Читать книгу Selgelt mõtlemise kunst - Rolf Dobelli - Страница 3

Kas Harvard on hea või halb ülikool? Me ei tea

Kui esseist ja börsimaakler Nassim Taleb võttis vastu otsuse midagi oma visalt püsivate lisakilodega ette võtta, vaatas ta kõigepealt ringi eri spordialade seas. Jooksjad tundusid olevat luidrad ja õnnetud. Jõusaalis käijad nägid välja laiaõlgsed ja lollivõitu. Ratturid, ahh, milline jalavalu! Aga ujujad meeldisid talle. Neil oli hea kehaehitus, nende kehad olid elegantsed. Nii ta otsustaski end kaks korda nädalas kohaliku ujula klooriga rikastatud vette kasta ja tõsiselt treenima hakata. Läks pisut aega, kuni ta märkas, et on roomanud illusiooni lõksu. Elukutseliste ujujate kehaehitus pole täiuslik mitte sellepärast, et nad palju trenni teevad. Vastupidi, nad on head ujujad, sest neil on hea kehaehitus. Nende kehaehitus on valikukriteerium, mitte nende tegevuse tulemus.

Naismodellid reklaamivad kosmeetikatooteid. Seetõttu tuleb nii mõnigi tarbija mõttele, et kosmeetikatooted teevad inimese ilusamaks. Aga see ei ole kosmeetika, mis neist naistest modellid tegi. Modellid on juhtumisi ilusate inimestena sündinud ja ainult sellepärast kutsutakse neid kosmeetikareklaame tegema. Nii nagu ujujate puhul, on ka siin valikukriteeriumiks ilu, mitte tulemus.

Alati, kui me valikukriteeriumi ja tulemuse omavahel segi ajame, oleme langenud nn ujuja keha illusiooni ohvriks. Ilma selle illusioonita aga ei toimiks pooled reklaamidest.

Ent see ei kehti ainult seksikate kehade kohta. Harvardil on tippülikooli maine. Paljud ülimalt edukad inimesed on õppinud Harvardis. Kas see tähendab, et Harvard on hea kool? Seda me ei tea. Võib-olla on see kehv kool, aga nad värbavad maailma kõige targemaid üliõpilasi. St. Galleni ülikool jättis mulle just sellise mulje. Nende maine on suurepärane, aga õppetöö oli (20 aastat tagasi) keskpärane. Mingil põhjusel (hea üliõpilaste valik, kitsas orus valitsev hea kliima, hea sööklatoit?) on kõigest hoolimata paljudest lõpetajatest midagi saanud.

Kõik maailma ärijuhtimise magistrikursused peibutavad inimesi sissetulekute alase statistikaga. Huvilistele näidatakse arvutusi, mille kohaselt ärijuhtimise magistrikraad tõstab sissetulekuid keskmiselt nii ja nii palju. Lihtne arvutus peaks näitama, et tohutu suured koolituskulud saavad tasa tehtud juba lühikese ajaga. Paljud langevadki selle lõksu. Ma ei taha koole statistika võltsimises süüdistada. Kuid nende väidetel ei ole mingit alust. Inimesed, kes ei taotle ärijuhtimise magistrikraadi, on hoopis teistmoodi kokku pandud kui need, kes seda teevad. Hilisema sissetulekute vahe põhjuseks on tuhat muud asja peale ärijuhtimise magistridiplomi. Seega näeme siin ujuja keha illusiooni: valikukriteerium aetakse segi tulemusega. Kui kaalute, millisel erialal edasi õppida, siis palun otsige paremaid põhjuseid kui sissetuleku suurenemine.

Kui küsin õnnelike inimeste käest, milles seisneb nende õnne saladus, kuulen sageli selliseid lauseid: „Peab mõtlema, et klaas on pooleldi täis, mitte pooleldi tühi.“ Need inimesed justkui ei suuda leppida sellega, et nad on sündinud õnnelikena ja neil on kombeks kõiges ikka head näha. Õnnelikud inimesed ei taha tunnistada, et õnnetunne on suuremalt jaolt kaasasündinud ja jääb kogu elu kestel samale tasemele. Ujuja keha illusioon võib olla ka enesepettuse viis. Kui need õnnelikud siis veel raamatuid kirjutama hakkavad, on pettus täiuslik.

Seetõttu: käige nüüdsest alates eneseabikirjandusest laia kaarega mööda. Nende raamatute autorid on inimesed, kellel on loomuomane kalduvus olla õnnelik. Ja nüüd jagavad nad raamatu igal lehel soovitusi. See, et leidub miljoneid inimesi, kelle peal need soovitused ei toimi, jäetakse mainimata – sest õnnetusehunnikud ei kirjuta eneseabiraamatuid.

Kokkuvõte: alati, kui ülistatakse ihaldusväärseid omadusi – terasest lihased, ilu, suurem sissetulek, pikk eluiga, karisma, õnn –, vaadake asja lähemalt. Enne kui ujulavette viskute, heitke pilk peeglisse. Ja olge enda vastu aus.