksis sularahaga, mille oli vormirõivaste taskust leidnud, ja vahetas poe juures oleva pukspuuheki taga riided. Tal ei olnud isegi aega end peeglist üle vaadata, aga ta teadis, et tema praegune rõivastus – khakivärvi püksid, flanellsärk, lukuga tuulejakk – oli üpris lähedal Ameerika mehe keskmisele riietusele väljaspool tööaega.

Viis minutit ootamist bussipeatuses: Rip van Winkle1 läheb koju.

Jälgides, kuidas taimestik muutub aina tihedamaks, mida lähemale jõudis buss Washingtoni linnale, leidis Ambler end mõtisklemas. Kui keha stressihormoonide süsteem on end välja kurnanud, tekib hetk, mil erutus ja hirm annavad maad tuimusele. Ambler oli nüüd sellesse punkti jõudnud. Ta mõtted läksid uitama. Läbi teadvuse keerlesid näod ja hääled paigast, kust ta oli lahkunud.

Ta oli seljataha jätnud oma vangistajad, aga mitte mälestusi neist.

Viimane psühhiaater, kes oli talle „hinnangut andnud“, oli olnud kõhn, äärmiselt närviline, mustade raamidega prillidega mees 50-ndate eluaastate alguses. Tema juuksed olid meelekohtadel hallinema hakanud ning laubale langev poisilikult pikk pruun lokike ainult rõhutas seda, kui kaugel poisilikkusest ta tegelikult oli. Aga kui Ambler teda vaatas, nägi ta ka midagi muud.

Ta nägi meest, kes oma hoolikalt sildistatud kaustu ja vildikaid (pastakaid, nagu ka pliiatseid peeti võimalikeks relvadeks) näperdades tegelikult oma tööd ja keskkonda vihkas – vihkas seda, et töötas valitsusasutuses, kus peamine oli saladuse hoidmine, mitte ravimine. Kuidas ta küll siia oli sattunud? Ambler suutis suurema vaevata oletada: karjääriteekond oli saanud alguse reservohvitseride treeningkorpuse stipendiumist kolledžisse ja arstiteaduskonda minekuks, mille järel tuli psühhiaatriaresidentuur sõjaväehaiglas. Aga see ei pidanud ju niimoodi lõppema, või mis? Tuhandele erinevale haavatud tüdimuse väljendusele tundlik Ambler nägi meest, kes unistas teistsugusest elust, tõenäoliselt sellisest, mida vanasti kujutati romaanides ja filmides: raamaturiiulitega vooderdatud kabinet Manhattanil, Upper West Side’is, ilunööpidega nahkdiivan ja tugitool, piip, kirjanikest, kunstnikest ja muusikutest koosnev klientuur, paeluvad väljakutsed. Nüüd oli aga kõige raskem osa tööst lihtsalt ringkäik kohas, mida ta vihkas, patsientide ja kolleegide hulgas, keda ta ei usaldanud. Muserdatuna otsis ta kahtlemata midagi muud, mis tekitaks temas tunde, et ta on elus, eriline, mitte lihtsalt järjekordne valitsuse droon palgaastmel E9. Võib-olla on ta maailmarändur, kes kogub puhkusepäevi, et minna siis loodusretkedele vihmametsadesse ja kõrbetesse. Võib-olla oli tal tähelepanuväärne veinikelder, või siis oli ta käsipallifanaatik, andunud golfar – midagigi. Neil läbipõlenud tüüpidel oli alati midagi. Üksikdetailid Ambleri spekulatsioonides võisid ekslikud olla, ent ta oli veendunud, et meeleolu põhistruktuurile sai ta õigesti pihta. Ta tundis inimesi – see oli tema amet.

Ta nägi seda.

Psühhiaatrile ta ei meeldinud, Ambler muutis teda rahutuks, kuskil seal – aju kuklapoolel. Mehe asjatundlikkus pidi andma talle oskuse oma patsiendi hinge vaadata, millega kaasnes harilikult võimutunne, autoriteet – õpetaja autoriteet õpilase, arsti autoriteet patsiendi ees. Ambleri juuresolekul mees seda autoriteeditunnet ei kogenud.

„Lubage mul meenutada, et meie vestluste eesmärk on rangelt teie seisundi hindamine,“ ütles mees oma patsiendile. „Minu töö on jälgida progressi ja hoida silm peal ravimite võimalikel ebasoodsatel kõrvalmõjudel. Nii et alustamegi siis sellest. Kas teil on esinenud mingeid uusi kõrvalnähte, millest ma peaksin teadlik olema?“

„Kõrvalmõjudest oleks lihtsam rääkida,“ ütles Ambler arupidavalt, „kui oleks teada, mis peaks olema nende ravimite peamine mõju.“

„Arstimite eesmärk on loomulikult psühhiaatrilisi sümptomeid kontrolli all hoida. Paranoilised mõtted, dissotsiatiivne häire, egodüstooniline sündroom …“

„Sõnad,“ ütles Ambler. „Ilma sisuta. Helid ilma tähenduseta.“

Psühhiaater toksis midagi sülearvutisse. Tema kahvatuhall pilk prillide taga oli jäine.

„Mitu erinevat psühhiaatrite meeskonda on teie dissotsiatiivse isiksushäirega maadelnud. Me oleme sellest rääkinud.“ Arst vajutas väikesel puldil nuppu ja mängima hakkas helisalvestis, kõlaritest kostis ergas ja selge heli. Hääl – Ambleri hääl – oli äratuntav, tungivalt paiskas see ruumi endast väljas oleva inimese vandenõuteooriaid: „Teie olete selle taga. Teie kõik. Ja nemad kõik. Inimmao jälg on kõikide peal.“ Salvestis jätkus ja jätkus. „Trilateraalne komisjon … Opus Dei … Rockefellerid …“

Amblerile valmistas tema enda hääl, mis oli salvestatud ühel varasemal psühhiaatrilisel nõustamisel, peaaegu füüsilist valu.

„Lõpetage,“ ütles ta vaikselt, suutmata talitseda emotsioonidetulva. „Palun lõpetage.“

Psühhiaater pani salvestise pausile. „Kas te usute endiselt neid … teooriaid?“

„Need on paranoilised ulmad,“ ütles Ambler oimetult, aga sõnu selgelt hääldades. „Ja vastus on ei. Ma isegi ei mäleta, et ma oleksin kunagi neid toetanud.“

„Te eitate, et see olete teie, kes salvestisel kõneleb?“

„Ei,“ ütles Ambler. „Ma ei eita seda. Ma lihtsalt ei … mäleta seda. See ei ole mina, mõistate? Selles mõttes, et minu olemus ei ole niisugune.“

„Te olete siis keegi teine. Kaks erinevat inimest. Või rohkem?“

Ambler kehitas abitult õlgu. „Lapsena tahtsin saada tuletõrjujaks. Enam ma ei taha tuletõrjujaks saada. See laps ei ole see, kes olen mina.“

„Eelmisel nädalal ütlesite, et soovisite lapsena saada pallimängijaks. Või rääkisin ma tookord hoopis kellegi teisega?“ Psühhiaater võttis prillid eest. „Küsimus, mida ma teile esitan, on küsimus, mille teie peaksite esitama iseendale: kes te olete?“

„Selle küsimusega on see probleem,“ ütles Ambler pärast pikka pausi, „et teie arvate, et see on valikvastustega. Te tahate, et ma valiksin teie väikesest variantide nimekirjast.“

„Kas see on põhiprobleem?“ Psühhiaater vaatas sülearvutiekraanilt üles. „Mina ütleksin, et tegelik probleem on selles, et te teete linnukesi rohkem kui ühte kasti.“

Ambleril kulus mõni hetk, et end istmelt üles ajada, kui buss Cleveland Parki jõudis, ent tal õnnestus siiski väljuda. Tänaval pani Ambler nokkmütsi pähe ja vaatas ringi – algul valvsalt midagi tavapäratut otsides ja siis kogu hingest tavapära üle rõõmustades.

Ta oli tagasi.

Ta oleks tahtnud õhku hüpata. Ta oleks tahtnud käed üles tõsta. Ta oleks tahtnud otsida üles need, kes tema kinnipidamise eest vastutasid, ning kostitada neid brutaalse õiglusega: Kas te arvasite, et ma ei saa välja? Kas te seda arvasitegi?

Ilm ei olnud selline, nagu ta ise kojutulekuks oleks valinud. Taevas oli endiselt pime, uduvihm muutis sillutise libedaks ja tumedaks. Ta sai aru küll, et on harilik päev harilikus kohas, aga pärast pikka isolatsiooniperioodi lõi kõikjal ümbritsev vilgas tegevus teda pahviks.

Ta kõndis mööda kaheksakandilistest betoonpostidest, mille ümber olid tõmmatud metallribad, mille külge kinnitusid paljundatud kuulutused ja plakatid. Luuleõhtud kohvikutes. Kontserdid, mida annavad alles äsja garaažist väljunud rokkansamblid. Uus taimetoidurestoran. Ebaõnnestunud nimega komöödiaklubi Miles of Smiles. Kõik see inimtegevuse õitsev, kihisev segapuder, mis läbivettinud paberitel tähelepanu järele kisendab. Elu väljaspool. Ei – parandas ta ennast – lihtsalt elu.

Ta küünitas kaela, olles erakordselt valvas. Harilik tänav süngel päeval. Siin on ohtusid, jah. Aga kui ta jõuaks oma korterisse, tagasi oma harilikku kõdunevasse eksistentsi – just nimelt tavapärasus oli see, mis selle talle nii armsaks muutis. Tavapärane oli see, mille järele ta janunes; tavapärane oli see, mida ta vajas.

Kas nad julgeksid tõesti talle siia järele tulla? Siia – ühte vähestest kohtadest maamunal, kus oli inimesi, kes teda päriselt tundsid. See siin on kindlasti kõigist kõige ohutum koht. Isegi kui nad välja ilmuvad, ei tarvitsenud ta karta avalikku arveteklaarimist. Hulljulgelt ta peaaegu et sooviski, et oleks. Ei, ta ei hakka neid kartma, kes olid ta kinni pannud – nüüd oli aeg neil teda kartma hakata. Nähtavasti oli mingi allumatu üksus süsteemi kurjasti ära kasutanud, üritanud teda elusalt matta, uputada teda kadunud hingede, depressioonist jõuetute või pettekujutlustest hullunud spioonide sekka. Ainuke, mida nad endale lubada ei saa, on astuda temaga vastasseisu siin, avalikus kohas, kus kohalik politsei vältimatult sündmustesse sekkuks. Sest mida rohkem on inimesi, kes temast tõtt teada saavad, seda suurem on neil oht saada paljastatud.

Connecticuti avenüü ja Ordway tänava nurgal nägi Ambler ajaleheputkat, millest ta vanasti igal hommikul mööda käis, kui linnas viibis. Ta nägi halliseguste juuste ja suure vahega hammastega meest leti taga, endiselt peas punane villane kootud müts, ja naeratas.

„Reggie,“ hõikas Ambler. „Reggie, vana semu.“

„Hei,“ ütles mees leti taga. Aga see oli refleks, mitte tervitus.

Ambler jalutas talle lähemale. „Pole ammu näinud.“

Müüja vaatas uuesti Ambleri poole. Tema pilgus ei olnud vähimatki äratundmist.

Ambler heitis pilgu Washington Postide hunnikule, mille kõige pealmine ajaleht oli vihmast täpiline, ja tundis kuupäeva märgates valusööstu. Jaanuari kolmas nädal – pole ka ime, et nii külm on. Ta pilgutas kõvasti silmi. Peaaegu kaks aastat. Peaaegu kaks aastat oli temalt ära võetud. Kaks aastat unustusehõlmas, meeleheites ja igasuguse suhtluseta.

Aga praegu ei olnud õige hetk oma kaotust leinata.

„Ole nüüd, Reggie. Kuidas sul läinud on? Teed kõvasti tööd või kuidas?“

Reggie kortsulisel näol hakkas segadus kalgistuma kahtluseks. „Mul pole sulle peenraha anda, vennas. Ja mingit tasuta kohvi ma ka ei jaga.“

„Reggie, ole nüüd – sa tunned ju mind.“

„Astu aga edasi, mees,“ ütles Reggie. „Ma ei taha mingeid jamasid.“

Ambler pööras end sõnatult minekule ja kõndis pool kvartalit suure uusgooti stiilis kortermajani, kus ta oli viimased kümme aastat üürnik olnud ja mida kutsuti Baskertoni tornideks. 1920-ndatel ehitatud punastest tellistest kuuekordne hoone oli kaunistatud hallide poolsammaste ja betoonpilastritega. Kõigi korruste koridoripoolsete akende ees olid ribakardinad pooleldi ette tõmmatud, meenutades poolavatud silmalaugusid.

Baskertoni tornid. Kodulaadne asi mehele, kellel tegelikult kodu polnudki. Veeta karjäär erilubadega programmides – kõige kõrgema julgeolekuastmega operatsioonides – tähendas veeta karjäär valenime all. Ükski Konsulaaroperatsioonide osakond ei olnud salajasem kui Poliitilise Stabiliseerimise Üksus ja keegi selle agentidest ei tundnud iialgi üksteist teisiti kui koodnime järgi. See ei olnud elustiil, mis andnuks võimaluse sõlmida sügavaid tsiviilsuhteid, töö tähendas seda, et suurem osa päevadest sai veedetud välismaal, põhimõtteliselt kättesaamatuna, võimatu oli ette ennustada, kui kauaks on minek. Kas tal on üldse tõelisi sõpru? Tema koduse eksistentsi tühjus oli andnud erilise kaalu siinsetele juhuslikele tänavatutvustele. Ja olgugi et ta veetis Baskertoni tornides nii vähe aega, oli korter talle tõeline elupaik. See ei olnud niisugune pühapaik nagu tema järveäärne maja, aga see oli normaalsuse tähis. Koht, kuhu ankrusse jääda.

Kortermaja asus tänavast pisut eemal, kitsas ovaalne sissesõidutee võimaldas autodel fuajee ukse ette sõita. Ambler vaatas tänavatel ja kõnniteedel ringi, ei näinud märkigi sellest, et keegi temast kuidagi eriliselt huvituks, ja kõndis hoone juurde. Seal ikka keegi teda tunneb – üks uksehoidjatest, kui mitte majahaldur – ja laseb ta tema enda korterisse sisse.

Ta vaatas pikka üürnike nimekirja, mustad plastikust tähed valgel tahvlil, rida nimesid tähestikulises järjekorras.

Ei ühtki Amblerit. Alston – ja siis Ayer.

Kas nad olid tema korteri ära võtnud? See valmistas talle pettumuse, aga eriline üllatus see siiski polnud. „Kas ma saan teid kuidagi aidata, söör?“ See oli üks uksehoidjatest, kes ilmus nähtavale küttega vestibüülist, Greg Denovich. Tema tugevat lõuajoont varjutas nagu alati raske, žiletile allumatu habe.

„Greg,“ ütles Ambler rõõmsalt. Greg oli eeldatavasti lühend Gregorist, oli ta alati oletanud. Mees pärines endisest Jugoslaaviast. „Pole ammu näinud, mis?“

Ilme Denovichi näol oli Amblerile tuttavaks saamas: see oli segadus, mida tunneb inimene, keda on sõbra kombel tervitanud täiesti võõras inimene.

Ambler võttis nokkmütsi peast ja naeratas. „Tuleta rahulikult meelde, Greg. Korter 3C?“

„Kas ma tunnen teid?“ küsis Denovich. Aga ka seekord ei olnud tegemist küsimusega. See oli väide. Negatiivne väide.

„Ju siis mitte,“ ütles Ambler vaikselt. Ja siis muutus tema kimbatus paanikaks.

Selja taga kuulis ta heli, mida teevad rehvid, kui auto vihmamärjal asfaldil järsult pidurdab. Ambler keeras kähku ringi ja nägi valget kaubikut teisel pool tänavat järsult peatumas. Ta kuulis uste avanemist ja kinnipaugatamist ning nägi kolme meest nähtavale ilmumas – kinnipidamisasutuse valvurite vormiriietuses meest. Ühel oli käes karabiin, teised olid välja võtnud püstolid. Kõik kolm jooksid tema poole.

Kaubik. Ta tundis seda põhjalikult. See oli osa erakorralisest „äratoomisteenusest“, föderaalvalitsuse salajased harud kasutasid seda tundlikeks siseriiklikeks „pealevõtmisteks“. Oli siis parajasti tegemist oma agentidega, kes paha peale läinud, või välismaistega USA pinnal, niisuguste pakkide ühine joon oli see, et neile ei olnud ette nähtud ühtki ametliku kohtusüsteemi haru. Sellel märjal külmal jaanuarihommikul oli Harrison Ambler pakk, mida tuldi peale võtma. Kohalikule politseile pole vaja midagi selgitada, sest ta oleks ammu enne nende saabumist haihtunud. See ei olnud mingisugune avalik vastasseis – nad olid ette valmistanud kärme, märkamatu inimröövi.

Juba siia, sellesse kohta ilmumisega oli Ambler, nagu ta nüüd mõistis, lubanud soovmõtlemisel oma tervet mõistust varjutada. Ta ei saanud endale rohkem ühtki eksimust lubada.

Mõtlema – ta peab mõtlema.

Või pigem peab ta tunnetama.

Veetnud kaks aastakümmet väliagendina, oli Ambler olnud sunnitud omandama põgenemise ja kokkupõrgete vältimise kunsti. See oli talle suisa loomupäraseks saanud. Aga ta ei lähenenud sellele kunagi läbi loogikaraamide, „otsustuspuude“ või muude viljatute vahendite, mida juhendajad teinekord kollanokkadele pähe üritasid määrida. Väljakutse seisnes selles, kuidas tunnetada olukordadest väljapääsu, improviseerida vastavalt vajadusele. Igasugune muu tegutsemisviis tähendas rutiini langemist ning kõike, mis sai langeda rutiini, oli vastastel võimalik ette aimata ja vastulööke kavandada.

Ambler uuris Baskertoni hoone esist tänavat. Kolme-punkti-blokaad oleks olnud standardprotseduur: mõlemasse kvartali otsa oleks paigutatud üksus juba enne, kui kaubik selle vastas seisma jäi. Ambler nägigi, tõepoolest, relvastatud mehi, kellest mõni oli vormis, mõni mitte, liikumas mõlemast suunast hoone poole – sihikindlal, kogenud haaranguagendi sammul. Mis nüüd saab? Ta võiks pageda hoone fuajeesse ja otsida tagavaraväljapääsu. Aga seda liigutust on ette aimatud, selle vastu on kindlasti abinõud tarvitusele võetud. Ta võis oodata, kuni hulk jalakäijaid mööda läheb, liituda nendega, seejärel aga üritada joosta lihtsalt kiiremini kui mehed, kes asuvad kvartali teises otsas. Ka sellel lükkel olid omad ohud. Lõpeta mõtlemine, ütles Ambler iseendale. See on ainuke viis nad üle kavaldada.

Silmitsedes lühikese toruga püssiga meest, kes üle puiestee tema poole kiirustas, sundis Ambler end nägema tema nägu nii täielikult kui võimalik, samal ajal kui tibutamine muutus paduvihmaks. Ja siis otsustas ta teha kõige ohtlikuma liigutuse üldse.

Ta jooksis otsejoones selle mehe poole. „Miks teil nii kaua läks?“ röökis Ambler. „Liigutage oma perset, kurat võtaks! Ta pääseb minema!“ Ta keeras kannapealt ringi ja vehkis pöidlaga jõuliselt Baskertoni tornide fuajee poole.

„Me tulime nii kiiresti kui saime,“ vastas karabiiniga mees. Ülejäänud kahel, nagu Ambler nägi nüüd, kui nad temast mööda kiirustasid, olid käes taktikalised .45-d, 12 padrunit salves. Päris palju tulejõudu ühe mehe kinnipüüdmiseks. Eeldusel, et neile ikka oli antud käsk ta kinni püüda.

Nüüd kõndis Ambler raskel sammul üle tänava äratoomiskaubiku poole, milles reisijad olid Baskertoni fuajee ümbruses lehvikukujuliselt laiali hargnenud. Neil kulub vaid mõni hetk, enne kui oma veast aru saavad.

Ambler lähenes valge kaubiku juhiuksele, heitis hoogsalt lahti rahakoti, mis oli kuulunud Parrishi saare ülevaatajale, ning hoidis seda hetkeks juhi poole lahti, nagu näitaks ametimärki või tunnistust. Ta oli juhist liiga kaugel, et too midagi lugeda näinuks, veenma pidi žesti autoriteetsus iseenesest. Samal ajal kui juht akent alla lasi, mõõtis Ambler teda pilguga. Mehe silmad olid karmid, valvsad. Tema kael oli lühike ja tihedalt musklis: tõstesportlane.

„Kas te uue käsu saite kätte?“ nõudis Ambler. „Tappa, mitte vangi võtta. Ja miks teil nii kaua läks? Kui te oleksite minut varem kohale jõudnud, oleksime nüüdseks valmis.“

Juht ei öelnud midagi. Siis muutus tema pilk kalgiks. „See asi, mida sa mulle näitasid? Ma ei näinud seda.“

Äkitselt tundis Ambler, kuidas mehe suur, lihaseline käsi krahmas tema paremast randmest.

„Ma ütlesin, et ei näinud seda.“ Juhi hääl oli madal, ähvardav. „Näita uuesti.“

Ambler sirutas vasaku käe jakitaskusse püstoli järele, mille oli paadis turvamehelt saanud, aga juht oli suurepärase väljaõppega, välkkiirete reaktsioonidega – ta virutas oma käepäkaga vastu P7-t, nii et relv lendas kaugele. Ambleril tuli viivitamatult reageerida. Ta väänas rannet, tõmbas seda jõnksatades oma keha poole ja üles õlgade kõrgusele ning viis siis järsult alla. Kasutades küünarvart nagu sõrgkangi, põrutas ta juhi käsivarre vastu aknaäärt.

Juht kiunatas, aga lahti ei lasknud. Tema haare oli nagu terasest. Teise käega hakkas ta kobama armatuurlaua alust laegast, kus oli kahtlemata hoiul mingit sorti relv.

Ambler lasi parema käe lõdvaks, lasi juhil end pooleldi autokabiini sikutada – ja siis tabas tema teise käe sirgete sõrmedega hoolikalt sihitud löök mehe kõri.

Juht vallandas haarde ja naaldus ettepoole, katkudes mõlema käega särgikaelust. Ta üritas kõigest väest hingata, ent purunenud kõhr takistas õhu voolamist kopsudesse. Ambler avas ukse ja tõmbas juhi istmelt alla. Mees astus mõne sammu kaubikust eemale, enne kui kokku vajus.

Kui Ambler autosse hüppas, mootori käima pani ja mööda tänavat minema kihutas, kuulis ta teise üksuse segadussesattunud meeste hõikeid. Aga oli juba liiga hilja selleks, et nad oleksid jõudnud midagi ette võtta.

Ambler ei kadestanud meeskonnajuhti, kellel tuli selgitada, kuidas pakk mitte ainult põgenes nende nina alt, vaid põgenes suisa meeskonna enda sõidukis. Ometi ei olnud tema manöövris midagi kalkuleeritut või ettekavatsetut. Praegu selle üle järele mõeldes mõistis ta, et tema teod olid ajendatud esimese mehe näoilmest: otsivast, väsinust … ja ebakindlast. Jahimees, kes ei olnud kindel, kas oli oma saaklooma leidnud. Otsimismeeskond oli saadetud teele liiga kärsitult, neile ei jõutud fotosid kaasa anda. Amblerist eeldati, et ta teeb seda, mida põgenikud peaaegu eranditult niisuguses olukorras teevad: paljastab oma isiku, püüdes põgeneda. Mismoodi pidada jahti, kui rebane jookseb koos koertega?

Kaubik teenis teda põgenemissõidukina imetlusväärselt hästi. Mõne minuti pärast muutub see aga kiiskavaks majakaks, andes jälitajatele märku tema asukohast. Sõitnud mõne kilomeetri mööda Connecticuti avüüd, keeras Ambler kõrvaltänavasse ning jättis masina seisma, võtmed süütelukus. Kui tal veab, varastab keegi selle ära.

Nüüd sai talle turvalisust pakkuda rahvarohke piirkond, kus oleks nii elumaju kui ettevõtteid, kus asuksid saatkonnad, kunstimuuseumid, kirikud, raamatupoed, kortermajad. Koht, kus oleks tihe jalakäijate liiklus. Niisiis, selline koht nagu näiteks Dupont Circle. Linna kolme suurema avenüü ristumiskohal asuv Dupont Circle on juba pikka aega täies õiteilus, isegi sellisel rõõmutul talvehommikul olid kõnniteed inimesi täis. Ambler sõitis taksoga sinna, astus välja New Hampshire’i avenüü ja 20. tänava ristmikul ning kaotas end kärmesti ringikõndijate sekka. Tal mõlkus meeles üks sihtpunkt, ent tema näol püsis igavlev ja sihitu ilme.

Läbi rahvamassi liikudes püüdis ta olla ümbrusest pidevalt teadlik, loomata kellegagi silmsidet. Ent ometi naasis iga kord, kui tema vaade mõnele möödujale langes, seesama vana tunne – niisuguses ülierksas seisundis oleks ta nagu lugenud lehekülge kellegi päevikust. Tarvis läks vaid põgusat pilku, et tabada umbes kuuekümneaastase naise kiirustavat sammu, tema virsikublonde juukseid, tumesinist eest kahe voldiga seelikut, mis paistis ruudulise mantli lahtiste hõlmade vahelt, suuri ülekullatud kõrvarõngaid, Ann Taylori logoga kilekotti, mis oli liiga kõvasti pigistatud vanusest lapilisse kätte. Ta oli kulutanud tunde, valmistudes välja minema – välja, see tähendas poodi. Tema näol helkis mossitav üksildus, vihmapiisad põskedel oleksid sama hästi võinud olla pisarad. Ta on lastetu, oletas Ambler, ja ehk oligi see tema kahetsuste allikas. Minevikus oli tal kahtlemata olnud abikaasa, kes pidi muutma tema enda terviklikuks ja tema elu täiuslikuks, abikaasa, kes – kümme aastat tagasi? kauem? – muutus rahutuks ja otsustas leida kellegi noorema, värskema, kes muudaks teda terviklikuks ja tema elu täiuslikuks. Nüüd kogus ta erinevate poodide kliendikaarte ja kohtus inimestega, et nendega koos teed juua ja roberibridži mängida, aga ilmselt mitte piisavalt tihti, nagu talle oleks meeldinud. Ambler tunnetas laiemat pettumust kogu inimkonnas. Tõenäoliselt uskus naine, et tema enda kurbus tõukab inimesi mingil alateadlikul tasandil temast eemale. Neil oli temaga kohtumiseks liiga kiire ja tema isolatsioon muutis kurvastuse veelgi sügavamaks ning tema seltskonna teiste jaoks vastumeelsemaks. Ja nii käiski ta poodides, ostis riideid, mis olid tema jaoks liiga nooruslikud, ajades taga „soodsaid oste“ ja „lisaallahindlusi“, hankides rõivaid, mis ei näinud sugugi kallimad välja kui olid. Kas Ambleri oletused olid täpsed? See oli siinjuures vaevalt oluline – ta teadis, et laias laastus on tal õigus.

Tema silm tabas lodeva kõnnakuga mustanahalise noormehe, kellel jalas madalal rippuvad teksapüksid ja nokkmüts pearätile tõmmatud, ühes kõrvas täpikujuline teemantkõrvarõngas ning huultest allpool lapike habet. Ta oli Aramise-nimelisest odekolonnist läbi imbunud ja ta pilk uitas üle tänava teise noormehe juurde – uhke ja nähtavasti eliidi hulka kuuluv, sportlase püksisääri pungitavate reielihastega ning pikkade blondide juustega –, siis keeras ta pilgu tagasi, tõmbas tagasi, sihikindlalt üritades oma huvi mitte välja näidata. Lopsaka rinnaga, kakaokarva nahaga neiu, kelle juuksed olid sirgendatud ja patju meenutavad huuled läikiva tumeda huulepulgaga üle võõbatud ning kes oli stilettodest hoolimata lühike, nägi kõvasti vaeva, et pidada mustanahalise noormehega sammu – nähtavasti oma peigmehega, ilmselt lubas noormees tal seda ette kujutada. Lõpuks hakkab ta mõistma, miks tema peigmees, kes tänaval käitub enesega nii rahulolevalt ja ülbelt, muutub nii karskeks ja kõhklevaks, kui nad omavahele jäävad. Miks nende kohtingud lõpevad nii vara ja kuhu noormees pärast tegelikult läheb. Praegu ei osanud neiu niisuguseid mõtteid veel uneski näha – vähimatki vihjet sellele, et noormees saab tõeliselt olla tema ise ainult koos teiste omasuguste noormeestega.

Internetikohvik oli samas kohas, kust Ambler seda mäletas, 17‐nda ja Kiriku tänava ristmiku lähistel, ringist kolm kvartalit ida pool. Ta silmas arvutit, mille taga istudes oleks aknast hea vaade poeesisele – rohkem ei kavatsenud ta valvsust kaotada. Mõne klahvivajutusega oli tal juba ees Valvealuste nimekiri, ühine andmebaas, mida koordineeris justiitsministeerium ja mida said kasutada erinevad föderaalsed agentuurid, mis aitavad teostada täidesaatvat võimu. Ähmaselt meeles olnud salasõna toimis endiselt, leidis ta enda rahustuseks. Nüüd trükkis ta oma täisnime Harrison Ambler internetiotsingusse – ta tahtis näha, kas tema nime juures on mõni lipuke üleval. Mõni hetk hiljem kuvati teadet.

Otsing ei leidnud ühtki vastet märksõnale HARRISON AMBLER.

See oli kummaline, see pidi olema viga – kõigi föderaalvalitsuse teenistujate, ka nende kohta, kes on teenistusest lahkunud, peaks olema vähemasti formaalne kirje. Ja olgugi et tema konsopsi identiteet tuli niisugustest andmebaasidest tingimata välja jätta, oli tal katteks ka tsiviilamet välisministeeriumis ning see teave oli avalik.

Ärritunud õlakehitusega klõbistas ta end välisministeeriumi veebilehele ja siis tulemüüri taha, salasõnaga kaitstud, kuigi madala turvalisustasemega siseinfosüsteemi, mis oli mõeldud oma töötajatele. Tsiviiltöökohta, mis oli katteks väliagenditööle, oleks pidanud olema lihtne kontrollida. Aastaid oli Hal Ambleril olnud võimalik selgitada, kui keegi küsis, et ta on kesktaseme spetsialist välisministeeriumis, töötab haridus- ja kultuuriasjade osakonnas. See oli teema – „kultuuriline diplomaatia“, „sõprus tänu haridusele“ jne –, millest ta suutis vajadusel jahvatada siiralt ja piisavalt kaua, et kuulajate silmad hakkaksid klaasistuma. Mitte et sel tema tõelise karjääriga mingit pistmist oleks olnud.

Ta oli vahel mõtisklenud selle üle, mis juhtuks, kui ta annaks ausa vastuse küsimusele, mis tööd ta teeb, kui keegi mõnel kokteilipeol seda temalt küsib. Mina? Ma töötan Konsulaaroperatsioonide-nimelise salajase luureteenistuse ülisalajases osakonnas. Rangelt erilubadega programm, millele pääseb valitsusest ligi võib-olla kakskümmend viis inimest. Seda kutsutakse Poliitilise Stabiliseerimise Üksuseks. Mida me teeme? Noh, palju asju. Üpris sageli tähendab see ka inimeste tapmist. Selliste inimeste tapmist, kelle kohta sa loodad, et nad on halvemad kui need, keda sa nende käest päästad. Aga ega tegelikult või kunagi päris kindel olla. Kas võin teile veel ühe joogi pakkuda?

Trükkinud oma nime välisministeeriumi andmebaasi, vajutas ta OTSI ja ootas mõne pikaleveninud sekundi.

TÖÖTAJAT NIMEGA HARRISON AMBLER EI LEITUD. PALUN KONTROLLIGE ÕIGEKIRJA JA PROOVIGE UUESTI.

Tema pilk liikus üle akna, millest avanes vaade tänavale, ja olgugi et ta seal midagi ebaharilikku ei märganud, tundis ta, kuidas teda katab külm higi. Ta toksis end klaviatuuril sotsiaalkindlustusameti andmebaasi ja sisestas otsingusse oma nime.

HARRISON AMBLER ei leitud.

See ei olnud loogiline! Metoodiliselt võttis ta läbi veel andmebaase, tegi ühe otsingu teise järel. Üksteise järel kordasid need hulluksajavat refrääni, eri versioone samast eitusest.

Teie otsingule vastavaid dokumente ei leitud.

Otsisõnale „Harrison Ambler“ ei leitud ühtki vastet.

HARRISON AMBLER ei leitud.

Pool tundi hiljem oli ta läbi vaadanud rohkem kui üheksateist föderaalset ja osariiklikku andmebaasi. Kõik täiesti kasutud. Teda polekski nagu kunagi olemas olnud.

Hullumeelsus!

Nagu kauge udupasun meenusid talle erinevate Parrishi saare psühhiaatrite hääled kõigi oma võltside diagnoosidega. See oli muidugi rumalus – kõik oli rumalus. Pidi olema. Ta teadis täpselt, kes ta on. Kuni haiglas veedetud ajani mäletas ta oma elu erksalt, selgesti, järjepidevalt. See oli kindlasti olnud ebaharilik elu, läbipõimunud ebaharilikust ametist, aga see oli ainuke elu, mis tal oli olnud. Kuskil oli keegi midagi sassi ajanud, tekkinud oli mingi tehniline viga – ta oli selles veendunud.

Ta trükkis sisse veel ühe kiire päringu, mille eest tasuti järjekordse nulltulemusega. Ja teda tabas mõte, kas kindlustunne pole mitte muutunud luksuseks, mida tema endale enam lubada ei saa.

Valge auto – ei, kaubik –, mis sõitis liiga kiiresti, liiklusvoost kiiremini, ilmus äkitselt nähtavale. Ja siis veel üks. Ja kolmaski, mis jäi seisma otse kohviku ees.

Kuidas nad ta nii kähku üles leidsid? Kui internetikohvik oli oma privaatvõrgu IP-aadressi ära registreerinud ja välisministeeriumi andmebaasi oli paigaldatud digitaalne päästik, siis võis tema sondeerimine aktiveerida vastusondi, paljastades tema kasutatud arvuti füüsilise asukoha.

Ambler hüppas jalule, surus end läbi „Ainult personalile“ sildiga ukse ja tormas trepist üles – kui veab, leiab ta tee katusele ja sealt mõnele kõrval asuva hoone katusele … Aga tal tuleb tegutseda kiiresti, enne kui äratoomismeeskond end korralikult positsioonidele jõuab sättida. Samal ajal, kui lihased töötasid ja ta hakkas vähehaaval hingeldama, käis tal üks mõte läbi pea. Kui Hal Amblerit ei ole olemas, keda nad siis jahivad?

Ambleri kustutamine

Подняться наверх