Читать книгу Unustatud saladused - Robin Perini - Страница 8

Keset tühjust Singing Riverist põhja pool häirisid sõiduki ümber mähkunud täielikku pimedust ainult kuu ja mõned tosinad tähti. Thayne’i maasturi eredate esitulede valguses paistis pindamata tee.

Mehe pilk vilas ringi, püüdes leida midagi sellesse paika sobimatut, midagi ebatavalist, näiteks välgatust Cheyenne’i ploomikarva kleidist, mida naine oli kadumise ajal kandnud. Ta heitis pilgu isale, kelle näost paistis veel suurem kurnatus kui kaks ja pool tundi tagasi, kui nad olid juhtimiskeskuse ühe šerifiabi hoolde jätnud.

“Me leiame ta üles,” ütles Thayne, vajades nende sõnade väljaütlemist sama palju enda kui isa lohutamiseks.

“Muidugi leiame. Hea mõte on otsida läbi peateest kõrvale jäävad pindamata teed linna ja järve vahel.” Ta haaras raadiosaatja.

“Isa, sa suhtlesid jaoskonnaga vähem kui viisteist minutit tagasi.”

“Neetud, kas sa arvasid, et ma ei saa sellest ise aru?” Isa sulges silmad. “Me mõlemad teame, mis temaga juhtuda võib, mida nad temaga teha võivad. Kui… kui ta on veel…”

Veel elus.

Isa ei suutnud neid sõnu valjult välja öelda.

Thayne ei suutnud ka. “Nad ei tapnud memme. Loodetavasti tähendab see midagi.”

“Võib-olla.” Singing Riveri šerif lasi lendu terava vandesõna ja viskas oma ametimärgi armatuurlauale. “Juhtum on teistsugune, kui see on isiklik. Põrgulikult teistsugune.”

“Jah.” Thayne oli sama meelt. Viha, frustratsioon ja meeleheide pulbitsesid pealispinna all, püüdes välja pääseda. “Mu mõtted liiguvad radadele, kuhu ei tohiks minna,” lisas ta.

“Kas ma ütlesin sulle, kui hea meel mul on, et sa oled kodus, mitte missioonil?” Isa vahtis üksisilmi küljeaknast välja. “Su ema vihkas seda, et ei teadnud vahel nädalaid või kuid, kus sa oled ja kas sa oled elus või surnud.”

“Ema muretses alati.” Thayne sai sõnumist aru. Ta oli valmis tähelepanu kõrvale juhtimiseks nende tavapärast muremängu kaasa mängima. Kuigi ema oli juba viis aastat tagasi surnud, kasutas isa endiselt teda ettekäändena.

“Vähemalt nii palju oli sellest neetud südamelihasepõletikust kasu.” Sitke ja asjalik šerif selitas kurku ja pilgutas silmi. “Kus mu väike tüdruk on?” Isa kummardus istmel ettepoole. “Kus on Cheyenne?”

“Me leiame ta üles. Me peame.”

Sõiduk läbis kurvi, selle esituled moodustasid tunneli, mille ühel küljel seisid reas ebatsuugad, teisel küljel paistis ojasäng. Nad jõudsid väiksele künkale ja Thayne vajutas pidurit. Värav ja okastraadist piirdeaed tõkestasid tee.

“Lähen viskan pilgu peale.” Thayne väljus sõidukist, uuris ja sikutas roostes tabalukku ning tuli siis tagasi juhiistmele. “Seda väravat pole mitu kuud keegi avanud.” Ta pöördus isa poole. “Cheyenne on nutikas ja leidlik. Ta annab meile vihje. Me peame lihtsalt edasi otsima.”

Ta pööras auto ringi ja suundus tuldud teed tagasi.

“Ma soovin, et ta helistaks. Tal peaks telefon kaasas olema. Pendergrass ei leidnud seda tema kabinetist.”

“Proovi veel kord lokatsioonirakendust, isa. Meil võib õnne olla.”

“Rakendused,” pahvatas isa ekraani toksates. “Kui Jackson Arizonas tulega võitles, ei töötanud tema telefon peaaegu üldse. Täna otsib su vend läbi mägesid meie rantšo taga, aga ta võiks sama hästi Marsil olla ja ma ei teaks sellest midagi. Siinne maastik muudab selle koha üheks suureks surnud tsooniks. Hudson on oma rühmaga lõuna pool. Ka seal pole levi.” Isa viskas telefoni pettunult ametimärgi kõrvale. “Ma ei tea, miks te, lapsed, selle neetud telefoni mulle üldse tõite. Ma olin oma vana klapiga telefoniga väga rahul. Sellest monstrumist ei ole midagi kasu. Praegu istud sa siin minu kõrval. Aga põrgut ma siit telefonist mingit infot saaksin, kui sa oleksid Afganistanis või Pakistanis või kus iganes sa viimati olid.”

Thayne kortsutas isa vihapahvaku peale kulmu. “Alati on olemas võimalus.”

“Meil on siin satelliittelefone vaja. Seda ei ole eelarves, aga ma arvan, et peame kuidagi raha leidma.” Thayne’i isa haaras telefoni ja silmitses ainiti ekraani. “Kas sa jääd koju, poeg?”

Olgu, see küsimus tuli eikusagilt, aga mõnikord on ainus viis paanikaga toime tulla muudest asjadest rääkimine. Ta polnud rumal. Isa telefoni hoidva käe sõrmenukid olid valged. Ei mingit erinevust, võrreldes Thayne’i sõrmenukkidega roolirattal.

Maastur hüples vihmast auklikuks uhutud teel. “Ma pole veel otsustanud. Mida ma tegema hakkan, kui SEAList lahkun?”

“Ma võin selle šerifiabi koha alaliseks muuta. Sa võid ennast sisse seada, abielluda. Elada.”

Thayne’i naerus oli irooniat. “Ole nüüd, isa. Kõigist sinu lastest olin mina kõige ebatõenäolisem sinu ja papa jälgedes käima.”

“Mitte minu või su ema arvates. Jackson on adrenaliinisõltlane. Hudsoni süda kuulub maale. Cheyenne on end inimestele pühendanud. Aga sinus, Thayne, on olemas õiglustunne ja vajadus asju paremaks muuta. Praegu rahuldad sa seda vajadust onu Sami nimel lahinguväljadel võideldes. Peaksid seda tegema siin, kuhu kuulud.”

Auto sõitis läbi augu. Thayne kergendas survet gaasipedaalil. “Singing River on ainus paik maailmas, kus Hudson suudab õnnelik olla. Cheyenne läks ära kooli, kuid ainult selleks, et tagasi tulla.”

“Ja sina?”

“Singing River on… klaustrofoobiat tekitav. Igaüks teab mu nime, teab meie perekonda, meie ootusi. Memm saab sellest aru. Ma ei saanud natukenegi auru välja lasta nii, et sina ja papa poleks sellest teadnud. Või olla oma tüdruksõbraga omaette. Ime, et ma praeguseni neitsi pole, arvestades, kui palju kordi te vahele segasite.”

“See oli su ema mõte.” Isa trummeldas sõrmedega vastu käetuge. “Miks sa ei võiks tulla koju ja ennast siin sisse seada?”

Olgu, Thayne pidi välja mõtlema, kuidas see vestlus kõrvale lükata. Nende pealiskaudne püüe normaalsuse suunas oli kaldunud ohtlikesse vetesse. “Siin pole kedagi, kellega ma tahaksin igaveseks kokku jääda.”

“Kas sellel võib olla midagi tegemist ühe teatud FBI eriagendiga, kellega sa reedeõhtuti tundide kaupa vestled?”

Thayne pööras pead ja kohtas isa pilku. Kuidas võis isa teada tema suhtest Rileyga? Mitte keegi ei teadnud. Isegi Thayne’il endal oli probleeme nendest segastest tunnetest arusaamisega.

Telefonirakendusest kostus tasane piiksatus. “Thayne, ma leidsin signaali.”

“Kelle oma?”

Isa pilgutas silmi. “Cheyenne’i telefon. See on umbes miili kaugusel pindamata teest, mis viib vana veski juurde.”

Thayne lülitas vilkurid tööle, sundides autot konarlikul teel edasi kihutama nii kiiresti, kui ta vähegi julges.

Šerif haaras armatuurlaualt ametimärgi ja võttis raadiosaatja. “Me leidsime mobiiltelefoni signaali,” ütles ta ja andis koordinaadid. “Saatke abiväge.”

Pärast viit miili mööda ojakallast maantee suunas keeras Thayne kummide vilinal kruusateele. Tolm paiskus üles, moodustades esitulede valguses liivakardina.

“Me peaksime olema lähedal. Kui palju veel?” küsis Thayne.

“Peaaegu kohal.” Isa sikutas istme alt prožektori välja. “Umbes sada jalga meist edelas.”

Thayne peatas auto. Nad kinnitasid valgusti ja lülitasid selle sisse. Madal taimestik kahises okaspuude ja haabade all. Thayne hüppas astmelaualt maha ja tõstis relva. Puuoksad ulatusid peaaegu maani. Üks koiott põrnitses neid võsa vahelt, kuid pöördus siis minekule.

Taskulamp ühes, Glock teises käes, liikus Thayne edasi. Isa järgnes talle, monitoorides telefonisignaali.

Thayne’i taskulambi valgusvihk liikus küljelt küljele. Ta põlvitas maha, uurides lehti ja okkaid. Tema õlad tõmbusid pingesse. “Keegi on siin olnud,” ütles ta tasakesi.

“Cheyenne?”

“Säärsaapad,” sosistas Thayne. Ta jäi vait, keha pinges, kuulatades iga heli, ükskõik mida, mis tunduks ebatavaline.

Ühel hetkel oleks ta võinud vanduda, et neid jälgiti. Ta piilus puude vahelt, kuulates, oodates.

Ei mingit liikumist.

Ta oli neljal missioonil ellu jäänud, usaldades oma sisetunnet. Ta kükitas ettevaatlikult ühe suure puuoksa alla ja viipas isa lähemale. “Mul on tunne, et seal eemal oli keegi. Ma ei oska öelda, kuhu poole ta läks. Sina?”

Mees, kes oli treeninud kõiki oma lapsi jälgi tundma, kummardus ja uuris maapinda taskulambi valgusvihus, kuid raputas siis aeglaselt pead. “Tüüp teab, kuidas oma jälgi peita. Võiks peaaegu arvata, et ta pühkis need ära. Ta oli siin, kuid võis siit ükskõik millises suunas minna, isegi tagasi tee peale. Aga ma ei näinud ka rehvijälgi.”

Relvad laskevalmis, otsisid nad salu läbi ja liikusid siis edasi kõrge heina sisse. Mingi läigatus haaras Thayne’i tähelepanu. Ta kükitas maha.

Telefon. Tema kõht tõmbus krampi.

“See on Cheyenne’i oma. Tunneksin selle erkpunase korpuse igal pool ära.” Isa kummardus üle Thayne’i õla.

Thayne pani kaitsekinda kätte ja võttis telefoni maast üles. Mõne sekundiga pani ta telefoni asitõendikotti ja puudutas läbi kile ekraani. Telefoniekraan aktiveerus. “See on lukus. Kas sa tead tema salasõna?”

“Tema sünnipäev.”

“Neetult rumal valik. Liiga kerge sisse häkkida,” pomises Thayne, kuid toksis numbrid telefoni. “See toimib. Kui me ta üles leiame, sunnin teda parooli muutma.” Thayne uuris fotosid, sõnumeid ja isegi e-kirju. “Ta pole telefoni minule helistamisest saadik kasutanud.”

“Sõnumeid pole? Mitte midagi? Ma ei suuda seda uskuda.”

“Kes iganes Cheyenne’i ära viis, pidi telefoni siia viskama.”

“Ja siis kärutas ta jumal teab kuhu.” Thayne’i isa uuris teed, mis suundus riigimetsa poole. “See on liiga lihtne. Nad ei läinud edasi metsa. Siiani on nad oma jälgi hästi varjanud. Miks juhatada meid õigesse suunda?”

“Nõus. Seega tagasi sinna, kust tulime?”

Šerif haaras raadiosaatja mikrofoni. “Siin šerif Blackwood. Laiendage kadunud musta maasturi ja Cheyenne’i otsinguid kõigisse naaberosariikidesse. Ja saatke Pendergrass siia. Meil on siin sekundaarne kuritööpaik.”

Kuni isa käsklusi jagas, kõndis Thayne ümber koha, kust nad telefoni leidsid, otsides midagi, mida nad ei pruukinud märgata, mingit juhtlõnga, mis viiks nad Cheyenne’i juurde. Ta liikus aeglaselt, keskendudes maapinnale, kuid ei leidnud midagi, kuni… Ta kangestus umbes kümne jala kaugusel telefoni leiukohast, suutmata liigutada ega hingata.

Jumal, palun, ei.

Põõsastiku servas oli… värskelt sõelutud muld ja kohe selle taga okste ja lehtedega kaetud väike oja. Heites kõrvalpilgu isale, kiirustas ta lähemale. Üks rebane silkas eemale igihalja lehestiku varju.

Thayne põlvitas maha.

Palun ära ole siin, Cheyenne. Palun.

Thayne võttis end kokku ja lükkas mõned oksad eemale.

Puude alla olid mattunud üks vana katkine telk ja mõned maasse vajunud aiapostid.

Thayne’i põlved andsid järele. Ta vajus maapinnale istuli. Raskelt. Jumal tänatud.

“Mis sa leidsid?” Isa katkendlik hääl rebis Thayne’i sügavast kergendustundest välja. “Kas see on tema? Kas ta…?”

Thayne tõusis püsti ja läks kiiresti isa juurde. “See ei ole tema. Need on viimase üleujutuse jäänused.”

Isa sulges silmad. Thayne vihkas tänutunnet selle eest, et nad ei leidnud Cheyenne’i, kuid üheks hetkeks oli ta uskunud, et leiab okste alt õe elutu keha. Ta ei tahtnud enam kunagi seda tunnet tunda. Mitte kunagi.

Raadiosaatja krabises.

“Šerif. Asi on teie emas. Ta on ärkvel, aga halvas seisus.”

DC tänavad ei maganud kunagi. Isegi mitte hilistel öötundidel. Autopasunad tuututasid, ühe sõiduki alarm lõikus läbi ööpimeduse ja Riley niheles oma bossi kõrval istmel. Mees oli olnud kuriteopaigast lahkumisest saadik liiga vaikne. Tema vaikimine ei ennustanud midagi head.

Tom võttis Riley kortermaja ees paigalt ja suundus pargi poole, valitsuse sõiduki mootor valjult nurrumas, meenutades, et ta oli haiglast lahkumisest saadik istunud ja oodanud.

“Sa näed põrgulikult vilets välja,” nähvas mees vaikselt, pilgus teadmine. “Ja mitte selle kuulikriimu pärast. Millal sa viimati rohkem kui mõne tunni järjest magasid?”

Naise mõtted liikusid tagasi läbi viimase nädala või paari, kui ta oli sellesse juhtumisse mattunud, õppides tundma ja hindama Patriciat, kes talle tõesti meeldis. Samal ajal elades koletise südames, kraapides maha põrgu pimedaid kihte.

Mida ta oskas vastata? Tal polnud aimugi.

“Nii ma arvasingi.” Mees ohkas pikalt. “Mida ma sulle pärast viimast juhtumit ütlesin, Riley?”

Naine ignoreeris küsimust. Mis mõtet oleks uuesti üles võtta korraldust, mida ta ei suuda järgida? Ta poleks saanud oma tööd teha, kui ei võtaks juhtumeid isiklikult. Selline oli tema anne: pääseda ohvri mõttemaailma… ja ka tapja omasse. Niimoodi ta töötas. Niimoodi leidis ta O’Neali. Ta ei saanud muutuda.

Riley pilkumatu silmavaade kohtas mehe pilku ja mees raputas pead.

“Me ei suuda kõiki päästa.” Tom kortsutas kulmu ja tema otsmikule tekkis püstine kurd. “Sa tead seda.” Ta toetas lõua sõrmeotstele. “Sa ei suuda ikka veel tal minna lasta, eks ole?”

“Ma ühinesin FBIga, et päästa elusid. Et päästa selliseid inimesi nagu Patricia.” Ebareaalsed ootused? Tõenäoliselt. See ei vähendanud kibedat maitset, mis kerkis tema suhu, kui ta mõtles sellele ebaõnnestumisele. Ta oleks pidanud O’Neali käitumist ette nägema. Neetud, see oli tema töö.

“Ma ei räägi Patricia Mastersist. Ma räägin sinu õest. Sa näed igas ohvris oma õde ja see hävitab su. Sa ei saa niimoodi jätkata, Riley.”

Naise huuled tõmbusid pingule. Ta ei saanud tõde eitada, kuid ta ei pidanud seda omaks võtma.

“Kas sa tead, miks ma valisin sinu sellesse üksusesse? Vaatamata sellele, et sa oled FBIs olnud kõigest kolm aastat?”

“Minu võiduka isiksuse pärast ja oskuse pärast teistega läbi saada?” küsis naine kuival häälel.

“Sa oled parim profileerija, kes on viimase kahekümne aasta jooksul Quantico treeningu läbi teinud.”

Naise suu vajus üllatusest lahti.

“Sa pääsed nende tüüpide pähe. Ma vajan sellele kohale kedagi sinusugust, sest tegemist on eksperimendiga. Quantico taustaga töötajad tegelevad enamasti rohkem andmetöötluse kui uurimisega. Selle rolli võtavad üle väliagendid. Selles meeskonnas on kombineeritud mõlemad oskused. See sunnib meid seisma silmitsi halvimast halvimaga, kui saame osaks kohalikust operatiivrühmast.”

“Meie üksus toimib,” ütles Riley.

“Jaah. Meie lahendatud juhtumite protsent on kõrgem kui ühelgi teisel meeskonnal. Asi pole selles. See omadus, mis teeb sind oma töös parimaks, sunnib su lõpuks lahkuma. Sinu empaatiavõime, Riley. Sa elad koos ohvriga läbi kõik õudused, kuid samal ajal ronid sa ka tapja pähe. Sa ei pea vastu, kui ei leia tasakaalu.”

Sõnad, mis tulid mehe suust, kelle kontrolli all oli tema saatus FBIs, pigistasid ta kõri ja ta ei saanud hingata. Meeleheites surus ta küüned peopessa, et leevendada paanikat. “Ma tulen sellega toime, Tom. Ma luban sulle.”