Читать книгу Comandante: Hugo Chaveze Venezuela - Rory Carroll - Страница 4

Oli juba peaaegu kesköö, kui Venezuela sõjalennuk tõusis Havanna kohal õhku ja võttis kursi lõunasse, üle kuuvalguses heikleva Kariibi mere, Caracasesse. Pastakas ja märkmik pihus, istus Gabriel García Márquez Hugo Chávezi kõrval. Kaks meest ei sarnanenud eriti üksteisega. Kirjanik oli lühikest kasvu, valgete vuntside ja tumedate kulmudega ning tema kortsulist erksat nägu raamistasid hallid taanduvad juuksesalgud. Chávez polnud kuigivõrd pikk, ent tugeva kehaehitusega, ikka veel sportlik, pöetud mustade juuste, tömbi nina ning sileda tõmmu näoga. Tema kõrval seistes meenutas García Márquez kääbust. Ent rihmadega lennuki istme küljes paistsid nad peaaegu ühesuurused.

Kaks meest olid olnud külas Fidel Castrol. Kuuba vana rebane oli venetsueellase vastu juba varemgi huvi üles näidanud ning nüüd oli Nobeli laureaadi kord. Käes oli 1999. aasta jaanuar ning Chávez oli tagasiteel kodumaale, kus ta vannutataks presidendiks. Mõne nädala eest oli ta võitnud valimised ning nüüd, 44 aasta vanuses, pidi temast saama vabariigi noorim juht. Üks Kolumbia ajakiri oli tellinud García Márquezilt tema kohta artikli. Enne kuulsuse saavutamist oli romaanikirjanik Gabona, nagu sõbrad teda hüüdsid, olnud ajalehereporter ning ta polnud minetanud ajakirjaniku oskusi, kuidas usutleda ning asjade tuumani tungida. „Me olime kohtunud Havannas kolm päeva varem,” kirjutas ta pärastpoole. „Kõige esimesena paistis mulle tema juures silma tema karastatud terasest keha.

Temas oli vahetut sõbralikkust ja lihtsat veetlust, nagu venetsueellastele lahutamatult omane. Soovisime mõlemad veelgi kokku saada, ent see polnud kummalegi võimalik, seega otsustasime koos Caracasesse lennata, et saaksime oma elust ja teistest imeasjadest vestelda.”

Chávez polnud veel ametissegi astunud, ent tema karjäär näis ikkagi ebaharilik. Venezuelat oli kunagi peetud Lõuna-Ameerika kõige edukamaks ja seetõttu igavaks riigiks, naftarikkurite ja iluduskuningannade kodumaaks, mis keset regioonis möllavast külmast sõjast põhjustatud diktatuure ja revolutsioone uhkeldab naftadollaritel mõnulemise ja veretult mööduvate valimistega. See muutus ühe pöördelise ööga 1992. aasta veebruarikuus, mil tundmatu kolonelleitnant Hugo Chávez üritas riigipööret, saates tankid ja kaitsevärvidega maalitud nägudega sõdurid ründama presidendipaleed Miraflorest. President Carlos Andrés Pérez pääses pakku, riigipööre kukkus läbi ning Chávez läks vangi, ent seitse aastat hiljem kerkis ta rivaalide kõrval esile juhtiva presidendikandidaadina ning nüüd ta oligi tulevane president, kes lendab tähtede all vastu ebakindlale saatusele. Kes see mees oli?

García Márquezil olid ülesande vastuvõtmiseks omad põhjused. Romaanides, nagu „Patriarhi sügis” ja „Kindral labürindis”, oli ta kirjeldanud Kariibi mere maade diktaatorite psüühikat. Kahe sajandi vältel oli nendel niiske kliimaga rannikualadel võimule pääsenud rohkesti diktaatoreid ning nende ümber oli põimunud müütiline aura. Maagilise realismi meister õppis diktaatoreid tundma, ilma neid tingimata hukka mõistmata. Fidel oligi talle lähedane sõber. Chávez, kes oli äsja valimistel pälvinud puhta ja ülekaaluka võidu, polnud mingi diktaator, ent teda ümbritses püssirohulehk. Poolehoidjad hüüdsid teda comandante’ks.

García Márquezi pastakas ruttas üle märkmiku lehekülgede, et jäädvustada lapsepõlve ja poliitikukarjääri algust. Artiklis nenditi: „Veebruaris sooritatud riigipöördekatse näib Hugo Chávez Fríase ainsa läbikukkumisena. Ent ta ise näeb selles helget külge, omamoodi saatuse soosingut. Nimelt on teda sünnist saati õnnistatud teatava vaistu või taibuga, mida võib pidada ka lihtsalt heaks õnneks ning mis on teda saatnud sestsaadik, kui ta 28. juulil 1954. aastal, võimuka Lõvi tähemärgis, Sabanetas, Barinase osariigis ilmale tuli. Innukas katoliiklane Chávez omistab oma head õnne saja-aastasele skapulaarile, mida ta on kandnud lapsepõlvest peale ja mille ta päris oma emapoolselt vanavanaisalt, kolonel Pedro Pérez Delgadolt, ühelt oma eeskujudest.”

Vaeste algkooliõpetajate poeg leidis lapsena oma ema raamatute seast entsüklopeedia, mille esimene peatükk näis taeva märguandena: „Kuidas elus läbi lüüa”. Noor Hugo ei sobinud altaripoisiks („ta lõi kella säärase õhinaga, et igaüks tundis ta ära”), ent hiilgas maalimises, laulmises ja pesapallis. Tema unistuseks oli pääseda meistriliigadesse mängima ning parim tee sinna oli sõjaväeakadeemia kaudu. Aegamisi hülgas kadett oma unistused, kuidas terve staadionitäis pealtvaatajaid talle valjusti poolehoidu avaldab, kuna akadeemias kiindus ta sõjakunsti, politoloogiasse ning Simón Bolívarisse, Vabastajasse, kes XIX sajandil kihutas hispaanlased peaaegu tervelt mandrilt välja. Leitnant Chávez võttis kooli lõpetamise puhul saabli vastu Carlos Andrés Pérezelt, presidendilt, keda ta kakskümmend aastat hiljem üritas võimult tõugata. Ta mõistis selle asjaolu irooniat. García Márquez torkis takka. „Järgmisena märkisin: „Te tahtsite teda tappa.” „Mitte sugugi,” protesteeris Chávez, „me kavatsesime kokku kutsuda Asutava Kogu ja kasarmutesse tagasi pöörduda.””

Siin nentis romaani „Sada aastat üksildust” autor, et tal on tõepoolest oma terasest vestluskaaslasega midagi lausa rabavalt ühist. „Esimesest hetkest peale ma taipasin, et ta on sündinud jutuvestja, Venezuela sütitavalt originaalse rahvakultuuri võrse. Tal on suurepärane oskus tabada õiget hetke ning lausa üleloomulik mälu, mis lubab tal ette lugeda Pablo Neruda ja Walt Whitmani luuletusi või lehekülgede kaupa Rómulo Gallegost.” Artikkel jätkas Chávezi meenutuste ümberjutustamisega: kuidas teda köidab oma suguvõsa minevik, kuidas ta on Venezuelas valitseva sotsiaalse ebavõrdsuse pärast nördinud, kuidas ta 1970. aastatel võttis vastumeelselt osa Venezuela mässuliste kokkukuivavate jõukude jälitamisest, kuidas ta 1980. aastatel koondas teisi ohvitsere vandenõusse, mis kukutaks korrumpeerunud riigi ja kehtestaks tõelise demokraatia, mille üle Bolívar võiks uhkust tunda. Chávez tegi García Márquezile väikse kingituse, paljastades senitundmatu kaasvandenõulase – „neljanda mehe”, kes juhtus samuti lennukis viibima. „Ta osutas sõrmega enda kõrval istuvale mehele ja ütles: „Kolonel Baduel!””

Artiklis jutustati kõigest poolehoidva tooniga, mis pole üllatav. Lisaks lugude vestmisele sidusid kuulsat kroonikut Cháveziga vasakpoolsed veendumused, sõprus Fideliga ning viha Ladina-Ameerika rahvuslike rikkuste ebavõrdse jaotumise vastu. Kui lennuk maandus, oli kell kolm öösel ning Caracas hiilgas kauguses justkui tulemeri. Chávez embas García Márquezi hüvastijätuks ning kutsus teda enda ametissevannutamise tseremooniale. Vana mees seisis asfaldil ning jälgis, kuidas teine kaob öhe, võimu vastu võtma. Chávez oli lubanud oma pooldajatele tähed taevast alla tuua ning tal paistis sellega kiire olevat.

Me ei peagi nuputama, mis toimus García Márquezi mõistuses, keda kogu maailmas on austatud justkui selgeltnägijat. Artikli lõpetavad paar lühikest rida, mis paiskavad justkui kaleidoskoobina sassi kõik eelnenu. „Kui ta lahkus aeglaselt koos oma autasustatud ohvitseridest koosneva ihukaitse ja ustavate sõpradega, siis valdas mind tunne, nagu ma oleksin reisinud ja meeldivalt lobisenud kahe täiesti erineva mehega. Ühele neist oli saatuse tahtel langenud osaks võimalus oma maa päästa. Teine, silmamoondaja, võib ajalooõpikutesse minna kui lihtsalt veel üks despoot.”