Читать книгу Bancrofti strateegia - Robert Ludlum - Страница 3

Tinahall taevas tõotas peatset sadu, aga vihm lasi end oodata. Õhuski oli ootust, millegi eelaimdust. Noormees kõndis Unter den Lindenilt Marx-Engels-Forumile, kus sotsialismi sakslastest isade hiiglaslike pronkskujude mittemidaginägevad silmad jõllitasid kesklinna ainiti ja pinevalt. Kivist friis nende selja taga kujutas kommunistliku riigi alamate õnnelikku elu. Ikka veel mitte piiskagi vihma. Aga varsti. Üsna pea pilved rebenevad, taevas avaneb. See on ajalooline paratamatus, mõtles mees sotsialistide kõnepruuki jäljendades irooniliselt. Ta oli saagijahil kütt – ja jõudnud kütitavale lähemale kui kunagi varem. Just seetõttu oli äärmiselt oluline talitseda pinget, mis temasse oli kogunenud.

Ta nägi välja nagu miljonid teised selles end töölisparadiisiks kuulutanud linnas. Tema riided olid pärit Centrum Warenhausist, määratu suurest kaubamajast Alexanderplatzil, sest nii silmapaistvalt viletsa kvaliteediga rõivaid ei müüdud sugugi igal pool. Ida-Berliini tööorja ei meenutanud aga lihtsalt riietus, asi oli kõnnakus – tema raskes, taltsas, lohisevas sammus. Miski ei vihjanud sellele, et ta oli vaid kakskümmend neli tundi varem saabunud läänest ning olnud kõigest mõni hetk tagasi veendunud, et ei ärata millegagi tähelepanu.

Adrenaliinisööst pani naha kirvendama. Talle näis, et kuuleb selja taga Karl-Liebknecht-Strassel kostnud samme. Nende rütm näis tuttav.

Kõik sammud on ühesugused ja ometi erinevad – neil on isemoodi raskus ja kiirus, isemoodi on jalatsitaldade koostis. Sammud on linna solfedžo, oli üks Belknapi juhendajatest talle öelnud: nii tavalised, et jäävad märkamatuks, aga treenitud kõrvale ometi sama selgesti eristatavad nagu hääled. Kas Belknap oli need õigesti ära kuulnud?

Võimalust, et teda jälitatakse, et saanud ta endale lubada. Ta pidi eksima.

Või tuli tal see asi korda ajada.

USA välisministeeriumi ülisalajase haru, Konsulaaroperatsioonide nooremametnikul Todd Belknapil oli juba teatav maine – ta suutis üles leida mehi, kes ei soovinud, et neid leitaks. Nagu jäljeajajad ikka, töötas temagi kõige meelsamini üksinda. Kui eesmärk oli kedagi jälgida, sobis selleks meeskond – mida suurem, seda parem. Aga inimest, kes oli nagu õhku haihtunud, ei olnud võimalik tavakombel jälitada. Niisugustel juhtudel suunati kõik organisatsiooni ressursid jälitamisse, selline oli ettenähtud protseduur. Ent KonsOpi meisterspioonid olid juba mõni aeg tagasi avastanud, et üksiku andeka väliagendi väljasaatmisel on omad eelised. Lasta tal omapäi ilma peal ringi liikuda, koormamata teda kuluka kaaskonnaga. Vabana järgima oma kujutlusvõimet ja kõhutunnet. Vabana järgima oma nina.

Kui kõik hästi läheb, võib just nina juhatada ta jälitatavani, ülejooksikust Ameerika agendini nimega Richard Lugner. Seni tosinaid valesid juhtlõngu ajanud Belknap oli kindel, et nüüd on ta leidnud õige lõhnajälje.

Kas nüüd oli keegi hoopis tema lõhna ninna saanud? Kas keegi oli üles võtnud jäljeküti jälje?

Järsk ringikeeramine olnuks kahtlane. Ta jäi seisma, teeskles haigutust ja vaatas samal ajal ringi nagu tohutuid kujusid imetledes, olles valmis andma kiire hinnangu kõigile, kes viibisid tema läheduses.

Ta ei näinud mitte kedagi. Istuv pronksist Marx, seisev Engels – massiivsed kujud, põrnitsemas üle roosteste habemete ja vuntside. Kaks rida pärnapuid. Halvasti hooldatud muruplats. Teisel pool teed kohmakas pikk vaskne klaaskast, millel nimeks Palast der Republik. Ehitis meenutas kirstu, nagu oleks loodudki inimkonna vaimu haudasängitamiseks. Väljak näis aga olevat tühi.

See ei rahustanud teda eriti. Oli ta ikka kindel selles, mida oli kuulnud? Ta teadis, et pinge võib mängida ajule vingerpussi, panna varjudes tonte nägema. Ärevus tuli maha suruda – üleskruvitud agent võib olukorda valesti hinnata, jätta kujuteldavate ohtude pärast muretsedes märkamata tõelise ohu.

Belknap kõndis sisetunde ajel Palast der Republiki, valitseva korra tippehitise kurjakuulutava sära poole. Lisaks Saksa DV parlamendile asusid hoones veel teatri- ja kontserdisaalid, restoranid ja lõputul hulgal bürokraatide kabinette, kus menetleti lugematul hulgal bürokraatlikke avaldusi. See oli viimane koht, kuhu keegi võiks talle järgneda, viimane koht, kus välismaalane julgeks end näole anda – ja esimene koht, mis Belknapile pähe tuli, kus saaks veenduda, et ta on täpselt nii üksi, kui oli lootnud. See oli kas loominguline otsus või algaja viga. Kohe pidi ta teada saama, kumb. Ta sundis näole igavleva enesega rahulolu, möödudes kivinägudega valvuritest uksel, kes heitsid osavõtmatu pilgu tema kulunud välimusega isikut tõendavale dokumendile, ja edasi läbi tõrksa pöördukse, läbi pika, treppidest ümbritsetud, desinfitseerimisvahendi järele haiseva fuajee, mööda pea kohal kõrguvast majajuhist, mis suunas lõputusse hulka kabinettidesse ja meenutas lennujaama tablood. Ära jää seisma, ära vaata ringi; käitu, nagu sa teaksid, mida teed, siis arvavad teised, et sa teadki. Belknapi oleks võinud pidada – kelleks? Madalama astme ametnikuks, kes saabub hiliselt lõunalt? Kodanikuks, kes vajab auto jaoks uusi dokumente? Ta astus ümber nurga ja siis veel ühe nurga, kuni jõudis ehitise Alexanderplatzi-poolse ukseni.

Palastist eemale kõndides uuris ta kujutisi ehitise peegelklaasist seintel. Üks töölise jalatsites ja lõunasöögikohvriga kiitsakas sell. Pundunud, pohmellis silmadega rinnakas frau. Paar hallis ülikonnas ja sama värvi nägudega bürokraati. Ta ei tundnud kedagi ära, kellegi nägemine ei käivitanud ühtki häirekella. Belknap läks edasi, tohutule stalinistlikus neoklassitsistlikus stiilis promenaadile, mida kutsuti Karl-Marx-Alleeks. Silmapaistvalt laiu tänavaid ääristasid kaheksakorruselised ehitised – lõputu rivi kreemikat tooni keraamilisi plaate, kõrgeid aknaid, ridade kaupa romaani stiilis sambaid esimese korruse kohal. Ühtlaste vahedega dekoratiivsetel tahvlitel oli kujutatud rahulolevaid töölisi nagu need, kes olid selle promenaadi siia kolm ja pool kümnendit varem rajanud. Kui Belknap ajalootundidest õigesti mäletas, olid samad töölised juhtinud mässu sotsialistliku korra vastu 1953. aasta juunis. Nõukogude Liidu tankid olid ülestõusu halastamatult maatasa teinud. Stalini lemmik, ohtrasti dekoreeritud torte meenutav arhitektuur oli päris mõru pill neile, kes olid sunnitud neid „torte” küpsetama. Promenaad oli ilus vale.

Richard Lugner oli aga inetu vale. Lugner oli oma riigi reetnud, aga ei olnud müünud end odavalt. Ta oli tabanud ära, et Ida-Euroopa kustuvad türannid ei ole kunagi olnud nii meeleheitel nagu praegu ning nende meeleheide oli saamahimulisele Lugnerile hästi sobinud. Ta oli hankinud USA-st saladusi, millest ei olnud võimalik mööda vaadata, näiteks nende Ameerika salaagentide nimed, kes tegutsesid sügaval Nõukogude Liidu julgeolekuorganisatsioonides. Tema reetlikkus pakkus haruldast võimalust. Ta sõlmis iga idabloki riigiga eraldi kokkuleppe. Kui „kaubanäidised” olid vastu võetud ja õigeks tunnistatud – näiteks ühe Ameerika agendi isik, keda hoolega jälgiti, enne kui ta vahistati, piinati ja hukati —, sai Lugner ise hinna paika panna.

Mitte just iga kaupmees ei säilita klientidega häid suhteid, ent Lugner oli ilmselgelt ettevaatusabinõud tarvitusele võtnud: tõenäoliselt oli ta pannud oma kliendid kahtlustama, et mõned kaardid on veel paljastamata, et tema Ameerika saladuste laegas ei ole veel täiesti tühi. Kuni eksisteeris selline võimalus, tuli meest kaitsta. Tema majutamine Stasi ametnike ja SDV nomenklatuuri hoonesse, mis kuulutati kunagi „tööliskoduks”, kuigi päris töölised suruti iseloomututesse betoonkarpidesse, tundus sobilik. Kohe kindlasti ei olnud Lugner selline mees, kes ühes kohas kaua püsiks. Poolteist kuud varem oli Belknap Bukaresti vaid mõni tund hiljaks jäänud. Ta ei saanud riskida sellega, et midagi niisugust korduks.

Belknap lasi paar räsitud välimusega Škodat mööda ja ületas siis bulvari veidi enne ristmikku, kohas, kus igerik rauakauplus oma tooteid reklaamis. Kas keegi tuleb talle sisse järele? Kas ta oli oma jälitajat algusest peale ette kujutanud? Odav pleksiklaasist ja emaileeritud alumiiniumist uks vajus tema järel pauguga kinni – võrkuks, millel ei olnud võrku – ja hallipäine õrnade vuntsidega naine silmitses teda rõõmutult leti tagant, nii et tal tekkis tunne, nagu oleks ta sooritanud mingi üleastumise. Kitsas ruum haises masinaõli järele. Riiulid oli täis esemeid, millega – see oli esimesest pilgust selge – ei olnud kellelgi midagi pihta hakata. Kibestunud ilmega naine, poe Eigentümer, põrnitses teda ainiti, kui ta võttis riiulitelt asju, millest võis oletada, et ta teeb mõnes kortermajas remonti: ämber, valmissegatud krohv, vedel mört, lai pahtlilabidas. Pidevalt remontivajavas linnas selgitaksid need vahendid tema viibimist peaaegu igal pool, kuhu ta ka ei läheks. Naisterahvas leti taga heitis talle veel ühe pahase, kliendil-ei-ole-kunagi-õigus pilgu, võttes tusaselt raha vastu, nagu oleks see kompensatsioon mingi tekitatud vigastuse eest.

Kortermajja sissepääsemine osutus lapsemänguks – tugevdatud julgeolekuga riigis elamise irooniline eelis. Belknap ootas, kuni paar kirbelt lõhnastatud riidest toidukottidega Hausfrau’d läksid sisse Haus 435 uksest, ja sisenes nende järel. Tööriistad andsid talle mitte lihtsalt õigustuse, vaid ka sõnatu heakskiidu. Ta väljus liftist 7 Stock’il, prouadest korrus kõrgemal. Kui tal oli õigus – kui tema kondine, rasvaste juustega informaator mängis ausat mängu —, oli ta jahisaagist vaid mõne meetri kaugusel.

Tema süda hakkas taguma: ootusärev põmm-põmm, mida ta ei suutnud summutada. See ei olnud mingi tavaline jälitatav. Richard Lugner oli lipsanud minema kõikmõeldavatest püünistest – ta oli isegi, veel Ühendriikide teenistuses olles, rohkem kui paar tükki üles pannud. Ameerika luureohvitserid olid viimase kaheksateistkümne kuu jooksul kogunud paksu kaustatäie lugusid, kuidas Lugnerit olla nähtud, aga vähesed neist olid usutavad. Belknap oli viimase kolme kuuga puurinud tosinate kaupa kuivaksjäänud auke ning praeguseks olid tema ülemused huvitatud juba ainult sellisest infost, mis näitas jälitatavat puhtalt, otseselt ja kindlalt. Seekord ei olnud ta aga pelgalt baari või kohviku või lennujaama juures valves; seekord oli tal aadress. Tõeline? Garanteerida ta seda ei saanud. Ometi ütles instinkt – ütles nina – talle, et tema õnn on pöördunud. Ta oli virutanud noa huupi pimedusse ja millelegi pihta saanud.

Järgmised hetked määravad kõik. Tuli välja, et Lugneri eluase on luksuslik apartement, millel olid aknad nii allee kui ka kitsa kõrvaltänava Koppenstrasse poole. Korterini jõudmiseks tuli minna kõigepealt mööda pikka koridori ja siis veel teist, lühikest. Belknap jõudis apartemendi ukseni ja pani ämbri maha; eemalt paistab ta remondimehe moodi, kes parandab puuduvat põrandaplaati. Siis, veendunud, et koridorid on tühjad, põlvitas Belknap ukselingi ette – siinmail ei olnud peaaegu kuskil ümmargusi uksenuppe – ja sisestas läbi lukuaugu tuppa pisikese endoskoopkaamera. Kui tal õnnestuks kindlalt ja otseselt sihtmärki näha, saaks ta siin asjadel silma peal hoida kuni korraliku meeskonna saabumiseni.

Jah, juhul kui see õnnestuks – ent seekord oli jäljerada piisavalt lühike, et anda Belknapile lootust. See oli saanud alguse hilisõhtusest külastusest Friedrichstrasse raudteejaama tualetti, kus ta oli lõpuks kõnetanud ühte niinimetatud Bahnhofi poistest – meesprostituutidest, kes olid sellistes kohtades sagedased külalised. Nad jagasid teavet hoopis vastumeelsemalt kui oma keha, nagu varsti selgeks sai, ja oluliselt kõrgema hinna eest. Ta oli alati olnud veendunud, et just need samad eelistused, mis olid viinud Lugneri riigireetmiseni, reedavad lõpuks reetja enese. Himu alaealise ihu järele – Lugneri meelismõnud oleksid talle kalliks maksma läinud, kui ta oleks Washingtoni jäänud, need ei olnud himud, mida ta saanuks kergesti ja kauaks rahuldada. Idabloki riikide privilegeeritud külalisena võis Lugner olla kindel, et tema isude eest hoolitsetakse, isegi kui neid heaks ei kiideta. Ka Bahnhofi poisid, kes tegutsesid politseiriigis, olid olude sunnil tihedalt seotud grupp. Kui kedagi nende seast oleks „võõrustanud” helde ameeriklane, kellel on rõugearmiline nägu ja isu kolmeteistkümneaastaste järele, arvas Belknap, on ebatõenäoline, et uudised pole tema vennakeste seas laiali läinud.

Selleks oli kulunud ohtrasti keelitamist ja rahustamist, rääkimata patakast markadest, aga lõpuks läks prostituut „uurima” ja naasis kaks tundi hiljem paberitüki ja võiduka ilmega kergelt tedretähnilisel näol. Belknap mäletas oma informaatori hapupiima järele lehkavat hingeõhku, tema külmi niiskeid käsi. Aga see paberitükk! Belknap julges võtta seda kui lunastust.

Belknap keeras endoskoopi valguskaabli otsas, liigutas selle aeglaselt paika. Tema sõrmed ei olnud just kõige vilunumad, aga libastumist ei saanud ta endale lubada.

Ta kuulis selja taga mingit heli, saabaste kraapimist põrandaplaadil, ja keeras ringi – et vaadata otse lühikese rauaga SKS-karabiini torusse. Siis nägi ta meest, kes seda käes hoidis: tal oli seljas tumesinist ja halli värvi, terasekarva nööpidega vormiriietus ja parema õla alla kinnitatud rihmadega beež plastikust raadiosaatja.

Stasi. Ida-Saksa salapolitsei.

Kahtlemata oli ta ametlik vahimees, kellele oli pandud ülesandeks valvata kõrgeaulist Herr Lugnerit. Ilmselt istus ta kuskil halvasti valgustatud nurgas või orvas, pilkude eest varjul.

Belknap tõusis käsi üleval hoides aeglaselt jalule, teeseldes segadussesattumist ja mõeldes samal ajal läbi vastulööki.

Stasi sõdur haukus oma beeži raadiosaatjasse tõelise berliinlase eriliselt teravate konsonantidega, teine käsi lõdvalt relva hoidmas. Raadiosaatja võtab osa tema tähelepanust endale, seega ei ole ta hästi valmis äkiliseks agressiivseks liigutuseks. Belknapi enda relv on pahkluu juures kabuuris. Ta teeskleb, et näitab vahimehele oma pahteldamisriistade sisu, võttes samal ajal välja oluliselt surmavama relva.

Äkitselt kuulis ta, kuidas apartemendi uks tema selja taga avaneb, tundis toast õhkuvat soojust – ja jõulist lööki vastu kaela. Võimsad käed surusid ta maha ja keerasid kõhuli fuajee puitparketile. Kohe oli kellegi saabas ta kuklal. Nähtamatud käed katsusid ta läbi ja võtsid ära pisikese käsirelva, mis oli peidus pahkluule kinnitatud kabuuris. Siis tariti ta tuppa. Uks sulgus tema taga raske mütsatusega. Tuba tehti hämaraks, rulood tõmmati ette. Nüüd pääses valgus sisse veel ainult kitsast ärkliaknast, mis avanes kõrvaltänavale – sünge valgus õuest tungis vaid hädavaevu süngesse valgusse toas sees. Tal kulus mõni hetk aega, enne kui silmad kohanesid.

Kurat võtaks!

Kas nad olid tal algusest peale jälil?

Nüüd eristas ta oma ümbrust juba selgesti. Ta oli mingis kodukontorilaadses ruumis, mida ehtisid kalli välimusega Türgi vaip põrandal, eebenipuust raamiga peegel seinal ja biidermeieri stiilis kirjutuslaud.

Selle taga seisis Richard Lugner.

Mees, kellega ta ei olnud kunagi silmast silma kohtunud, aga kelle näo ta tunneks iga kell ära. Pilu meenutav suu, sügavate rõugearmidega põsed, viiesentimeetrine arm, mis kaardub üle otsmiku nagu teine vasak kulm – teda oli piltidel päris täpselt kujutatud. Belknap vaatles mehe pisikesi pahatahtlikke antratsiithalle silmi – ja võimsat pumppüssi Lugneri käes, mille kaks rauda sihtisid Belknapi nagu teine paar silmi.

Kaks ülejäänud püssimeest – nende olekust, tulistamisasendist ja valvsast pilgust oli ilmne, et nad on hästitreenitud professionaalid – seisid kummalgi pool Lugneri lauda, relvad Belknapile suunatud. Lugneri isikliku kaardiväe liikmed, taipas Belknap – mehed, kelle lojaalsust ja kompetentsust ta saab usaldada, tema enda palgal olevad, tema õnnest sõltuvad mehed. Lugneri olukorras olevale mehele oli investeering sellisesse kaaskonda kindlasti hinda väärt. Kaks püssimeest lähenesid nüüd Belknapile, püstolitorud temale sihitud, ja jäid tema kõrvale seisma.

„Sa oled üks visa vennike, mis?” ütles Lugner viimaks. Tema hääl oli nasaalne krigin. „Sa oled nagu inimpuuk.”

Belknap ei öelnud midagi. Püssitule paigutus oli liigagi ilmne ja professionaalselt korraldatud; ta ei oleks saanud teha ühtki järsemat liigutust, muutmata surma geomeetriat.

„Minu ema võttis vanasti meil, lastel, puuke tulise tikuotsaga ära. See tegi põrguvalu. Satikale tegi kõvasti rohkem valu.”

Üks tema isiklikest turvameestest tõi kuuldavale tasase kurguhäälse naeru.

„Ah, ära mängi süütukest,” jätkas reetur. „Minu Bukaresti hankija rääkis mulle teie „vestlusest”. Ta pidi pärast vasakut kätt kaelas kandma. Ta ei tundunud selle üle eriti rõõmus olevat. Sa oled paha poiss olnud.” Iroonilist hukkamõistu väljendav grimass. „Kaklemine ei ole kunagi lahendus – kas sa seitsmendas klassis üldse õpetajat ei kuulanud?” Groteskne silmapilgutus. „Kahju, et ma ei tundnud sind, kui sa seitsmendas klassis käisid. Mina oleksin võinud sulle üht-teist õpetada.”

„Käi persse.” Sõnad paiskusid Belknapist välja madalahäälse uratusena.

„Rahu, ainult rahu. Oma emotsioone tuleb valitseda, muidu hakkavad need sind valitsema. Aga räägi mulle, kollanokk, kuidas sa mu üles leidsid?” Lugneri pilk kalgistus. „Kas ma pean pisikese Ingo kägistusraudadesse panema?” Ta kehitas õlgu. „Noh, see laps ise väitis, et talle meeldib karm mäng. Ma ütlesin talle, et viin ta sellisesse kohta, kus ta veel kunagi käinud pole. Järgmine kord viime selle lihtsalt uuele tasandile. Viimasele. Ega keegi selle üle vast väga kurvasta kah.”

Belknap judistas end tahtmatult. Lugneri palgasõdurid irvitasid.

„Ära muretse,” ütles reetur teeseldult rahustaval häälel. „Ma viin ka sind sellisesse kohta, kus sa kunagi varem käinud pole. Kas sa oled kunagi tulistanud Mossberg.410 taktikalisest relvast kedagi väga lähedalt? Inimest, see tähendab. Mina olen. See on võrreldamatu.”

Belknapi pilk liikus pumppüssitoru mõõtmatust pimedusest mõõtmatusse pimedusse Lugneri silmis.

Lugneri enda pilk uitas vangi selja taha seinale. „Meie privaatsust ei tule keegi häirima, seda võin sulle lubada. Imeliselt paksud seinad neil kortermajadel siin – pehmed tinahaavlid tekitavad neile vaid vaevu väikeseid villikesi. Ja siis on muidugi veel see helikindel kiht, mille ma lasin paigaldada. Ma arvasin, et naabreid ei sobiks küll häirida sellega, kui mõni Bahnhofi poiss juhtumisi valjemini häälitsema peaks.” Liha tõmbus tagasi, nii et paljastusid portselanhambad, tekitades võika imitatsiooni naeratusest. „Ainult et sina saad täna pisut teistsuguse laengu. Vaata, see Mossberg pühib suure osa su kõhust lihtsalt minema. Usu mind, see teeb sinusse sellise augu, millest mahub terve käsi läbi.”

Belknap üritas liigutada, aga tundis, et terasest käed hoiavad teda kruustangidena paigal.

Lugner silmitses oma kaht kannupoissi. Ta meenutas telekokka, kes hakkab kohe esitlema mingit üllatavat toiduvalmistamistehnikat. „Arvad, et ma liialdan? Ma näitan sulle. Midagi sellist ei saa sa kunagi kogema.” Vaikse klõpsatusega võttis ta pumppüssil kaitseriivi maha. „Mitte kunagi enam.”

Belknap suutis alles hiljem järgnenud sekunditest sotti saada. Vali aknaklaasi klirin; Lugner, keda heli jahmatas, keeras vasakule ärkliakna poole; välgatus käsirelva toru otsast sekundi murdosa jagu hiljem, sähvimas nagu piksenool hämaras apartemendis, peegeldumas peeglites ja metallpindadel ning…

Verepritsmed Richard Lugneri paremal oimukohal.

Reeturi nägu lõtvus äkitselt ja ta vajus liikumatult põrandale kokku, pumppüss kukkus koos temaga nagu rabanduse saanu jalutuskepp. Kellegi ülimalt täpne käsi oli Lugnerile kuuli pähe saatnud.

Vahimehed astusid kumbki ise suunas ja sihtisid relvadega katkist akent. Snaiper?

„Püüa!” hõikas üks hääl – ameeriklase oma – ja käsirelv purjetas läbi õhu Belknapi poole. Belknap püüdis selle puhtalt refleksist kinni, tajudes erksalt kahe püssimehe poolesekundilist segadust, kui nad pidid otsustama, kas tulistada kõigepealt vangi või… kiitsakat võõrast, kes oli just äsja läbi nelja ruuduga akna sisse sadanud. Belknap viskus põrandale, tundes, kuidas kuul õla lähedalt üle vihises, ja tulistas kaks korda endale lähemal seisvat püssimeest, tabades teda rindu. Rindkere – standardne sihtmärk liikumise pealt tulistamiseks. See ei sobinud aga silmapilkselt surmasaatmiseks, lähedalt tulistamiseks – selliseks vastasseisuks, nagu praegu. Ainult kesknärvisüsteemi tabav lask kõrvaldaks ohu hetkega. Surmavalt haavatud, erkpunane veri rinnast tilkumas, hakkas esimene püssimees meeletult oma salve tühjendama. Tugevaks ehitatud apartement võimendas suurekaliibriliste padrunite kõminat ja hämaras ruumis olid torust tulevad valged sähvatused valusalt eredad.

Belknap tulistas teist korda ja tabas seekord näkku. Relv, vana kooli poolautomaatne Walther, mida üks kindel endiste sõjaväelaste seltskond eelistas sellepärast, et see ei kiilunud väidetavalt kunagi kinni, langes raskelt põrandale, omanik järgnes sellele mõni hetk hiljem.

Võõras oli pikk, vilgas, riietatud töölise tunkedesse ja sätendas klaasikildudest. Ta hüppas ühele küljele, teise palgasõduri tule eest ära ning vastas tollele üheainsa täiusliku lasuga pähe. Juba teine mees kukkus jalapealt.

Vaikus oli õõvastav, need olid pikad, kõige sügavamalt hääletud sekundid, mida Belknap eales kogenud. Võõras oli olnud peaaegu et igavleva ilmega, saates teise ilma Lugneri ja tema mehed. Miski ei viidanud sellele, et tema pulss oleks kas või veidikene kiirenenud.

Lõpuks hakkas võõras loiul toonil rääkima. „Ma oletan, et neil on Stasi-mees kuskil väljas mõnda alkoovi valvesse pandud.”

Mis oli nimelt see, mida Belknap oleks pidanud oletama. Mitte just esimest korda needis ta vaikselt oma lollust. „Aga ma ei usu, et ta sisse tuleb,” ütles Belknap. Tema suu oli kuiv, hääl kriipiv. Ta tundis jalalihast värisemas, vibreerimas nagu tšellokeel. Kui koolitused välja arvata, ei olnud ta kunagi varem pumppüssi vale otsa ees seisnud. „Ma arvan, et plaan oli jätta selle erikülalise hooleks see… kontvõõrastest vabanemine.”

„Ma loodan siiralt, et tal on hea koristaja,” ütles mees, pühkides klaasikilde pruunide tunkede pealt maha. Nad seisid ühes toas kolme veritseva laibaga, keset politseiriiki – ja tal ei tundunud kuhugi kiiret olevat. Ta sirutas käe. „Muuseas, minu nimi on Jared Rinehart.” Käepigistus oli tugev ja kuiv. Rineharti lähedal seistes märkas Belknap, et ta ei ole sugugi higine. Ükski juuksekarv ei olnud paigast ära. Ta oli külmaverelisuse musternäidis. Belknap ise, nagu kinnitas pilk peeglisse, nägi välja kõike muud kui laitmatu.

„Te tulite eesuksest. Südikas. Aga pisut lühinägelik. Eriti kui korrus kõrgemal on tühi korter.”

„Mõistan,” ühmas Belknap ja mõistiski, hammustades otsekohe lahti ka Rineharti senised liigutused, mille taga oli väle olukorrastrateegia tunnetus. „Võtan teatavaks.”

Rinehart oli pisut nagu pikaksvenitatud, otsekui Jeesus mõnel maneristlikul maalil. Tal olid pikad elegantsed käed-jalad ning kummaliselt hingestatud hallikasrohelised silmad. Ta astus kassiliku graatsiaga paar sammu Belknapi poole. „Ärge tundke end selle Stasi-mehe kahe silma vahele jätmise pärast ülemäära halvasti. Ausalt öeldes on see aukartustäratav, mida te olete saavutanud. Ma olen üritanud härra Lugnerit juba hea mitu kuud üles leida, aga tulemusteta.”

„Seekord jõudsite talle jälile,” ütles Belknap. „Kes kurat sa oled?” tahtis ta küsida, aga otsustas oodata paremat aega.

„Tegelikult mitte,” ütles tema päästja. „Ma jõudsin teile jälile.”

„Minule?” Sammud Marx-Engels Forumil. Tõeliselt professionaalne kadumistrikk. Kiitsaka töölise peegeldus hõljumas Palast der Republiki merevaigukarva toonitud klaasil.

„Ainuke põhjus, miks ma siia jõudsin, oli see, et järgnesin teile. Te olite täiesti klass omaette, seda ma võin küll öelda. Nagu jahikoer rebase jälgedel. Ja mina hingeldades teie kannul nagu mõni ratsapükstes maahärra.” Ta vaikis hetkeks ja vaatas hindavalt ringi. „Püha müristus. Nagu mõni hotellitubades laamendav rokkstaar oleks külas käinud. Aga ma arvan, et idee on edasi antud, või mis? Minu tööandjad igatahes küll kurtma ei hakka. Härra Lugner oli ühele tublist töömehest spioonile ikka väga halb eeskuju, elades nõnda suurejooneliselt ja lastes teistel aina surra. Nüüd on ta väga hea eeskuju.” Ta heitis pilgu Lugneri laibale ja tabas siis Belknapi pilgu. „Pahad saavad ärateenitud palga ja kõik.”

Belknap vaatas enda ümber ringi, nägi kolme mahanotitud mehe verd punasesse vaipa imbumas. Õhk andis verele roostekarva varjundi, sarnase vaiba enda värvile. Iiveldushoog uhas temast üle. „Kuidas te oskasite mulle järgneda?”

„Ma kuulasin Alexanderplatzi basaari kandis maad – või kui aus olla, siis lõin aega surnuks —, kui mulle tundus, et tundsin ära Bukarestis nähtud näolapi. Ma ei usu kokkusattumustesse, kas teie usute? Minu poolest võisite te olla näiteks tema kuller. Aga ühel või teisel moel pidite olema asjaga seotud. Risk tundus olevat seda väärt.”

Belknap lihtsalt jõllitas teda.

„No nii,” jätkas Jared Rinehart reipalt. „Ainuke küsimus on: kas te olete sõber või vaenlane?”

„Kuidas palun?”

„See on ebaviisakas, ma tean.” Pilklik enesepõlgust teesklev grimass. „Nagu õhtusöögilauas äriasjade arutamine või kokteilipeol inimestelt küsimine, mis ametit nad peavad. Aga mul on siin praktilised huvid mängus. Ma eelistaksin seda kohe teada, kui te olete, noh, näiteks albaanlaste teenistuses. Käivad kõlakad, et nad usuvad, et härra Lugner hoidis paremat kraami nende rivaalidele idablokis, ja te teate küll, millised need albaanlased on, kui nad arvavad, et neile on külma tehtud. Ja no bulgaarlastest ma ei hakka üldse rääkima.” Nende sõnade juures võttis ta välja taskurätiku ja tupsutas sellega Belknapi lõuga. „Niisugust surmatoovuse ja lolluse kombinatsiooni ei kohta just iga päev. Nii et sellepärast ma peangi küsima, kas te olete hea nõid või paha nõid.” Ta ulatas taskurätiku piduliku žestiga Belknapile. „Teil oli sealt pisut verine,” selgitas ta. „Jätke see endale.”

„Ma ei mõista,” ütles Belknap, hääles segunemas uskumatus ja aukartus. „Te riskisite just äsja oma eluga, et päästa minu oma… teadmata isegi seda, kas ma olen liitlane või vaenlane?”

Rinehart kehitas õlgu. „Ütleme nii, et mul oli hea eelaimdus. Ja üks kahest peate te ju olema. Riskantne lugu muidugi, aga mängus püsimiseks tuleb veeretada täringuid. Aa, enne kui te küsimusele vastate, on teil vaja teada, et mina olen siin USA välisministeeriumi mitteametliku esindajana.”

„Püha Mooses.” Belknap püüdis mõtteid koondada. „Konsulaaroperatsioonid? Pentheuse üksus?”

Rinehart naeratas ainult. „Teie olete ka KonsOpist? Meil peaks olema oma salajane käepigistus, või mis te arvate? Või vormilips, kuigi nad peaksid selle kujunduse laskma minul valida.”

„Tõprad,” ütles Belknap, kellele paljastus oli mõjunud nagu hoop näkku. „Miks keegi mulle midagi ei öelnud?”

„Hoia neid alati pimeduses – neil on selline filosoofia. Kui C-tänava majas number 2201 operatsioonide poistelt küsida, saate selgituseks, et see on protseduur, mida nad aeg-ajalt kasutavad, eriti kui mängus on üksinda tegutsevad agendid. Eraldatud ja omavahel seostamata salajased üksused. Nad peavad maha mingi ilukõne operatsioonide lahushoidmisest. Võimalik pahupool on see, et komistad iseenda saba otsa. Plusspoolel on grupimõtlemise ja ühte sammu käimise vältimine, hulga erinevate lähenemisnurkade leidmine. Seda nad sulle räägivad. Aga ma võin kihla vedada, et tegelikult keerasid nad lihtsalt midagi nässu. Ei midagi uut siin päikese all.” Rääkimise ajal uuris ta tähelepanelikult mahagonist ja messingist baarikappi ühes kabineti nurgas. Ta tõstis ühe pudeli üles ja tema nägu lõi särama. „Kakskümmend aastat vana slivovits Suvuborskast. Pole paha! Ma arvan, et meile kuluks mõlemale üks pisike pits ära. Me oleme selle ära teeninud.” Ta valas kahte pitsi sortsu napsi ja surus ühe Belknapile pihku. „Põhjani!” hüüatas ta.

Belknap kõhkles ja neelas siis napsi alla, mõtted ikka veel peas ringi keerlemas. Iga teine agent Rineharti asemel oleks jälgima jäänud. Kui oleks tekkinud vajadus sekkuda, oleks see ajastatud hetkele, kui Lugner ja tema kannupoisid on relvad käest pannud. Mingil hetkel pärast seda, kui nad olid neid kasutanud. Belknapile oleks postuumselt antud aulint kirstu kaunistamiseks. Lugner oleks tapetud või vahistatud. Teine agent oleks saanud kiita ja ametikõrgendust. Organisatsioonid hindasid ettevaatlikkust rohkem kui vaprust. Kellestki ei eeldatud, et ta siseneks üksinda ruumi, kus kolmel püssimehel on relvad vinnas. Selline tegutsemine eiras igasugust loogikat, standardprotseduuridest rääkimata.

Kes see mees on?

Rinehart soris ühe tapetud valvuri jakitaskutes, tõmbas sealt välja kompaktse USA päritolu püstoli, lühikese rauaga Colti, lasi magasini välja ja piilus sisse. „Kas see on teie oma?”

Belknap mühatas nõusoleku märgiks ja Rinehart viskas talle relva. „Teil on hea maitse. Sakilise vaskäärisega õõnesotsaline poolmantelkuul. Suurepärane tasakaal peatamisjõu ja läbistavuse vahel ja kindlasti mitte tehase väljalase. Britid ütlevad, et mehe üle võib alati otsustada tema jalanõude põhjal. Mina ütlen, et tema laskemoonavalik räägib sulle kõik, mida sul teada on vaja.”

„Teate, mida mina hoopis teada tahaksin,” ütles Belknap, kes üritas ikka veel panna kokku mälufragmente mõnest viimasest minutist. „Mis siis, kui ma ei oleks sõber?”

„Siis oleks koristuskomandol vaja vabaneda neljast laibast.” Rinehart pani käe Belknapi õlale ja pigistas rahustavalt. „Aga küll te minu kohta peagi midagi teada saate. Mulle on auasi olla hea sõber oma headele sõpradele.”

„Ja ohtlik vaenlane ohtlikele vaenlastele?”

„Me mõistame teineteist,” vastas jutukas vestluskaaslane. „Niisiis: kas paneme siit töölispalee peolt minema? Me tervitasime peoperemeest, vahetasime viisakusi, võtsime ühe napsu – ma arvan, et võime nüüd kedagi solvamata lahkuda. Kunagi ei tasu jääda peole viimasena.” Ta vaatas kolme lõtvunud ilmega laipa. „Kui te akna juurde astute, näete seal rippuvat tööistet ja tellinguid, mis sobivad imehästi pärastlõunaseks aknapesuks, kuigi ma arvan, et jätame selle osa vahele.” Ta juhtis Belknapi läbi purunenud aknaraamide platvormile, mis oli kinnitatud trossidega korrus kõrgemal asuva rõdu külge. Arvestades, kui palju neid kortermaju pidevalt hooldada oli tarvis, ei tundunud kõrvaltänaval, seitse korrust allpool, kelleski tähelepanu äratamine tõenäoline, isegi kui seal oleks kedagi olnud.

Rinehart pühkis viimase klaasikillu pruunidelt tunkedelt maha. „Vaadake, härra…”

„Belknap,” ütles ta, leides platvormil seistes tasakaalu.

„Vaadake, Belknap. Kui vana te olete? Kakskümmend viis, kakskümmend kuus?”

„Kakskümmend kuus. Ja kutsu mind Toddiks.”

Rinehart mängis trossitalrepiga. Jõnksatusega alustas platvorm aeglast ebakindlat laskumist, nagu lastaks seda sikutustega allapoole. „Siis oled sa mängus olnud kõigest paar aastat, ma arvan. Mina saan järgmine aasta kolmkümmend. Mõni aasta kauem karastunud. Nii et las ma räägin sulle, mida sa peagi avastad. Sa avastad, et suurem osa sinu kolleegidest on keskpärased. See on lihtsalt iga organisatsiooni loomuses. Sest luurekogukondades teeb suurema osa tõelistest edusammudest ära käputäis inimesi. Need on kalliskivid. Sa ei lase neid kaotsi minna, ei kriimustada ega puruneda, mitte siis, kui sul on oma ettevõtmisest natukenegi sooja või külma. Tööasjade ajamine tähendab oma sõprade eest hoolitsemist.” Hallikasrohelistes silmades pinevus, lisas ta: „Briti kirjanik E. M. Forster on öelnud kuulsad sõnad, ehk oled kuulnud – ta ütles, et kui tal tuleb kunagi valida sõbra reetmise ja isamaa reetmise vahel, siis loodetavasti jagub tal julgust reeta oma isamaa.”

„Kõlab tuttavalt.” Belknapi pilk oli naelutatud tänavale, mis oli õnneks endiselt tühi. „Kas see on sinu filosoofia?” Ta tundis, kuidas tema peale kukkus vihmapiisk – üksildane, aga raske, ja siis veel teinegi.

Rinehart raputas pead. „Vastupidi. Õppida tuleb sellest seda, et sõpru tuleb hoolikalt valida.” Veel üks pinev pilk. „Sest sellise valiku tegemine ei tohiks kunagi vajalikuks osutuda.”

Nad astusid kitsale tänavale, jättes platvormi seljataha.

„Võta ämber,” juhendas Rinehart. Seda Belknap ka tegi, taibates kohe selle liigutuse nutikust. Rineharti tunked ja müts olid selles tööliste linnas võimas maskeering, ämbri ja pahtlilabidaga nägi Belknap välja nagu tema loomulik kaaslane.

Belknapi otsmikule maandus veel üks raske vihmapiisk. „Kohe saame endale vihma kaela,” ütles ta seda ära pühkides.

„Siin sajab varsti kõik puha kaela,” vastas kiitsakas agent salapäraselt. „Ja kõik, kes siin elavad, teavad seda sügaval südames.”

Rinehart tundis linna hästi – ta teadis, millised poed ühendasid omavahel kahte tänavat, millised põiktänavad viisid välja järgmistesse, millelt sai omakorda teistele tänavatele. „Niisiis, mis mulje Richard Lugner sulle teie lühikese kohtumise jooksul jättis?”

Reeturi õelalt kõigutamatu rõugearmiline nägu kerkis ta silme ette nagu kummituslik järelpilt. „Kurjus,” ütles Belknap lühidalt, iseennastki üllatades. Ta kasutas seda sõna harva. Aga ükski teine ei kõlvanud. Kaheraudse pumppüssi torud olid sööbinud tema mällu, nagu oleksid need olnud Lugneri enda pahatahtlikud silmad.

Rinehart näis tema mõtteid tajuvat. „Milline mõiste,” ütles pikem mees noogutades. „Pole tänapäeval eriti moodne, aga samas asendamatu. Millegipärast arvame, et oleme selleks liiga rafineeritud, et rääkida kurjusest. Kõike tuleks nagu analüüsida sotsiaalsete või psühholoogiliste või ajalooliste jõudude tulemina. Ja noh, nõnda toimides ei mahu kurjus kuidagi enam pildile, on ju nii?” Rinehart juhtis noorema mehe maa-alusele platsile, mis ühendas autoteega kaheks lõigatud väljaku vastaskülgi. „Meile meeldib teeselda, et me ei räägi kurjusest, sest oleme sellest mõistest välja kasvanud. Huvitav. Ma kahtlustan, et seda ajendab mingi sügavalt primitiivne tagamõte. Kujutleme nagu mõned muistsed ebajumalakummardajatest hõimud, et kui me seda sõna välja ei ütle, siis asi, millele sõna viitab, haihtub.”

„See tema nägu,” ühmas Belknap.

„Nägu, mida suudaks armastada ainult Helen Keller.” Rinehart imiteeris pimekirja lugemist sõrmeotstega.

„Ma pean silmas seda, kuidas ta sind vaatab.”

„Või vähemalt vaatas,” vastas Rinehart, rõhutades minevikuvormi. „Ma olen ka ise temaga paar korda kohtunud. Ta oli üsna muljetavaldav. Ja nagu sa ütlesid – kuri. Ometi ei ole kurjusel alati nägu. Siinne riikliku julgeoleku ministeerium toitub Lugneri-sarnastest inimestest. Ka see on mingi kurjuse vorm. Monumentaalne ja ilma näota.” Rinehart rääkis ühetasasel toonil, aga ei varjanud kirge oma hääles. See mees oli vaoshoitud – võib-olla kõige vaoshoitum mees, keda Belknap kunagi kohanud —, aga ta ei olnud küünik. Veidi hiljem mõistis Belknap veel midagi: teine mees ei juhtinud seda vestlust lihtsalt enese väljendamiseks; ta püüdis rahustada noort agenti, kelle närvid olid just äsja tõsiselt proovile pandud. Tema lobisemine oli puhas lahkus.

Kakskümmend minutit hiljem lähenesid nad – töömehed, kui välimuse järgi otsustada – saatkonnahoonele, mis oli Schinkeli stiilis marmorehitis, ent mattunud nüüdseks saastekihi alla. Suured vihmapiisad langesid vahetpidamata. Sillutisest kerkis tuttavlikku savikat lõhna. Belknap kadestas Rineharti mütsi pärast. Kolm SDV politseinikku pidasid üle tänava asuvalt postilt saatkonda silmas, kohendades oma nailonjopesid ja püüdes sigarette kuivana hoida.

Kui kaks ameeriklast saatkonnale lähenesid, tõmbas Rinehart oma tunkedel üles ühe krõpsuga kinnitatud taskuklapi, nii et ameeriklasest valvurile, kes küljevärava juures seisis, paistis kätte pisike sinine kodeeritud nimeplaat. Kiire noogutuse jagu hiljem leidsid kaks meest end juba seestpoolt konsulaadi tara. Belknap tundis veel mõnd vihmapiiska raskesti langemas, need muutsid asfaldi tumedatäpiliseks. Raske terasvärav vajus kõlksatusega kinni. Vaid natuke aega tagasi tundus surm kindel. Nüüd oli tema turvalisus tagatud. „Ma avastasin just, et ei vastanudki su kõige esimesele küsimusele,” ütles ta oma kiitsakale kaaslasele.

„Et kas sa oled sõber või vaenlane?”

Belknap noogutas. „Noh, lepime kokku, et oleme sõbrad,” ütles ta äkilises tänu- ja soojustundepuhangus. „Sest mulle kuluks ära rohkem sinusuguseid sõpru.”

Pikk agent heitis talle pilgu, mis oli ühtaegu südamlik ja kiitev. „Ühest võib täiesti piisata,” vastas ta naeratades.

Hiljem – palju aastaid hiljem – on Belknapil põhjust mõtiskleda selle üle, kuidas lühikesed kohtumised võivad inimese elutee suunda muuta. Üks veelahe jaotab elu kaheks: enne ja pärast. Ometi oli võimatu seda hetke ära tunda sellena, mis ta oli – vähemalt toona. Sellel momendil täitis Belknapi mõtteid tulihingeline, kuigi banaalne mõte „keegi päästis täna minu elu”, nagu oleks see tegu kõigest normaalsuse taastanud, nagu oleks nüüd võimalik minna tagasi, naasta elu juurde sellisena, nagu see varem oli. Ta ei teadnud – ei saanudki teada —, et tema elu oli pöördumatult muutunud. Selle trajektoor oli muutunud, ühtaegu tajumatult ja kardinaalselt.

Selleks ajaks, kui kaks meest astusid pruunikashalli ja oliivivärvi varikatuse alla konsulaadi seina küljes, põristas vihm selle plastifitseeritud kanga peal trummi, vesi sellelt alla voolamas nagu eesriie. Paduvihm oli kohal.