Читать книгу Unustatud saladused - Robin Perini - Страница 7

Isoleeritud majake oleks võinud kuuluda Unabomberile¹. Harva sõidetava tee lõpus puudesalus Virginia Blue Ridge’i mägedes paiknev onn oleks pakkunud täiuslikku peidupaika seksuaalsadistile, kes ei taha, et tema ohvrite karjeid kuuldakse.

FBI eriagent Riley Lambert kontrollis veel kord oma kevlarist vesti ja võttis kabuurist standardväljalaske Glocki. Ta haaras relvapärast ning hingas aeglaselt ja pikalt välja. Viis minutit ja siis on see läbi. Õnnetu esimese klassi õpetaja Patricia Masters saab päästetud ja Vincent Wayne O’Neal ei tee enam kellelegi haiget.

Ta pidi seda uskuma. Ta ei suutnud mõelda kahele kuule, mille oli veetnud, elades topeltkohvidest ja wasabimaitselistest pähklitest, püüdes paljastada seost poole tosina kadunud isiku juhtumi vahel.

See ei lugenud, et ta polnud Vägivaldsete Kuritegude Analüüsimise Keskuse hiljuti loodud kõige õõvastavamatele kuritegudele spetsialiseerunud käitumisanalüüsi üksuse ainuke liige. Ega ka see, et mitte keegi mitmest pädevusalast koosnevast operatiivgrupist, kes olid juhtumit viimase aasta jooksul uurinud, polnud tulnud lagedale ühegi korraliku juhtlõngaga.

Luges ainult see, et kaks päeva tagasi röövis Patricia Mastersi otse algkooli eest halastamatu psühhopaat, kes oli idarannikul juba kolm aastat ringi luusinud. Eile oli Riley seose leidnud – avalik bussiliin, mõned hotelliarved, paar teralist valvekaamera videot ja üks suur viga selle majakese dokumentides.

Täna võis operatiivgrupp päästa Patricia.

SWAT liikus positsioonidele. Riley tabas rühmajuhi käemärgi. Kuuskümmend sekundit.

Ta haaras tihedamalt püstolipärast ja heitis pilgu oma ülemusele. “Ta on seal sees elus, Tom,” sosistas Riley.

Mees heitis talle puuriva sa-ei-saa-minu-eest-tõde-varjata pilgu ja haaras ka oma relva. “O’Neal veedab tavaliselt nädala nendega mängides. Meil on hea võimalus.”

Soovimata enam näha mehe läbitungimatut pilku, keskendus Riley majakese uksele. Just siin ja praegu pidi jõudma kulminatsioonini tema saatus, mis oli alguse saanud kõigest nädal pärast tema kümnendat sünnipäeva.

Avalikkus võis ju teda profileerijaks nimetada. FBI nimetas teda uue, eksperimentaalse käitumisanalüüsi üksuse number kuus eriagendiks.

Üksuse juht eriagent Tom Hickok oli võtnud ta oma alluvusse proovimeeskonda selge eesmärgiga siduda meeskond kohaliku õiguskaitse operatiivrühmaga. Riley oli haaranud kinni võimalusest kasutada oma psühholoogilise profileerimise oskusi uurimistöös. See töö ei läinud päris plaanipäraselt.

Kolm, kaks, üks.

Riley tõmbas sügavalt hinge. SWAT ründas eesust. Relvad laskevalmis, järgnesid Riley ja tema üksus nende kiiluvees.

Haarang kestis kokku kolmkümmend sekundit. Kohalikud ametnikud piirasid sündmuspaiga ümber, kuid neil polnud vaja kahtlusalust otsida.

Seal ta seisis. Vincent Wayne O’Neal. See argpüks ootas nurgas, kuid tema rahulik, kartmatu pilk oli võidukas. Ta ei näinud välja nagu õudusunenägude tegelane. Riley teadis, et nad polnud peaaegu kunagi sellised.

Mees kiigutas vintpüssi kätel. “Sa jäid hiljaks,” sosistas ta, põrnitsedes otse Riley suunas. “Mina võitsin.”

Ta kergitas püssitoru, suunates selle naise rinnale.

Riley viskus põrandale. Mitte piisavalt kiiresti. Hõõguv kuumus lõikus läbi naise käsivarre. Ta veeretas end selili ja tulistas kaks kiiret lasuseeriat. Üle tema lendas kuulirahe.

O’Neal varises põrandale, surnult.

Enesetapp võmmi käe läbi.

Riley süda peksles. Tema pea vajus kolksuga tagasi põrandale. Ta langetas relva.

O’Neal’i sõnad Sa jäid hiljaks panid ta vere tarduma. Mees oli olnud liiga ennasttäis. Riley sulges lähemale hiiliva halva eelaimuse eest silmad. Mitte jälle. Sel korral pidi minema teisiti. Patricia oli siin. Elusana.

“Otsige maja läbi,” hõikas Tom. “Leidke Patricia Masters.”

Saabastes sammude kõmin puitpõrandal kajas läbi majakese.

Riley tõusis istuli. Ta pidi aitama, aga käsivart liigutades suutis ta vaevu karjatust tagasi hoida. Ta pööras pilgu alla oma särgile. Läbi sinise puuvillriide immitses verd.

“Arsti,” karjus ülemus tema kõrvale kükitades.

Punane laik virvendas. Riley pilgutas pilku fokuseerida püüdes silmi. Parameedik laskus tema kõrvale põlvili ja hakkas varrukat ära lõikama.

“See pole midagi.”

“Jää lihtsalt vait ja lase neil tööd teha, Riley,” ütles Tom. “Me leiame selle naise üles.”

“Otsige maja tagant,” sisistas Riley, kui parameedik tema käe kallal tegutses. “Ta hoiab neid enda läheduses.” Naine ei hoolinud silme ees keerlevatest täppidest.

Mõni minut hiljem lähenesid neile aeglased sammud.

Riley vaatas üles. “Kas te leidsite ta?”

“Teil oli tema profiili osas õigus, proua,” vastas politseinik. “Maja taga on rida haudu. Igaüks neist roosipõõsaga märgistatud.”

“Patricia?” Riley neelatas raskelt. Ta ei suutnud vaadata kahjutunnet mehe näol.

“Me jäime hiljaks. Mul on kahju. Ta on surnud.”

Riley kangestus. Ei! Mitte jälle.

Ta pigistas tõe ees silmad kõvasti kinni.

Ta polnud suutnud Patriciat aidata.

Täpselt nii nagu ta polnud suutnud aidata omaenda õde.

Maailm vajus kaldu ja õõtsus.

“Riley!” Tom haaras tema vigastamata käsivarrest. “Jää minuga.”

Naise haav kõrvetas. Pimedus vajus tema peale. Ta hakkas minestama.

Mis sellest? Tõepoolest?

Ta oli läbi kukkunud. Jälle.

Võõrad kellalöögid tungisid läbi Cheyenne’i peas valitseva udu. Kaheksa, äkki üheksa korda?

Ta kergitas kõvalt padjalt pead ja püüdis kottpimedas ruumis midagi näha. Sõrmede all oleva polsterduse põgus puudutus ütles naisele, et ta pole oma voodis ega ka kliinikus. Aga kus siis?

Tema pea lõhkus valutada ja ta katsus ettevaatlikult oimukohta. Mälestused tungisid tema valuga täidetud meeltesse. Keegi oli teda löönud. Nad tegid memmele haiget. Magus lõhn oli ta endasse haaranud. Ta oli minestanud.

Ütle hüvasti. Cheyenne mäletas neid sõnu, kuid surnud olemine ei peaks nii palju haiget tegema.

Seega, kui ta ei olnud surnud, pidi ta elus olema.

Vähemalt praeguseni.

Aeglane metalne kriiksatus tungis pimedusse. Sammud tulid üle põranda, aina lähemale ja lähemale.

Naise süda peksles. Kas vangistaja võib kuulda seda tagumist tema rinnakorvis? Pulss tuksles peas. Ta sulges silmad ja hoidis hinge kinni, püüdes mitte valust ägada. Ellujäämisinstinkt sundis teda mitte liigutama, mitte paljastama seda, et ta on teadvusele tulnud.

Ruumi teisest otsast kostis väike klõpsatus. Nad olid tule põlema pannud. Naine kangestus. Sammud peatusid. Toas jäi kõik vaikseks peale tema kõhuli lebava keha kohalt kostva hingamise.

“Ärata ta üles,” käskis sügav mehehääl. “See protseduur on vaja kohe ära teha.”

“Jah, isa.”

Uks paugatas ja sellele järgnes sulguva riivi heli. See hääl lõikas Cheyenne’i koljust läbi. Ta ei liigutanud. Terav lõhn tungis naise ninna. Ta keeras jõnksuga pea eemale ja ahmis õhku, võimetu köhatust tagasi hoidma.

Veel üks terav pahvakas ja ta avas silmad. Pisarad hägustasid naise nägemist. “Aitab,” ütles ta murduval häälel. “Palun.”

Cheyenne ajas ennast istuli ja hõõrus silmi, võimetuna pilku fokuseerima. Ta tõmbas sügavalt hinge. Õhuvool pahises kurku. Ta haaras kaelast ning hakkas köhima.

Käsi tõstis tassi veega tema näo juurde. “Joo.” Tema kõrval seisis umbes kuueteistaastane poiss. Teismeline kallutas tassi tema huultele.

Cheyenne jõi ja niisutas oma paberkuiva suud. Ta sai esimest korda pilgu fookusesse.

Ta haaras sohvapadja. Tema pilk peatus ilma akendeta, kuid kahe uksega palkseinal. Hallist terasest uks oli suletud, selle lukud tundusid purustamatud, teine uks avanes väiksesse vannituppa. Ta silmitses suure ruumi vastaskülge ja ahmis siis õhku. Kitsas voodis lamas naine, nägu higistamisest õhetav ja märg.

Patsient oigas, liigutas ennast pisut ja niuksatas kõhust haarates. “Valus,” sosistas ta hingeldades. “Aidake.”

Cheyenne ajas end jalule ja heitis poisile pilgu. “Mis sa talle tegid?” Ta koperdas üle toa voodi juurde, ignoreerides tukslemist oma peas, ja katsus käeseljaga naise otsmikku. See põles palavikus. Ta surus sõrmed naise randmele. Pulss 117. See polnud hea.

“Mis juhtus?”

“Ta kõht on paar päeva valutanud,” ütles poiss huult närides. “Ta kukkus kohe pärast lõunasööki kokku.”

Cheyenne katsus naise kõhtu. Naine nuuksatas. Kui Cheyenne’i käed jõudsid paremale kõhu alaossa, täitis tuba piinatud karje, kajades seintelt vastu.

“Me peame ta haiglasse viima.” Cheyenne tõusis. “Tundub, et see on apenditsiit. Ta vajab operatsiooni.”

“Me teame,” vastas poiss. Ta läks üle toa nurgas oleva laua juurde ja kergitas sinist kirurgias kasutatavat kangast.

Cheyenne’i silmad läksid pärani, nähes rida arstiriistu. Ta raputas õudust täis mõistmises pead. “Ma ei ole kirurg.”

Teismeline läks palavikus naise voodi juurde ja surus tema kätt, näol ilmselge mure. “Sina oled tema ainus võimalus.”

Cheyenne pani käed poisi õlgadele ja keeras ta näoga enda poole. “Vaata… mis su nimi on?”

“Ian.”

“Ian, ta vajab haiglat. Ta võib surra.”

Poiss võpatas, tema silmi varjutas hirm. “Sellepärast Isa korraldaski sinu siiatoomise, doktor Blackwood. Et sa ta päästaksid.”

Lukk kõlksatas ja uks avanes kriiksudes, tuues nähtavale ühele küljele soengusse seatud juustega naise. “Ian, Isa tahab täna õhtul saada täieliku raportit visiidist Singing Riverisse.”

Mälestused Ianist kliinikusse sisenemas, kellestki selja tagant lähenemas ja vanaema karjetest paiskusid läbi Cheyenne’i pea. “Sa olid seal.” Ta kõikus, haarates tasakaalu säilitamiseks poisi käsivarrest. “Mu vanaema? Kas temaga on kõik korras?”

Poiss kõhkles.

“Palun ära aja Isa vihale, Ian.”

Naise anuvad sõnad saatsid värina Cheyenne’i südamesse. Ilmselgelt kohutas Isa neid mõlemaid.

Poiss hammustas oma huule peaaegu katki. “Jah, Adelaide.”

Ta kadus läbi ukseava. Sammud kaugenesid ja vaibusid, kui teine uks kaugemal kinni langes.

“Mu vanaema?” kordas Cheyenne Adelaide’ile otsa vaadates. “Kas temaga on korras?”

“Sa peaksid enda pärast muretsema.” Adelaide’i pilk mahenes kaastundes. “Ma püüan su siit välja saada, aga ma ei saa midagi lubada.”

Naine kortsutas kulmu ja Cheyenne märkas temas midagi tuttavlikku. Ta vaatas kordamööda oma patsienti ja Adelaide’i. Ühesugune ebatavalist tooni kastanpruun juuksevärv. Sarnane suujoon, kehakuju ja kasv. Ainult Adelaide’i näol oli arm, mis sai alguse tema silmanurgast ja lõppes lõua juures. Ehk on nad sugulased?

Cheyenne’i pilk peatus patsiendil. “Ta on vaja haiglasse viia.”

“Mul on kahju, aga ma ei saa selles osas midagi teha.” Adelaide taganes ukse juurde. “Sul on olemas kõik, mida tema aitamiseks vajad. Isa hoolitses selle eest.”

Cheyenne silmitses Adelaide’i. “Mis koht see on?”

“Ma annan sulle nõu, doktor Blackwood. Keskendu minu õe päästmisele ja ära esita küsimusi. Mitte keegi ei saa sind aidata, ka mitte keegi meist.”

Sõnad haarasid Cheyenne’i tähelepanu. Ehk ei olnud ta siin ainuke vang. Cheyenne võttis riski ja tasandas häält. “Mu isa on Singing Riveri šerif. Mu vend on tema asetäitja. Kui sa mind aitad, saan ma teid kõiki aidata.”

Adelaide’i silmad läksid pärani ja pilk sööstis ukse poole. Ta kallutas end Cheyenne’i poole. “Ma tulen hiljem tagasi, kui saan.” Ta ajas end sirgu. “Ma soovitan sul anda oma parima, et mu õde aidata, doktor.” Tema hääl oli vali ja range, ilmselt püüdis ta kindlustada, et sõnad ukse taha kuulda oleksid. “Sest kui ta sureb, ei saa mitte keegi sinu päästmiseks midagi teha.”

Ööpimedus haaras Singing Riveri endasse. Kell oli juba kümme õhtul, kuid nad polnud leidnud jälgegi Cheyenne’ist. Thayne’i auto tuiskas läbi linna. Ta surus kõvasti rooliratast, sundides autot veel kiiremini liikuma. Viis tundi. Õde oli olnud kadunud viis tundi. Ta põrutas rusikaga vastu nahkistet. Miks polnud ta lasknud Pendergrassil Clive’i hädaabikõne ja joobnuga tegelda? Kui ta oleks olnud linnale lähemal…

Ta jäi õe juurde hiljaks ainult mõne minuti.

“Kus sa oled, õeke?” pomises ta, kui jõudis linna piiril asuva Singing Riveri metodisti kiriku juurde.

Võttes enda alla mitu aakrit maad, oli kirik olnud alati nagu majakas. Praegugi helendas selle kõrge torn öise taeva taustal. Strateegiliselt ümber kiriku paigaldatud prožektorid heitsid hoonele heledaid valguskiiri.

Rivertoni rantšo neli pakiautot kiirustasid Thayne’ist mööda ja suundusid metsa poole. Pidev vaenutsemine suguvõsade vahel polnud takistanud Rivertone otsingutega liitumast. Tänu jumalale.

Thayne keeras kiriku parkimisplatsile. Mitu tosinat autot seisis tühjalt rohumaal kirikust põhjas. Pagana erinev SEALi operatsioonidest. Tavaliselt leidis Thayne end ühena kaheksaliikmelisest löögirühmast või neljaliikmelisest laskemeeskonnast. Kaks korda nii palju inimesi oli kogunenud parkla serva juhtimiskeskuse laua juurde, oodates korraldusi. Oleks võinud arvata, et on pühapäeva keskpäev pärast jumalateenistust, mitte reede hilisõhtu.

Rohkem kui sada inimest otsisid juba Cheyenne’i, sealhulgas tema vennad. Hudson ja Jackson olid esimesed, kes said oma otsingusektori kätte. Kui ta nendega viimati rääkis, polnud mehed midagi leidnud.

Nende isa kummardus laua kohale, osutades kaardile. Clive noogutas ja ulatas taskulambid Olafile, kes oli restoranis kokk, ning Yvonne’ile, kelle juuksurisalong asus Singing Riveris. Mõlemad haarasid kaardi ja läksid kohvimasina juurde.

Thayne suundus isa juurde. Šerif Carson Blackwoodi suu oli pruntis ja lõug värises pingest. Vähem kui kaks kuud tagasi oli ta müokardiidiga haiglasse sattunud. Tema riided rippusid ikka veel seljas, aga põskedesse oli mõnevõrra puna tagasi tulnud. Kuid ta polnud täielikult taastunud. See pidi võtma aega veel umbes neli kuud.

“Ma ei usu, et suudan sind veenda koju minema ja veidi aega puhkama,” märkis Thayne, haarates kruusi ja täites selle kõrvallaual olevast kohvinõust.

“Ei midagi?” küsis isa pominal.

“Mitte midagi. Tundub, nagu oleks ta õhku haihtunud.” Thayne raputas pead ja haaras kohvikruusi, püüdes kogu kehas vibreerivat pinget maha suruda. “Kas siin on midagi uudist?”

Isa õlad vajusid norgu ja ta raputas pead.

“Oli ka juba aeg siia jõuda.” Kolm seitsmekümne viie aasta vanust häält kõlasid nagu üks.

Norma, Fannie ja Willow põrnitsesid Thayne’i ja mees nägi muret nende silmis. Need naised olid tema vanaema parimad sõbrad. Nad olid kuulunud tema ellu nii kaua, kui ta üldse mäletas.

“Ma olen terve viimase tunni püüdnud sundida su põikpäist, rumalat isa pausi tegema,” sõnas Norma Baker, käed rinnal vaheliti. “Ta näeb välja, nagu kukuks kohe ümber.”

“Vanad sekeldajad.” Isa silmad tõmbusid meeleheites kissi ja ta heitis Thayne’ile kui-pilk-võiks-tappa altkulmu põrnitsuse. “Kui Cheyenne on turvaliselt kodus oma voodis, siis ma puhkan. Aga mitte enne.”

Norma pilk mahenes. “Su pere vajab sind, Carson. Cheyenne vajab sind tervena. Sa ei saa kellelegi midagi head teha, kui jälle haigevoodis lamad.”

Thayne tajus, et tulemas on isale omane ägeduspurse. “Mida DCI² ütles, isa?”

“Neil on vähe tööjõudu. Nad saavad saata ainult ühe uurija.”

“DCI?” küsis Fannie.

“Wyomingi Kriminaaluurimise osakond,” vastas Thayne kolmele naisele, kes tähelepanelikult kuulates lähemale kummardusid. “Neil on Pinedale’is harukontor.”

“Oh, nagu CSI,” ütles Fannie.

Norma raputas ohates pead. “See televisioonivärk ei ole päris.”

“Aga neid tuleb juurde, eks ole?” Lootusetu ilme isa näol ajas Thayne’ile külmajudinad peale. “Meil on abi vaja.”

“Võib-olla. Vahepeal kasutab Pendergrass kõike, mida õppis DCI kriminaallaboris korraldatud kriminalistikakursusel. Ta käib kliiniku üle ning saadab kõik jäljed ja tõendid neile. See on parim, mida teha saame, muidugi lisaks otsingute käigushoidmisele.” Isa tõmbas käega üle otsmiku. “Mind ajab närvi, et kõik see, mida ma Singing Riveri juures armastan, on just see, mis meie pingutusi aeglustab. Kauge väike madala rahvaarvuga linnake suures kauges osariigis. Põrgusse, lähim FBI harukontor asub Denveris. Meil on kogu osariigi peale ainult mõni väike vaevu mehitatud agentuur.”

“Kas nemad tulevad?”

“Ka neil napib tööjõudu. Üks kadunud naine ei lähe automaatselt nende tähtsate tegemiste nimekirja tippu.”

“Niisiis oleme omapäi.” Thayne teadis statistikat. Neil oli Cheyenne’i leidmiseks umbes seitsekümmend kaks tundi. Kui nad ei leia…

“See on nagu tookord,” sosistas Willow vaevukuuldavalt. “Nagu vaese Gina Wallace’i, Caroli tütrega.”

Jumal hoidku, Thayne lootis, et pole.

Norma ajas selja sirgu. “Ei. Me leiame Cheyenne’i. Seekord saime kadumisest rutem teada. Ta on seal kusagil. Meil on sadu inimesi ümbruskonda läbi kammimas.”

“Sul on õigus,” nõustus Fannie, torgates mõned oma suussulavad kaneelirullid kotti. “Cheyenne on sitke tüdruk. Ta tuleb sellest eluga välja.”

“Loomulikult,” ütles Willow, pruunidest silmadest peegeldumas mure. Thayne teadis, miks. Tema kadunud abikaasa oli Gina Wallace’i otsingutes osalenud. Nad ei leidnud ühtegi jälge. Tüdruk oli lihtsalt õhku haihtunud.

Täpselt nagu Cheyenne.

Thayne heitis need mälestused kõrvale. Võrdlemiseks oli liiga palju erinevusi. Gina oli olnud laps, Cheyenne oli naine. Viisteist aastat tagasi oli tehnoloogias veel keskaeg. Nad olid alustanud otsingutega pool tundi pärast Cheyenne’i kadumist.

Neil oli olemas võimalus teistsuguseks lõpplahenduseks. “Kas on midagi kuulda mustast maasturist, mida Fannie nägi linnast põhja poole suundumas?” küsis Thayne isalt.

“Me hoiatasime ümbritsevaid maakondi, et nad silmad lahti hoiaksid. Uudiseid veel pole.”

“Kuidas sai Cheyenne keset päist päeva lihtsalt haihtuda? Keegi pidi midagi nägema.”

“Sellepärast võtsingi ma meediaga ühendust ja palusin anda teada, kui keegi on midagi märganud. Nagu sa ütlesid, on meil vaja kogu abi, mida on võimalik saada.”

Poriplekiline pakiauto peatus kriginal kiriku parklas. Šerifiabi Michael Ironcloud hüppas autost välja, kandes ikka veel kalastusrõivaid. Mehe Shoshone’i päritolu oli silmatorkav, tema oskused ja kohalolek vägagi teretulnud. Mees tormas Thayne’i ja tema isa juurde.

“Ma sain aru, et te läksite nädalaks ära,” lausus Thayne.

“Brad nikastas põlve. Pidime varem tagasi tulema. Panin ta kodu juures maha.” Ironcloud tõmbas käega läbi juuste. “Ma just kuulsin Cheyenne’ist ja tagaotsitavast autost. Soovin, et oleksin varem teadnud.”

Thayne kangestus šerifiabi sõnade peale. “Miks nii?”

“Sest me nägime ühte musta maasturit Fremonti järve poole sõitmas veidi aega pärast Cheyenne’i kadumist.”

1 Theodore John Kaczynski, Ameerika matemaatik, anarhist ja terrorist (sünd 1942).

2 DCI – Division of Criminal Investigation.