Читать книгу Ambleri kustutamine - Роберт Ладлэм - Страница 5

See oli tema jaoks alati tähendanud pelgupaika. See oli ühe-inimese-uberik, ei midagi peale kohaliku puidu katuseharjast üleval kuni kõige alumiste põrandataladeni välja. Varjualuse mõttes oli see peaaegu sama ürgne kui seda ümbritsev looduski. Lae- ja põrandatalad, räästad, isegi mullast ja puust tehtud tulease – ta oli ise selle kõik ühe sooja putukarohke juunikuu jooksul valmis teinud, kasutades selleks vaid hunnikut puitu ja bensiinimootoriga kettsaagi. See oli mõeldud ühele inimesele ja ta oligi seal alati ainult üksinda käinud. Ta ei rääkinud sellest kunagi ühelegi tuttavale. Reeglitevastaselt ei olnud ta järveäärse maatüki omandamisest kõssanud ka oma tööandjale, ostu oli ta privaatsuse kaitseks korraldanud läbi raskestijälgitava välismaise äriüksuse. See metsaonn ei kuulu kellelegi teisele, see on ainult tema oma. Ja tema elus oli olnud hetki, kui ta oli saabunud tagasi Dullese rahvusvahelisse lennujaama, suutmata kellelegi otsa vaadata, ja sõitnud ühtki peatust tegemata otse lihtsasse puitmajakesse, võttes 290 km kõigest kolme tunniga. Ta oli läinud paadiga järvele kalale, püüdma väikesuu forellahvenat ning üritama päästa vähemalt osa oma hingest pettuste ja valede rägastikust, mis tema ametiga kaasnes.

Aswelli järv vääris vaevu sinist laigukest ühelgi kaardil, ent oli osa maailmast, mis paisutas tema südant. Sourlandi mägede jalamil asuva järve ümbruses andsid põllud maad tihedalt metsastunud maastikule ning järve ümbritsesid paju-, kase- ja siledate hikkoripuude salud, mille alustaimestik oli mõnes kohas päris tihe. Kevadel ja suvel oli maastik üleni roheline, seda elustasid lilled ja marjad. Nüüd, jaanuaris, oli suurem osa puudest hall ja lehetu. Isegi nõnda oli selles kõiges sünget elegantsi: võimaluste elegantsi. Nagu tema, nii vajas ka mets taastumiseks puhkeaega.

Ta oli omadega täiesti läbi, makstes lõivu pikkade valvelolekutundide eest. Auto, millega ta reisi alustas, oli vana sinine Dodge Ram mikrobuss, mille ta oli leidnud internetikohvikust mõne kvartali kauguselt. See oli kohmakas, nagu ujuv sõiduk ja selle kasuks oli rääkinud lihtne asjaolu, et omanik oli rattakoopa külge kinnitanud võtme hoiustamise karbi. Selline karp oli tobe riistapuu, mida kasutasid juhid, kes hindasid varuvõtme olemasolu enam, kui oma sõiduki turvalisust. Kakskümmend aastat vana Honda Civic, millega ta nüüd sõitis, pärines Trentoni raudteejaamast pikaajalise parkimise alalt ja sedagi oli varguse eest kaitstud sama valvsalt – see tähendab üldse mitte. See oli nii anonüümne mudel, kui hing oskas ihata, ja siiamaani oli see teda ka kenasti teeninud.

Mõtted rüselesid peas, kui ta mööda 31. maanteed põhja poole sõitis. Kes oli seda talle teinud? Sama küsimus, mis vaevas teda juba lugematuid kuid. Tema vastu olid mobiliseeritud USA valitsuse seaduslikud, olgugi et salajased asutused. Mis tähendas – mida? Et keegi oli tema kohta valetanud, mingil moel teda milleski süüdi lavastanud, veennud kõrgemaid võime, et ta on hulluks läinud, muutunud julgeolekuohuks? Keegi – või mingi rühmitus –, kellel on juurdepääs riigivõimule, oli soovinud teda kaduma panna. Keegi või mingi rühmitus nägi temas ohtu, ent otsustas kõigele vaatamata teda mitte tappa. Ambleri peas tuikas, silmade taga oli avanemas peavalu nagu kuratlik lilleõis. Poliitilise Stabiliseerimise Üksuses oli kolleege, kes saaksid teda aidata – aga kuidas neid üles leida? Need ei olnud sellised mehed ja naised, kes ilmusid igal hommikul kontoritööle; nemad muutsid oma asukohta regulaarselt, otsekui malendid laual. Ja teda oli lukustatud välja igast elektroonilisest foorumist, mida ta teadis. Harrison Amblerit ei leitud – see oli hullumeelsus, ent ometi oli selles ka midagi metoodilist. Ta tunnetas seda, tunnetas seda pahatahtlikkust nagu tukslevat peavalu, mis muutis iga teadliku mõtte omamoodi agooniaks. Nad olid üritanud teda ära kaotada. Nad olid üritanud teda maha matta. Nemad! See marruajav tühi mitmus nemad! Sõna, mis ütles kõik ja mitte midagi.

Ellujäämiseks oli tal vaja rohkem teada saada, ent ta ei võinud midagi rohkemat teada saada, kui ta ellu ei jää. Hunterdoni maakonnas New Jerseys asuvasse Barrington Fallsi jõudmiseks oli vaja ära keerata maantee nr 31 lõigult, mis lookles läbi New Jersey südame, maastiku, mida viirutasid väikeste tänavate tähistamata ristmikud. Kaks korda keeras ta ühele niisugustest kõrvalteedest veendumaks, et teda ei jälitata, sellest ei tundunud märki olevat. Ta vaatas kella armatuuril, kui nägi väikest maanteeviita, mis näitas Barrington Fallsi: kell oli 15.30. Alles hommikul hoiti teda kinni rangeima režiimiga psühhiaatriahaiglas. Nüüd oli ta peaaegu kodus.

Järve äärde viivast teest 800 meetrit lõuna pool keeras ta Honda Civicuga teelt maha ja peitis auto tsuuga- ja seedritihnikusse. Voodriga pruun jope, mille ta oli tee peal ostnud, hoidis teda soojas. Mööda vetruvat maastikku edasi astudes, sammud lehtedest ja männiokastest vaibal pehmelt krudisemas, tundis ta, kuidas pinge hakkab temast vähehaaval välja voolama. Järvele lähemale jõudes pani ta tähele, et tunneb ära iga viimase kui puu. Ta kuulis öökulli laperdamist määratusuure sooküpressi ladvas, mille punakas tüvi oli kooretu, pahklik ja sooniline nagu vana varese kael. Ta suutis vaevu eristada vana McGruderi kahetoalise majakese kivipurukorstnat. Onnike ise asus järve teisel kaldal ja nõlvale nii lähedal, et nägi välja, nagu võiks esimene suurem torm selle järve pühkida.

Tihedatest kuuskedest möödas, pressis ta end puude enklaavist läbi ning jõudis võlulagendikule, kuhu oli seitse aastat tagasi otsustanud ehitada oma onni. Kolmelt poolt suurejoonelistest vanadest igihaljastest puudest ümbritsetuna pakkus see mitte ainult eraldatust, vaid ka rahu. Maalilist vaadet järvele raamistasid iidsed puud.

Ta oli lõpuks ometi tagasi. Ta hingas sügavalt sisse puhast õhku, astus läbi avause okaspuudereas ja vaatas ringi, et näha … väikest, tühja lagendikku kohas, kus oleks pidanud asuma tema majake. Samasugust välu, mida ta oli näinud seitse aastat varem, kui võttis vastu otsuse siia ehitama hakata.

Peapööritus ja meeltesegaduslaine võtsid tema üle võimust. Ta tundis, nagu värahtaks maa tema jalge all. See oli võimatu. Majakest ei olnud. Ei mingit maja ega jälgegi sellest, et siia oleks üldse kunagi midagi ehitatud. Taimestik oli täiesti puutumata. Tema mälestus sellest, kuhu ta oli oma ühetoalise onnikese paigutanud, oli kustumatu – ja ometi ei näinud ta muud kui sammalt, mööda maad roomavat kadakat ja madalat hirvede pügatud jugapuud, mis nägi välja vähemalt kahekümne- või kolmekümneaastane. Ta kõndis lagendikul ringi, tegi sellele tiiru peale, silmad valvsalt otsimas märke inimtegevusest, olgu siis ammusest või praegusest. Ei midagi. See oli puutumata lapike loodust, täpselt sellises seisukorras nagu siis, kui ta selle ostis. Lõpuks ei suutnud ta enam vapustavat arusaamatust tõrjuda ning vajus põlvili külmale samblale. Isegi selle küsimuse moodustamine täitis teda hirmuga ja ometi tuli tal seda teha: kas ta saab oma mälestusi usaldada? Viimased seitse aastat tema elust – alustame sellest. Kas tema mälestused on tõelised? Või oli tema praegune kogemus illusioon – äkki ärkab ta iga hetk üles ja avastab, et on oma valges lukustatud toas osakonnas 4W?

Talle meenus, mida oli kunagi kuulnud räägitavat – et kui inimene näeb und, siis ei tunne ta lõhna. Kui nii, siis ei olnud see unenägu. Ta tundis järvevee, taimede lagunemise, lehtede kõdunemise ja vihmausside väljaheidete vaevuhoomatavaid aroome, okaspuude õrna vaigulõhna. Ei, jumal aidaku, see ei olnud unenägu.

Just see muutiski selle õudusunenäoks.

Ta tõusis püsti ja tõi kuuldavale madala kurguhäälse raevu- ja frustratsioonimöirge. Ta oli jõudnud oma hinge koju ja kodu polnudki. Vang sai vähemasti hellitada põgenemislootust – seda teadis ta omast käest. Tal oli vähemasti lootus leida leevendavat puhkust. Aga mis lootust on olendil, kes on ilma jäänud oma pelgupaigast?

Kõik siinne oli tuttav ja ei olnud ka. See oligi see, mis teda kõige rohkem hulluks ajas. Ta hakkas tammuma edasi-tagasi, kuulates talviste lindude sirinaid ja vilinaid. Siis kuulis ta äkitselt teist sorti kauget, vilistavat heli ning tajus teravat tunnet – valu ja sissetungiva jõu kombinatsiooni – oma kaelast veidi allpool.

Aja kulg aeglustus. Tema käsi sirutus kohta, kus tundis mingit eset oma kehast välja ulatumas, ning tõmbas selle ühe hooga välja. See oli pikk, pastakat meenutav nool, mis oli tabanud tema rinnakorvi ülemist osa kõrist veidi allpool. See oli sinna kinni jäänud nagu puusse visatud nuga.

Selle jämeda luu piirkonna kohta oli olemas eraldi nimetus, mäletas Ambler ühest koolitusjuhisest: manubrium ehk rinnakupide – hästikaitstud piirkond, mida tasus vältida. Mis tähendas, et Ambleril võis olla väga vedanud. Ta sukeldus ühe suure kanada tsuuga madalate okste alla ning lootes, et on ajutiselt nägemisulatusest väljas, uuris metallseadeldist.