Читать книгу Bancrofti strateegia - Robert Ludlum - Страница 8

„Kurat ja põrgu!” möirgas operatsioonide juht, kaelalihased silmanähtavate sõlmedena esile tungimas.

Teate oli vastu võtnud INRi, USA välisministeeriumi luure- ja uurimisbüroo üks harukontor ja see anti mööda operatsioonide organiseerimise redelit tippu välja kuuekümne sekundiga. Konsulaaroperatsioonides oldi uhked asutuse sujuva toimimise üle, see oli kaugel suuremate luureagentuuride pikaldasest ja logisevast süsteemist. Ja KonsOpi juhid olid selgesti väljendanud, et Polluxi töö on kõrge prioriteediga.

Operatsioonide juhi kabineti ukselävel seisev operatsioonide nooremametnik – piimakohvi värvi naha ja mustade laineliste juustega, mis olid kasvanud tihedaks, peadligi ja allapoole – kohkus tagasi, nagu oleks tema endaga sõideldud.

„Persse!” röökis operatsioonide juht ja virutas rusikaga lauale. Siis lükkas ta tooli tahapoole ja tõusis püsti. Tema meelekohal tuksles veresoon. Tema nimi oli Gareth Drucker ja kuigi ta jõllitas ukseavas seisvat nooremametnikku, ei näinud ta tegelikult teda. Mitte veel. Lõpuks koondus tema pilk siiski tõmmule noorele töötajale.

„Millised on parameetrid?” küsis ta nagu kiirabiarst, kes soovib kinnitust pulsi- ja vererõhunäitajate kohta.

„Teave jõudis just praegu meieni.”

„Mida tähendab „just praegu”?”

„Umbes poolteist minutit tagasi. Kõne võttis üks meie värvatu, kes on ise üsna kehvas seisus. Arvasime, et te soovite teada nii kiiresti, kui võimalik.”

Drucker vajutas sisetelefonil nuppu. „Kutsu Garrison,” kamandas ta nähtamatut assistenti. Drucker oli sale 173-sentimeetrine mees ja üks kolleeg oli võrrelnud teda purjepaadiga: kerge kondiga küll, aga kui tuule alla võttis, läks puhevile. Praegu oli ta tuule alla võtnud ja läks aina enam puhevile – rinnast, kaelast, isegi silmist, mis näisid tema neljakandiliste raamideta prillide taga üha paisuvat. Huuled olid tal mossis, muutunud lühikeseks ja paksuks nagu vihmauss, keda on surgitud.

Nooremagent astus kõrvale, kui kogukas kuuekümnendates mees Druckeri kabinetti marssis. Varase pärastlõuna päike imbus ribikardinatest läbi, ujutades üle riigiameti odava mööbli – mööbliplaadist kirjutuslaua, madala vineerist kapi, päevinäinud emailitud terasest kartoteegikapid, tuhmunud samettoolid, mis olid kunagi olnud rohelised ega olnud nüüdseks otseselt ka ühtki teist tooni. Nailonist tööstuslik vaipkate, mis oli alati olnud enam-vähem mudavärvi ja sama tekstuuriga, oli kamuflaaži tipptase, olgugi et mitte maailma kõige stiilsem. Aastakümne jagu samme oli selle väljanägemist vaevu kahjustanud.

Kogukas mees käänas kaela ja kõõritas operatsioonide nooremametniku poole. „Gomez, jah?”

„Gomes,” parandas nooremametnik. „Üks silp.”

„No sellega petad nad ära küll,” ütles vanem mees raskelt, nagu andes järele mingisugusele maitselagedusele. Tema oli Will Garrison, Beiruti operatsiooni juht.

Noorema mehe tõmmud põsed roosatasid kergelt. „Ma jätan teid omavahele.”

Garrison vaatas ootavalt Druckeri poole ja sai heakskiitva pilgu. „Ära mine kuhugi. Meil mõlemal on sulle veel küsimusi.”

Gomes astus kabinetti karistada saanu, koolidirektori juurde kutsutu ilmel. Drucker pidi tegema tema poole veel ühe kannatamatu žesti, enne kui ta istus ühele rohelisele – mõnevõrra rohelisele, kunagi roheline olnud, pigem rohelisele kui mingit muud värvi – toolile.

„Mis käigu me järgmiseks teeme?” küsis Drucker Garrisonilt.

„Kui sa jalaga munadesse saad, voldid end kahekorra kokku. Selline käik ongi.”

„Nii et me oleme kuses.” Drucker, kellest raevutuuled olid välja puhunud, nägi nüüd välja sama kulunud ja päevinäinud nagu kõik muu selles kabinetis – ja tema oli siin kaugelt kõige uuem asi. Ta oli operatsioonide juhi tiitlit kandnud vaid neli aastat.

„Kaelast saadik.” Will Garrison oli Druckeri juuresolekul läbinisti viisakas, aga aupaklikuks teda just nimetada ei saanud. Tal oli õlgadel rohkem aastaid kui ühelgi teisel KonsOpi juhtidest, kogunenud oli hulk kogemusi ja kontakte, mis osutusid piisavalt sageli väärtusetuteks. Aastad ei olnud teda pehmemaks muutnud, teadis Gomes. Garrisonil oli alati olnud kõva käega mehe maine ja kui ta üldse muutunud oli, siis ainult veelgi karmimaks. Koridorides armastati kahistada, et kui olemas oleks mingi kõvakäelisuse skaala, siis oleks tema põhimõtteliselt selle tipus. Tal oli pikk mälu, vähe kannatust ja esiletungiv lõug, mis ulatus veelgi rohkem ettepoole, kui ta vihane oli, ja temperament, mille nullpunkt oli „aimatavalt närvis“, sealt edasi sai asi ainult hullemaks minna.

Kui Gomes veel Richmondis kolledžis käis, ostis ta kord endale auto, mille raadio oli katki: sageduse otsimise nupp oli jäänud kinni kriiskava hevimetalijaama peale ja helitugevuse nupp kuhugi keskele, nii et seda sai ainult valjemaks keerata. Kui hevimetal kõrvale jätta, meenutas Garrison talle seda raadiot.

Hea seegi, et Druckerit huvitasid väga vähe igasugused organisatsiooni hierarhiale rõhuvad rituaalid. Bürokraatide õudusunenägu on – ja selles osas olid ühel nõul kõik Gomesi kolleegid – klassikaline ülemustele pugev, alluvaid kiusav tegelane. Garrison võis ehk alluvatega karm olla, aga ülemustele ta ei pugenud. Drucker võis ehk ülemustele pugeda, aga alluvaid tema ei kiusanud. Millegipärast see kõik toimis.

„Nad võtsid tal kingad ka jalast ära,” ütles Drucker. „Viskasid tee äärde maha. Hüvasti, GPS. Lollid nad igatahes ei ole.”

„Püha jumalaema,” müristas Garrison ja ründas siis, heites pilgu Gomesi poole: „Kes?”

„Me ei tea. Meie mees, kes kohapeal oli, ütles, et…”

„Misasja?” lükkas Garrison vahele.

Gomes tundis ennast nagu kahtlusalune, keda üle kuulatakse. „Teenistuja ütles, et vangivõtjad tormasid sisse kohtumisele, mis oli kokku lepitud…”

„Ma tean küll seda kuramuse koosolekut,” nähvas Garrison.

„No igatahes oli see kiirelt-kott-pähe-ja-minema sorti üritus. Kurjategijad lükkasid ta kaubikusse ja kadusid.”

„Kurjategijad,” vastas Garrison pahuralt, nagu oleks tal seedehäired.

„Me ei tea vangistajate kohta eriti midagi,” ütles Gomes. „Nad olid kiired ja jõhkrad. Lasid kõik maha, kes ette jäid. Peakatted, automaadid.” Gomes kehitas õlgu. „Araablastest võitlejad. Minu arvates.”

Garrison jõllitas noormeest, nagu pika nõelaga liblikakoguja silmitseb üht oma eksemplaridest. „Sinu arvates, jah?”

Drucker pöördus juhtivametniku poole. „Kutsume Oakeshotti siia.” Ta haukus käsu sisetelefoni.

„No ma lihtsalt ütlen,” jätkas Gomes, püüdes hoida häält värisemast.

Garrison pani käed vaheliti rinnale. „Meie poiss rööviti Beirutis. Sina julged arvata, et araabia võitlejad olid asjaga seotud.” Ta kõneles liialdatud täpsusega. „Ma võin kihla vedada, et kolledžis kuulusid sa Phi Beta Kappa teadusühingusse.”

„Ma nende kreeka tähtedega tegemist ei teinud,” pomises Gomes.

Garrison tõi kuuldavale põlgliku sisina. „Neetud kollanokk. Kui keegi Beijingis ära röövitakse, kuulutaksid sina, et su arvates on süüdi mõni hiinlane. Mõnda asja pole vaja öelda. Kui ma küsin su käest, missugune kaubik see oli, siis sa ei vasta mulle: „Ratastega.” Mõistad, raisk?”

„Tumeroheline, tolmune. Akende ees olid kardinad. Meie mees arvates vist Ford.”

Kitsa näo ja hallinevate juustega pikk kiitsakas mees astus kabinetti. Kalasabamustriga tviidjakk rippus voltidena ümber tema kitsa kere. „Niisiis, kelle operatsioon see oli?” küsis Mike Oakeshott, asedirektor analüüsi alal. Ta maandus veel ühele pigem-rohelisele-kui-mingit-muud-värvi toolile, voltides oma pikad ja kõhnad käed ja koivad kokku nagu Šveitsi noa.

„Sa tead väga hästi, kelle,” urises Garrison. „Minu oma.”

„Sina oled vastutav ametnik,” ütles Oakeshott kõiketeadva pilgu saatel. „Kes selle välja mõtles?”

Kogukas mees kehitas õlgu. „Mina.”

Vanemanalüütik ainult vaatas teda.

„Mina ja Pollux,” lisas Garrison möönva õlakehituse saatel. „Peamiselt Pollux.”

„Jõudsimegi jälle selle juurde välja, Will,” ütles Oakeshott. „Pollux on geniaalne vend, mis operatsioonidesse puutub. Ülemäära riskima ei hakka. Nii et võta seda arvesse.” Pilguheit Druckeri poole. „Mis plaan oli?”

„Ta töötas selle operatsiooni kallal salaagendina neli kuud,” ütles Drucker.

„Viis kuud,” parandas Garrison. „Legend oli „Ross McKibbin”. Ameerika ärimees, kes ajab asju hämaramat sorti uulitsatel. Jutu järgi vahendaja, kes otsib narkonodile pesumasinaid.”

„See on õiget sorti sööt, kui minna viidikaid püüdma. Tema ei läinud ju.”

„Muidugi kuramuse mitte,” ütles Drucker. „Polluxi strateegia oli aeglaselt infiltreeruda. Ta ei läinud kalu püüdma. Ta otsis teisi kalamehi. Sööda abil sai ta lihtsalt endale koha kai peal.”

„Selge pilt,” ütles Oakeshott. „George Habashi kordusetendus.”

Vanemanalüütik ei pruukinud rohkem midagi öelda. 1970-ndate alguses oli Palestiina vastupanuliider George Habash, keda kutsuti Doktoriks, korraldanud Liibanonis salakohtumise terroriorganisatsioonidele kogu maailmast, sealhulgas Hispaania ETA, Jaapani Punane Armee, Baader-Meinhof ja Iraani Vabastusrinne. Järgnenud aastate jooksul sai Habashi organisatsioonist ja Liibanonist üldisemalt koht, kuhu kõik terroristid igalt poolt relvastust tulid otsima. Kuulipilduja Skorpioni Tšehhi mudel, mida kasutati Aldo Moro mõrvamiseks, oli hangitud Liibanoni relvaturult. Kui Itaalia revolutsioonilise rühmituse Autonoomia juht võeti vahi alla kahe Stela mürsuga, kuulutas Palestiina Vabastamise Rahvarinne otse, et mürsud on nende omand, ja nõudis nende tagastamist. Selleks ajaks, kui Berliini müür langes, olid aga vahendussüsteemid, mille kaudu kogu maailma ekstremistide organisatsioonid said osta ning müüa oma surmavate kampaaniate töövahendeid, juba pikka aega languses.

Enam mitte. Jared Rinehart ja tema meeskond olid teinud kindlaks, et sidemeid oli hakatud üles soojendama: ringkondades hakkas taas susisema. Maailm oli muutunud – ainult selleks, et muutuda tagasi endiseks. Suure käraga alanud uus maailmakord oli end kiiresti ammendanud. Üks asi oli veel, mida luureanalüütikud leidsid. Relvastatud ülestõusud ei ole odav lõbu. Välisministeeriumi luure- ja uurimisbüroo hinnangul kulutas Punane Brigaad aastas sada miljonit dollarit, et oma viitsadat liiget ülal pidada. Tänapäeva äärmusrühmitustel olid äärmuslikud vajadused: lennureisid, erirelvastus, merealused moona vedamiseks, ametnike altkäemaksud. Summad aina kuhjusid. Seaduskuulekaid ärimehi, kes vajasid meeleheitlikult kiiret sularahasüsti, oli piisavalt. Sama mure oli väikesel, aga mõjukal hulgal organisatsioonidel, kes olid pühendunud kaose ja hävingu külvamisele. Jared Rinehart – Pollux – oli välja töötanud strateegia, kuidas saada selles võrrandis ostja poolele.

„Spionaaž ei ole mäng,” mõtiskles Drucker pehmelt.

Oakeshott noogutas. „Nagu ma ütlesin, on Pollux nii nutikas, kui olla saab. Loodame lihtsalt, et ta seekord iseennast üle ei kavaldanud.”

„Ta oli lähedale jõudnud, operatsioon edenes hästi,” ütles Garrison. „Tahad pankuritega sooje suhteid? Hakka laenu andma ja nad tulevad üsna pea ise sinu juurde, lihtsalt et sind oma silmaga näha. Pollux teadis, et üks koosolekule kutsututest on pankur, kelle käed olid päris mitmes mängus. Rivaal, mitte klient.”

„Kõlab päris keeruliselt ja päris kulukalt,” ütles Oakeshott.

Garrison kortsutas kulmu. „Ansari võrgustikku ei saa sisse mingi avalduse täitmisega.”

„Ja udu hajub,” ütles Oakeshott. „Vaatame, kas ma sain õigesti aru. Samal õhtul, kui Ansari peaks olema oma kurjuse tsitadellis, tõmbamas joont alla kolmesaja miljoni dollarilisele keskmise suurusega relvade müügi tehinguteahelale – samal õhtul, kui tema teeb viimaseid pintslitõmbeid, annab digiallkirju ja laeb terve persetäie sula ühele oma paljudest pangakontodest —, on meil Jared Rinehart, tuntud ka kui Ross McKibbin, kes istub Beirutis maha toatäie ahnete poodnikega. Siis röövib kamp AK-47-te ja ülbe suhtumisega rätipäid ta ära. Samal õhtul. Kas keegi tahab pakkuda, et see on kõigest kokkusattumus?”

„Me ei tea, mis seal toimus,” ütles Drucker, haarates oma toolileenist kinni nagu tasakaalu hoidmiseks. „Mu kõhutunne ütleb, et ta mängis rikka Ameerika ärimehe osa liiga hästi, et see oleks saanud talle endale hästi lõppeda. Need tüübid, kes temaga minema panid, arvasid ilmselt, et ta on pantvangina palju väärt.”

„USA luureagendina?” Oakeshott tõusis väga sirgelt istuma.

„Rikka Ameerika ärimehena,” jäi Drucker endale kindlaks. „Seda ma ju räägingi. Inimröövid on Beirutis päris tavalised, ka tänapäeval. Neil võitlejabandedel on raha vaja. Nõukogudemaalt nad seda enam ei saa. Saudide vürstid on tagasi tõmmanud. Süürlased on muutunud ihnuskoideks. Mina arvan, et nad pidasid teda selleks, kes ta end väitis olevat.”

Oakeshott noogutas aeglaselt. „Te olete siis kenakeses kitsikuses. Eriti arvestades seda, mis ülevalpool toimub.”

„Jeesus,” pomises Drucker. „Ja homme on mul järjekordne koosolek selle neetud senati järelevalvekomisjoniga.”

„Kas nad teavad sellest operatsioonist?” küsis Garrison.

„Üldjoontes jah. Arvestades eelarverea suurust, ei saanud sellest üle ega ümber. Tõenäoliselt on neil küsimusi. Ja minul pole mitte ühtki kuramuse vastust.”

„Mis suurusjärgus eelarvereast me räägime?” küsis Oakeshott.

Druckeri otsmikuveenil tuksles ja läikis päikese käes üks higipärl. „Pool aastat tähendab suuremat sorti taastumatuid kulusid. Rääkimata tööjõukuludest. Me ei räägi siin just väikestest summadest.”

„Mida kiiremini me tegutseme, seda paremad on Polluxi võimalused,” ütles Gomes siiralt, sekkudes vestlusse. „Minu arvates.”

„Kuula mind, poiss,” ütles Garrison hävitava pilgu saatel. „Arvamus on nagu perseauk. Igaühel on see olemas.”

„Kui Kirki Komisjon saab teada, mis juhtus,” lausus Drucker vaikselt, „saab minul neid kaks olema. Ja ma ei pea silmas arvamusi.”

Vaatamata keskpäevase päikese kiirtele oli tuba muutunud kuidagi varjuderohkeks, süngeks.

„Ma palun väga vabandust, aga ma ei saa aru,” ütles Gomes. „Nad viisid ühe meie oma minema. Ühe meie põhimängija. Selles mõttes, et – Jeesus, me räägime ometi Jared Rinehartist. Mida me teeme?”

Ühe pikaleveninud hetke vältel ei öelnud keegi midagi, Drucker vaatas oma kahe juhtivtöötajast kolleegi poole ning püüdis nende nägudelt midagi välja lugeda. Siis heitis ta nooremametnikule verdtarretava pilgu. „Me teeme seda, mida on kõige raskem teha,” ütles operatsioonide juht. „Absoluutselt mitte midagi.”