Читать книгу Kes võttis minu raha? Miks aeglased investorid kaotavad ja kiire raha võidab - Robert T. Kiyosaki - Страница 33

Kui lennuk terminalist eemaldus, hakkasin meenutama oma esimest investeeringut ajal, mil ma investeerimisest midagi ei teadnud. Lasin mõttel ajas tagasi liikuda aastasse 1965, mil kaheksateistkümneaastasena ostsin oma esimesed ühisfondide aktsiad. Ostsin aktsiad tegelikult teadmata, mis see ühisfond on. Teadsin ainult, et ühisfondid on kuidagi seotud Wall Streetiga ja investeerimine Wall Streeti näis tol ajal väga laheda mõttena.

Käisin koolis New Yorgis asuvas USA Kaubalaevastiku Akadeemias, mis on üliõpilastele erinevatel laevadel, nagu kaubalaevad, tankerid, reisi­laevad ja teised kaubandusliku suunitlusega alused, ohvitseri väljaõpet pakkuv riiklik õppeasutus. Õppides sõjaväelises akadeemias, pidime kandma sõjaväelist vormiriietust, oma kingi poleerima ja klassi marssima. Et pärinesin Hawaiilt, kus kandsin ainult lühikesi pükse ja T-särki, oli selle uue eluga kohanemine minu jaoks väga raske. Oli sügis, lehed puudel muutusid kaunivärviliseks ja langesid maha ning mina valmistusin oma esimeseks talveks.

Ühel õhtupoolikul sain teate, et hr Carling soovib mind näha. Ma ei teadnud, kes hr Carling on, kuid olles esmakursuslasest kadett, õpid sa tegema seda, mida kästakse, ja kiiresti, ilma küsimusi esitamata.

„Alusta investeerimist, kuni oled noor,” lausus hr Carlingi naeratav nägu minu vastas teisel pool lauda. „Ja pea alati meeles suurte investorite saladust. Saladus on: osta ja hoia ning investeeri pikaajaliselt. Lase oma rahal kasvada. Ole alati arukas ja hajuta.”

Selle nõuande peale ma ainult noogutasin ja ütlesin: „Just nii, söör.” Ma ei teadnud, millest ta rääkis, kuid pärast nelja kuud akadeemias olin hästi ära õppinud sirge seljaga istumise või seismise ja ütlemise: „Just nii, söör.”

Hr Carling oli akadeemia vilistlane, kes enam laevadel ei sõitnud ning oli üle läinud finantsplaneerimise alale. Ta teadis täpselt, mis­sugusest põrgust me kadettidena läbi käisime. Ta oli selle ka ise läbinud. Lihtsalt „Just nii, söör” ütlemise asemel oleksin pidanud küsima, kuidas ta ülikoolilinnakusse sattus, sest ta ei olnud enam tudeng ega töötanud ka kaubalaevastikus, ning seda, kuidas ta minu nime leidis. Teadsin ainult, et ta oli minuga ühendust võtnud, määranud kohtumise, et rääkida minuga õppekabinetis, ning mina vastasin veel ühele ametnikule: „Just nii, söör,” kuigi ta ei olnud vormiriides, vaid ülikonna ja lipsuga.

„Kui palju pean investeerima?” küsisin.

„15 dollarist kuus piisab,” vastas naeratav nägu.