Читать книгу Selgelt mõtlemise kunst - Rolf Dobelli - Страница 1

Kõik sai alguse ühel 2004. aasta sügisõhtul. Olin kirjastaja Hubert Burda kutsel Münchenis, et osaleda ühel „sundimatul mõttevahetusel intellektuaalidega“, nagu seda nimetati. Ma ei olnud end veel kunagi „intellektuaaliks“ pidanud (õppisin ülikoolis ärikorraldust ja minust sai ettevõtja – olen pigem intellektuaali vastand), ometi olin avaldanud kaks romaani, nähtavasti peeti seda piisavaks.

Laua taga istus Nassim Nicholas Taleb, keda tollal peeti saladuslikuks filosoofikalduvustega Wall Streeti börsimaakleriks. Mind tutvustati talle kui Inglise ja Šoti valgustusaja, eriti David Hume’i head tundjat. Ilmselgelt oli mind kellegagi segi aetud. Ma ei ütelnud midagi, naeratasin vestlusringi ajal pisut ebakindlalt ja lasin selle tõttu tekkinud pausil toimida tõendusena oma laialdastest filosoofiaalastest teadmistest. Taleb tõmbas kohe ühe vaba tooli enda juurde ja kutsus mind istmele patsutades sellel istet võtma. Õnneks kandus jutt pärast paari lauset Hume’ilt Wall Streetile, nii et suutsin vähemasti järje peal püsida. Me lõbustasime end tegevjuhtide süstemaatiliste vigadega ega andnud armu endalegi. Arutasime tõsiasja üle, et ebatõenäolised sündmused paistavad tagantjärele vaadates palju tõenäolisemad. Naersime selle üle, et peaaegu ükski investor ei suuda loobuda aktsiatest, mille hind on langenud allapoole ostuhinnast.

Pärast seda saatis ta mulle leheküljed oma käsikirjast, mida ma kommenteerisin ja mõneti ka kritiseerisin ning millest sai üleilmne menuraamat „Must luik“. See raamat lennutas Talebi maailmakuulsate intellektuaalsete staaride sekka. Mina hakkasin üha kasvava intellektuaalse näljaga neelama käibetõdesid ja eelarvamusi käsitlevat kirjandust. Samal ajal muutus järjest tihedamaks mõttevahetus terve hulga inimestega, keda võiks nimetada Ameerika idaranniku intelligentsiks. Aastaid hiljem taipasin, et olen kirjaniku- ja ettevõtjatöö kõrval läbinud ka tõelise sotsiaalkognitiivse psühholoogia kursuse.

Mõtlemisviga, nii nagu mina seda mõistet selles raamatus kasutan, on süstemaatiline kõrvalekaldumine ratsionaalsusest ehk optimaalsest, loogilisest, mõistuspärasest mõtlemisest ja käitumisest. Sõna „süstemaatiline“ on oluline, kuna meie eksimused on enamasti sarnased. Näiteks tuleb oma teadmiste ülehindamist ette tunduvalt sagedamini kui oma teadmiste alahindamist. Või siis oht midagi kaotada: see oht paneb meid palju kiiremini tegutsema, kui lootus midagi võita. Matemaatik räägiks meie mõtlemisvigade „ebavõrdsest“ (asümmeetrilisest) jagunemisest. Õnneks aitab asümmeetria vigu mõnikord kergemini ette näha.

Et mitte kergekäeliselt maha mängida oma kirjaniku- ja ettevõtjatööga kogutud varandust, hakkasin koostama nimekirja süstemaatilistest mõtlemisvigadest ning koguma nende kohta märkmeid ja tõestisündinud anekdootlikke lugusid. Mul polnud plaaniski neid avaldada. Ma tegin seda ainuüksi iseenda jaoks. Peagi märkasin, et neist nimekirjadest polnud mul kasu mitte ainult investeerimise puhul, vaid ka äris ja eraelus. Mõtlemisvigade tundmaõppimine muutis mind rahulikumaks ja ettenägelikumaks: ma suutsin varakult tuvastada enda omi ja sain neid vältida enne, kui nad jõudsid põhjustada suuremat kahju. Ja ma tundsin ära, kui teised tegutsesid ebaratsionaalselt, ning võisin neile täies relvis vastu astuda – ehk isegi väikeses eelisseisundis. Aga kõige suurem saavutus oli see, et suutsin alistada irratsionaalsuse koletise – minu käsutuses olid nüüd kategooriad, mõisted ja selgitused, mis selle lihtsalt minema kihutasid. Välk ja äike ei ole pärast Benjamin Franklinit muutunud haruldasemaks, nõrgemaks ega vaiksemaks, küll aga vähem hirmutavaks – täpselt samamoodi on kahanenud minu mõistmatus.

Varsti hakkasid sõbrad, kellele asjast rääkisin, minu väikese koguteose vastu huvi tundma. Sellest huvist kasvasid välja iganädalased kolumnid Saksa ajalehes Frankfurter Allgemeinen Zeitung ja Šveitsi ajalehes SonntagsZeitung, arvukad loengud (kuulajateks peamiselt arstid, investorid, juhatuste liikmed ja tegevjuhid) ning viimaks ka see raamat. Nii see läks. Teie hoiate seda praegu käes – see ei ole küll teie eluõnn, aga vähemalt kindlustab teid selle vastu, et te endale ise liiga suurt kahju põhjustaksite.

Rolf Dobelli, 2011