Читать книгу Rikka Isa edulood - Robert T. Kiyosaki - Страница 10

Võib-olla ei olegi midagi imestamisväärset meie kinnisvara-eelses rahalises olukorras. Minu kodus ei räägitud eriti rahast, nii ei saanudki ma sellealast teavet, veel vähem õpetust. Minu vanemad pidasid mind rahaasjades vastutustundetuks: kohe kui raha sain, kulutasin selle. Vastukaaluks sellele oli minu noorem õde vastutustundlik, tema säästis alati oma raha.

Haridust peeti heaks asjaks, kuid mulle ei räägitud kunagi, et pean saama korraliku hariduse, mis tagaks soliidse ameti ning toimetuleku elus.

Haridus oli oluline mitmekülgseks isiksuseks saamisel. Minu õde lõpetas kõrgkooli, kuid mina jätsin selle pooleli, olles käinud kolm aastat Antiochi kolledžis.

Mina kasvasin üles Los Angeleses, Terry aga on pärit riigi teisest servast, New Yorgist. Ta käis siiski ka kaks aastat Californias kolledžis. Me kohtusime 1980. aastal, abiellusime 1987. aastal ning jätkasime mõlemad hipide 1960-ndatel ja 1970-ndatel propageeritud elulaadis.

Me olime kindlalt veendunud, et raha, see „räpaste kapitalisti-sigade” maksevahend, ei ole oluline. Paljud meie põlvkonnast olid raha vastu tõeliselt ükskõiksed. Palgapäevast palgapäevani elamine tundus loomulik ning suure raha kogumise kirg ei haaranud meid kunagi. Vaba armastus oli meie põlvkonna maksevahend. Me ei teadnud finantsasjust midagi ega olnud meil ka tahtmist õppida.

Viisteist aastat tagasi, ületades kolmekümnenda eluaasta piiri, töötasime filmialal. Mina olin operaatori abi ja sattunud sellele tööle juhuslikult. Minu isa, kes oli vabakutseline operaator ja lavastaja, oli pakkunud mulle võimalust sellel alal katsetada. Olin tegelnud graafika ja fotograafiaga ning olin nõus, kuna mul ei olnud parasjagu midagi muud käsil. Minu jaoks ei olnud see mingi eriline võimalus või samm edasi ihaldatud karjääriredelil. Töö tähendas mulle lihtsalt raha.

Ühel päeval tuli Terry minu juurde võtteplatsile ning talle jäi silma jumestuskunstniku tegevus. Talle meeldis see töö ning temast sai jumestuskunstnik ja abimodell.

Meid palgati tegema mitmeid reklaame, mis tähendas reisimist, ööbimist hotellides ja küllaltki pillavat elustiili. Me tegime küll ühe töö teise järel ja töötasime viisteist tundi päevas kümme kuni kakskümmend päeva kuus, kuid ülejäänud aeg oli meie. Me läksime randa ja kui tahtsime, mängisime tennist. Raha kulutamine oli eesmärk omaette. Meil oli väga tore elada ainult hetkele.

Pealtnäha oli see väga „vaba” ja vinge eluviis, kuid meie tegelikkus muutus hetkel, kui peaaegu neliteist aastat tagasi sündis meie poeg Jake. Tema saabumine oli kui vali äratuskell. Igasuguse tulevikuplaanita, ei olnud me kunagi arvestanud, mis meiega, veel vähem meie pojaga, võib juhtuda kümne või kahekümne aasta pärast. Meil oli rohkem kui 10 000 dollarit krediitkaardivõlgu ja vähem kui 500 dollarit säästusid. Meil ei olnud eesmärke, varasid, investeeringuid ega ka mingit pääseteed sellest lootusetust seisundist, kus end avastasime olevat. „Mida me nüüd teeme?” küsisime endalt.

Terry jäi lapsega koju ja mina töötasin. Kahjuks oli mu töögraafik hullumeelne. Vahel olin ühe korraga ära nädalate viisi. Selleks ajaks, kui Jake oli piisavalt vana, et küsida: „Kus isa on?”, tundsime end lõksus olevat. Ma ei saanud filmiärist lahkuda. Ma tundsin seda hästi ega kujutanud ette, et võiksin töötada mõnel muul alal, kui mind üldse sinna tööle oleks võetudki. Teadsime, et peame midagi muutma, kuid kust alustada?

Oli aeg suureks kasvada.