Читать книгу Selgelt mõtlemise kunst - Rolf Dobelli - Страница 5

Kui miljonid inimesed räägivad totrust, siis on see ikkagi totrus

Te olete teel kontserdile. Ühel ristmikul satute kokku inimestega, kes kõik taevasse vahivad. Hetkekski järele mõtlemata vaatate ka teie üles. Miks? Karjainstinkti pärast. Keset kontserti hakkab üks kuulaja meisterlikult sooritatud koha peal plaksutama ning äkitselt plaksutab terve saalitäis. Ka teie. Miks? Karjainstinkti pärast. Pärast kontserti seisate garderoobis, et oma mantlit kätte saada. Te näete, kuidas teie ees seisnud inimesed asetavad taldrikule mündi, kuigi ametlikult on riidehoiuteenus piletihinna sees. Mida teete teie? Ka teie jätate jootraha. Karjainstinkt ütleb meile: ma käitun õigesti siis, kui käitun just nii, nagu käituvad teised. Teiste sõnadega: mida rohkem inimesi mingit ideed õigeks peab, seda korrektsem see on – ja see on loomulikult täielik absurd.

Karjainstinkt põhjustab nii börsimulli tekkimist kui ka börsipaanikat. Me leiame selle jälgi nii kleidimoes, juhtimisvõtetes, vaba aja veetmise viisides, religioonides ja dieetides. Karjainstinkt võib halvata tervet kogukonda – mõelge kas või sektide kollektiivsete enesetappude peale.

Solomon-Aschi katse, lihtne eksperiment, mis viidi esimest korda läbi 1950. aastal, näitab, kuidas rühma surve tervet mõistust hägustab. Katseisikule näidatakse erineva pikkusega jooni. Ta peab pakkuma, kas jooned on testjoonest pikemad, lühemad või sellega ühepikkused. Kui inimene on ruumis üksinda, hindab ta joonte pikkust õigesti, sest see ülesanne ongi ju tõeliselt lihtne. Aga siis tuleb tuppa veel seitse inimest – kõik nad on näitlejad, kuid katseisik ei tea seda. Üksteise järel annavad nad valesid vastuseid, ütlevad, et joon on lühem, kuigi see on testjoonest ilmselgelt pikem. Siis on käes katseisiku kord. 30 %-l juhtudest annab ta samasuguse vale vastuse, nagu enne teda vastanud inimene – puhtalt soovist pälvida karja heakskiitu. Miks me nii teeme? Sest selline käitumisviis on end meie minevikus, evolutsiooni jooksul, tõestanud kui hea ellujäämisstrateegia. Kujutame ette, et rändate oma jahipidajatest ja korilastest sõpradega 50 000 aastat tagasi ringi Serengetis ja teie semud pistavad äkki elu eest jooksu. Mida teete teie? Kas jääte paigale, kratsite otsaesist ja mõtisklete, kas see, keda näete, on tõesti lõvi või ainult üks lõvi moodi välja nägev, kuid tunduvalt ohutum loom? Ei, te spurdite oma sõprade kannul nii kiiresti, kui suudate. Järele mõelda võite hiljem – siis, kui asute turvalises kohas. Kes käitus toona teistmoodi, on praeguseks geenivaramust kadunud. See käitumismuster on meis nii sügavalt juurdunud, et kasutame seda veel tänapäevalgi, ka siis, kui see ei anna meile mingit ellujäämiseelist. Mulle tuleb pähe ainult üks olukord, kus karjainstinktist tõesti kasu on: oletame, et teil on piletid võõras linnas toimuvale jalgpallimängule ning te ei tea, kus staadion asub. Sellisel puhul on mõistlik haakida end selliste inimeste sappa, kes näevad välja nagu jalgpallifännid.

Komöödiates ja jutusaadetes kasutatakse karjainstinkti nii, et strateegiliste kohtade peal pistetakse vahele naerupahvakud, millega vaatajad kindlalt kaasa lähevad. Üks muljetavaldavamaid näiteid karjainstinkti kohta on Joseph Goebbelsi 1943. aastal öeldud lause: „Kas te tahate totaalset sõda?“ Selle kohta on YouTube’is video. Kui inimesi oleks küsitletud ükshaaval ja anonüümselt, ei oleks küll ükski neist selle absurdse ettepanekuga nõus olnud.

Reklaamides kasutatakse meie nõrkust karjainstinktiga kaasa minna süstemaatiliselt ära. See toimib kõige paremini siis, kui inimestel puudub ülevaade toimuvast (hoomamatu hulk automarke, puhastusvahendeid, ilutooteid jms ilma selgete eeliste ja puudusteta) ja osalejad on inimesed „nagu sina ja mina“. Sellepärast näidataksegi televiisoris suvalist koduperenaist, kes ülistab mingit puhastusvahendit.

Olge alati skeptiline, kui mõni firma väidab, et tema toodet „müüakse kõige rohkem“. See on täiesti absurdne argument, sest miks peaks üks toode teistest parem olema ainult sel põhjusel, et seda „müüakse kõige rohkem“? Kirjanik W. Somerset Maugham väljendas seda nii: „Kui 50 miljonit inimest räägivad totrust, siis on see ikkagi totrus.“

PS. Eelmise peatüki juurde. Vene tsaarinnal Katariina II-l oli umbes 40 armukest, 20 neist on tuntud ka nimepidi.