Читать книгу Unustatud saladused - Robin Perini - Страница 6

Pole vahet, kui kaugele inimene reisib, kui kiiresti jookseb või kui kõvasti püüab, minevikul kulub ainult hetk, et teda vaikselt varitseva võitlusvalmis vaenlase kombel rünnata.

Praegusel hetkel polnud abišerif Thayne Blackwoodil kahtlustki, et ta oleks pidanud vanaema tarkusesõnadele rohkem tähelepanu pöörama. Ta lükkas stetsoni kuklasse ning hindas vahemaad enda ja oma sihtmärgi vahel. On alles pundar.

Harilikult oli happy hour Clive’i tantsusaalis ja saloonis reedel kärarikas, kuid praegu oli siin vaikne nagu afgaani kõrbes enne seda, kui põrgu lahti läks. Ja selle asemel et koos SEALi rühmakaaslastega salajases joomaurkas vaielda, nagu tal plaanis oli, seisis Thayne vastamisi hoorapojaga, keda oli tundnud terve oma elu. Nii Wyomingis Singing Riveris kui Afganistanis andsid jahinuga, keevaline iseloom ja armukade joobnu kokku ohtliku olukorra.

Ed Zalinsky surus hambulise teraga jahinoa kindlamalt võbelevale pulsile oma pikaaegse “kokku-lahku” armastatu kaelal. Caroli silmad olid pärani ja läikisid liigsest purjutamisest, tema haiglaselt kollakas nahk ja selgelt nähtavad kapillaarid olid tõendiks kümnendi või paari pikkusest alkoholiga liialdamisest.

Thayne põrnitses meest ja kuigi tema käsi nihkus Glocki poole, ütles ta veidi venitades, et hääletoonist pinget maha võtta: “Ed, sa ei pea seda tegema.”

“Ma ei lahku oma kodunt. Ta ei saa mind sundida.”

Thayne tõstis aeglaselt käed – rahustavalt, lepitavalt. “Lähme arutame seda väljas. Ainult sina ja mina, et Carol saaks tagasi tööle minna.”

Edi sõrmenukid läksid valgeks, ta haaras tugevamalt Caroli käsivarrest. Kuigi naine oli Ediga peaaegu ühepikkune, niuksatas ta.

Thayne tajus oma selja taga lava lähedal seisva rahva hulgas kohuvat paanikat. Tal polnud vaja ringi keerata, saamaks aru, mis seal toimub. Kuuldes liikumise kahinat ja pähklikoorte praksatusi, ta teadis. Seal olid ohtlikud, kuigi heade kavatsustega mehed, käed kerkimas varjatud relvade poole, küll kõhklevad, kuid piisavalt bravuurikad, et muuta halb olukord veel hullemaks.

Thayne lasi lendu hääletu puhangu vandesõnu. Liiga palju kangelasi suudab keerulise vastasseisu sekundi murdosa jooksul surmavaks muuta.

Mida kõike ta oleks andnud selle eest, et tema selja taga oleksid olnud rühmakaaslased SEAList. See oleks andnud talle palju rohkem võimalusi, aga nagu vanaema alati ütles: Oodates oma soovide täitumist võid igavesti ootama jääda. Kuna pool šerifijaoskonnast – nende neljaliikmelisest meeskonnast – oli läinud kalale, oli Thayne’i ainus abivägi viieteist minuti kaugusel. See vastasseis peaks lõppema laias laastus kolme minutiga.

“Sa ei saa aru.” Edi sõrmed tõmblesid noapidemel ja tema silmis oli meeleheide.

Kui ta oleks Caroli kõri läbi lõiganud, oleks naine minutiga verest tühjaks jooksnud.

Aega ei olnud. Thayne libistas relva kabuurist välja. See polnud tema tavaline kaaslane – talle sobis paremini tema SIG – kuid Glock pidi asja ära ajama. Ta oleks Edi ühe lasuga maha võtnud, kui mees oleks tera sentimeetri jagu liigutanud.

“Viska nuga maha, Ed.”

“Mina andsin talle koha, kus olla, kui keegi teine siin linnas tema purjus hullu loba ei talunud. Ja kuidas ta mulle selle eest tasub? Ta viskab minu riided maja ette murule ning võtab mu maja, teleka ja relvad endale. Minu paps jättis need relvad mulle.”

Ed tugevdas haaret Caroli piha ümber, kuni naine nuuksatas.

“Palun, Ed. Mul on k-kahju,” kogeles ta.

“Sa oled valetaja. Oled alati olnud. Hetkest, kui lasid endale lapse teha, kuni selleni, kui su tütar sinu prassimise ajal kadus. Ju sa tapsid ta ja isegi ei mäleta seda.”

Rahva hulgast pääses valla ohe.

On alles tõbras. Igaüks linnas – põrgut, kogu osariigis – teadis Caroli kadunud tütrest Ginast. Tüdruk kadus viisteist aastat tagasi jäljetult. Carol oli olnud üks peamistest kahtlusalustest, kuid Thayne’i isa oli oma esimesel aastal šerifina ta uurimise käigus kahtluse alt vabastanud.

Poolteist kümnendit hiljem oli Gina Wallace endiselt kadunud.

Ed rapsas pea püsti ja põrnitses rahvahulka. “Mis on? Te kõik olete sama mõelnud sellest saadik, kui see juhtus. Mina olen lihtsalt piisavalt vapper, et seda talle otse näkku öelda.”

Carol surus nuuksatuse alla, pisarad nägu mööda ripsmetuši triipe alla vedamas. “See pole tõsi. Miks sa nii teed, Ed?”

“Sest ma armastan sind, neetud küll. Ja sina ei armasta mind vastu.” Mehe käsi vajus mõne tolli jagu allapoole.

Edi viga. Thayne’i võimalus. Ta surus Glocki kabuuri ja tormas välkkiirelt Edi suunas. Enne kui mees oleks jõudnud silmagi pilgutada, haaras ta nuga hoidva käe randmest ning väänas seda terava jõnksatusega. Ed vajus oiates kummargile. Nuga kukkus kolinal põrandale.

Carol vajus kontrollimatult nuuksudes kokku.

“See poleks pidanud nii minema.” Thayne klõpsas metallist käerauad Edi randmete ümber.

Ruumi täitsid hõisked ja aplaus. Mitu naist kiirustas Caroli juurde. Naine haaras baaripukist kinni ja vinnas end üles, jalad värisemas. “Ma vajan ühte napsu.”

Baarman valas kahe sõrme jagu Šoti viskit klaasi ja libistas selle Carolile. Naine jõi viski ühe sõõmuga ära, pöördus ja andis Edile kõrvakiilu. “Igavene tõbras.”

Ed viskus tema poole, kuid ei pääsenud Thayne’i haardest.

“Carol, mine koju. Huhh, maga ennast välja.” Thayne sikutas Edi naisest eemale.

Naine ristas käed rinnal ja põrnitses Edi. “Mitte enne, kui ma tean, et ta viiakse vangi.”

Caroli verest pool võis küll alkohol olla, aga võitlusvaimu polnud ta kaotanud. Naine oli Thayne’ist paarkümmend aastat vanem, kuid Thayne suutis temas näha jooni naisest, kellest ta isa oli rääkinud. Caroli iluduskuninganna ja osariigi korvpalli meistrivõistluste ajad olid ammu möödas. Tal oli kõik olemas, kuni ta põgenes Singing Riveri piiratusest ja võttis ette suveseikluse koos rodeoseltskonnaga. Mõni kuu hiljem tuli ta koju, lapseootel ja stipendiumist ilmajäänuna.

“Kohtunikku pole esmaspäevani,” ütles Thayne. “Ed jääb seniks luku taha.”

Naine kõikus. “Hästi.”

“Kas sinuga on OK?”

Carol kergitas lõuga ja põrnitses Thayne’i ebaselgel pilgul. “Minuga pole juba pikka aega OK olnud. Igaüks teab seda.” Ta pöördus baarileti poole ja kopsis tühja klaasiga pähklipuust pinnal. “Ma vajan veel ühte.”

Alistunud faktile, et mõned inimesed on iseenda kõige hullemad vaenlased, ajas Thayne end sirgu ja silmitses rahvast tantsusaalis. “Etendus on läbi. Hoolitsege selle eest, et ma ei peaks täna õhtul siia tagasi tulema. Ed juba rikkus paberitööga mu reedeõhtuse randevuu.”

Mõned tema sõnadele järgnenud naeruturtsatused murdsid pinge, kuid Thayne ei teinud nalja. Šerifijaoskonnas nappis sel nädalavahetusel töökäsi ja nüüd, kui tuli tegelda veel Ediga, polnud tal privaatsust oma reedeõhtuse telefoniromantika jaoks.

Ta oli oodanud terve nädala, et jälle Rileyga rääkida, kuulda tema häält. Naine oli nutikas, kirglik ja alati üllatav, kuid Thayne’ile ei meeldinud pinge naise hääles nende viimase vestluse ajal. Kui ta selle kohta päris, oli naine tema mure kõrvale heitnud ja kõne järsult lõpetanud.

Piljardikii löök vastu kuuli tungis läbi tema meenutuste. Ta vaatas üle õla keskmise laua poole. Ta oli näinud FBI eriagent Riley Lambertit esimest korda just siin, kõlkumas piljardilaua serval ja kummardudes tegemas võimatut lööki, et võita kihlvedu. Ainult et kihlvedu polnud raha, õhtusöögi ega isegi joogi peale. See oli osa tema profileerijatööst ja ta tahtis saada intervjuud igalt mehelt selles baaris, kes olid osalenud poolteist kümnendit varem Caroli kadunud tütre otsingutel.

Samal hetkel teadis Thayne, et Riley on teistsugune. Kui palju naisi veedaks oma puhkuse, püüdes lahendada kadunud lapse aegunud juhtumit? Ta kutsus Riley tantsima ja naine keeldus otsekohe, mis tegi õhtu kirgliku lõpu veel üllatavamaks. Riley lahkus Singing Riverist, saamata uut infot Caroli kadunud tütre kohta, ja Thayne naasis oma SEALi meeskonna juurde mälestustega seitsmest päevast, mis tema mõtetes aina keerlesid.

Nende kaugust trotsiva suhte jooksul polnud naine varem kordagi kõnet katkestanud ega keeldunud telefoni vastu võtmast. Kuni eelmise nädalani. Thayne oli helistanud samal õhtul veel kaks ja järgmisel päeval ühe korra, murdes nende põhireeglit. Lõpuks oli naine saatnud talle tekstisõnumi, et temaga on kõik hästi, aga ta on ühe juhtumiga väga hõivatud. Thayne uskus naist sarimõrvari uurimise osas, kuid oli tema pärast mures. Naine polnud tema ise. Kui isa tervislik seisund poleks olnud nii ohtlik ja ta ise poleks olnud seotud õele antud lubadusega, oleks Thayne lennukile hüpanud ja DC-sse lennanud. Tema sisetunne oli teda juba kuus päeva närinud ja pärast kümmet aastat SEALis teadis ta paremini kui paljud teised, et oma instinkti tuleb usaldada.

Ta lihtsalt pidi täna õhtul uuesti reeglitest üle astuma ja helistama naisele niipea, kui oma kohustustest vabaneb. Sel korral ei lase ta naisel küsimustest kõrvale hiilida. Tegelikult oleks võinud selle lennu ikkagi broneerida.

Mõni minut hiljem hakkas plaadimasinast pasundama “Friends in Low Places” ja kolm paari suundus tantsupõrandale. Tavapärane jutusumin ja klaaside kõlksatused tekitasid tuhmi müra, mis kajas seinapaneelidelt vastu.

Thayne vedas Edi uksest välja ja luges üle parkla minnes talle tema õigused ette. “Neetult loll käik, Ed. Sa vägivallatsesid katseajal.”

“Ta armastas mind enne seda, kui see libeda jutuga hulgus ta rasedaks tegi.” Mees komistas. “Keeras meie mõlema elu nässu.”

“Kakskümmend viis aastat on mineviku küljes rippumiseks pikk aeg.” Thayne hoidis Edi käsivarrest kindlalt kinni, avas oma maasturi tagumise ukse ja surus mehe pea madalamale. “Äkki kohtunik jääb seda uskuma.”

Thayne lõi ukse kinni ja istus rooli taha. Ed norsatas tagaistmel. “On alles nali. Sina eesistmel ja mina siin taga. Ma arvasin, et issi on su nüüdseks juba kindlalt paika pannud. Kes oleks osanud seda arvata? Thayne Blackwood, abišerif. Ehk peaksin ütlema hoopis ülendatud jooksupoiss seniks, kui issi terveks saab.”

“Ära torgi, Ed, või ma võin unustada, et olen ainult ajutine.” Thayne toetas käsivarre istme seljatoele, pilgus teras. “Sa tead ju, et onu Sam on treeninud mind tekitama tõsiseid vigastusi, ilma et neid näha oleks… vähemalt pealispinnal.”

Ed kahvatas.

Thayne keeras näo sõidusuunda, muigas kergelt ja käivitas mootori.

Selleks ajaks, kui ta pööras autonina kiirteele, mis suundus viie miili kaugusele Singing Riverisse, peegeldus loojangukuma Wind Riveri mäeaheliku tippudelt suvises idataevas. “Sa poleks pidanud tagasi tulema,” ütles Ed porisedes. “See paik imeb sinust elu välja.”

Thayne ei vaielnud vastu. Ta oli kogu elu selle nimel tegutsenud, et Singing Riverist pääseda. Tagasi vaadates oli ta sellega algust teinud, kui näppas üheteistaastaselt universaalkauplusest paki pesapallikaarte, mille peale šerifist vanaisa korraldas talle ekskursiooni linnavanglasse. Kui Thayne sai viisteist, tähistas ta seda lõbusõiduga varastatud autos piki Maini. Isa uhiuus šerifimärk oli veel särav, kuid Thayne andis oma parima, et seda tuhmuma panna. Isa oli ta selle lustimise eest vangi pistnud.

Ka kõige metsikumates õudusunenägudes poleks ta end näinud tagasi kodulinnas, mängimas abišerifit isa šerifijaoskonnas. Just nagu isa ja vanaisa. Aga siin ta nüüd oli.

Järgimas perekonna traditsioone.

Ajutiselt.

Ta heitis pilgu tahavaatepeeglisse. “Kas sinuga nii juhtuski, Ed?”

“Selles linnas on kolm valikut,” vastas Ed. “Abiellu kisakoori juhiga, nagu su isa tegi. Lase siit linnast jalga – ma arvasin, et sa tegidki seda, kui olid kümme aastat siit eemal. Ja siis on siin veel sellised nagu mina. Nikkusin klassi litsi ja armusin temasse nagu idioot.” Mees vajus istmel kössi. “Naine võib su tõsta taevasse või paisata põrmu, poiss. Enamasti hoiavad nad sind munepidi peos ja naudivad seda.”

Thayne’i telefon helises, päästes teda vastamast. Ta heitis pilgu numbrile ja toksas Bluetoothi. “Hei, õeke. Mis toimub? Kas sina ja memm vajate õhtusöögiks seltskonda? Sest kui mina süüa tegema ei pea…”

“Thayne. See juhtus jälle.” Cheyenne’i hääl värises, mis polnud üldse Thayne’i külmaverelise õe moodi. “Keegi on kliinikus sees käinud.” Telefonis jäi vaikseks. “Oh jumal, nad on ikka veel siin,” sosistas naine.

Thayne tardus. “Kao sealt minema, Cheyenne. Mine šerifijaoskonda…”

Uks prahvatas lahti.

“Ei!” karjatas Cheyenne. “Palun. Ärge tehke talle viga…”

Telefon jäi vait.

Maailm ei lõpetanud pöörlemist. Doktor Cheyenne Blackwood klammerdus vaipa oma ooteruumi põrandal, sõrmeküüned kaevumas lühikestesse kiududesse. Ta hiivas ennast kätele ja põlvedele. Tema peast käis iga südamelöögiga läbi valusähvatus. Naine pilgutas silmi, võimetuna pilku fokusseerima. Miks ta ei näe midagi?

“Kas sa ei või midagi õigesti teha?” Süüdistav hääl kostis veidralt kauge ja summutatuna.

Cheyenne’i käsivarred andsid järele ja ta varises ühele küljele. Võideldes teadvusetuslainete vastu, mis ähvardasid teda enda alla matta, urahtas naine, surus peopesad vastu põrandat ja sundis end tõusma.

“Sa ei saa põgeneda.” Kaks paari käsi surusid ta tagasi maha. Kellegi raskus vajus tema puusadele.

Seda ei saanud juhtuda.

Kuum hingeõhk paiskus vastu naise kaela. “Ära võitle. Sa ei saa võita. Keegi ei võida kunagi.”

Põrgut ta ei võitle. Cheyenne sulges silmad, püüdes keerlevat maailma paigal hoida, ja tõmbas keha pingule. Ta saab sellega hakkama.

Ruumi teisest otsast kostis nõrk nuukse. “P-palun.”

Memm.

Cheyenne hakkas rabelema. Ta ei kavatsenud minna vaikselt. Vanaema vajas teda. Perekond vajas teda.

Raskus tema peal liikus.

Niiske riidetükk kattis ta nina ja magus lõhn nüristas meeli.

“Võta ülejäänud kraam. Me oleme graafikust maas.”

“Mis vana naisega saab?”

“Tee ots peale.”

“Palun, ärge tehke seda,” Cheyenne anus läbi riidetüki, keha meeltest veidralt lahus. Ta tundis end uuesti teadvusetusse vajumas, jättes memme nende meelevalda.

See ei saa nii minna. Ta polnud lõpetanud. Tal oli veel liiga palju teha. Liiga palju saladusi jäi maha.

“Ütle hüvasti.” Käsk oli pehme, emotsioonitu, lõplik.

Cheyenne’i silmanurgast pääses valla pisar ja libises mööda tema põske alla. “Laske memmel minna. Ma anun…”

Ta ei saanud ka ise aru mõminast, mis tema huulilt vallandus. Keegi veeretas ta kõhuli. Naise meeled püüdsid sundida tema keha tegutsema, kuid ta ei suutnud võidelda, ei suutnud liigutada. Ei suutnud aidata vanaema. Ega ka iseennast.

Tema käed tõmmati jõnksuga selja taha ja randmed seoti tugeva plastpaelaga kinni.

Ta ei saanud midagi teha.

Vähemalt üks inimene teadis, et ta on hädas.

Jumal, palun tee nii, et Thayne jõuaks ruttu siia. Päästa memm.

Selle viimase palvega langes Cheyenne painajalikku pimedusse.

Augustikuine loojuv päike kõrvetas läbi tuuleklaasi Thayne’i otsmikku. Ta haaras roolirattast ja ümber nurga keerates jäid autost maha rehvijäljed. Sireen huilgas hoiatavalt, kui ta valgusfoori punase tule ja stoppmärgi alt läbi sõitis. Thayne poleks saanud veel vähem hoolida peatänava poodide ees lobisenud inimestest, kes ammuli sui vahtima jäid. Ta kuulis oma peas ainult Cheyenne’i karjatust.

Aeglaselt sõitev Buick keeras tema ette tänavale. Thayne manööverdas oma maasturi sellest äkiliselt mööda, vajutamata hetkekski piduripedaali.

Ed vajus tagaistmel viltu. “Kas sa püüad meid tappa?” karjus ta laliseval häälel.

Thayne ei vaevunud vastama.

Peaaegu kohal, Cheyenne. Ma luban.

Ta tõmbas tagasi kahesuunalise tee paremale poolele. Singing Riveri ühest otsast teise võis ju olla vähem kui kaks miili, aga Thayne’ile tundus, nagu ta oleks sõitnud juba läbi kogu Wyomingi osariigi.

Ta möödus tühjast šerifijaoskonnast. Ei mingeid puhkusi enam mitte kellelegi. Mitte kunagi. Õe kliiniku ees surus mees piduripedaali põhja ja sööstis maasturist välja, Glock käes.

Tema taustajõud olid teel – kaugelt kostis sireen, muutudes iga sekundiga valjemaks. Ta ei saanud ootama jääda. Ta jooksis kahest astmest üles ja lõi Cheyenne’i kliiniku ukse lahti.

Kliinik nägi välja, nagu oleks sealt pühvlikari läbi trampinud. Mehe pilk tabas vereniret vastuvõtulaua serval ja sööstis siis ooteruumi seina ääres kokku vajunud kössis naisekujule, kelle silmad olid kinni ja otsmikul laiutas verine haav.

“Memm!” Thayne tormas edasi ja vajus vanaema kõrvale põlvili. Ta surus sõrmed naise kaelale, otsides pulssi, mingitki elumärki.

Alguses ei tundnud ta midagi. Mehe sisemus tõmbus külmaks. Ta liigutas sõrmi mööda vana naise paberõhukest nahka ja hoidis hinge kinni. Üks sekund, teine. Viimaks tundis ta vanaema kõri juures väikest tuksatust.

Kliiniku uks avanes kolksuga. Thayne keeras põlvedel ringi ja tõstis relva.

Norma Baker peatus poolelt sammult, tema tavaliselt elegantselt seatud hõbedased juuksed olid täiesti segamini. Naine tõstis käed.

“Mine välja, Norma,” sisistas Thayne. “Kohe.”

Üsna üllatav, aga pensionile jäänud šerifijaoskonna dispetšer ei hakanud temaga vaidlema nagu tavaliselt. Ta pöördus ja kiirustas sama teed välja, kust oli sisenenud. Thayne võttis vanaema kätele ja järgnes Normale ning asetas memme kõnniteele.

Norma kõrgus nende kohal. Naise tärgeldatud ja pressitud püksid meenutasid aega, kui ta töötas Thayne’i vanaisa ja seejärel isa juures.

“Kutsu kiirabi. Ma pean Cheyenne’i üles leidma.” Thayne viskas naisele oma telefoni.

“Ole ettevaatlik,” ütles Norma, silitades mehe vanaema nägu. “Isegi haigena muretseb ta teie pärast, lapsed.”

Thayne jooksis kliinikusse, aktiveerides oma raadiosaatja. “Pendergrass, kus sa oled?”

Raadiosaatja ragises. “Jõudsin just Mainile,” vastas šerifiabi.

“Kallaletung ja sissemurdmine kliinikus. Hoia silmad lahti. Kui näed kedagi linnast välja suundumas, pea ta kinni.”

Relv laskevalmis, astus Thayne üle ukseläve ja püsis vaikselt, kuigi tema esimene instinkt oli õde hüüda. Ta oli Kandahari tänavatel hea kooli saanud. Suure lärmiga sisenemine võis kergelt lõppeda surmaga.

Ta astus üle põrandal oleva loigu. Liiga palju verd.

“Cheyenne,” sosistas mees, külm hirmunool südames.

Ta jõudis naise kabinetti ja vaatas avatud ukse taha.

Tühi.

Ja midagi polnud korrast ära.

Sulgenud ja lukustanud ukse, et keegi ei saaks müra tekitamata siseneda ega väljuda, lükkas mees ravimivarude ruumi ukse õlaga lahti. Kaos. Nad olid ravimikapi segi paisanud ja mitu riiulit tühjaks teinud.

Ja Cheyenne’ist polnud jälgegi.

Thayne liikus ruumis ringi, süda rinnus kiiresti ja meeleheitlikult tagumas. Ta oli ka varem hirmuga silmitsi seisnud. Kandaharis oli ta otsinud läbi ümbruskonna maju, teades, et iga kord, kui ta ukse avas, oleks mõni mässaja võinud ta tappa. Kuid kunagi varem polnud ta kogenud sellist rinnus pitsitavat ja lämmatavat hirmu.

Tema mõte liikus kõige hullema stsenaariumi juurde. Cheyenne oleks võidelnud. Kõvasti.

Ta ruttas üle koridori protseduuride ruumi. Tühi. Mees pöördus ja otsis kõhklusteta läbi ka kliiniku kaks ülejäänud ruumi. Ei jälgegi Cheyenne’ist. Thayne’i põlved läksid nõrgaks ja ta toetus hetkeks vastu seina. Ta langetas pea. Ta oli olnud valmis lahingusse minema, päästma valla raevu nende vastu, kes olid tema õde kohutanud. Ta oli olnud valmis leidma õe ja kaitsma teda.

Kuid ta polnud valmis selleks, et ei leia õde – ega ka aina kasvavaks halvava hirmu tundeks oma soontes.

Hambad nii kõvasti kokku surutud, et lõug tuksles, sammus Thayne tagasi välja. Kiirabi polnud veel. Ta põlvitas Norma ja vanaema kõrvale, võttes õrnalt vanaema lõdva käe. “Kuidas tal läheb?”

“Ta pole silmi lahti teinud.” Norma pilgutas mõned korrad silmi. “Kas sa leidsid Cheyenne’i?”

Thayne raputas pead.

“Oh, taevas. Ma nägin verd. Sa ei arva ju…”

“Ma ei tea.” Thayne uuris Normat. “Mis pani sind pärast tööaega kliinikusse tormama? Kas sa pidid memme ja Cheyenne’iga koos õhtust sööma?”

Norma raputas pead, kuid vältis mehe pilku. “Ma kuulasin politseiraadiot. Kuulsin su kõnet ja kiirustasin kohale.”

“Mida sa mõtlesid, võttes sellise riski? Kui sa oleksid neile peale sattunud, oleksid võinud lõpetada…” Mees peatus poolelt sõnalt.

“Võib-olla oleksin saanud nad peatada.”

Thayne’i vasak silm tõmbles. Igal muul ajal oleks ta teinud Normale peapesu. Naine oli uhke, et oli olnud viiskümmend aastat osa šerifijaoskonnast, kuid ta oli liiga kaugele läinud. Jälle. “Me räägime sinu ametliku politseikanali pealtkuulamisest hiljem.” Thayne põrnitses teda nii kurja pilguga, kui vähegi suutis vaadata naist, kes oli tema mähkmeid vahetanud. “Või lasen papal ja isal seda enda eest teha.”

Norma krimpsutas nägu. “Sul pole põhjust mind ähvardada, noormees.” Ta tupsutas tikanditega taskurätikuga memme otsmikku. “Oh, Helen.” Norma vaatas üle naise Thayne’ile otsa. “Ta pole seda ära teeninud. Keegi teist pole. Kas Alzheimer polnud veel piisav?”

Mõnda asja elus ei saa korda ajada. Kuid Cheyenne’i kadumise osas kavatses ta midagi ette võtta. Teine šerifijaoskonna sõiduk peatus pidurite kriginal nende juures. Thayne tõusis ja seisis vastamisi šerifiabi Quinn Pendergrassiga, kes oli olnud tosin aastat tema isa parem käsi. “Blokeeri linnast välja viivad teed ja organiseeri appi iga inimene, kes saadaval on. Isa võib võtta ühendust Lincolni, Fremonti ja Tetoni maakonnaga ning tuua kohale Kriminaaluurimise Wyomingi osakonna, kui me seda vajame.”

“Mis siin juhtus?” küsis Quinn avanevat vaatepilti silmitsedes. “Kus doktor Blackwood on?”

Thayne vihkas nende sõnade väljaütlemist, kuid tõde ei olnud võimalik eitada. “Mu õde on kadunud.”