Читать книгу Kes võttis minu raha? Miks aeglased investorid kaotavad ja kiire raha võidab - Robert T. Kiyosaki - Страница 32

2003. aasta juunis sõitsin taksoga lennujaama poole. Raadios andis üks finantsekspert investeerimisalast nõu, öeldes: „Nüüd on aeg minna tagasi aktsiaturule.”

„Miks te seda ütlete?” küsis saatejuht.

„Sest kõik tuled on rohelised,” vastas finantsnõustaja. „See turg suundub otse üles.” Seejärel jätkas ta oma žargoonis tavapärase aktsiaturu jutuga, mida paljud meist nii enne krahhi, krahhi ajal kui ka pärast seda tuhandeid kordi kuulnud on.

Takso aknast välja vaadates lasin finantseksperdi jutu kõrvust mööda, kuni saatejuht jälle jutujärje endale võttis. „Avame siis telefoniliinid ja kuulame, mida helistajad teilt küsida tahavad.”

Esimene liinile pääsenud helistaja lausus: „Olen seitsmekümne kaheksa aastane. Minu naine on seitsmekümne viiene. 2000. aasta jaanuaris arvasime, et meil on kena turvaline pensioniportfell. Olime paigutanud umbes miljon dollarit ühisfondidesse.”

„Suurepärane,” sõnas saatejuht.

„Jah, aga see oli 2000. aasta jaanuaris.”

„Kui palju teil nüüd on?” küsis finantsekspert.

„Selles ongi probleem,” vastas helistaja. „2000. aasta märtsis, kui turg kokku kukkuma hakkas, pöördusin oma finantsplaneerija poole nõu saamiseks.”

„Ja mida ta ütles?” küsis saatejuht.

„Ta ütles umbes sedasama, mida teie külaline praegu räägib. Ta ütles, et turg hakkab kohe üles tagasi liikuma ... et see on ainult väike korrigeerimine seoses kasumite jaotamisega. Ta ei öelnud meile, et see on turu krahh. Tegelikult ei öelnud ta meile kunagi, et turg võib allapoole liikuda või et ühisfondid ei ole turvalised. Selle asemel soovitas ta meil pikaajalist investeerimist jätkata, osta, hoida ja hajutada.”

„Ja mida te tegite?” küsis saatejuht.

„Me olime valvel. Me tegime seda, mida ta meile soovitas. Me pidasime vastu ja vaatasime, kuidas turg kukub. Kui hinnad alla läksid, helistas ta isegi meile ja soovitas meil rohkem osta, kuni hinnad on madalad.”

„Kas te ostsite siis juurde?”

„Muidugi! Kuid aktsiaturg langes edasi ja meie muudkui helistasime talle. 2002. aasta augustis ta enam meie telefonikõnedele ei vastanud. Meile öeldi hiljem, et ta oli firmast lahkunud ja meid oli üle antud kellelegi teisele. Kuid meil hakkas halb, kui avasime investeerimisfirmalt tulnud ümbriku. Ma ei suutnud vaadata, kuidas kogu meie elu jooksul teenitud raha haihtus koos turu krahhiga. Me kumbki ei tööta enam ja mõtleme, mida me nüüd teha saaksime.”

„Kui palju teil raha alles jäi?” küsis saatejuht jälle.

„Pärast seda, kui ta meie kõnedele enam ei vastanud, hakkasime tegutsema ja müüsime oma ühisfondide aktsiad. Arvasime naisega, et on parem hoida oma raha sulas. Kui olime oma ühisfondide aktsiad rahaks teinud, oli meil järel umbes 350 000 dollarit ja me paigutasime selle panka deposiitarvele.”

„Siis on hästi,” ütles saatejuht. „Vähemalt on teil natuke raha. Kolmsada viiskümmend tuhat dollarit ei ole ju väike summa.”

„Asi on selles, et deposiidilt makstakse aastas ainult üks protsent intressi. Üks protsent 350 000 dollarist on ainult 3500 dollarit aastas. Isegi koos sotsiaalkindlustuse ja haigekassa maksetega on sellest rahast raske ära elada. Kardan, et peame hakkama oma säästusid kulutama ning seda tehes satume rahaliselt veelgi raskemasse seisukorda. Mida teie soovitate?”

„Kas teil on maja?” küsis finantsnõustaja.

„Jah, on küll,” vastas helistaja. „Ainult palun ärge soovitage meil seda ära müüa. See on kõik, mis meil alles on. Liiatigi maksab see kõigest 120 000 dollarit ja sellele on seatud 80 000-ne hüpoteek. Nii suure hüpoteegi põhjuseks on oma maja arvelt võetud lisaraha, mille saime laenu refinantseerimisega, kui intressimäärad langesid.”

„Ja mida te maja eest saadud rahaga tegite?” küsis saatejuht.

„See on läinud. Me elasime sellest. Seepärast helistangi, et nõu küsida.”

„Missugust nõu te sellele abielupaarile siis annaksite?” küsis saatejuht finantsplaneerijalt.

„Kõigepealt ei oleks te pidanud oma aktsiaid müüma,” vastas finantsekspert. „Nagu ma ütlesin, turg taastub.”

„Kuid see läks aastate jooksul ainult allamäge,” sõnas helistaja. „Nii hirmus on meie vanuses nõnda palju kaotada.”

„Jah, ma tean,” vastas ekspert. „Kuid kuulake nüüd mind. Te peaksite alati investeerima pikaajaliselt. Ostke ja hoidke. Hajutage. Turud liiguvad allapoole, kuid need taastuvad, nagu praegugi.”

„Mida siis tema ja ta naine nüüd tegema peaksid?” küsis saatejuht.

„On aeg turule naasta. Nagu ma ütlesin, turg taastub. Pidage alati meeles, et viimase neljakümne aasta jooksul on aktsiaturg tõusnud keskmiselt üheksa protsenti aastas.”

„Kas usute, et nüüd on jälle aeg turule minna?” küsis saatejuht.

„Täpselt nii,” vastas finantsekspert. „Sisenege taas turule enne, kui jääte järgmisest võiduajamisest maha.”

„See on hea nõuanne,” ütles saatejuht seitsmekümne kaheksa aastasele mehele. „Tänan teid helistamast. Palun järgmine helistaja.”

Takso lähenes lennujaamale ja mina olin endast väljas. „Kuidas nad saavad anda kogu aeg sedasama vana nõuannet ... ja võtta selle eest tasu? Kuidas nad öösel magada saavad?” pomisesin endamisi, lähenedes väravale. Oodates lennukile pääsemise järjekorras, lugesin äravisatud ajalehes pealkirja, mis kisendas: „Investorite raha voolab kinnisvarasse.” Raputasin vaikselt peab ja sõnasin endamisi: „Ühest buumist ja kokkuvarisemisest teiseni.”