Читать книгу Bancrofti strateegia - Robert Ludlum - Страница 7

Koosolekuruumi õhk oli paks lehast, mida levitasid oma sisu paljastanud augustatud kehad: vanu münte meenutav vere lehk, mis segunes seedekulgla ja väljaheidete aroomidega. See oli tapamaja hais, rünnak haistmismeelele. Valged seinad, hoolitsetud nahk, hinnalised kangad – kõik olid veretustamisprotseduuril tekkinud siirupist läbi vettinud.

Ameeriklase turvameestest lühem tundis kõrvetavat valu levimas mööda rinna ülaosa – kuul oli tabanud teda õlga ja võimalik, et läbistanud kopsu. Aga ta oli teadvusel. Veidi avatud laugude vahelt silmitses ta tapatalguid, turbanitesse mähitud mõrtsukate kohutavat ärplemist. Meest, kes nimetas end Ross McKibbiniks, ei olnud ainukesena tulistatud ja ta jõllitas õudusest silmanähtavalt halvatuna enda ette, suutmata uskuda juhtunut, kuni püssimehed tõmbasid talle pähe mudakarva riidest koti. Siis viisid nad jahmunud ameeriklase minema, parveldes trepist alla.

Turvamees, kes ahmis õhku, samal ajal kui tema popeliinpintsak muutus vähehaaval verest aina punasemaks, kuulis kaubikumootori madalat möiret. Aknast nägi ta silmapilguks viimast korda ameeriklast, kelle käed olid nüüd kokku seotud, kui too jõhkralt kaubiku tagumisest uksest sisse lükati. Siis kadus kaubiku mürin tolmusesse öhe.

Popeliini riietatud turvamees võttis peidetud sisetaskust pisikese mobiiltelefoni. See oli töövahend, mida tohtis kasutada ainult hädaolukorras – tema sideisik konsulaaroperatsioonides oli seda rõhutanud. Paksud sõrmed arteriaalsest verest libedad, vajutas mees järjestikku ühtteist numbrit.

„Harrisoni keemiline puhastus,” vastas igavleva tooniga hääl teises toru otsas.

Mees ahmis korraks õhku, püüdes enne rääkima hakkamist täita vigastatud kopse. „Pollux võeti vangi.”

„Kuidas palun?” ütles hääl. Ameerika luureteenistusel oli vaja, et ta kordaks sõnumit, võib-olla häältuvastuse jaoks, ja popeliinülikonnas teenistuja tegigi seda. Aega ega kohta täpsustada polnud tarvis – telefon sisaldas sõjaväe kriteeriumitele vastavat GPS-seadet, mis edastas lisaks elektroonsele kuupäeva- ja kellaajatemplile ka asukohatemplit tasapinnalise täpsusega kolm meetrit. Niisiis teadsid nad, kus Pollux oli olnud.

Aga kuhu ta viiakse?